Close

INTERVJUU | Siim-Sander Vene jobudest Euroopa korvpallis, NBA-st ja kehva tunde jätnud Riia EM-turniirist

-Siim-Sander Vene | Foto: Siim Semiskar

Eesti lähiajaloo üks paremaid korvpallureid Siim-Sander Vene on viimastel aastatel pallinud Lõuna-Euroopa tugevates korvpalliliigades Itaalias ja Hispaanias ning loodetavasti jätkab 30-aastane ääremängija veel mitu head aastat Eesti korvpallisõprade rõõmustamist nii tugevates välisklubides kui koondisesärgis toimetades.

Korvpall24 tegi Eesti koondise liidriga ühe pikema intervjuu keset suurt suve Haapsalus, mis Vene jaoks on aastate jooksul saanud oluliseks suviseks peatuspaigaks. Tänavu korraldas profikorvpallur kuurortlinnas lausa 3×3 korvpalli Eesti meistrivõistluste etapi ning enda sõnul on ta vaikselt oma peas veeretamas veel erinevaid mõtteid, kuidas Haapsalu korvpalli aidata edasi viia.

Pallipõrked taustaks kajamas, oli hea ette võtta ka veidi üldisemad ja ajatumad teemad. Muuhulgas arutasime Venega eelmise hooaja tegemisi Fuenlabradas, võrdlesime Euroliigat ja NBA-d, uurisime, miks noortel ameeriklastel on tihti raskusi Euroopa mängustiiliga kohanemisel, meenutasime Eesti esitusi kuus aastat tagasi toimunud EM-finaalturniiril ning vaatasime selle pealt ka järgmisesse aastasse, kus Vene peaks kogenud veteranina noorel Eesti koondisel aitama EM-i pingetega toime tulla.

Eelmise hooaja Hispaania kõrgliigas rikkus Venel ära hüppeliigesevigastus, mille tõttu tuli lõpuks ära käia ka lõikuslaual. Detsembri lõpus traumaga hooaja pooleli jätnud Vene on tänaseks oma jala korda saanud, kuid mängulise vormi taastamine võtab loomulikult veel omajagu aega.

Mullu jäi Venele Hispaanias kirja 12 mängu ning neis keskmiselt 20,6 minutit, 6 punkti, 2,3 lauapalli ja üks resultatiivne sööt. Võrdluseks aasta varem Itaalia kõrgliigatiimis Varese pallides olid eestlase numbrid Serie A-s 19 kohtumisega keskmiselt 25,5 minutit, 10,8 punkti, 4,2 lauapalli ja 2,3 söötu.

Mis eesmärgiga korraldasid tänavu suvel 3×3 korvpalliturniiri Haapsalus?

Mõtteid ja ideid on seoses korvpalliga palju, aga kuskilt tuli peale hakata. Tundus lihtsam ja loogilisem katsetus. Haapsalus pole korvpalliga viimastel aastatel väga hästi asjad olnud. 3×3 korvpall toimus siin viimati kümme aastat tagasi ning ega saalikoss on samuti kaardi pealt üsna kadunud. See on esimene kogemus siin nii mulle kui kohalikele ja vaatame, mis mõtted tekivad ning tagasiside pärast tuleb. Pikas plaanis tahaks teha iga-aastase mõnusa kogupereürituse, et oleks rohkem action‘it kui ainult korvpall.

Ütled, et ideid on Sul korvpalliga seoses rohkem. Kas tahaksid Haapsalus midagi teha kui ükskord endal mängijakarjäär läbi saab?

Haapsalus kindlasti midagi, kuna see olukord pole siin olnud kõige säravam. Võib öelda, et üheski liigas pole praegu Haapsalus võistkonda, see linn oleks justkui korvpallikaardilt maha võetud. Aga eks pärast karjääri lõpus saab näha seda ideede poolt. Vast veel niipea see ei juhtu (Muigab.).

Kui Kristjan Kangur kunagi ütles, et tema lõpetab karjääri Pärnus, siis Sina äkki lõpetad Haapsalus võistkonnas, mis mängib meistriliigat?

