Close

INTERVJUU | Risto Puur Rae Kossu ambitsioonidest: meie värvid on must ja kollane, hõbemedal meie vormiga kokku ei lähe

-Risto Puur | Foto: KK Rae Koss Facebook

Eesti korvpalli Saku I liigas jõudis Rae Koss peatreener Risto Puuri käe all finaali, kus tuli tunnistada Reinar Halliku Korvpallikooli paremust. Hõbedaga leppima pidanud Puur rääkis intervjuus Korvpall24.ee portaalile lõppenud hooajast, Rae Kossu edu tagamaadest, esiliigast laiemalt ning klubi tulevikuplaanidest. 

Rae Koss lõpetas I liiga põhiturniiri 11 võidu ja 11 kaotusega, mis andis neile kokkuvõttes viienda koha. Veerandfinaalis alistati mängudega 2:1 Tartu Ülikool/Estiko ning poolfinaalseerias saadi 2:1 jagu mullu finaalis mänginud ja põhiturniiri võitnud Eesti Maaülikool/Eveconist. Finaalivastane oli Reinar Halliku Korvpallikool ning selles mängus tuli tunnistada vastase 79:70 paremust ja leppida hõbemedalitega.

Intervjuus rääkis Puur I liiga lõpust ja selle kulminatsioonist ning selgitas, mis tema hinnangul hetkel võidust puudu jäi. Samuti saime teada, kas peatreener oleks eelistanud pikemat seeriat või on ta rahul, et I liiga võitja selgub ühe mänguga. Uurisime ka selle kohta, et kuidas õnnestus Rae Kossul pärast põhiturniiri järgmine käik sisse lükata ja kohamängudel hõbedale jõuda. Muuhulgas tuli juttu esiliigas skautimisest, liigatasemest laiemalt, leegionäride kaasamisest, eelarvest ja fännidest. Lisaks rääkisime Rae Kossu juhendajaga klubi tulevikuplaanidest, meistriliiga mõtetest ja järgmise hooaja eesmärgist.

Intervjuu tegemise hetkeks on nüüd umbes kaks nädalat esiliiga finaalist möödas. Kui palju Sul treenerina endiselt veel mingid olukorrad silme eest läbi jooksevad?

Eks ikka jooksevad. Finaal oli võidetav ja arvan, et olime mänguks tegelikult hästi valmis. Kui nüüd vaadata neid viimast kuute minutit, kus probleemid olid kõige suuremad, siis seal oleks võinud nii mängijad kui ka treener päris mitu asja teisiti teha, aga tagantjärele oleme kõik kordades targemad. Nendesse hetkedesse pole mõtet liiga kauaks kinni jääda. Magada saan rahulikult, enam see nii hullult ei paina.

Millest teil lõpuks finaalis puudu jäi? Või kas üldse jäi midagi puudu, äkki vastane oligi lihtsalt parem?

Väga paljud seda ei tea, aga Mihkel (Allorg) ja Rasmus (Vuks) tulid B-gripist välja ja nende panus finaalis oli ilmselgelt tagasihoidlikum. Jalmar (Joosep Saar) oli vigadega pahuksis ja tema mänguminutid jäid väikeseks ning Kaspari (Vuks) minutid läksid esiliiga mõistes liiga suureks, sest ta mängis sellel nädalal ka U19 play-off-mänge ja siis on 25 minutit esiliiga finaalis võib-olla liiga palju. Rotatsioon jäi finaalmängus selle võrra väiksemaks, mõne mehe minutid tõusid liiga suureks ja mina ise ka treenerina võib-olla kärsatasin mingid mehed läbi, kes siis pärast ei suutnud õigeid otsuseid võtta. Tuleb vastasele au anda, et nad selle mängu võitsid ja meid teiseks jätsid. Ilma võitluseta me seda ära ei andnud, aga samas ei nõustu ma sellega, et nad oleksid nii palju paremad olnud. Pisiasjad langesid kokku ja otsustavatel hetkedel oli neil rohkem kogemust, mis mängis rolli. Toomas Raadikut suutsime 34 minutit ohjes hoida, aga lõpus nõelas ta ikka ära. Samas jääb natuke kripeldama ka, sest kõik oli ju laua peal. Siin mingit konkreetset ja head vastust polegi.

