Euroliiga tegi seekordseks koondiseaknaks pausi, mis tähendas, et Eesti meeskonnaga sai liituda ka Baskonia ridades palliv Sander Raieste. Novembris Poola vastu peetud mängudest jäi 25-aastane mängumees eemale, kuid ta oli kohal aasta tagasi, kui Eesti alustas toonase peatreeneri Jukka Toijala käe all EM-valiksarja võitudega Põhja-Makedoonia ja Leedu üle. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis Raieste hooajast Baskonias, peatreener Pablo Lasost, vigastusest ja muidugi Eesti koondise otsustavast koondiseaknast.
204 cm pikkune eestlane on pallinud aastaid Hispaanias Baskonia ridades. Kõesoleval hooajal on Raieste visanud keskmiselt 9,5 minutiga Hispaania meistriliigas 1,6 silma ja võtnud 1,1 lauapalli. Euroliigas on tänavu tema arvele jäänud 9 minutiga keskmiselt 2,8 punkti, mis on tema senise karjääri parim näitaja. Reedeses kodumängus Põhja-Makedoonia vastu, kus Eesti koondis kindlustas EM-finaalturniirile pääsu, tegi Raieste oma selle kvalifikatsiooniturniiri parima mängu, kui viskas 21 minutiga 11 punkti, hankis 4 lauapalli ja oli +/- näitajaga +20 meie edukaim.
25-aastane Raieste rääkis enne Põhja-Makedoonia mängu antud intervjuus, milliste tunnetega ta Eestisse ja koondise juurde tuli ning missugune on hetkel olukord Baskonia võistkonnas. Eesti koondise ääremängija tõi välja põhjused, miks klubirindel pole loodetud edu saavutatud ja missuguse mulje on jätnud sellest hooajast meeskonda juhendav legendaarne peatreener Pablo Laso. Muuhulgas saime teada, kuidas saab Raieste läbi Baskonia staaridega ning kes on võistkonnas vaimsed liidrid. Samuti tuli jutuks eestlast vaevanud vigastus ja selle hetkeseis ning see, kui pikk leping teda Baskoniaga seob. Lõpetuseks rääkis ääremängija enda rollist koondises ja valmisolekust hakata kaitses katma Euroliiga staari.
Sander, ütlesid Anu Sääritsale, et hea on kodus olla ja lund näha. Liiga tihti Sind Baskoniast koondisesse ei ole seni lubatud. Kirjelda seda emotsiooni, kuidas on hooaja keskel koondisesse tulla.
Üdini hea tunne, sest mingit teist varianti tegelikult pole, et kodus käia. Hooaja sees meil pause pole ja Hispaania on tülikalt kaugel. See aasta ja eelmine aasta on esimesed korrad üle pika aja, kui olen saanud hooaja sees kodus käia. See on alati hea tunne, kui saab peret ja vanemaid näha. Külas käiakse küll, aga kõik aasta jooksul ei jõua. Hea on oma inimesi näha, eesti keelt rääkida, näha kõiki oma võistkonnakaaslasi, kes on kõik erinevatest satsidest kokku tulnud. See kambavaim on alati hästi sümpaatne ja hästi lahe. Koondisega on alati kihvt mängida, eriti kui mängitakse suurte asjade peale. Seda enam annab see motivatsiooni ja entusiasmi juurde.
Mis tunnetega Baskonias ollakse? Hispaanias oli just karikavõistluste nädal ja Baskonia jäi eemale. Suurklubina on kindlasti üsna mõru tunne vaadata, kuidas teised karikat jagavad. Kas klubis on ärevad ajad?
Jah, ja eelmine aasta jäime ka karikamängudelt välja. Viimase viie või kuue aasta jooksul olemegi vist ainult kaks korda peale saanud. See on kindlasti suur asi, kuna see on esimene mõõdupuu hooaja jooksul ja esimene karikas, mida on võimalik võita. Meil tulid Hispaania liigas sisse mõned libastumised, mis meile kätte maksid. Eriti too Girona mäng, kus me peaaegu 30 punktiga kaotasime. Hea see pole ja klubile ka kindlasti ei meeldinud. Ega meile endale ka ei meeldinud, sest meie üheks eesmärgiks võistkonnana oligi üle pikema aja taas karikamängudele jõuda. Mõru maitse jäi kindlasti kõigile suhu, aga ehk see trenninädal, mis meil nüüd karikamängude asemel oli, annab meile väikese boonuse. Saime oma asju rahulikult üle käia ja äkki hooaja teine pool tuleb tugevam. Usun, et me jõuame Hispaania liigas kindlasti play-off‘i. Oleme viimaste mängudega näidanud, et meie tase on tõusnud ja hooaja teiseks pooleks on lootust kindlasti rohkem.
