Neljandat hooaega järjest suuresti noormängijatest koosnevas TalTech/Alexelas peatreeneri rolli kandev ja korvpallurikarjääri algfaasis olevate poiste arengusse lugematu arv töötunde panustav Alar Varrak loodab lülitada ka tänavusest komplekteeritusest nii mõnegi tegija esmakordselt suurde mängu ning viia meeskonna sihikindla tegutsemise resultaadina ihaldatud medalimängudeni.
Nii iseendale kui ka tiimile tervikuna seatud visioonide elluviimine ei saa Varraku sõnul kindlasti olema lihtsamate killast, sest ülikoolisatsile omaselt on valdav osa mängijatest tegemas paralleelselt tegusid nii palliplatsil kui ka kõrgharidusmaastikul, kuid aastaid BC Kalev/Cramo eesotsas olnud ja ka väljamaa hõngu tunda saanud peatreener usub, et tema käe all mängivad poisid on võimelised endast mõlemal rindel maksimumi andma.
Vahetult pärast hooajaeelset pressikonverentsi peetud intervjuus saigi 42-aastase Varrakuga noormängijatest tõsiseltvõetavate mängumeeste kasvatamisega seonduvad väljakutsed avameelselt läbi analüüsitud ning kõikuvast tasemest tulenevatele murekohtadele julgelt otsa vaadatud. Loomulikult ei saanud üle ega ümber ka TalTechi möödunud hooaja tuumiku vahetumisest ning Kristjan Kitsingu ja Siim-Markus Posti näol lisajõu hankimisest. Ka U20 koondise peatreeneriks oleva Varrakuga tuli vestluse lõpetuseks juttu ülikoolimeeskonna omapäradest ja nii mõnegi arvaja hinnangul “noortekoondise käepikenduseks” olemisega seotud kriitikanooltest.
Alar, Sinu kanda on juba neljandat hooaega järjest TalTech/Alexela eestvedamine ja perspektiivikate noormängijate uuele tasandile aitamine. Kas ja mille poolest erineb tänavune komplekteeritus eelmistest?
Meil on jälle hästi palju noori, suisa üheksa mängijat on kas kahekümneaastased või veel nooremad. Eelmise aasta üks eesmärkidest läks selles suhtes hästi, et teatud mängijad mängisid ennast pildile ja liikusid sammu edasi. Meie arengukava üks osa ongi aidata noori ja me panustame ka sel hooajal sellele päris palju. Loodan, et mõni mängib ka see aasta ennast korralikult pildile.
Tõepoolest, Sinu käe all mängivad ka sel hooajal küllaltki noored ja alles karjääri algfaasis olevad mängumehed. Kui vastutusrikas ülesanne nende juhendamine tegelikult on?
Ühest küljest on see justkui tavapärane treeneritöö, sest ma ju alustasin noortetreenerina, aga teisalt on nende juhendamine ikkagi teistmoodi võrreldes sellega, kui olla lihtsalt täisprofessionaalse satsi treener. Loomulikult tuleb noortega natuke teistmoodi toimetada. Ärme unusta, et neil kõigil on ka kool. Meie jaoks on oluline, et nad saaks teha topeltkarjääri ja käia koolis. Eks see olegi selline kombineerimine ja kui võrrelda näiteks Kalev/Cramoga, siis loomulikult tuleb meie noortega teha treeningutel teatud asju teistmoodi. Seal on niimoodi, et joonistatakse paberile ja öeldakse “mehed, teeme”, aga meil tuleb neid asju reaalselt õpetada, poisse kinni pidada ning näidata, mis just valesti läks.
Millise eesmärgi või visiooniga Sa koos abitreener Kris Killinguga tänavust satsi komplekteerisid?
Meil on mitu eesmärki, sest me ei saa üht eraldada teisest. Loomulikult tahame võita ja teenida medaleid. See on loomulik osa spordist ja me ei ütle, et meil on sellest poolest suva. Teine eesmärk on aga see, et pole loogiline mängida ja võidelda medalite eest ning mängida samal ajal kümne noorega. See olenebki nüüd hästi palju noortest endist. Meie proovime nad lihtsalt pildile tõsta ja ei lähe üle laipade, et mängime kuue vanema mehega ja unustame noored täiesti ära. Proovime ikkagi kolm-neli noort mängu tõmmata. Kõiki loomulikult ei saa, sest see lihtsalt pole võimalik. Laias laastus on meil seega kaks eesmärki, aga nende kõrval on kolmandaks sihiks see, et poisid ikkagi saaksid oma hariduse kätte. Kui koolis on asjad kehvasti, tuleb vahepeal korvpallis järele anda.