Kas teile pigem sobis see, et finaal koosnes ühest mängust või oleksite tahtnud Halliku satsiga seeriat mängida?

Ma olen alati öelnud, et mul on selle kohta kaks arvamust. Üks on see, et ühe mängu puhul on nõrgemal alati parem võimalus, samas kui tugevamana tahad seeriat, sest nii on sul suurem võimalus võita. Tänasel päeval ütlen, et oleks olnud lahe mängida seeriat, aga kui oled niivõrd palju nõrgema satsiga finaalis, siis võib-olla tegelikult ei tahaks seda. Poolfinaalseeria on vajalik, sest kui sa suudad poolfinaalseeria ära võita, siis oled põhimõtteliselt juba kindlustanud endale koha meistriliigas, kui sa seda soovid. Siis ei ole piltlikult öeldes vahet, kas sa tuled esimeseks või teiseks, sest kolme või nelja aasta pärast nagunii enam keegi ei mäleta seda.

Põhiturniiri lõpetasite te viiendana ning võiduprotsendiga 50. Tol hetkel vaevalt keegi uskus, et te lõpuks purjetate finaali? Või te ise uskusite?

Ikka uskusime. Tegelikult kohe hooaja alguses näitasime, et selle satsiga saab mängida medali peale, aga millise medali, selle näitab aeg. Paratamatult väga paljud inimesed ei tea, mis meil hooaja sees toimus. Mihkel käis kaks kuud reisil ja kui tagasi tuli, siis ei saanud kohe jalgu alla. Rait Tammet sai peapõrutuse ja oli kolm ja pool kuud väljas. Kuigi ta tuli tagasi, siis tegelikult ta justkui ei olnud tagasi, sest ta sai ikkagi päris kõva laksu ja siis sai veel töö juures mingi kõmaka otsa, mis pikendas taastumise protsessi. Loomulikult andsime mõne mängu mõnele autsaiderile ära, mida poleks tohtinud, aga mina uskusin ja arvan, et ka mängijad uskusid, et me mängime paremini, kui kõik päriselt jalad alla saavad. Lõpuks saime ka ja lõppresultaat tuli selline. Kui seda teemat edasi arutada, siis arvan, et meie satsile sobis see, et me saime seeriaid mängida. Me andsime esimese mängu ära, aga elu on näidanud, et kui me mängime ühe ja sama võistkonnaga piisavalt kaua, siis me kohaneme nende mängustiiliga paremini ja see andis meile nendes seeriates eelise võrreldes teistega, kes võib-olla ei suutnud nii hästi kohaneda.

Mida te play-off‘is põhiturniiriga võrreldes veel teistmoodi tegite, et suutsite teist põhiturniiril eespool olnud TÜ/Estiko ja Maaülikooli ära murda?

Skauting oli põhiturniirga võrreldes kindlasti põhjalikum. Põhiturniiril me igat vastast nii palju ei vaadanud. Vaatasime pigem tabeli esimese otsa võistkondi, aga play-off‘is läks mängijate skautimiseks ja see võis mängimise lihtsamaks teha. Kuskil jaanuarist muutsime oma mängustiili kiiremaks ja lahtisemaks ja see võis meile ka edu tuua. See ei toonud edu küll kohe, aga võib-olla just sellest hetkest, kui olime meeskonnana täisrivistuses, kui keegi polnud vigane ja kõik olid olemas. Sealt hakkas asi paremini jooksma. Ma ütlesin meeskonnale alati, et edu toob see, kui kõik väljakul üksteist usaldavad. Olgu see siis lisasööt või vabalt võetud vise, kõik sellised pisiasjad. Lõpuks jõudsimegi nii kaugele, kuna võistkond hingas ühes rütmis. Loomulikult oleks tahtnud natuke varem sinna jõuda, aga lõpp hea, kõik hea.

Kui palju esiliigas üldse skauditakse? Kui te skautingut suurendasite, siis kas te olite selle poolest eriline sats või teised skaudivad ka samas mahus?

