Lõppenud hooajal Eesti naiste korvpalli esiliigas põhiturniiri kuuendalt kohalt üllatuslikult võitjaks kerkinud Tartu Ülikooli naiskonna koosseisus on üks väga huvitava taustalooga naine Simona Bartkova. Tšehhist pärit, aga enamuse oma elust Taanis elanud ning pikalt ka Taani rahvusnaiskonda esindanud Bartkova on doktorikraadiga mikrobioloog, kes lisaks korvpallile tegeleb aktiivselt ka CrossFitiga.
Suuresti tänu naiskonnakaaslasele Mirjam Nikolaile juba aastaid Eestis elanud Bartkova tegi siinmail oma esimesed mängud hooajal 2018/19 Keila Korvpallikooli naiskonna eest ning esindas Keilat kokku neli aastat. Tänavusel hooajal Tartu Ülikooli tiimiga liitunud Bartkova igapäevaselt tartlannadega küll koos trenni ei teinud, aga käis mängudel abis ning oli suureks jõuks peamiselt just lauavõitluses, kui tema hooaja keskmine näitaja oli 11,5 lauapalli (liigas paremuselt 3. näitaja). Finaalmatšis sai ta kirja koguni 24 lauapalli, neist 11 ründelauast.
Korvpall24 portaal tegi Bartkovaga intervjuu, kus uurisime tema tausta, karjääri kulgemist enne Eestisse tulekut, Eestisse kolimise tagamaid, tema mängulisi plusse ja miinuseid ning arvamust Eesti korvpalli kohta. Tahtsime ka teada, kes olid Bartkova jaoks Eesti naiste esiliigas kõige keerulisemad vastased, keda lauavõitluses blokeerida ja mida ta mäletab kõige eredamalt oma pikaajalisest koondisekarjäärist.
Kust Sa pärit oled ja kuidas Sa Eestisse sattusid? Kas elad siin püsivalt?
Olen pärit Tšehhist, aga suurema osa oma elust olen elanud Taanis. Eestis olen elanud nüüd neli aastat. Eestisse sattusin tegelikult Mirjam Nikolai pärast. Me mängisime koos Rootsis ja kui ma pärast talle Eestisse külla tulin, siis meeldis mulle Eestis kõik. Kuigi pean lisama, et käisin siin suvel. Nii et kui otsisin teaduri positsiooni, siis kandideerisin ka ühele huvitavale töökohale Tallinnas ja sain selle. Siin ma siis olen.
Mis tööd Sa siis teed?
Olen täiskohaga mikrobioloogia teadur TalTechis. Lisaks olen ka poole kohaga CrossFiti treener CrossFit Kuubikus.
Korvpalli mängisid Eestis esimest korda hooajal 2018/19 Keila naiskonna eest. Kuidas Sa sinna sattusid?
Eks ikka samal põhjusel, miks ma Eestisse sattusin. See oli võistkond, kus Mirjam sel ajal mängis. Tol hooajal ootas ta last ja minust sai justkui tema asendaja play-off‘ideks. Aga Keila mängijad olid ülitoredad inimesed ja sellepärast jäin sinna mitmeks hooajaks. Meil oli väga tore punt ja olen väga õnnelik, et sain neid tundma õppida.
Milline oli Sinu korvpallitee enne Keilaga liitumist?
Noorena mängisin Taanis Kopenhaagenis Falconi nimelises klubis. Seejärel läksin USA-sse ülikooli ja mängisin seal neli aastat, kuni sain oma bakalaureusekraadi. Sealt edasi läksin Rootsi, kus mängisin kõrgliigas Lundi klubi IK Eosi eest ja samal ajal tegin magistrikraadi. Seejärel mängisin mõned aastad oma lapsepõlveklubis Falconis ja pärast seda jälle IK Eosis, samal ajal tegin Kopenhaagenis ka oma doktorikraadi. Teismeeast kuni Eestisse kolimiseni esindasin ka Taani naiste rahvuskoondist.
Mis tasemel Taani naiste korvpallikoondis Sinu ajal oli? Kas saad jagada kõige vägevama mälestuse oma koondiseaastatest?
