Close

INTERVJUU | Saksamaal täismaja ees mängimist nautinud Greeta Üprus: kogu hooaeg oli väga üles-alla

-Greeta Üprus | Foto: BC Pharmaserv Marburg Facebook

Saksamaa naiste korvpalli meistriliigas nägi sel hooajal mängimas 31-aastast Greeta Üprust, kes esindas pärast edukat hooaega Portugalis tänavu Marburgi klubi. Intervjuus Korvpall24.ee portaalile rääkis Üprus naiskonna lõppenud hooajast, napilt veerandfinaali ukse taha jäämisest, enda rollist naiskonnas ning elust Saksamaal. 

Eelmisel hooajal Portugali meistriliigas mänginud Üprus sai Ferragudo klubis kirja keskmiselt 13,3 punkti, 5,6 lauapalli ja 1,6 korvisöötu. Tänavu Saksamaa meistriliigas karjääri jätkanud 178 cm pikkune eestlanna kogus Marburgi ridades 22 kohtumises keskmiselt 20 minutiga 5,4 punkti ja 2,1 lauapalli.

Intervjuus võttis Üprus kokku lõppenud hooaja nii võistkondlikus kui ka isiklikus vaates. Samuti rääkis ta enda rollist klubis ja võrdles Saksamaal pallimise kogemust varasemate mängupaikadega. Muuhulgas tuli juttu fännidest, elukorraldusest, Marburgi linnast ning tulevikuplaanidest.

Greeta, palun võta lõppenud hooaeg oma sõnadega mõne lausega kokku.

Hooaja algus ja ettevalmistus oli väga lubav, kuid hooaja edenedes ei läinud asjad nii, nagu loodeti. Kindlasti pole tulemus see, mis oleks meie reaalsus olnud, ja mingil määral ikkagi läksime suuresti lati alt läbi. Eesmärgiks oli lõpuks ikkagi play-off‘i pääseda, kuid natuke jäi see käeulatusest meil välja.

Hooaja algus oli teil päris raske (viis kaotust järjest), kuigi vist ettevalmistus algas teil juba päris varakult. Miks hooaja algus nii keeruline oli?

Seda oleme ise palju mõelnud ja arutanud ja ei teagi, mis see põhjus tegelikult võiks olla või milles peituda. Hooaja eel mängisime paar kontrollmängu ja mängupilt tundus hoopis teistsugusem kui siis, kui ametlikud mängud hakkasid. Ei teagi, kas osadel mängijatel tekkis tunne, et peavad statistikat tegema ning siis vajus see ühtne naiskonnamäng ära või olid mingid muud põhjused. Kuidagi ei suutnud treener meid kokku mängima panna ning kahjuks need viis kaotust tulid, pluss ka karikamängu kaotus.

Teie parim moment oli uue kalendriaasta alguses, kui ühel hetkel võitsite viiest mängust neli. Mis sel ajal teistmoodi oli, et võidud tulid?

No eks seal mängis kindlasti rolli, et vastasteks olid kolmel juhul meist tagapool asetsevad tiimid ja ka neljas võistkond oli pigem keskmik ning me kasutasime oma koduväljakueelise nende vastu ära. Kui juba ühe võidu saime, siis eks see emotsioon aitas meid edasi kanda ning meil oli kaks kodumängu järjest, kus me ikkagi iga kord mängisime täismaja ees. Isegi Alba vastu uue aasta alguses oli väga reaalne võimalus, aga kahju, et ei suutnud neid nende kodusaalis võita.

Teil oli hooaja lõpus reaalne variant ka play-off‘i koha nimel mängida, aga midagi jäi ikka lõpuks puudu. Mis see midagi oli?

