Close

INTERVJUU | Sten Sokk tavaellu “sukeldumisest”, treeneritöö ambitsioonidest ja Eesti korvpalliasja ajamisest

-Sten Sokk | Foto: Haapsalu Herilased Facebook

Pikaaegne Eesti korvpallikoondise põhimängujuht Sten-Timmu Sokk on tänaseks sportlaskarjääri selja taha jätnud ning sukeldunud täielikult n-ö tavaellu. Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus rääkis Sokk muuhulgas ka seda, kuidas tal tööellu minek on sujunud ning mis on olnud peamised tagasilöögid.

Mullu veel hilisema esiliiga võitja Reinar Halliku Korvpallikooli ridades mänginud 37-aastane Sokk otsustas veebruaris siiski mängimisele joone alla tõmmata. Korvpalli juurest pole endine mängumees aga päris ära kadunud, kui ta tegutseb esiliigaklubi Haapsalu Herilaste peatreenerina ning toimetab ka Optibet Rahvaliigas.

Veebruari esimeses pooles läbi viidud intervjuus rääkis Sokk, et kuigi tal on korvpallitreeneri ambitsioonid täitsa olemas, siis võtab ta asja samm-sammult ning pea ees tundmatusse hüpata ei taha. Veel saime teada, milline tema töö Herilaste juures täpsemalt välja näeb ning kuidas ta ise ennast treenerina iseloomustab.

Sten, alustame sellest, millega Sa praegu igapäevaselt tegeled?

Töötan ühes ettevõttes IT-spetsialistina, tegu on sellise ventilatsiooniettevõttega nagu ETS Nord.

Lähme korvpalli juurde. Eelmisel hooajal mängisid Reinar Halliku Korvpallikoolis esiliigat, aga viimase mängu tegid veebruaris. Meenuta palun, miks Sul hooaeg niimoodi pooleli jäi?

Kuidagi kujunes nii – päeval töö ja õhtuti trennid. Ma ei suutnud trennides enam hoida seda kvaliteeti, mida oleksin endalt oodanud. Ei tahtnud ega suutnud olla piisavalt heas vormis, et endaga ja oma mänguga rahul olla. Nii ma otsustasingi, et aitab küll sellest mängimisest. Mingi hetk saab see nagunii otsa ja peab hakkama vaikselt muudele asjadele keskenduma. See oli lihtsalt asjade kokkulangemine.

Kas Sa said hiljem esiliiga kuldmedali ka tagantjärele kätte või pole Sa seda tahtnud või pole Sulle antud?

Ma pole ausalt öeldes selle peale mõelnudki. See ei ole maailma kõige tähtsam asi (Muigab.).

Aga rääkides veel esiliigast, kuidas Sa tagantjärele selle taset hindad? Kui palju esiliiga tipud kõrgliiga tagumisest otsast maha jäävad?

No ikka jäävad, ma eeldan. Küsimus pole võib-olla alati mängijate kvaliteedis, kuigi kohati ka selles, vaid pigem treeningute mahus. Kui keegi treenib kaks-kolm korda nädalas versus kõrgliigasatsid, kes teevad viis-kuus või rohkem trenni nädalas, siis see on lõppkokkuvõttes päris suur vahe. Sealt see vahe sisse tulebki.

Kuidas Sa hindad oma senist “sukeldumist” korvpallurikarjäärist tavaellu?

Iseenesest on see läinud üsna sujuvalt. Eks igal tööl on oma head ja vead. Mõtled küll, et oleks võinud ju veel paar aastat mängida, aga miks seda vältimatut hetke edasi lükata? Kunagi peab ju nagunii hakkama midagi muud tegema. Praegu veel otsin natuke seda kohta elus, et milline see tuleviku-mina ja töö täpselt välja võiksid näha.

Mis on sportlase mõistes tavaellu naasmise juures kõige keerulisem olnud? Kas on olnud midagi sellist, mida Sa ei osanud oodata?

See, et hommikul lähed tööle ja oled seal õhtuni, ning siis on õhtud ja nädalavahetused vabad. See on suur vahe võrreldes profisportlase eluga, kus hommikul teed trenni, päeval puhkad ja õhtul teed uuesti trenni. Puhkamine oli osa tööst. Mõlemal variandil on oma suured plussid ja miinused, ühte teisele eelistada on raske. Võib-olla kõige keerulisem ongi olnud oskus ümber häälestuda. Et hommikuti ikkagi tööle, teed oma kaheksa tundi ära, lähed koju ja siis pead veel leidma energiat muudeks asjadeks või trennis käimiseks. Usun, et see on läinud üsna sujuvalt, aga ma pole päris kindel, kuidas siit edasi liikuda.