Arvan, et ülemise otsa võistkondadest ei tee skautingut Kadrina, aga ülejäänud top 5 tiimi teevad. Eks see seltskond on nii väike ja mängijad ju suhtlevad omavahel. Pärast mänge ikka kuuled, kuidas peatreener kedagi kirjeldanud on. Mängijatel, kes on just meistriliigast tulnud, on kindlasti lihtsam skautingut realiseerida kui nendel mängijatel, kes on terve elu ainult esiliiga tasemel mänginud ja pole kõrgemale jõudnud. Nimeliselt ei hakka kedagi välja tooma, aga minu meeskonnas on olnud mängijaid, kes ütlesid skautingu ajal, et nad pole kunagi sellega kokku puutunud ja pole kunagi ühtegi võistkonda niimoodi skautinud ega pole harjunud mingit söötu ära võtma või suunama mingit mängijat konkreetsetel hetkedel. Kui nüüd ajas tagasi minna, siis esimeses põhiturniiri mängus Reinar Halliku KK-ga saime 40 punktiga tappa. Nad olid skautingu ära teinud ja teadsid igat meie liikumist. Kohati tundus, et vastane tundis meie liikumisi isegi paremini kui me ise. Me ei teinud skautingut niimoodi, et lihtsalt üks kord enne mängu, vaid oli ikka mitu videovaatamist, enne kui vastasega mängima läksime. Üritasime ABC tasemel meestele pähe tampida, mida nad tegema peavad. Tagantjärele see õigustas ennast.

Kuidas Sa tänavust esiliiga taset hindaksid? Kas märkasid mingeid muudatusi võrreldes eelmiste hooaegadega?

Arvan, et pigem jäi see enam-vähem samaks. Võistkondade tasemed kõikusid muidugi hästi palju. Kui võtta näiteks TSA, siis nad mängisid hooaja alguses oluliselt paremini kui lõpus, sest mingil hetkel neil leegionärid lahkusid. Meie jaoks on nende kolme aasta jooksul, mis me siin mänginud oleme, olnud kogu aeg sama probleem, et me mängime tugevatega paremini ja tabeli teises pooles olevatega kehvemini, kuigi kõigiga on alati punkt-punktis mängud. Enda tulemuste põhjal on niimoodi raske öelda, kas tase on paremaks läinud või mitte. Samas põhiturniiri lõpus oli play-off‘i kohtade pärast põnev andmine. Keskmist taset peaks vaatama pigem võitude järgi, aga niimoodi peale vaadates on liiga keeruline öelda.

Rae Kossu tuumiku moodustasid pikaajalise esiliiga kogemusega mängijad ja vendade Vukside näol mõned andekad oma klubi noored. Reinar Hallikul oli mitmeid tipptasemelt sammu alla tulnud ekskoondislasi, paar välismaalast ja toetavas rollis noored. Kas esiliigat sellise päris noortesatsiga on üldse võimalik võita?

Ma ei usu, aga sõltub muidugi sellest, mis noored need on. Kui tegu on ülikoolinoortega nagu Tartul, siis on see kindlasti võimalik, sest neil on noored mängijad, kes treenivad koos esindusmeeskonnaga kaks korda päevas. Aga kui me räägime gümnaasiumis olevatest noortest, siis pigem ei ole. Hea näide on Audentes. Seal pole küll selle vanuse kõige paremad poisid, aga siiski ühed paremad ja nad on tabeli lõpus ja ei saa võite kätte. Kui sul on ikka Järveläinenid, Allorud, Tammetid või Raadikud korvi all vastas, siis gümnaasiumiealistele keerutavad nad paratamatult ära. Aga samas võime vaadata ka näiteks meie veerandfinaali Tartuga, kust tulime tegelikult nipa-napa läbi. See ei olnud lihtne jalutuskäik pargis, mis sest, et lõpuks platseerusime teiseks. Tartu puhul oleks see kindlasti võimalik, kui nad kasutaksid kõiki mängijaid, keda nad kasutada saavad.

Mida Sina arvad esiliigasse või teise liigasse välismaalaste toomisest? Kiidad heaks või vaatad viltu?

Teise liigasse välismaalaste toomise vajadust ma küll ei näe. Esiliiga tasemel, kui sa tahad meistriliigasse tõusta, aga sul pole mängijaid, keda võtta, siis palun väga. Mind see otseselt ei häiri. Lõppude lõpuks teeme me ju sporti ja mida tugevam liiga tase on, seda põnevamad on mängud. Aga ise ma seda lüket arvatavasti ei teeks. Võistkonna keemia osas pole see tegelikult väga hea ja olen seda täheldanud ka meistriliiga tasemel. Arvan, et meil oli sel hooajal väga hea keemia ja sats oli kokku mänginud, aga elu on näidanud, et kui sul on võistkonnas üks või kaks võõrleegionäri, siis nad paratamatult kipuvad võistkonnast kõrvale jääma ja see ei pruugi head efekti anda. Pigem tuleks võtta ikkagi eestlased, kes hoiavad omavahel kokku ja hoiavad riietusruumis meeleolu üleval, sest see hoiab seda meeskonda paremini koos.