Mine tea, vaatame. Mõtteid on igasuguseid, aga küsimus on, kuidas kõik välja kukub ja kui kaugele nende mõtetega jõuame. Võtame asja rahulikult. Sellist projektisatsi, et üks aasta on, järgmisel aastal enam mitte, ei tahaks. Eesmärk on vaikselt asjadega katsetada ja proovida ning siis vaatame edasi.

Saad tänavu rahulikult suve veeta, kuna ühe aasta jagu lepingut Hispaanias Fuenlabrada meeskonnaga on veel olemas?

Leping on olemas.

Kui mõnus see korvpallurile on, et suvepuhkusel ei pea selle üle muret tundma?

Ega midagi liiga kindlat pole. Olin kaua vigastusega väljas, ei tea, mis on sealsed mõtted. Muidugi on suvele toredam vastu minna, kui vähegi midagi on olemas.

Mis jutuga klubi juurest lahku läksid suveks? Kas jätsid asjad sinna ja öeldi kuupäev, millal Sind tagasi oodatakse?

Klubijuhtidega pole väga juttu olnud, aga asjad jäid sinna ning umbes augusti keskel peaks tagasi minema.

-Siim-Sander Vene | Foto: Baloncesto Fuenlabrada SAD Facebook

Said 2020. aasta lõpus vigastada ja pärast seda enam väljakule ei naasnud. Kas nüüd oled ennast korda saanud ja kuidas olukord on?

Võib öelda, et olen korras. Lihtsalt korvpallivorm on kehv. Ma pole mänginud ja kontaktset treeningut saanud teha. Sellest on kindlasti puudus, aga muidu on okei.

Kas oligi Sind plaanis hooaja lõpuni väljakult eemale hoida või oleksid saanud kevadel vajadusel ka naasta?

Tegelikult hooaega tehti planeeritust pikemaks, aga minu operatsiooni aeg venis samuti. Oleks kohe saanud lõikuse ära teha ja korralikult taastunud, siis oleks jõudnud veel tagasi väljakule. Samas oli 3-4 vooru enne lõppu meil kindel, et liigast välja klubi ei kuku. Keegi väga ei surunud mind väljakule tagasi ning võib-olla oleks see lihtsalt mõttetu risk olnud. Ühesõnaga oleksin saanud tagasi tulla, kuid väga polnud mõtet.

Oled praeguseks kolmes Hispaania klubis mänginud. Milline on Fuenlabrada organisatsioonina? Kui mängija saab vigastada, siis hoolitsetakse ikka kenasti lepingu lõpuni või jäetakse mõned ka omapäi?

Tingimused on head ja saal on korralik. Kuigi juba vana ja kulunud, siis igati okei saal. Seal samas on füsioteraapia kliinik, kus tegeletakse ka võistkonnaga. Suhteliselt lihtsalt saab kohe abi ning asjad toimivad. Usun, et olen ikkagi heades kätes.

Kui erinev oli lõppenud hooaeg võrreldes Gran Canarias veedetud Euroliiga hooajaga just selles plaanis, et ilma eurosarja mängudeta on tempo rahulikum. Kas Sinu vanuses ongi mugavam see rutiin, kus nädal treenimist ning üks mäng nädalavahetusel?

Ega ma nii vana nüüd ka pole (Naerab.)! Sportlase keha harjub kõigega. Kui oled rutiinis sees, siis väga vahet pole. Oled sellel reel nii kaua, kui läbi saab või ise vigastada saad. Teise variandi puhul lähed selles rahulikumas rütmis. Samas sel juhul tavaliselt treenid jälle kõvemini ja võid seal samamoodi vigastada saada. Nokk kinni, saba lahti olukord. Ei teagi, kumb on parem.

Kas Euroopas mängivale korvpallurile on Euroliiga igal juhul see koht, kuhu pürgitakse ja tahetakse saada?

Ikka! Kui sinna kõige kõrgemale ei pürgi, siis kuhu veel? Selleks, et kuhugi jõuda, pead kõrged sihid seadma. Kui sihid madalale, siis on selge, et väga palju kõrgemale niikuinii ei tõuse. Mina ei näe põhjust, miks peaks kuhugi mujale neid sihte seadma.