TalTech/Alexela selle hooaja kõige tähelepanuväärsemad täiendused on ilmselt Kristjan Kitsing ja Siim-Markus Post. Kuivõrd keeruline nägi välja nende meeste lisandumise ja nõusse saamise protsess?
Kristjan Kitsinguga oli suhteliselt lihtne, sest ta on TalTechi tudeng. Tal on bakalaureusekraad käes ja tal oli kindel soov minna edasi magistrisse. Rääkisime temaga ka eelmisel hooajal, aga siis otsustas ta ikkagi Tartu minna. Saan väga hästi aru, mis põhjusel (Muigab.). Jutt sellest, et ta tahaks oma karjääri lõpetada TalTechis ja saada samal ajal kätte ka hariduse, on meil kestnud juba peaaegu terve aasta. Loomulikult on meil omavahel ka kokkulepe, et kui tal läheb mega hästi ja kuskilt tuleb hea pakkumine, siis ta läheb ja pikendab veel oma mängijakarjääri ning teenib raha. Kätt me kindlasti ette ei pane. Kui seda võimalust aga ei tule, siis arvan, et näeme Kitsingut ka järgmine hooaeg TalTechis. Ehk senikaua, kuni ta oma magistrikraadi kätte saab ja vanus veel lubab.
Ja kuidas Siim-Markus Postiga läks? Kuulsin, et tema ja Kitsingu palkamiseks tuli sponsoreid juurde otsida?
Jah, põhjus selleks oli väga lihtne – üks varasem nimitoetaja ehk Optibet kadus ära ja on nüüdsest liiga sponsor. Kõik ülejäänud toetajad üldjuhul ikkagi jätkavad meiega ja on rahul. Meil käisid läbirääkimised mängijatega juba ammu, aga siis olid suvepuhkused ja suurtes organisatsioonides ei käi asjad nii, et otsused tehakse päevaga ära. Kui saime nimitoetaja, saime teha ka ametliku pakkumise. Meil tegelikult olid eelläbirääkimised veel päris mitme mängijaga, aga me ei kirjutanud lepinguid õhku. Kui meil on reaalselt üks euro, siis meil ongi ainult üks euro. Jäimegi osadest mängijatest, keda väga tahtsime, ilma seetõttu, et nimitoetaja otsus tuli suve lõpus ning osad mängijad olid selleks ajaks liitunud juba teiste klubidega. Kuna see protsess võttis aega, siis saime teha ametliku pakkumise alles siis, kui Alexelaga olid käed loodud.
Millest see Sinu hinnangul kõneleb, et Posti-sugune mängujuht peab pakkumisi tikutulega taga otsima?
Ma sain aru, et tal tegelikult oli veel teisi küsimisi. Eks ta vaikselt võib-olla ootaski välismaa pakkumisi või siis meie pakkumist. Mingi hetk läks see tõepoolest lihtsalt ajakriitiliseks, sest mängijal on ju pere ning vaja süüa ja elamist. Meie olime temaga aga kogu aeg suhtluses ja kohe samal päeval, mil tuli ametlik pakkumine, tuli ta ka trenni.
Kuivõrd keeruline saab olema juba kogenud meeste ja suure korvpalli mõttes alles tibusamme tegevate noorte koosluse toimima saamine?
Eks elu näitab. Laias laastus on hästi palju küsitud, kas võistkond on nüüd tugevam või nõrgem. Kui võrrelda, et ära läksid nii Kasper Suurorg, Gregor Kuuba kui ka Gregor Ilves, siis on seda väga raske hinnata. Põhirotatsiooni kolmik, kes kuulus liidermängijate hulka, lahkus. Loomulikult toovad Post ja Kitsing kogemust juurde, aga meil on ka palju uusi noori, kellel on alles esimesed kokkupuuted meeste korvpalliga. Usun, et kuskil oktoobris, mil hakkab Eesti-Läti liiga, on pilt selge. Meil on praegu ka vigastusega hädad – Taavi Jurkatamm ja Ran Andre Pehka on väljas. Ma ei tea, kas nad karikamängudel üldse löövad kaasa. Eks see rollijaotus loksubki alles oktoobris paika. Kas võistkond on nüüd tugevam… raske hinnata, sest kolm mängijat me siiski justkui “kaotasime”. Nad läksid uutele jahimaadele ja meil on selle sammu üle ainult hea meel.