Me enam-vähem teame, mis suurusjärgus on kõrgliigaklubide eelarved. Et alla 300 000-400 000 euro on raske hooaega enam-vähem korralikult ära mängida. Aga millistes suurusjärkudes esiliigaklubid majandavad?

Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, mis meie klubi eelarve on. Meie klubil on kindlasti kulud, mis lähevad noorte tegemiste alla ja seda ei saa niimoodi kokku panna. Aga nii palju, kui ma ise olen kuulnud, siis mingitel võistkondadel kipuvad need eelarved olema 100 000 euro ringis. See oleneb muidugi ka sellest, kes kui palju kellele stipendiumit maksab. Osades meeskondades mängivad mängijad sellepärast, et neile meeldib, aga mõni käib ühest klubist teise raha pärast, vastavalt sellele, kes suurema numbri ette söödab. Kindlat vastust anda ei oska, aga olen kuulnud, et 100 000 euro ringis.

Rae Koss on üks hea näide, kuidas esiliigas kogukonda kaasatakse ja tribüünidele tuuakse, samuti mäletavad kõik eelmise hooaja finaalis Rakveres toimunud möllu. Aga kuidas Sinu arvates sellega üldiselt esiliigas lood on, kas need mängud kõnetavad rahvast?

Arvan, et kõnetavad küll. Hea näide ongi see, mille sa just välja tõid. Eelmisel aastal oli Rakveres täismaja. Olgu, seal oli väga palju tegureid, nagu välissõdurid ja kuna Kristo Saage oli tollel hetkel “Mängumeeste” podcast‘is, siis kindlasti kajastati seda seal hästi palju. Esiliiga kõnetab, aga võiks rohkem kõnetada. Meil on tänasel päeval viis või kuus korvpalli-podcast‘i, aga esiliigast ei räägita tegelikult ju mitte kusagil. Ühest küljest võib sellest ka aru saada, sest see on amatöörkorvpall, aga teistpidi mängivad esiliigas ka sellised mängijad, kes lähevad välismaale või on lihtsalt andekad. Meie puhul on nendeks vennad Vuksid. Sellest võiks ju rääkida. Arvan, et esiliigat oleks vaja rohkem kajastada.

Foto: KK Rae Koss Facebook

Kas see möll tekib play-off‘ide ajaks? Kui lähed näiteks jaanuaris või veebruaris võõrsilmängule, siis kus on tribüünidel rahvast ja kus ei ole?

Mõnede võistkondade kodumängud on tõesti sellised, et seal pole üldse rahvast. Ma ei hakka neid konkreetselt välja tooma, aga nendes kohtades võib-olla ei tehta ka turundustööd, et rahvas saali tuleks. Võtame näiteks Kadrina näite. Eelmisel aastal saadeti play-off‘ide ajal koolidesse ja sotsmeediasse kutseid, et tulge tasuta mängule ja lõpuks oli saal täis. Meil on partnersuhete juht, kes tegeleb turundusega ja peab inimestele näitama, mis meil toimub. Meie mastaabis on see ka kõige kõrgem korvpalli tase, mida me saame oma kogukonnale pakkuda. Nendes saalides, kus rahvast ei ole, võib tõesti olla treeningmängu tunne, aga finaalid, poolfinaalid ja veerandfinaalid olid kõik ägedad. Maaülikoolis oli saal täis ja Tartus olid ülikoolimuusikud, kes paugutasid oma trummidega. Nii on ikka kõvasti lahedam mängida. Arvan, et kui selle aasta finaal oleks olnud Rakveres, siis oleks seal ka saal vähemalt poolenisti rahvast täis olnud. Kadrina eelis on see, et hetkel on nad Rakvere korvpalli ainuke väljund. See, et eelmisel aastal saal täis tuli, näitas ära, et Rakvere inimestele läheb korvpall korda.