Kui Sa olid veel profikarjääri keskel, kas Sa mõtlesid sellele, et ükskord kolmekümnendates tuleb see lõpetamine ette võtta? Kas Sa kartsid või ootasid seda hetke?

Sa võid ju mõelda ja end ette valmistada, aga ma arvan, et keegi pole selleks lõpuni valmis. Elumuutus on väga suur ja oleneb ka sellest, mis rolli keegi edasi liigub. Minu jaoks on suurim puudujääk see, et ei jõua enam nii palju trenni teha. Keha on harjunud pingutama ja treeningul end välja elama. Eriti jääb puudu võistluslikest momentidest, kus adrenaliin sööstab üles ja sa tahad võita. See muutub mingis mõttes sõltuvuseks – sa tahad neid emotsioone saada, olgu need siis head või vahel ka halvad. Sellisest võistlusmomendist on elus praegu kõige rohkem puudus.

Tippsportlase koormuse pealt tulles on energiakulu palju väiksem. Kas Sa oled pidanud hakkama oma toitumist rohkem jälgima?

Oleks vaja, aga seda on päris keeruline jälgida, kui on pikad tööpäevad ja ise väsid ära. See on omaette kunst. Kui kunagi maksti selle eest, et sa end vormis hoiaksid, siis nüüd pead selle eest ise muretsema. See ongi ehk kõige keerulisem osa. Praegu kipun seda veel edasi lükkama, aga mingi hetk peab hakkama jõuga tegelema, et tervis kannatama ei hakkaks.

Sa oled välja öelnud, et pikemas perspektiivis soovid töötada treenerina. On see endiselt nii? Kas Sa mõtled täiskohaga tööd või pigem hobikorras tegutsemist?

See on väga hea küsimus, mis sõltub paljuski elust. Tahaks muidugi täiskohaga teha, aga kuna ma pole sellega sajaprotsendiliselt kokku puutunud, siis ma täpselt ei tea, mida see endast kujutab. Soov on olemas, aga kindlasti peaks asja enne ära proovima, kui saaks öelda, et see on täpselt see, mida teha tahan. Elus on palju liikuvaid elemente, mis võivad sobida või mitte.

Kas pigem profitaseme treener või laste- ja noortetreener?

Tänapäeval peab vist mõlemat tegema, kui tahad kuhugi jõuda, midagi teenida ja saavutada. Natuke võiks tegeleda noortega ja siis juba meestega. Väljaminekud on meil kõigil suured ja kui tahad ainult treeneritööst ära elada, tuleb kahjuks mitut asja korraga teha.

Kuidas Su treeneriõpingud ja kutsetaseme omandamine edenevad?

Kolmas tase on tehtud, nüüd peangi end neljanda taseme koolitusele kirja panema. Üritan aasta jooksul selle kätte saada ja siis vaatame edasi, mis tingimused on viienda taseme jaoks.

Kas Sul on peast läbi käinud mõte, et miks ma pean neid pabereid tegema, kui olen olnud koondise põhimängujuht ja mänginud välismaal? Või on see normaalne, et mängija ja treeneri amet ei ole üks-ühele ülekantavad?

Eks see on ikka peast läbi käinud ja tekitanud küsimusi, miks Eestis erisusi ei tehta. Samas ma mõistan, et treeneriamet on mängija omast hoopis erinev. Alati ei ole nii, et kui sa mängijana asjadest aru saad, siis oskad neid ka edasi anda. Iseenesest võiksid erisused olla, aga peaks detailselt läbi mõtlema, kuidas need kogemustega mängijad saaksid ka reaalse treenerikogemuse, et läbi lüüa. Inimesi, kes on koondise tasemel näiteks 50 mängu mänginud, peaks jõuga korvpalli juures hoidma, sest tihtipeale nad kaovad ära. Mingeid erisusi või teistsuguseid koolitusi võiks neile pakkuda, aga saan ka praegusest süsteemist aru.

Kas Sa arvad, et Eestis ei suunata kogenud koondislasi piisavalt treeneritöö juurde?

Ma ei oska lahmida, ma pole uurinud, kuidas näiteks (Kristjan) Kanguri, (Janar) Taltsi või minu vennaga (tanel Sokk – toim.) on pärast karjääri lõppu ühendust võetud. Mulle otseselt keegi pakkuma pole tulnud, et hakkame midagi tegema. Võiks ikka inimesi hoida, selle asemel et oodata, kuni keegi ise paluma tuleb. See on delikaatne teema ja ma ei tahaks seda liialt kommenteerida, kuna mu teadmised on siinkohal võib-olla puudulikud.