Janari Jõesaar käis kaks korda Hispaania kõrgliigas proovimas ja temal asjad ei õnnestunud. Kui kõrvalt vaatasid ja temaga rääkisid, siis kas isiksused ei klappinud või oli küsimus taktikalistes nüanssides, miks mõnele ei sobi Hispaania liiga?

Eks mingil määral kõik kokku. Ega ta otseselt suures pildis võimalust ei saanudki. Pole lihtne välismaale minna, kui treener on selline karmi käega või eriti suurte nõudmistega. Kuidagi tal läks nii, loodetavasti järgmisel korral läheb juba paremini.

On sul endal ka karjääris olnud momente, et kutsutakse klubisse ja lõpuks ei saa arugi, miks sinna toodi ning oled varsti teistpidi tagasi läinud?

Päris ära pole saadetud, aga on olnud küll selliseid hetki. Alguses on mingid ühed jutud, aga kui mänguks läheb, siis näed, et asjad pole päris nii ja sama koha peale on täpselt samasugune mees olemas, keda ära ka ei saadeta. Siis tekib küll küsimusi.

Küsimusi võis Sul ilmselt tekkida näiteks Gran Canarias, kui piltlikult öeldes tegid mängudes lihtsalt joonejooksu nurgast nurka. Tundsid, et oleksid kasulikum olnud teistmoodi?

Midagi sellist oli küll, et ega lõplikult aru ei saanud, mis mõte sellel oli. Küll pandi mind positsioonidele “kolm” ja “neli”, küll ühtpidi, siis jälle teistpidi. Tuleb ikka selliseid olukordi ette, et ei oska öeldagi, millest see kõik tingitud on – kas kehvast kommunikatsioonist ja lihtsalt ei saada üksteisest aru või pole klubil visiooni.

Kas sellisel tasemel juhtub neid asju tihti?

Ikka juhtub. Ega mängijaid ju vahetatakse võistkondades omajagu. Enamasti iga sats vahetab ühe sellise hooaja jooksul välja. Ei saa öelda, et oleks harv juhus.

-Siim-Sander Vene | Foto: EPA/Scanpix

Kas Hispaania liiga on Sinu silme läbi Euroopa tugevaim rahvusliiga?

Seal pole midagi vaielda isegi. Pole päris pea jagu üle, aga tuntavad vahed ikka on nii VTB kui Itaaliaga sees.

Mis tundega lähed väljakule, kui vastas on näiteks Madridi Real, Barcelona või Valencia ehk mõni suurklubidest, mitte tabeli lõpuvõistkond? Kas isiklikus plaanis on ettevalmistuses mingi vahe?

Mängule lähed ikka samamoodi. Üks on natuke justkui kohustuslik võit, teine selline vastasseis, et tahaks võita, aga kõik saavad aru, et pigem ei võida. Ise kuidagi teistmoodi valmistuda või ekstra motivatsiooni leida otseselt pole proovinud.

Kas suurklubidega käib Hispaanias kaasas ka mingi eraldi aura?

Käib ikka. Tullakse uhkema bussiga, kantakse uhkemaid riideid. Vahet pole kus liigas, aga ikkagi kahe või kolme esimese satsi eripära käib asjaga kaasas. Neil on pikk ajalugu kaasas, legendid saalis kohal, kõik see maksab.

Kas Reali ja Barcelona staarid on inimesena toredad või on ka ennasttäis “jobusid”?

Enam-vähem on Euroopa korvpall jõudnud sinnamaale, kus väga jobusid ei taheta meeskonda võtta. Eks nad tiirlevad kuskil, kus on suur raha, aga tulemust pole. Näiteks Türgi liiga keskmikes. Selliseid mehi liiga palju minu arvates siiski enam ei ole, kuna seda inimlikku poolt vaadatakse aina rohkem ja mõeldakse, kuidas võistkonda kokku sobitada. Need tiimid, kus taolised asjad on paremini korraldatud, need ka võidavad.