Mul on õnnestunud näha üsna palju teie mänge ja mulle tundub, et teie tase kõigub meeletult. Kas Sa nõustud selle väitega ja kui jah, siis miks see nii on? Kohati mängite väga tugevate satside vastu suurepärast korvpalli, aga siis järgmisel hetkel lagunete mõne Hispaania liiga väljakukkuja vastu täiesti ära.
See on huvitav fenomen, jah, aga seda on paljudel Euroliiga võistkondadel kodustes liigades juhtunud. Kas või näiteks see sama Girona näide. Nädal enne meid kaotas neile ka Barcelona ja siis Malaga. See rütm on tegelikult suhteliselt keeruline ja tappev. Hispaania liiga on üdini hea liiga, kus kõik võistkonnad võivad kõiki võita. Mängijatel on ka raske, kui üks päev mängid Türgis Fenerbahce vastu ja siis lähed kuhugi Hispaania väikelinna, et mängida võistkonna vastu, kellel on kirjas küll vaid kolm võitu, aga kes on samas nädal aega sinu vastu valmistunud. See on tegelikult hästi keeruline ja ma arvan, et see näitab ka selle liiga ühtlast taset. Aga see ja viimane aasta on paljude Euroliiga võistkondadega nii olnud. Minu arust ei lähe ühelgi Euroliiga võistkonnal koduses liigas üleliia hästi. Päris palju apsakaid on sisse tulnud ja igas liigas on tabeli tipus satsid, kes mängivadki ainult ühte liigat või siis ei mängi mõnda suuremat eurosarja. See on väga huvitav.
Baskonial on Euroliiga võistkonna kohta suhteliselt lühike rotatsioon. Teil on põhikoosseisus 12 meest ja kui keegi on vigastatud, siis mängite väiksema seltskonnaga, kuigi nüüd on teil ka mõned noored, keda üles toote. See vist teeb selle asja veel keerulisemaks, kui teil on kaks või kolm mängu nädalas?
Eks meil on ka vigastustega natuke ebaõnne olnud ja erinevad mängijad on erinevatel perioodidel väljas olnud. Baskonia on alati olnud 12-14-mehelise koosseisuga, me pole nagu need päris suured hiiud, kellel on 17-20 meest võistkonnas. Nii on klubis olnud juba aastaid ja eks mingitel aegadel on see ka töötanud ja edu toonud, aga see aasta on kõikumine päris suur olnud. Me pole rütmi kätte saanud. Paar mängu läheb võib-olla hästi, aga siis vajub korraks kuskilt jälle ära või keegi saab vigastada ning rotatsioon ja rollid jälle muutuvad ja siis läheb jälle keerulisemaks. Stabiilsust on olnud raske leida.
Mida on Pablo Laso varasemate treeneritega võrreldes teistmoodi teinud? Mis eristab teda Duško Ivanovicist või Joan Penarroyast?
Ta tõi oma süsteemi, kuidas treeningtööd teha. See on natuke teistsugune. Muidu treenisime sealsamas suures saalis, kus me mängime, aga ta tahtis tuua treeningtöö mujale, et meil oleks eraldi treeningsaal. Meil on kõrval suurem spordihoone, kuhu pandi uued korvid, tehti videoruum ja treeningsaal. Seal oleme kontoritest eemal ja seal käib ainult treeningtöö. Erinevusi on veel. Neid on suhteliselt raske kirjeldada nendele, kes pole ise asjas sees olnud, aga ma ise küll tunnen seda erinevust. Ta on treener, kes on leidnud oma süsteemi, millega ta on edu saavutanud. Madridi Realiga on ta olnud erakordselt edukas ja Bayerniga võitis tegelikult ka eelmisel aastal koduse liiga ära. Mees teab, mida ta teeb ja ma arvan, et ta üritab seda kultuurimuutust natuke ka siia tuua. See on vähemalt kolmeaastane projekt, kuna ta tegi kolmeaastase lepingu. Arvan, et klubi juhtkond usaldab teda ja nad tahavad, et ta laoks tulevikuks põhja alla ja paneks kultuuri ja süsteemi paika. Ta on hakanud mingil määral klubi taaselustama ja mingit asja püsti panema. Kui igal aastal treener muutub, siis on raske mingit süsteemi püsti panna.
