EM-finaalturniiril mängus Läti vastu vigastada saanud Eesti korvpallikoondise kõige kogenum mängumees Siim-Sander Vene peaks oma uue koduklubi eest väljakule pääsema millalgi novembri alguses. Haiget saanud põlve ravis tänavuseks hooajaks tagasi Leetu siirdunud ja Šiauliai meeskonda esindama hakkav Vene enne klubi juurde minekut pikalt Eestis.
Korvpall24.ee portaal rääkis Venega septembri teises pooles ning analüüsisime Eesti koondise kapteniga nii EM-finaalturniiri tervikuna kui ka eraldi otsustavat Portugali mängu. Küsisime seni koguni üheksas erinevas riigis klubikorvpalli mänginud Venelt, kui palju lauskriitikat ja internetis levitatavat sõimu peaks tippkorvpalluril olema n-ö palga sees ning kui palju erinevate riikide fännid selles osas erinevad.
Juttu tuli veel ka 34-aastase ääremängija uuest kodumeeskonnast Šiauliaist, nende eelarvest võrreldes Leedu tippklubidega ning Šiauliaiga liitunud ürgandekast, aga seni pidevalt lati alt lennanud Cam Reddishist. Muuhulgas uurisime ka, miks jäi Vene oma põlvetraumat Eestisse ravima ning kui heas seisus on tema leedu keele oskus.
Siim, EM-ist on nüüd natukene aega mööda läinud ja olete ilmselt saanud igasugu järeldusi teha. Millest meil Sinu arvates puudu jäi, et me alagrupist edasi ei saanud?
Ühest parema jala põlvest (Muigab.).
Kas see oli ainus asi?
Need kaks mängu Läti ja Portugali vastu olid sellised ühe viske mängud. Kuna meil jäi päris hea viisiku jagu mehi eemale, siis eks see andis samuti tunda. Olid need, kes olid, aga puudu võis jääda otsustavusest, enesekindlusest ja suurte mängude oskustest.
Sinule oli see kolmas EM, aga poolel koondisel oli see esimene. Kui palju kogemuste roll tegelikult väljakul maksab?
Midagi ikka maksab. Mida rohkem sa oled olnud sellises olukorras, seda lihtsam on teatavaid asju automaatselt teha. Kui oled mingisuguses olukorras esimest korda, siis tihtipeale kipub see väga raskelt tulema ja võid asju üle mõelda. Väga vähesed õnnestuvad kohe esimesel korral. Mingi osakaal seal kindlasti on ja ma arvan, et seda ei saa alahinnata.
Mis Portugali mängus nii Eesti kui ka Portugali psühholoogias muutus, kui nende NBA tsenter Neemias Queta välja läks? Korraks tundus, et meile tuli eufooria peale. Publik ja ka tiim ise oli ülirahul, kui see mees välja läks, aga samas Portugal sai sellest justkui rohkem innustust. Mis seal juhtus?
Ma arvan, et ei juhtunud midagi. Pärast seda me ei vajunud kohe ära. Olime ilusti ees, aga vastasele tuleb au anda, et nad kannatasid lõpuni ja olid kogu aeg mängus. Isegi kui vahepeal oli kümnepunktine vahe, siis nad ei andnud alla ja punnisid vastu nii palju, kui nad oskasid ja suutsid, ja lõpuks see tasus ära. Me saime kaks korda kümne punktiga ette, aga kui nad teine kord tagasi tulid, siis tuli meil väike värin sisse. Kuni sinnamaani tundus kogu aeg, et me võtame selle mängu kindlalt ära, aga siis hakkasid tulema pallikaotused ja kehvemad otsused nii rünnakul kui ka kaitses. Meil tuli närv ja võbelus sisse, sest mäng oli punkt-punktis ja sellises olukorras on taganttulijal alati lihtsam olla, kui sellel, kellele tagant järgi tullakse.
Mismoodi oli Sinu jaoks see kogemus, et pidid suurema osa turniirist vaatama vigastusega pingi pealt? Mis mõtted Sul pingil olles peast läbi käisid ja kas suutsid kaaslasi mingil teisel moel aidata?