Ilmselt jääb Sul karjääri jooksul NBA-s mängimata. Kas noorena unistasid üldse ookeani tagusest liigast ja on Sul kahju, et nii kaugele välja ei jõudnud?

Karjääri alguses läksin kohe Kaunasesse Euroliiga klubi juurde ja sellest sai minu siht. NBA on üldse teine maailm ning minu puhul polnud seda loogilist jätku sinna. Ma pole vist ka väga seda tüüpi. Huvitav oleks olnud näha küll, kuidas see karussell tiirleb ärilise poole pealt, kuidas kogu möll käib ja elu seal on.

Aga NBA-d ikkagi jälgid?

Professionaalsest huvist sunnin end vahest minimaalselt vaatama.

Siin on üsna palju arutletud, kui erinevad need mängustiilid NBA ja Euroopa vahel tegelikult on. Mida Sina arvad?

Stiilid on kindlasti erinevad. NBA on ikkagi mängijate liiga, Euroopa korvpall võistkondlik. Mike James hakkas Moskva CSKA-s jonnima, aga treenerit ei lastud lahti. NBA-s on teistmoodi – kui liiga suurim punktitooja hakkab treeneri pärast jalgu trampima, siis ega ikka ei mäleta küll, et oleks seepärast mängija lahti lastud.

Millised on Sinu kogemused tippklubidest, kui ameeriklased otse kolledžitest tulevad, kas nad saabuvad siia üleolevalt, et “tulen USA-st ja löön ukse jalaga lahti”? Kui paljudele reaalsus kiirelt kohale jõuab?

Selliseid kogemusi on ikka olnud omajagu.

Seal Euroopa korvpallist ei teata ikkagi suurt midagi?

Nad teavad mingeid võistkondi suurlinnade järgi. Üht-teist on omale selgeks tehtud, aga päris täpselt ei adu, kuhu tulevad. Hiljuti üks endine mängija rääkis, et ameeriklased ise ei mõista seda, et kui 10 000 mängijat lõpetavad ülikooli, siis nad kõik mõtlevad, et kui NBA-sse ei pääse, siis lähen Euroopasse. Sellele aga ei mõelda, et Euroliigasse mahub üldse 150 mängijat. Kõik need 10 000 ei mahugi kuskile, sest igal pool on ju ka kohalikud mängijad ees. See pole päris nii lihtne. Sellest ei saada aru, et pead olema väga hea tasemega mängija, et teenida Euroopas arvestatavat raha.

Kui kaua läheb kõrvalt vaadates ameeriklastel Euroopas aega, et stiilist aru saada ja võistkonnamängijaks muutuda?

See on väga individuaalne ja oleneb palju mängija taustast. Oluliselt raskemalt tuleb neil, kes on keerulisema taustaga, näiteks pärit kuskilt getodest. Nad on pidanud kogu elu võitlema, enda eest seisma ja hoolitsema, et enda kõht oleks koguaeg täis. See ongi nende elustiil ja kui sellise stiiliga tullakse Euroopasse, siis enamasti see ei toimi. Need, kes on helgema peaga, saavad kiiremini aru, aga mõnel läheb väga kaua aega ja paljud arvavadki, et kõik on nende vastu ning suurt pilti ei osatagi näha. Aga ka tuntud ülikoolidest tuleb kindlasti selliseid mängijaid, kes vaid üksinda põrutanud ja tulevad siia ning arvavad, et põrutavad samamoodi edasi.

Milliste mängijatega on äge koos mängida? Kas saab tuua mingeid paralleele ka rahvustega? Näiteks, et serblaste korvpalli IQ ja intelligentsus on alati heal tasemel või et leedukad on alati hullud võitlejad?

No neid Balkani mehi on ringlemas väga palju ja nad teavad, et peavad selles maailmas ellu jääma. Kõik nad läbi ja lõhki meeskonnamängijad muidugi pole, aga korvpallifilosoofia poolest võib öelda küll, et sealt Balkani poolt tulles suudetakse suhteliselt hästi mängu lugeda. Isegi, kui põrutavad üksinda, siis mingitest nüanssidest saavad paremini aru.