Lähme Haapsalu Herilaste juurde. Kuidas teil kontakt tekkis, kes ühendust võttis ja kui kaua Sa otsustasid?

Siim-Sander Vene kirjutas mulle detsembri alguses, et neil on selline mõte ja äkki tahan appi tulla, et kogemusi saada. Esialgu jäi kokkulepe, et käin korra nädalas ja vaatan, kas see muudab midagi. Ütlesid talle, et rääkigu treeneritega läbi, ma ei tahtnud kellelegi kandadele astuda, mul on endalgi tööd piisavalt. Detsembri lõpuks oli neil aga selline seis, et nad jäid korraks peatreenerita. Ma ei tea täpselt tausta, mis seal juhtus, aga Siim küsis, kas tahan proovida. Teadsin, mis seisus nad on ja et play-off‘i jõuda on juba väga keeruline. Mõtlesin, et endal oleks huvitav end need järelejäänud kaks kuud proovile panna. Tahtsin vaadata, kas saan meeste jaoks asja natuke lõbusamaks teha. Kui oled palju järjest kaotanud, on sellest august raske välja tulla. Võtsin nädalakese mõtlemisaega ja otsustasin ära teha. Olen rahul, et vastu võtsin – neid kogemusi on hädasti vaja ja kuskil peab ju oma esimesed eksimused ka ära tegema.

Sa oled siis ainult esindusmeeskonna juures? Mingit noortegruppi Sul seal Haapsalus ei ole?

Kahjuks poleks mul selleks aega. Esmaspäevast reedeni olen tööl, siis käin kaks korda nädalas trenne andmas ja reedeti mängudel. Rohkem lihtsalt ei jõua.

Jaanus Levkoi on seal Haapsalus pikalt asja juures olnud. Kas tema ka kuidagi ikkagi Sul seal pingil on, aitab ja suunab või mismoodi teil rollid seal jagatud on?

Ikka aitab ja ütleb oma nägemuse välja, temast on palju kasu. Ta tunneb mehi paremini kui mina. Mängude ajal me suhtleme, aga trennides me väga palju kokku ei puutu, sest aega on vähe ja peab trennist 100% välja võtma. Aga jube hea, et ta seal ees olemas on.

Mis need peamised muudatused olid, mis Sa meeskonnas sisse viisid või proovisid viia?

Seal polegi saanud liiga palju muuta. Keeruliseks teeb asja see, et meil pole isegi poolprofessionaale, mehed käivad trennis siis, kui saavad. Eriti pikkade osakond on hõre. Üritasin saavutada ühest arusaama kaitsest ja teha rünnakut lihtsamaks. Kohati tundub, et infot saab mingi hetk isegi liiga palju, kahe trenniga nädalas ei jõua lihtsalt kõike ära seletada. Üritame mängu igatepidi lihtsamaks ja lõbusamaks teha.

Oled Sa aru saanud endast, et milline treener Sa oled – oled Sa selline analüütiline, kes mängu ajal on pigem vait, või lähed treenerina mängu sisse, muutud emotsionaalseks ja hakkad karjuma?

Pigem üritan hoida analüütilist poolt. Mida sa seal mängu ajal ikka karjud? Kui mängus peab karjuma, siis on trennis töö tegemata jäänud. Nagu öeldud, kahe trenniga nädalas jõuab väga vähe ette valmistada. See on minu jaoks keeruline, sest infot, mida edasi anda, oleks palju, aga hetkel võib see pigem vastupidiselt mõjuda. Viie trenni puhul saaks seda jaotada. Nii et üritan mängu ajal mitte lahmida, vaid toetada ja aidata kaitseformatsioonide või rünnakuga, kui mehed kinni jooksevad.

Kas teil see matemaatiline variant esiliigasse püsima jääda veel on olemas või on see ka kadunud? Audentes vist ei kuku niikuinii, eks?

Audentes on esiteks tubli olnud ja teiseks nemad nagunii ei kuku. Meie siht on praegu Rockist ettepoole jääda ja loota, et teisest liigast ei taha üle kahe meeskonna üles tulla. Kui nii läheb, on võimalus püsima jääda. Eesmärk on neljast järelejäänud mängust võita nii palju kui võimalik ja hooaeg positiivselt lõpetada.