Lihtne vastus on, et väga ebameeldiv oli niimoodi vaadata. Eks ikka proovid rääkida ühe või teisega, kellel on midagi hinge peal või kes ei ole varem sihukestes olukordades olnud, aga ma ei oska öelda, kui palju neile sellest reaalselt kasu oli. Seda peab nende käest küsima.
Üks vise või olukord siia-sinna ja räägiksime praegu hoopis teist juttu, kui Portugali mäng oleks ära võetud ja edasi mindud. Reaalsus on aga see, et pärast seda kaotust saite päris korralikult vastu pead, kes rohkem, kes vähem. Kas see on justkui profikorvpalluri töösse sisse kirjutatud, et kui läheb hästi, siis on kõigil näpud püsti, aga kui läheb halvasti, siis olete kõiges süüdi teie?
Jah, see on profisportlase ellu sisse kirjutatud ja mingil määral on see ka kultuuri küsimus.
Mida Sa kultuuri all silmas pead?
Arvan, et see väljendub meil igal pool samamoodi, ükskõik mis elualal. Kui midagi on hästi, siis on kõik sõbrad, aga kui midagi on halvasti, siis internet kuumab.
Kui palju Sinuni kogu seda asja jõuab? Kas Sa loed ja kuulad neid asju või hoiad teadlikult eemale?
Kuna ma ise väga palju ei mänginud, siis minul polnud vaja nii palju teadlikult eemale hoida. Eks ma midagi ikka nägin ja kuulsin, aga tavalises elus liiga palju halba vastukaja pole saanud. Võib-olla keegi ei julge öelda ja pigem on kõik kõvad mehed internetis ja elavad seal ennast pärast mängu välja, aga see on nende mure.
Sa oled mänginud hästi paljudes erinevates riikides. Eesti inimene tavaliselt midagi näost näkku halvasti ütlema ei tule, aga kas kuskil lõunamaa riikides tullakse näiteks poes ütlema, kui jobu sa oled, et selle ühe viske mööda panid?
Pole pannud vist sellist viset mööda (Muigab.). Sellist väga halba momenti ei tule küll ette, aga mõnes riigis on temperamenti ja juurde tulemist kindlasti rohkem kui Eestis. Kui seest on soe, siis tullakse võib-olla rohkem juurde, aga tavaelus on seda vähe.
Kas see oli nüüd Sinu viimane EM või mängid kuni Tallinna EM-ini ära?
See on raske küsimus. Ühtepidi tean, et see neli aastat läheb jube kiiresti, aga teistpidi hetkel tundub see veel nii kaugel, et on raske midagi öelda. Eriti veel praegu, kus olen vigane. Arvan, et see ei ole see koht, kus midagi lubama või hõiskama hakata.
Aga kindlat otsust ei ole Sa ühte- ega teistpidi veel teinud?
Ei ole.
Lähme Su jala juurde. Mis seisus Sa oled? Esialgne diagnoos oli umbes kaks kuud. Kas see peab senini paika?
Hetkel tundub küll. Ma arvan, et kõik läheb nii, nagu arvata võis. Taastumine käib, praegu teeme harjutusi ja tugevdame põlve ümber olevaid lihaseid. Mingid nädalad on veel jäänud, kuni side peaks kokku kasvanud olema. Praegused jõutestid olid okeid ja tundub, et kõik liigub samas rütmis, nagu alguses arvata võis.
Kuidas klubis see uudis vastu võeti, et sa vigastada said? Kas oli ka pahaseid nägusid või oldi mõistvad?
Ma ei tea, ma ei ole veel klubi juures käinud ega kellegi nägu näinud.
Sa ei olegi veel läinud?
Ei, ma olen Eestis (intervjuu on tehtud 23. septembril – toim.).
Millal lähed?
Kuskil nädala või kahe pärast. Siis, kui enam-vähem juba joosta saab.
Aga mingi vestlus klubi inimestega pidi ju ikka olema?
Hea meel neil kindlasti polnud. Praegu alguses on kaks mängu nädalas ka. Graafik on tihe ja mingid mehed on seal juba ka vahetunud. Närvilisust oli seal kindlasti omajagu ja minu vigastus kedagi rõõmsamaks ei teinud, aga praeguse jutu järgi mind ikkagi oodatakse sinna ja plaanin mingi aja pärast minna.
Sa ütlesid, et klubis on närvilisus. Kas komplekteerimisega ei pandud päris täppi või mis probleemid seal on?