Kui keeruline on treeneril selliseid mehi nagu Markus Howard ja Chima Moneke oma raamidesse suruda? Kõrvaltvaatajana tundub, et need on ehtsad hurraa-korvpalli mehed. Kui nad emotsiooni üles saavad, siis võite ükskõik keda ja ükskõik kui suurelt võita, aga samas vajub neil pea jube kiirelt norgu ja emotsioon läheb maha.
Õnneks mina pole treener ja mina selle peale mõtlema ei pea, aga arvan, et Pablo on kindlasti üks mees, kes sellega hakkama saab, kui vaadata neid nimesid, kes on tema all aastate jooksul Madridi Realis mänginud ja kellega on võidetud tiitleid. Ega treener polegi ju ainult selleks, et tahvli peale liikumisi joonistada, vaid tema tööks on ka egode taltsutamine, mängijatega suhtlemine ja tiimi õhkkonna loomine. Kindlasti on väga kasulik see, et ta on suhteliselt rahulik, hästi kaine mõistusega ja hästi hea suhtleja, eriti mängijatega. Ta räägib väga hästi inglise keelt ja saab mängijatega väga hästi suhelda. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga kuidagi on ta saanud mängijatega kokkulepped ja täiesti üle käte pole asjad see hooaeg läinud. Kõik on ikkagi kontrolli all.
Kuidas Sina nende suurte egodega läbi saad? Kas Baskonias on ühine tiimikeemia või on tekkinud erinevad grupid, kes suhtlevad omavahel ja ülejäänud meestega saate ainult treeningruumis kokku?
Meil on tegelikult iga aasta suhteliselt ühtlane punt ja kõik räägivad omavahel. Asi on ka selles, et meil pole satsis ühtegi hispaanlast. Garderoobis ja mujal käib kogu vestlus alati inglise keeles ja kõik saavad kogu aeg kõigist aru. Kui pooled oleksid hispaanlased ja pooled välismaalased, siis tahes-tahtmata tekivad grupid, aga kuna meil on kõik vestlused inglise keeles, siis kõik saavad neist osa võtta ja see aitab tegelikult õhkkonna loomisele väga palju kaasa. Keegi ei tunne, et ta on kuhugi kõrvale jäänud. Õhkkond on meil hea ja suhtlus on hästi vaba. Inimesed julgevad üksteisega rääkida ja ei ole mingit klatšimist. Hooaja alguses pandi tiimisisesed asjad paika, et räägime omavahel asjad selgeks ja ei teki mingeid gruppe või klatšimist. Vestlus on olnud aus ja hästi avatud, kõik võivad kõigile midagi öelda ja seda ei võeta isikliku rünnakuna.
Kes on teil riietusruumi liider? On see kapten Tadas Sedekerskis või keegi teine?
Tadas on kapten, aga ma ütleks, et Howard ja Moneke on sellised spirituaalsed liidrid. Ma ütleks, et nemad kolm on liidrid. Kapten on kõige ametlikum ja korrektne liider, kes esindab mängijaid treenerite ja kõigi teiste ees. Howard, kuigi võib tunduda uskumatult, on hästi kaine mõistusega ja rahulik. Ta on hästi loogilise mõtlemisega, kuigi platsil see võib-olla nii väga ei tundu. Tegelikult ta mõtleb ja suudab halvematel hetkedel poolajapausil rahuliku jutuga pingeid maandada. Chima on platsil puhas energia. Tema on see, kes tõmbab võistkonna endaga kaasa. See energia, millega ta mängib, need kiirused, millega ta jookseb ja see nauding, millega ta mängib juba tahes-tahtmata teevad mängu atraktiivseks ja see tõmbab nii rahva kui ka kõik teised kaasa.
