Eesti meeste korvpallikoondis kogunes novembri keskel, et minna nii kodus kui ka võõrsil vastamisi tugeva Poola meeskonnaga. Kohal oli ka meeskonna kapten Siim-Sander Vene, kes rääkis Korvpall24.ee portaalile koondisemängude eel antud interjuus, milliste emotsioonidega ta koondisesse tuli, kuidas on hooaeg Poola meistriliigas alanud ning millist rolli ta Ostrow Wielkopolski Stali võistkonnas täidab.
Eelmisel hooajal pallis 203 cm pikkune Vene Hispaania esiliigas, kus ta sai Burgose eest mängides kirja keskmiselt 21,5 minutiga 7,8 silma, 2,1 lauapalli ja 1,4 tulemuslikku söötu. Tänavu Poola meistriliigas mängiv eestlane on Ostrowis teeninud rohkelt mänguaega ning visanud keskmiselt 30 minutiga 8 punkti, hankinud 2,6 lauapalli ja jaganud 1,3 korvisöötu.
Intervjuus rääkis Eesti koondise kapten, milliste tunnetega ta koondisesse tuli ja kuidas on möödunud esimesed kuud Poolas klubikorvpalli mängides. Saime teada, kui rahule on ta seni jäänud nii meeskonna kui ka enda etteastetega. Samuti tuli juttu klubikaaslase ja kaasmaalase Märt Rosenthali raskest vigastusest ning tema toetamisest. Lisaks rääkis 34-aastane Vene klubi hetkeseisust, võimalikest muutustest ja enda rollist meeskonnast.
Siim, Sina tuled seekord Poolast. Mis tunnetega koondise juurde saabusid? Kas tuled endiselt mõnuga?
Ikka on tore tulla. Elulises mõttes on see väike vaheldus halli argipäeva ja see seltskond on alati olnud hea. Peale peatreeneri nime väga palju muutunud ei ole (Muigab.).
Räägi natuke oma esimestest kuudest Poolas. Võitude rea peal liiga palju numbreid veel pole.
Üks on!
Ma tean, aga seda ei ole liiga palju.
Jah, meil läheb raskelt, midagi säravat pole. Vigastustega läheb raskelt ja mänguliselt ka, kõik läheb hetkel kuidagi keeruliselt, aga ei saa öelda, et oleks mingi hull jama või suured mured. Igas mängus tuleb paar kolme-neljaminutilist lõiku, kus kõik täiesti ära laguneb, aga seda pole, et keegi hullult isetseks või oleks nii halb, et peaks teda kohe välja vahetama. Sellist ühist nimetajat pole, aga kuidagi on niimoodi läinud, et kõik mängud lähevad ühtemoodi. Raske on midagi parandada, kui pole ühte kindlat asja, mis oleks valesti. Loodame, et meie jaoks tuli koondisepaus õigel ajal ja teised saavad seal nüüd natuke treenida. Märdi (Märt Rosenthal vigastas raskelt põlve ning tema hooaeg on lõppenud – toim.) õnnetuse pärast on nüüd võistkonna koosseisus väike muutus ja üks tsenter tuleb tagasi. Vähemalt on lootus, et läheb paremaks.
Kuidas endal isiklikus plaanis läinud on?
Samamoodi nagu võistkonnal. Ütleme nii, et praegu ei sära keegi. Kõigil on raske, seda nii individuaalselt kui ka meeskondlikult. Me lihtsalt pole minema saanud ega head rütmi leidnud.
Millest Sul puudu jääb? Kas koos kaotustega kadus ka enesekindlus või on seal midagi muud?
Kui teaks, siis oleks juba ära parandanud. Enesekindlusega pole häda midagi, mänguaega saab ka kõvasti ja trennides tundub, et läheb täitsa kenasti. Aga kui mänguks läheb, siis lähevad erinevad asjad valesti. Mõni mäng ei saa palli, mõni mäng ei lähe pall sisse, mõni mäng on mingi kolmas asi. Läheb ligadi-logadi, täpselt samamoodi nagu ka võistkonna mäng.
Räägime mänguajast. Teil on üsna lühike rotatsioon olnud. Neid, kes suuri minuteid mängivad, on vähe, aga Sina oled üks nende hulgast. Kas sellevõrra on mõnusam, kui Sa tead, et saad oma minutid ikkagi kätte ja iga eksimuse pärast välja ei võeta? Mõnes tiimis on Sul varem olnud väiksem roll.
Eks igaüks tahab palju mängida ja kinkida ma neid minuteid kellelegi ei taha, aga vahel võetakse ikka välja ka, kui mingi jamaga hakkama saad (Muigab.). Seda pole, et need minutid oleksid kuhugi ette kirja pandud. Nendes mängudes, kus lõpp on käest ära läinud, on mind ka välja võetud. Kõik mängud pole 35 minutit mänginud ja garanteeritud pole seal midagi.
Räägime Märt Rosenthali vigastusest. Kas Sina nägid kohe ära, et see on tõsine laks?
Vigastuse hetkel nii täpselt ei näinud. Me jooksime koos kiirrünnakusse ning ta libises ja kukkus. Päris kohe ei näinudki, mis juhtus, aga kui tema juurde jõudsin, siis sain aru, et on pahasti. Tal oli väga valus ja ta värises seal. Oli kiiresti selge, et seis on hapu.
Kui palju te pärast seda suhelnud olete? Sa oled kogenud mängumees, kellel on omajagu vigastusi olnud. Kuidas oled saanud talle tuge pakkuda?
Eks ikka suhtleme. Aga samas, kui oled just vigastada saanud, siis ega sa ise ka ei viitsi kogu maailmale vastata. Kui kõik kirjutavad ja küsivad, et kuidas sul on, siis teinekord ajab see hoopis närvi. Nii palju, kui teda näinud olen, siis olen ikka proovinud rääkida ja natuke tuju tõsta. Selge on see, et tal on raske, aga midagi pole teha. Kõik teised on sellest välja tulnud ja küll tuleb tema ka.
Kui klubi seisu juurde tagasi tulla, siis kuidas Sa tunned, kas klubi juhtkonnas on ka selliseid väristajaid, kes hakkavad treenerit kangutama ja mängijaid vahetama või proovitakse asja muuta ikka selle seltskonnaga, kes seal praegu on?
Arvan, et kui oleks suur väristamine olnud, siis oleks juba ära väristatud. Aga elame-näeme. Praegu on paus, üks uus mees tuli, üks mees tuleb vigastuspausilt tagasi ja veel üks mees peaks kuu või kahe pärast tulema. Eks nad teadsid, et algus tuleb raske, sest kaks meest olid juba algusest peale vigastustega väljas ja nad olid või vähemalt pidid sellega arvestama, aga üks või kaks võitu rohkem teeksid olukorra kindlasti paremaks.
Milline on Sinu konkreetne roll tiimis? Mis positsioonil mängid ja mida Sinult nõutakse?
Kogemust – platsi peal suhtlemist ja teiste juhendamist. Kindlasti ka viskeid. Mängin nii “nelja” kui ka “kolme” peal. Olen “kolme” peal päris palju, sest on palju hetki, kus mängime nii-öelda suure viisikuga.
See intervjuu läheb eetrisse küll juba siis, kui mõlemad koondisemängud on peetud, aga mis Sa arvad, mis meie saldoks Poola vastu jääb? Kas kaks võitu, üks-üks või kaks kaotust?
Kahe võiduga oleksime EM-il ja siis oleks rahu majas!