Ma ei oskagi öelda. Tervise ja mentaalsed probleemid äkki. Üks mees ei läinud samamoodi põlve pärast meditsiinilisest testist läbi ja siis tuli minu põlvevigastus kohe otsa. Eks selline asi tekitab klubis ikka närvilisust. Ühe mehega juhtus vist veel midagi ja siis tuli LeBroni sõber sinna.
Ma tahtsingi just Cam Reddishi kohta küsida. Väga talendikaks peetud mängija, aga ei ole kuskil oma mängu käima saanud. Nüüd on ta järsku Leedus. Ma lootsin, et Sa oled klubi juures ja oskad näpu peale panna ja öelda, millest tal siis puudu jääb.
Ma olen ainult ühte mängu näinud ja rohkem ei tea midagi.
Mis koha peale Šiauliai sel hooajal mängida tahab või peaks mängima?
Kui võtta klubide eelarvete järgi, siis esinelik peaks paberi peal paigas olema, siis tulevad järgmised kolm-neli ja siis on kaks satsi, kes mängivad viimase play-off‘i koha eest. Paberi peal oleme viies kuni seitsmes võistkond, aga eks vaikselt unistavad kõik, et õnnestub kedagi ära näpistada ja poolfinaali saada. Kõva häälega ei ole sellest juttu olnud, aga kes see viiendast kohast ikka unistab? Kõik unistavad kõrgemalt.
Aga tundub, et kui te NBA-st selliseid mehi toote, siis klubil rahalist võimekust jätkub?
Ma päris nii ei ütleks. Šiauliai eelarve on kindlasti väiksem kui Žalgirisel, Rytasel, Klaipedal ja Panevežysel, kes mängivad eurosarjades. Reddish ei tulnud sinna kindlasti sellepärast, et ta mingi hullu palga sai. Arvan, et oli pigem õnne, et selline mees tuli, aga sellega kipub nii olema, et on kaks varianti – kas on mingisugune põhjus, miks ta sinna sattus või ta ongi päriselt hea ja siis on ta suhteliselt kiirelt läinud ka.
Kuidas on Sinu leedu keelega? Kas on roostes või oled saanud vahepeal harjutada ja on väga hea?
Pigem on tipp-topp. Eelmine aasta oli mul leedukast võistkonnakaaslane ja neid sõpru ja tuttavaid ikka jagub, kellega suhtlen. Kõik peaks endiselt okei olema.
Kas Sind võetakse seal klubis nagu poolkohalikku või oled ikkagi võõrleegionär igas mõttes?
Kuna mul ei ole Leedu mängijapassi või Leedus kasvatatud mängija staatust, siis selles mõttes olen ikkagi puhtalt välismaalane.
Ma mõtlen just pigem suhtumise poole pealt.
Eks ta igapäevases elus väikese koefitsiendiga ikka on.
Leedukad ilma Sinu teadmata salajuttu ajada ei saa?
Seda varianti pole neil kindlasti.
Millal me Sind reaalselt väljakul näeme? Kas on mingi kuupäev paika pandud, et saaks kalendris märke teha?
Päris niimoodi ei ole, aga loogiliselt järeldades kuskil novembri alguses. Eks saab näha, kui päriselt jooksma ja kontakttrenne tegema hakkan.
Aga Leetu lähed paari nädala jooksul?
Midagi sellist, aga lõplikku otsust veel pole. See sõltub pigem jala olukorrast.
Kas see otsus oli koos klubiga tehtud, et jääd ennast Eestisse ravima?
Päris algusest peale polnud, aga protsessi käigus kujunes kuidagi niimoodi välja. Klubiga rääkisime läbi ja nad hoidsid kogu aeg olukorral silma peal. Niimoodi polnud, et ma lihtsalt ütlesin, et ma praegu ei tule.
Kui palju on Sul karjääri jooksul olnud selliseid vigastusi, mis paariks kuuks või kauemaks platsilt eemale jätavad?
Neli hüppeliigese operatsiooni ja paar nipet-näpet asja veel juurde. Kokku kuus või seitse vast ikka on.
Sa väga lihtsalt pole pääsenud?
Jah, kindlasti on inimestel olnud palju parema tervisega karjääre (Muigab.).