-Siim-Sander Vene | Foto: Siim Semiskar

Veidi rohkem kui aasta pärast on tulemas EM-finaalturniir. Kas koondis sinu plaanidesse ikka kuulub?

Kuulub.

Sul on üks kogemus EM-finaalturniirilt olemas. 2015. aastal käisime Riias üsna kogenud koondisega, aga nüüd oled Sina ilmselt see “vana mees”, kes peab noored kokku võtma ja juhtima läbi kogemuste.

Eks selles mõttes saab muidugi olema teistmoodi, et võistkond on erinev. Noored ja vihased mehed, kes tahavad kuskile jõuda. Kas see on hea või halb, saab pärast näha. Loodetavasti läheb nüüd paremini, sest eelmisel korral turniir ei õnnestunud ja tuli vaid üks võit. Tahaks midagi ilusat ikkagi ära teha. Arvan, et võimalused selleks on olemas, aga inimesed peavad aduma, et tuleme viimasest tugevusgrupist. Küsime küll, et mis korvpalliriigid need Ukraina ja Inglismaa on, aga üks tuli neljandast ja teine viiendast tugevusgrupist, meie kuuendast. Võitleme ja tahaks ikkagi alagrupist edasi saada. Teisiti pole mõtet mõelda.

Kas eelmisest turniirist on Sul siiani meeles need hetked, kus pärast kahte esimest aia taha läinud mängu publik teid välja vilistas ning kõikidel paha tuju oli? Kas sellised asjad jäävad kummitama?

Kummitama päris ei jää, aga ma pole näiteks ühtegi tolle turniiri mängu tagantjärele vaadanud. Ja seda dokumentaalfilmi ka mitte. Absoluutselt pole tahtmist. Turniir meile midagi positiivset ei pakkunud ja alagrupist edasi ka ei saanud.

On Sul nüüd meie noortele koondislastele sellistel hetkedel nõu anda, sest pärast kahte kaotust võtsite ju ennast Riias nii hästi kokku, et ka Läti ja Leedu võitmine polnud kaugel?

Kõik ütlevad, et Jüri Ratas (toonane Eesti Korvpalliliidu president – toim.) käis ja pidas mingi hullu kõne. Mina ei mäleta üldse seda. Nii palju ta ütles küll, et võtaksime hümni ajal üksteiselt kaelast kinni, aga minu meelest sellega koosolek toona ka lõppes. Pigem mängisime ise turniiri alguses lihtsalt ebareaalselt kehvasti ja asi polnud nii väga kokkuvõtmises.

Kui Ukrainalt võidu kätte saite, siis tuli enesekindlus?

Ikka, eriti sellisel hetkel annab võit omajagu juurde. Tunned fännide suunalt ka seda, et olukord pole enam nii närviline või ebameeldiv.

Kui peaksid hindama tollast koondist Riias ja meie praegust kooslust, mis potentsiaalselt võiks minna EM-ile, siis kumb Sinu arvates tugevam on?

Väga raske küsimus. Mänguliselt erinevad. Veidi on mäng nüüd kiirem ja loomingulisem ning isegi individuaalsem. Noorem generatsioon ongi individuaalsem ja kindlasti selles vallas ka tugevam. Riia koondis oli nagu akadeemikute korvpall: vaikselt hakkame ühest nurgast minema ja küll me rünnaku lõpuks kohale jõuame. Stiilid on kindlasti erinevad, nii treenerite käekirja poolest kui ka mängu üldiselt ülesehituselt. Kumb parema tulemuse toob, seda ma hetkel veel ei julge öelda.

Kas Sulle sobib mängida alati nii, nagu treener ütleb või on endal mingid kindlad eelistused?

Eks eelistusi ikka on, tahaks rohkem punkte visata ja kõike sellist värki. Samas muidugi peab ennast suutma vajalikku olukorda panna ja süsteemiga kaasa minna. Ei saa üksinda töötada süsteemi vastu, vaid peab olukorraga kohanema. Isegi, kui mingid asjad ei meeldi, siis räägid treeneriga läbi või lepid sellega. Kokkuvõttes ollakse väljakul kõik ühe asja eest väljas.

scroll to top