Hoidsime kuni kahe viimase mänguni veel 8. kohta, aga kuna me ei suutnud ühtegi võitu juurde saada, siis Nördlingeni naiskond läks paratamatult meist mööda. Nende viimased mängud olid alumise otsa klubide vastu ning nad suutsid need kindlalt võita. Eks meil hakkasid mingil hetkel ikkagi vigastused ja haigused olulist rolli mängima. Ei saanud kvaliteetsemaid vahetusi teha, et mänge tasavägisena hoida. Ja kui juba üks-kaks kaotust oli järjest tulnud, siis mäng ja mängijad muutusid platsil närvilisemaks.

Kui palju oli Marburgi klubis ja kui palju on üldse Saksamaal klubides sellist närveldamist, et kui asjad hästi ei lähe, siis hakatakse kiiresti ja jõuliselt muudatusi tegema nii treeneritepingil kui ka mängijate hulgas?

Eks mängijate liikumine hooaja sees on minu meelest üsna tavaline käik igal pool. Kui keegi saab vigastada või ei meeldi/sobi, siis ikkagi otsitakse uus lüli. Või siis just play-off‘ide eel, et natukene võistkonda tugevdada. Aga nagu meie võistkonnas oli näha, siis peatreeneri koht oli ikka päris kiirelt ikkagi ohus. Ja ka Leverkuseni võistkond ühel hetkel vahetas peatreeneri välja. Muude klubide osas ei oska kaasa rääkida, aga eks eeldan, et see ole ikkagi suhteliselt tavaline käik, kui asjad ikkagi ei lähe nii nagu peaks. Surve on igal klubil peal, nii sponsorite kui ka juhtkonna ja fännide poolt.

Sügisel meile antud intervjuus Sa ütlesid, et Sinu roll on senisest hoopis erinev, et pole kindel, kui palju pall rünnakul Sinuni jõudma hakkab. Kas Sinu roll jäi läbi kogu hooaja selliseks?

Ma ise tunnen küll, et minu roll võistkonnas oli selline kõikuv. Samas ma tean, et ma polnud ainus mängija selliste kahtlevate tunnetega. Mõni mäng läks paremini ja kuidagi olin rotatsioonis rohkem sees ja siis järgmine mäng jälle ei tulnud üldse välja. Vahepeal aitasin ka “number nelja” positsioonil, kui meil vigastusi ja haiguseid tuli. Siis oli mu mäng natuke lahtisem ja pall jõudis kohati ka rohkem minuni ning ise tundsin, et sel ajal roll nagu õnnestus paremini. Õnneks ikkagi paar head mängu mul tuli ka sekka, et ei jää otseselt nii kripeldama.

Kuidas Sa üldse individuaalses plaanis hooajaga rahule jäid?

Eelnevatel hooaegadel olen ikkagi olnud rohkem kandvas rollis ja eks see annab enesekindlust juurde. Kuna sel hooajal oli roll selline kõikuv, siis kohati oli ikkagi keeruline mängida. Eks kogu see hooaeg oli väga üles-alla ja seda on ka minu mängudest näha. Oli isegi matše, kus jäin punktideta ning siis on ette näidata 17-punktine mäng. Väga kõikuv ja ebastabiilne – võtab selle hooaja suhteliselt hästi kokku.

Kuidas Sa võrdleksid Saksamaa liiga taset oma seniste mängupaikadega? Kas see oli kõige tugevam liiga, kus Sa seni kaasa oled löönud?

Võib-olla on Saksamaa nagu kõige ühtlasem ja mängustiili poolest kvaliteetsem, kuigi ka siin ikkagi alumise otsa võistkonnad pole nii kogenud. Samas ikkagi enamik võistkondi on mängitavad. Ainus, kellega meil oli klassivahe näha, oli Keltern, aga ülejäänutega ikkagi suutsime mängida küll.

Mis olid sellel Saksamaa hooajal Sinu jaoks top 3 kõige ägedamat hetke, mis senini meeles on? Kas oskad sellise pingerea koostada?