Kahjuks polnud korvpall pikka aega Taanis eriti populaarne spordiala ning polnud isegi finantse, et naiste koondis saaks FIBA kvalifikatsiooniturniiridel osaleda. Me mängisime peamiselt kas üksikuid sõprusmänge, Põhjamaade meistrivõistlustel või erinevatel sõprusturniiridel. Meeles on turniirid Hiinas, kus korvpall on nii hullult populaarne, et meile tehti kõik välja. Lõpuks aastal 2018 saime osaleda ametlikul FIBA turniiril: Euroopa naiste meistrivõistlused väikestele riikidele. See ongi minu kõige vägevam mälestus, sest võitsime selle ära, finaali seejuures rohkem kui 30 punktiga (Taani alistas finaalis 93:59 Luksemburgi ja Bartkova kogus 6 punkti ja 8 lauapalli – toim.). See oli ka minu viimane mäng koondises, mistõttu oli see minu jaoks väga eriline turniir.
Lõppenud hooajal mängisid Sa Tartu Ülikooli võistkonna eest. Kuidas Sa sinna sattusid?
Seda oskad ehk juba ise ära arvata. Jah, Mirjam veenis mind Tartu naiskonnaga liituma, et saaksime lõpuks ometi jälle tiimikaaslased olla. Samuti teadsin, et Keila ei saa sel hooajal nagunii naiskonda välja panna, kuna ei olnud piisavalt mängijaid. Sellepärast otsustasingi end Tartus proovile panna.
Kui tähtis on Sinu jaoks sport ja korvpall ning mida tähendas Sinu jaoks naiste esiliiga tiitel?
Sport ja igasugune liikumine üldse on midagi, ilma milleta ma elada ei saa. Olen selline inimene, kes ei suuda lihtsalt paigal istuda. Korvpall on olnud minu elu suur osa. Kuigi praegu tegelen peamiselt CrossFitiga, siis korvpallil on minu südames endiselt väga eriline koht. Tänavune naiste esiliiga tiitel tähendab mulle väga palju. Hooaja alguses polnud mul mingeid ootusi. Mõtlesin lihtsalt, et kui võimalik, siis teen mõned mängud kaasa, aga kõik läks hoopis teisiti. Play-off‘ides pani kogu võistkond kõvasti juurde. Meil oli hea energia ja kõik pingutasid kõvasti, nii mängijad kui ka peatreener Gert (Prants). Tänu sellele suutsime ka lõpuni panna, ehkki me polnud favoriidid. See oli väga eriline võistkond. Kõik olid üksteise eest väljas ja sellepärast on see tiitel minule väga eriline!
Mulle räägiti, et Sa treenisid võistkonnast eraldi. Kas see vastab tõele ja kui palju raskem on võistkonda sulanduda, kui Sa nendega regulaarselt koos trenni ei tee?
See vastab tõele. Kuna elan ja töötan Tallinnas, siis igapäevaselt tegin trenni CrossFit Kuubikus. Lisaks pole mul isegi juhiluba ja iga nädal rongi või bussiga Tartusse treeningule ja tagasi sõitmine polnud minu jaoks võimalik. Eks alguses oli kindlasti raske, sest ma ei teadnud enamikke mängijaid, treener Gerti ega meie ründekombinatsioone. Hooaja jooksul läks asi paremaks, sest mida rohkem ma mängisin, seda paremini õppisime üksteist tundma ja koos mängima.
Mis on selle Tartu võistkonna saladus? Te ei olnud play-off‘ides favoriidid, aga sellest hoolimata suutsite liiga ära võita.
Arvan, et suurt rolli mängis see, et kõik mängijad tõmbasid end play-off‘ideks käima. Mängisime agressiivset kaitset ja üritasime vastase rütmist välja viia, samas ise mängisime rünnakul ühtse võistkonnana. Ma ei saa öelda, et mängisime alati head korvpalli, sest kõik teevad vahel vigu, aga meil oli hea energia ja andsime endast kõik. Samuti oli meil palju andekaid mängijaid, nii noorte kui ka vanemate seas. Iga mäng võis erinev mängija esile tõusta. Peatreener Gert uskus meisse alati, ta on suurepärane treener. Kõik naised on lihtsalt suurepärased inimesed ja arvan, et see on hästi oluline. Kui sul on võistkonnakaaslased, kes toetavad ja annavad sulle energiat, selle asemel, et seda ära võtta, siis see paneb sind kõvemini võitlema ja seda me ka tegime. See oli eriline võistkond ja arvan, et see saigi otsustavaks.