Kas esiliiga on praegu n-ö valmis või vajaks see Sinu hinnangul mingeid reforme, et kas siis mängulist taset tõsta või liigat publiku jaoks atraktiivsemaks teha?

Mina näen tänasel päeval kahte probleemi. Üks on see, et meil on detsembris ja jaanuaris liiga suur paus. Seal võiks mängudevooru ühe nädala võrra ettepoole tuua. Teiseks võiks mängida poolfinaale niimoodi, et on kolm mängu kolme nädala peale. Kuna meie mängisime kõik seeriad maksimaalse arvu mänge, siis esinesid mõned murekohad. Veerandfinaale saab mängida niimoodi, et saad alati reedel mängida, aga poolfinaali kolm mängu on vaja ära mängida kahe nädala jooksul, mis tähendab, et kõrgema asetusega võistkond saab kodumänge pidada reedestel päevadel ja teine peab mängima nädala alguses. Kogemus on näidanud, et meie kogukonna jaoks pole nädala algus kõige parem variant selleks mänguks ja nädala lõpp oleks parem. Aga see on jällegi nii või naa. Mõni läheb äkki reedel hoopis maale ja siis ei tulegi saali. Rohkem murekohti vist polegi. Võistkondade arvu pole mõtet suurendada, mistõttu mängude arvu ka suurendada ei saa. Karikavõistluste osas on igasugust tagasisidet olnud, et kas see peaks olema meistriliigaga koos või mängida esiliigas üks ring ära ja siis teha karikavõistluste nädal. Miks mitte sellist asja proovida? Aga see pole otseselt murekoht, vaid idee, mida võiks teisiti teha. Võiks vaadata, kas klubid tahavad seda või mitte.

Paranda mind, kui ma eksin, aga olen aru saanud, et Rae Koss praegu veel kõrgliigasse ei pürgi?

Ei pürgi.

Aga kas pikemas plaanis need ambitsioonid on olemas?

Arvan, et meie klubi juhtkond on selles osas väga realistlik. Meie seisukoht on see, et kui oleme piisavalt suureks kasvanud, siis tuleb see samm teha, aga tänasel päeval oleme sellest liiga kaugel.

Kui kaugel? Kas olete seda omavahel arutanud?

Minu arvamus on see, et seda tuleks vaadata mängijate põhiselt. Kahe kuti pärast me sinna ilmselgelt ronima ei hakka, aga kui oleks kaheksa meest, kes on võimelised sellisel tasemel mängima, siis see oleks juba otsustamise koht. Kui peaksime minema, siis tuleks võtta endale veel neli meest lisajõudu ja mõned nooremad sinna hulka, aga praegu on veel natuke vara. Kuna meil pole näiteks ülikooli kõrval, siis on see ka keerulisem.

Kuidas Rae Kossu klubil üldiselt läheb? Kas klubipüramiid töötab, uusi tegijaid sirgub peale ning suudate ikka igale poole oma kombitsaid ajava jalgpalliga võistelda?

Kuna meil on huvialakoolis jalgpall, korvpall ja võrkpall kõik sees, siis me väga palju piike ei murra. Grupid on avatud, me anname infot, teeme näidistunde ja tulevad need, kes tulevad. Süsteem on ühtne ja me ei kakle kellegagi. Arvan, et see süsteem toimib. Murekoht on tänasel päeval see, et treenereid on juurde vaja. Meil on osadel treeneritel grupid natuke liiga suured ja enam ei jõua kõigile pöörata nii palju tähelepanu, kui tahaks. Mõnel treeneril on ukse taga järjekord ja poisid on broneerimisesüsteemis järjekorras. Arvan, et meil läheb hästi. Meil on head treenerid, tulemusi tuleb ja mängijaid ka vähehaaval ikka tuleb. Igas vanusegrupis on teravamad pliiatsid, kes kerkivad juba rohkem esile. Nüüd on lihtsalt vaja mõnda treenerit juurde värvata, et kellelgi ei oleks koormus liiga suur ja jõuaksime pöörata kõikidele nii palju tähelepanu, kui peaks, et keegi ei jääks n-ö nurka passima.

Uuel hooajal lähete siis esiliiga võidu järele? See, mis seekord tegemata jäi, tuleb järgmine aasta ära teha?

Meie värvid on must ja kollane, hõbemedal meie vormiga kokku ei lähe. Seega tuleb kulla järele minna!

scroll to top