Meie fänniklubi paneks esimeseks. Esimesest kodumängust alates oli saalis alati väga äge atmosfäär ning teise poole hooajast mängisime alati täismaja ehk umbes 870 inimese ees. Pluss ka välismängudele sõitsid mitmed neist trummide ja pasunatega kaasa elama. Teiseks Berliini Albaga nende kodusaalis mäng, kus publikus oli üle 1600 inimese. Ma polnud varem nii suures saalis ja sellise publikuhulga ees mänginud. Ja viimaseks mu enda üks õnnestumine, kus visakasin 100-protsendiliselt: 5/5 kolmeseid ja 1/1 kaheseid.

Kuidas Sul igapäevaelu oli korraldatud? Kui mitu trenni nädalas oli, kui professionaalne klubipoolne asjaajamine oli, kas kõik eluks vajalik oli nende poolt olemas jne?

Saksamaa elu-olu on kõige professionaalsem, kus olnud olen. Kui midagi öeldi, siis ka tehti ja korrektselt. Treenisime umbes viis saalitrenni, kaks-kolm viske/tehnikatrenni ja kaks jõusaalitrenni nädalas. Aga eks see treenimine ka olenes, kohati oli kaks võistkonnatrenni päevas või üks skauting kuskil juures. Aga üldpildis treenisime ikkagi kaks korda päevas iga päev kuni mängueelse päevani.

Kuidas Marburgi fännidega rahule jäid ja kui hea kontakti nendega said? Kui suur ja kui aktiivne toetajaskond naiskonnal oli?

Mida rohkem hooaeg edasi läks, seda rohkem meil fänne saali kogunes ja kodusaalis oli ikka iga kord täismaja. Fännid on väga sõbralikud, pärast mängu küsiti autogramme, pilte, jagati pilte ja nänni meile. Mängudel oli hästi palju lapsi, kes samuti küsisid autogramme nii särkidele, korvpallidele kui ka tossudele. Osade fännidega saime sõpradeks ja nendega olen ka aktiivselt ühenduses. Väga äge kogemus oli sellise fänniklubi ees mängida. Olen väga tänulik kõikidele, kes ka välismängudele kaasa sõitsid, sest alati oli meil ikkagi paarkümmend fänni trummide ja pasunatega igas saalis kohal.

Kas ja kui palju saksa keel Sulle külge jäi?

Saksa keel tegelikult mulle endale meeldib ning ma ikkagi üritasin õppida ja rääkida oma saksa tiimikaaslastega. Aga kuna meie kõik tegemised olid inglise keeles, siis ega see nii lihtsalt külge ei hakanud kahjuks.

Kuidas Sulle Marburg linnana meeldis? Mis Sulle seal kõige rohkem meeldis ja kas soovitad turistina sinna minna?

Eks ta selline väikelinn on, kitsad tänavad, puidust majad, loss ja ilus vanalinn. Vennad Grimmid on oma muinasjuttudesse Marburgist palju ainest saanud, kui nad seal õppisid. Seega kui kedagi huvitab, siis kindlasti selline üks-kaks päeva seal veeta on tore kogemus. Enamjaolt endale meeldiski vabal hommikul või päeval käia kas brunch‘il või kohvitamas, eriti kui ilmad ka ilusamaks läksid. Seal on ikkagi piisavalt valikuid ja kohti, kus ka linnavaadet nautida.

Mis tagasisidet Sa treeneritelt pärast hooaja lõppu said?

Eks pärast hooaega oli selline tüüpiline küsimus, et mis mu mõtted edaspidiseks on ja kas ma oleksin huvitatud edasi Marburgi jääma või mitte. Kuna nüüd ka meie põhimängijal läks viimases matšis põlv, siis eks nad peavad hakkama talle ka asendust otsima.

Kas järgmise hooaja plaanid on juba paigas? Oled pakkumisi saanud või äkki kuskile juba ennast ära ka lubanud?

Kuna see hooaeg oli mentaalselt tegelikult päris raske, siis ma kõigepealt tahan natukene korvpallist puhata ja mõelda, kas ja mida edasi. Eks siis suve jooksul on näha, mis plaanid toovad.

scroll to top