Kas Sina ja Tadas olete sellest üle saanud, et n-ö Balti maffia laiali läks? Arturs Kurucs läks minema ja enam ei ole kolmik, vaid olete kahekesi.
Nüüd hoiame kahekesi lippu kõrgel, ega meil muud üle ei jää. Kahju küll, sest vahepeal oli meid juba viis, kui Maik(-Kalev Kotsar) ja (Rokas) Giedraitis seal olid, aga nüüd oleme viimased kaks.
Aga teie kolm olite vist kõige kauem?
Meie kolmekesi olime kõige kauem, jah ja nüüd me siis kahekesi mälestame teisi (Muigab.). Tegelikult oleme nii kaua seal sõbrad olnud ja eks see ole ka asjade loomulik käik. Ega me ei saa seal ju elu lõpuni koos olla. Vaatame, mis järgmine aasta saab.
Kas oled oma rolliga rahul või ihkad enamat? Sinuga on ka nii, et vahepeal Sul on mänguminutid ja vahepeal ei ole. Hooaja alguses oli Sul ka vigastus, mis segas.
Muidugi tahaks rohkem, aga tuleb aru saada, et see hooaeg on suhteliselt veider olnud. Alguses oli hea tunne ja kontrollmängudes sain korralikud minutid, aga see vigastus tuligi põhimõtteliselt just siis, kui hooaeg algas. Siis tuli pikk ja ebameeldiv paus. Kui võisin jälle trenni tegema hakata, siis väga pikalt ei tundud ma ennast hästi. Jalga ei olnud all ja olin kuidagi aeglane ja nõrk. See vigastus pani suure põntsu, sest suvel sai tegelikult korralikult trenni tehtud ja füüsis oli hea, aga siis üks hetk öeldakse, et kolm nädalat ei tohi joosta ega hüpata. Niimoodi on raske keset korvpallihooaega vormi hoida.
Sul oli sportlase song?
Jah.
Mingil hetkel Hispaania meedia kirjutas, et lähed operatsioonile, aga järgmisel hetkel hakkasid juba tagasi tulema. Kuidas sellega täpselt oli? Kas see oli mingi vale kommunikatsioon?
Sellega oli üldse niimoodi, et Eesti meedia tõlkis selle Hispaania meediast valesti ja siis Hispaania meedia tõlkis selle tagasi. Ma ei mäleta, kes Eestis selle uudise kirjutas, et ma lähen opile. Tegelikkuses oli nii, et Pablo ütles ühes intervjuus, et Sander läheb uuringutele ja siis saame teada, kas on vaja minna operatsioonile või mitte, aga siis tuli Eesti meedias välja uudis, et treener ütles, et ma lähen opile ja siis Hispaania meedia kirjutas, et Eesti meedias öeldakse, et Sander läheb opile. Keegi Eesti meedias tegi nii-öelda väga head tööd. Minult küsiti ka, et miks Eestis kirjutatakse, et opile lähed. Ma ütlesin, et ma ei räägi Eesti meediast mitte kellegagi ja sain süüst puhtaks. See oli nagu koer, kes ajab saba taga.
Kas nüüd oled ennast 100% vormi saanud?
Ütleme nii, et hetkel tunnen ennast kindlalt. Tunnen, et mul on koondisele midagi anda ja mul on midagi anda ka Baskoniale. Olen igatpidi valmis, tunnen ennast hästi ja olen valmis mängima, olgu see paar minutit või rohkem. Ma olen harjunud sellega, et need minutid on üles-alla, sest meil on rotatsioon kuidas kunagi. Viimased mängud pole isegi Sedekerskis palju mänginud. Kõik käib üles-alla, aga see on osa tööst ja mingit stressi ma ei tunne. Kõik läheb nii, nagu minema peab.
Sinu jaoks pole see ju harjumatu. Sul on päris palju hooaegu erinevate treenerite all samamoodi olnud, et kohati saad minuteid ja kohati ei saa. Kas selles mõttes oled omas elemendis?