On Sul Haapsaluga ja Siim-Sander Venega ka mingi pikem plaan paika pandud – kui tiim jääb püsima, kas Sa oled valmis jätkama?

Hetkel meil mingit kokkulepet pole, pole isegi järgmisest aastast rääkinud. Aga kui tingimused on mõistlikud ja saab asjalikult tegutseda, siis miks mitte jätkata.

Oled Sa Venega arutanud või on ta Sulle avanud klubi suuremaid ambitsioone?

Vot neist asjadest pole me praegu rääkinud, sest tabeli lõpus olles on ambitsioonidest raske rääkida. Kui teise liigasse kukkumine tuleb, siis see näitabki, et on vaja veel aastake ehitada, esiliigasse tagasi jõuda ja siis oma võimalused uuesti üle vaadata. Ambitsioonikaid plaane on Eestis ennegi nähtud, aga kui plaani taga pole mõtet, ei maksa liiga kaugele unistada.

-Sten Sokk | Foto: Haapsalu Herilased Facebook

Kui palju Sa isa Tiidu või venna Taneliga treeneritööd ja selliseid teemasid arutad? On teil kokkusaamistel mahti kossujutte ka rääkida?

Viimasel ajal me detailidesse ei lasku. Igaühel on nii erinevad liigad käsil – vend mängib Eesti-Läti liigat, isa noortega ja teist liigat, mina esiliigat ja rahvaliigat. Tasemed on nii erinevad, et polegi väga millestki rääkida.

Aga kui palju Sa treenerina isalt oled eeskuju võtnud, kas siis alateadvuses või teadlikult – on midagi konkreetselt välja tuua?

Praegu üritan ise oma teed leida, et milline treener ma tahaksin olla. See on hea küsimus, ma pole sellele nii mõelnudki. Eks ikka peaks võib-olla rohkem küsima ja uurima, aga praegu on nii kiired ajad, et üritan oma mõtetega hakkama saada. Hooaja lõpus siis analüüsin, mis läks hästi ja mis läks halvasti.

Sa ütled, et kiired ajad on, aga kas Sa pärast profikarjääri lõpetamist üldse “suuremat” korvpalli vaadata ka jõuad või on see asi unarusse jäänud?

No mis sinu küsimuses see suurem korvpall on?

Euroliiga ja kasvõi Optibet Eesti-Läti liiga…

Euroliigat kindlasti ei jõua vaadata, päevad on liiga pikad. NBA-d pole ma kunagi väga vaadanud. Eesti-Läti liigat jõuab ka pigem vähe jälgida. Keskendun praegu oma asjadele, äkki tulevikus jõuan jälle rohkem süveneda.

Aga suvist EM-i ja koondise mänge Sa ikka vaatasid?

Ikka vaatasin! Kes vähegi korvpallis sees on, ei saanud neist mängudest kuidagi mööda vaadata.

Kas Eesti koondise tulevik on praeguse generatsiooni puhul Sinu arvates heades kätes?

Kindlasti. (Sander) Raieste teeb oma elu parimat hooaega, (Kristian) Kullamäe on väga hea, (Henri) Veesaar ja (Stefan) Vaaks teevad USA-s häid asju. Henri (Drell) mängib Badalonas stabiilselt 15+ minutit, see on kõva sõna. Järgmised 10–15 aastat peaks meil kõik hästi olema, kui just töö täiesti seisma ei jää. Võiks lihtsalt hakata ka tulemusi tulema, et me poleks lihtsalt n-ö toredad poisid.

Kui kõrged on Su ambitsioonid treenerina? Kui Sa saaksid unistada ja oma ambitsioonid letti lüüa, siis kuhu Sa sihiksid?

Unistada võib alati, aga elu tuleb vahele. Järgmise kümne aasta jooksul ma ei oska öelda… miks ma olen oma sõnadega ettevaatlik, on see, et ma ei tea, kas mul on seda võimekust ja tahtmist pühendada oma aega nii palju, nagu tipptreenerid seda teevad. Kõik peab tulema protsessi käigus. Iga samm elus tuleb millegi ohverdamise hinnaga. Ma ei tea veel, mida ma olen suuteline ohverdama. Treeneriamet, eriti tipptasemel, pole kõige kindlam töö – täna oled, homme lastakse lahti. Ideaalis tahaks muidugi olla mõnes Eesti organisatsioonis, mis mängib kõrgel tasemel. Tahaks ajada pigem Eesti korvpalli asja. Ilus on mõelda Kreekast ja soojast maast, aga see on kahe otsaga asi – oled kõigest eemal ja teed seda kellegi teise jaoks.

scroll to top