Sa oled ise ka välja öelnud, et noormängijate lennutamine uutele ja kõrgematele jahimaadele ongi TalTechi nišš, eks?
Jah, just, see ongi meie nišš. Meil on see selgelt isegi paberil kirjas. Kui meie eesmärgiks oleks üksnes medalid, komplekteeriks me võistkonna hoopis teistmoodi. Kolm suurimat komponenti või sellist eesmärki ongi võidud ja medal, noorte aitamine ja esiletõstmine ning topeltkarjäär. Me ei saa neid kuidagi üksteisest lahku lüüa.
Kui vaadata analüüsiva pilguga tagasi möödunud hooajale, siis mis olid Sinu kui peatreeneri jaoks suurimad õppetunnid?
Kuna võistkond on teist nägu, on eelmisest hooajast väga raske šnitti võtta. Väga tähtis on see, et kõik põhimängijad püsiksid terved. Elu näitas, et kui olime täiskoosseisus, oli meie võiduprotsent väga kõrge. Kohe kui keegi kukkus ära või oli haige ja vigane, nii oli võiduprotsent üsna madal. Ilmselt võib sarnane olukord tekkida ka sel hooajal. Tegime mängijate tervena hoidmise aspektis tegelikult klubina taas sammu edasi ja sõlmisime ühe meditsiinikeskusega hea diili. Õppetund eelmisest hooajast ongi see, et Eesti võistkonnad on tegelikult hõredad ja ühe-kahe mehe puudumine mõjutab mängu väga palju.
Kas TalTechi tänavune rotatsioon tundub varasemast ühtlasem või oskad Sa taas aimata mõne poisi selget esiletõusu? Eelmise hooaja näitel oli selleks ilmselt Rasmus Andre.
Mul on tõepoolest omad mõtted, kes siin võiks esile tõusta (Muigab.). Rasmus Andre on kindlasti üks neist – ta on nüüd aasta aega olnud ja saab taas nii kogemust kui ka musklit natuke juurde, et muutuda stabiilsemaks. Satsis on tegelikult veel teisi nimesid, kes võiks esile tõusta, eriti veel olukorras, kus meil on näiteks Indrek Sunelik pikalt vigastatud.
Mis tal juhtus?
Ta vigastas kontrollmängus õnnetult küünarnukki ja on nüüd kuus nädalat väljas (Sunelik naasis tegelikult platsile juba 28.09 mängus Keila Coolbeti vastu – toim.). Jurkatamm oma tagareiega ja Pehka oma õlaga on samuti endiselt väljas (Ran Andre Pehka on tänaseks samuti väljakul tagasi – toim.). See ongi moment, mil noortel on suurepärane võimalus ennast kohe siin hooaja alguses tõestada ja neile on mängitud justkui kandikul ette võimalus ennast pildile mängida.

Eelmine hooaeg algas teil kuidagi väga sarnaselt – noored tegid ja tõestasid, aga siis justkui hakkas satsi saatma teatav ebaõnn.
Täpselt, nii oligi. Alustasime eelmine aasta hästi ja kõik olid terved ning vormis, aga siis olid mingi hetk Metsalu, Suurorg, Pehka, Sunelik järjest väljas. Kohe kui üks-kaks meest oli puudu, hakkas mängumootor langema ja teatud mängijad said liiga suure koormuse, mis jälle omakorda mõjutas neid. Meil oli tõepoolest selline mõõnaperiood seal lõpus. Ka play-off-seeria ajal mängisid mitmed mehed läbi vigastuse ja üksnes valuvaigistite abiga. Nüüd tuleb lihtsalt terve püsida, küll meie siis muu poole eest hoolitseme.
Kas Sina oled pigem sedasorti treener, kes ütleb platsi ääres iga järgmise move’i ette või tahad Sa noortele ikkagi rohkem vabadust anda?