Selles mõttes jah, et olen sellega harjunud ja mind see ei kõiguta. Saan aru, et olen seal kohaliku mängijana ja põhirõhk on teistel meestel. Ma ei nurise, et peaksin rohkem mängima. Mõistan, et see on Euroliiga, kus on 18 satsi ja igas satsis on 15 mängijat. Minu arust on juba selles seltskonnas olemine päris hea. Inimesed võivad arvata, kas mul on seda taset või ei ole, aga tahes-tahtmata olen seal, olen platsile saanud, olen korve visanud, olen mänge võitnud ja kaotanud. Praegu olen siin ja olen sellega rahul, rohkem ei olegi midagi öelda.
Ma küsin just selle inimeste arvamuste kohta. Mõned arvavad, et parem on olla Euroliigas ning seal ebastabiilseid minuteid saada kui olla mõnes nõrgemas satsis 15-25 minuti mees, aga teised jälle ütlevad, et mida see Raieste istub seal Baskonias pingi peal, mingu parem võistkonda, kus saab mängida. Sina oled inimene, kes reaalselt enda karjääri peale mõtleb ja selle otsuse teeb, aga kuidas Sa sellistesse aruteludesse suhtud?
Kõige parem on, kui sa oled see inimene, kes teeb neid otsuseid ega pea kellelegi midagi seletama. Ehk siis ma jätangi selle nii, et ma ei tunne mingit survet või põhjust, miks ma peaksin oma otsuseid lahkama. Kui inimesed tahavad spekuleerida, siis nad võivad seda teha. Kõigil on õigus oma arvamusele ja ma ei ütle, kas see arvamus on õige või vale. Lihtsalt mina olen oma otsused teinud ja mina elan nendega ega kahetse neid.
Ma just tahtsingi öelda, et tundub, et Sa ei kahetse oma otsust.
Mis see kahetsemine ikka muudab? Tahes-tahtmata saab elu ainult edaspidi elada. Mida sa tagasi ikka vaatad ja kahetsed? Pilk alati tulevikku ja olgem positiivsed ja optimistlikud.
Kas Sul oli nüüd Baskoniaga üheaastane leping?
Üheaastane, jah.
Oled juba uuele hooajale mõelnud ja klubis kellegagi rääkinud? Sul on ju seal kõik omad mehed ja naised ja saad ilmselt kergelt jutule.
Pool aastat on veel ees, selleks on suhteliselt vara.
Praegu sellisel tasemel absoluutselt ei vaadata tulevikku?
Muidugi vaadatakse, aga ma ei tunne, et peaksin praegu selle üle arutama.
Tulles Põhja-Makedoonia mängu juurde, siis kas Sina hakkad olema see mees, kes T. J. Shortsi väljakul taga ajama hakkab? Oled Sa selleks valmis?
Ma teen täpselt seda, mida treener palub. Selleks ma siin olengi, et anda enda panus ja teha täpselt seda, mida on vaja. Kui on vaja T. J. Shortsi katta, siis katan T. J. Shortsi.
Kaitses Sulle mängida meeldib?
Muidugi! Arvan, et meil on siin hästi palju igasuguseid kehi ja kujusid, keda me saame kasutada nii tema kui ka ükskõik kelle teise katmisel.
Kas Sa tunned suuremat pinget kui tavaliselt, kuna see on viimaste aastate kõige tähtsam mäng? Kui võidad ära, siis oled EM-il. Või on see koondiseaken nagu koondiseaken ikka?
Veel pinget ei ole. Arvan, et kui tõsisem trenn pihta hakkab, siis hakkavad ka need mõtted tulema. Praegu oli lihtsalt esimene kogunemine. Aga üleliia suuri pingeid ei tasu üheks mänguks peale panna, sest tegelikult on meil ees kaks mängu. Meil on kindlasti piisavalt kvaliteeti ja oleme neid ka varem võitnud. Arvan, et see mäng sõltub rohkem meist kui neist. Me ei tohi kodus hurraaga kaasa minna ja peame oma võimalused targalt ära kasutama. Maik, keda Poolas polnud, nüüd mängib ja juba see annab palju juurde. Esimeses mängus Makedoonia vastu mängis ta hästi. Tulge kõik saali ja eks ole näha. Aga praegu ei ole veel küll mingit suurt pinget peal ja loodetavasti ei tule ka. Ülemõtlemise ja liigse valmisolekuga võib lõpuks natuke ka näppu lõigata. Mäng on kindlasti tähtis, aga see ei ole maailma lõpp.