Finaalmängus kogusid Sa koguni 24 lauapalli, neist 11 ründelauast. Kas Sinu tugevaim külg ongi lauavõitlus?
Ausalt öeldes ma ei teagi. Aastatega on mul olnud erinevates võistkondades erinevad tugevused. Nooruses oli minu tugevuseks skoorimine, hiljem olen mänginud mängujuhina ja minu tugevaim külg oli mängu organiseerimine. Uskuge või mitte, aga mingi aeg olin isegi kolmepunktiviskaja. Mõni aasta oli minu tugevuseks ka katete tegemine ja tiimikaaslaste aitamine. Arvan, et praegu on minu tugevusteks lauavõitlus ja kaitsemäng.
Mis on ühe hea lauavõitleja saladused?
Seda on raske öelda. Ma ei usu, et siin mingeid erilisi saladusi on. Arvan, et see võib iga mängija jaoks olla erinev. Näiteks minu puhul on selleks ilmselt fakt, et tegelen CrossFitiga. Tänu sellele olen tugev ja mul on hea vastupidavus. Samuti mulle lihtsalt meeldib palli järele hüpata ja sel viisil saan võistkonnale kasulik olla. Sul võib sisse tulla halvemaid mänge, kuid oluline on, et sa pingutad ja annad endast kõik. Sa saad alati endast 100% anda, ükskõik mis sinu 100% ka poleks.
Kes on mängija, kellega oli sel hooajal kõige raskem korvi all võidelda ja lauast eemal hoida?
See on raske küsimus. Meie liigas on palju häid lauavõitlejaid ja seetõttu ei saa ma ainult ühte esile tõsta. Kindlasti on nende hulgas Trine Kasemägi, Laina Mesila-Kaarmann ja Kerli Haas.
Kes on mängija, kelle vastu oli Sul möödunud hooajal kõige raskem mängida?
Jällegi raske küsimus, sest häid mängijaid on palju, aga arvatavasti just Laina või Trine, sest nad on minust pikemad, suurepärased viskajad ja lihtsalt väga osavad ja kogenud mängijad. Eriti just Lainat olen sel aastal pidanud mitu korda kaitses võtma ja see on alati väga raske olnud, sest ta suudab iga nurga alt peale visata.
Mida Sa üleüldiselt Eesti korvpallist arvad?
Arvan, et korvpall on Eestis üsna populaarne ja hästi korraldatud. Samuti on tore, et suvel toimub palju tänavakorvpalliturniire. Meeste ja naiste korvpalli vahel haigutab muidugi suur lõhe, kuid nii on see peaaegu igas riigis ja enamike spordialade puhul. Loodetavasti muutub olukord tulevikus paremaks. Ette on tulnud ka juhtumeid, kus pealtvaatajad ja eriti mängijate vanemad on käitunud väga halvasti. Viimati juhtus see naiste meistriliigas Audentese Spordiklubi ja TalTechi vahelises mängus, kus mõnede TalTechi mängijate vanemad hüüdsid ebatsensuurseid väljendeid. Tean, et tõenäoliselt ei loe need vanemad seda kunagi, aga loodan, et tulevikus pööratakse nii noorte kui ka täiskasvanute liigades sellistele asjadele rohkem tähelepanu.
Kas lisaks mängimisele vaatad korvpalli ka fännina? Kui jah, siis mis liigasid Sa jälgid ja kes on Sinu lemmikmängijad?
Varem vaatasin üsna palju NBA-d ja USA ülikoolikorvpalli, aga nüüd enamasti ainult tipphetki. Saali lähen mängu vaatama siis, kui mu sõbrad mängivad. Minu kaks lemmikmängijat on endine NBA mängija Anfernee (Penny) Hardaway ja LeBron James, sest nad mõlemad on väga mitmekülgsed.