Neil on palju vabadust. Me proovime olla oma mängustiililt hästi agressiivsed mõlemal pool väljakut. Eesmärk on suruda, pressida ja pall kiirelt rünnakule tuua, aga loomulikult ei saa sinna vahele joosta nagu noored loomad, kes on talv otsa laudas olnud ja kevadel esimese päikesega välja lastud. Meil on ikkagi distsipliin ja reeglid paigas. See, kui palju ma ette ütlen, oleneb väga palju ka sellest, kes konkreetselt on väljakul. Nooremad tagamängijad vajavad rohkem abi, kogenumad vähem. See oleneb mängust, mängu iseloomust ja mängijatest. Siin pole üht kindlat momenti. Kui on selline noorem mängija või keegi, kes pole vanuselt noor, aga kel puudub meestesarjas kogemus, siis neid sa ikka alguses aitad ja seejärel vaatad ajaga, kui palju abi ta vajab. Mõni mängija ongi sellist tüüpi, kes ootab treenerilt kogu aeg juhiseid. Siin pole üht kuldset keskteed.
Juba eelmisel hooajal tõid mitmed TalTechi noormängijad intervjuudes välja, kuidas suurte kogemustepagasiga tiimikaaslaste olemasolu on neile selles nooruslikus ülikoolisatsis ääretult olulise tähtsusega. Tänavu saab elukogenumate mängijate roll olema eeldatavasti üpris sarnane?
Jah, meil on noorte arengu mõttes Eesti tingimustes üsna ideaalilähedane süsteem – kolm-neli kogenumat ja noored. Praegu räägivad kõik hästi palju Kitsingust ja Postist, aga meil on tegelikult ka Oliver Metsalu ja Taavi Jurkatamm. Metsalu on olnud meiega seitse või kaheksa aastat ning ka Jurkatamm on suure kogemustepagasiga ja igal pool käinud. Kui teha ainult noortega, siis tihtipeale pole see kõige parem lahendus. Sellisel juhul tasukski mängida ainult noortesarju ja niimoodi, et 21-aastased mängivad 21-aastaste vastu. Meestesarjas ainult noortega mängimine pole üldjuhul hästi lõppenud, pole vahet, kas selleks näiteks on võrkpall, korvpall või jalgpall. Sellest vaatevinklist on meil üsna hea süsteem.
Kui rääkida lõpetuseks väljaspool kossusaali kõlavatest hinnangutest, siis teatavasti on viimastel aastatel TalTechi juhtkonnale ette heidetud, et see ülikoolisats on justkui U20 koondise käepikenduseks. Kuidas sellised subjektiivsed väljaütlemised Sulle isiklikult mõjuvad?
Need on kibestunud ja kadedate inimeste väljaütlemised. Ma suhtlen väga paljude treeneritega, pakun suvel mängijaid ja soovitan neil teha huvitavatele mängumeestele pakkumisi. Minu küsimus neile on, miks nad ei tee neid pakkumisi, kõik mängijad on ju vabad ja saadaval. Võtame näiteks Patrick Malmi (eelmisel hooajal TalTechi, aga sellest suvest Pärnu Sadama ridades tegutsev tagamängija – toim.) – ma ise ju helistasin ja ütlesin Pärnule, et “näete, mul on pakkuda selline mees ja teil on teatavasti mehi vaja”. Võin tuua kümneid selliseid näiteid, kus oleme ka teistele klubidele mängijaid pakkunud, aga see on juba nende probleem, miks nad pole neid võtnud. Eks loomulikult on tõsiasi, et ka meie ülesanne ongi just gümnaasiumi lõpuklassidest ja U20 koondisest poisid enda ridadesse saada. Meie ju ka jahime neid, aga kõiki ei saa me võtta.
Ja näib, et mängijad ju tegelikult ise ka tahavadki TalTechi ridadesse tulla ja selle satsi eest järjepidevalt tegusid teha.
Just, neilt võib küsida, miks nad seda tahavad. Meil ongi oma nišš. Kuulsin ka eelmine aasta sarnast kriitikat, aga meil oli siis tegelikult U20 koondisest ainult kaks mängijat. Sellised lahmimised on niivõrd pahatahtlikud, et ma isegi ei viitsi enam nende peale närvi minna (Muigab.).




