Samal ajal, kui Eesti meistrivõistluste poolfinaalid on täistuuridel käima läinud, mõtleb eestikate play-off‘ist ainsana välja jäänud Rakvere Tarva meeskonna mänedžer Arnu Lippasaar, kas ja kuidas uuel hooajal jätkata saaks.
Korvpall24 portaal istus Lippasaarega pikaks intervjuuks maha aprilli teises pooles peetud Saku I liiga finaalturniiril, et uurida, mis seisus pärast hooaja lõppu ka peasponsorist ilma jäänud Tarvas on. Lippasaar rääkis avatud kaartidega oma vaatenurgast, mis tänavusel hooajal valesti läks ning kas uuel hooajal meeskond kõrgliigas üldse jätkab.
Avameelses intervjuus saame teada, kui suure eelarvega on Tarvas viimastel hooaegadel kõrgliigas toimetanud, kuidas tänavu asjad kohe algusest viltu vedama hakkasid ning miks olid meeskonnal käed muudatuste tegemiseks seotud.
Arnu, teie jaoks sai hooaeg varakult läbi. Ilmselt üsna kurb meel sellises faasis niimoodi koju minna?
Ei tea, kas kurb, see hooaeg oli lihtsalt selline. Tegelikult Rakvere on ära hellitatud oma eelmise klubi heade saavutustega. Ja me oleme seni ka ju tegelikult kogu aeg ainult tõusnud – teine liiga, esiliiga, koroona aeg eelmine aasta karika hõbe ja päris pikk pronksiseeria. Vahepeal peab kaotama ka, midagi pole teha.
Olete omavahel oma kokkuvõtted juba ära ka teinud, et miks sel aastal nii läks?
Ma ei ole praegu Martiniga maha istunud veel, eks me jõuame seda teha. Minu seisukoht on see, et läksime leegionäridega alt. Olen juba nii mõneski intervjuus seda maininud, et väikesel klubil on niigi raske ja kui sa lähed leegionäridega alt, siis on raske midagi muuta. Eriti kui teine pool ei ole kompromissiks valmis.
Kas selle teise poole all pead silmas leegionäre, kellega oli leping ja kes ei olnud nõus sellest lahti ütlema?
Leegionäre koos oma mänedžeride ja agentidega, kes ei saanud aru, mis ootused on välismängijatele sellises klubis, nagu seda on Rakvere Tarvas. Mina leian, et Tarva-suguse meeskonna jaoks, kui sa täiendad ennast väljastpoolt Eestit, eriti sellistest riikidest nagu Serbia ja Ameerika Ühendriigid, siis sa tahaksid ikka, et need mängijad oleksid liidrid, kelle ümber moodustame meeskonna ja kes peaksid kandma põhiraskust. Paraku juhtus nii, et ei õnnestunud. Mis siin ikka, nüüd on hooaeg läbi. Teeme omad järeldused ja õpin ka mina. Õpin kuidas ja mismoodi, kui pikad katseajad teha ja mis sinna lepingusse paremini kirja panna, et ka klubi ennast kaitsta saaks.
Te läksite erinevalt väga paljudest teistest Eesti klubidest just sinna Balkani poole vaatama. Kaks põhimeest number ühe ja number viie peale tõite Balkanimaadest. Kas sealt mängijate toomine on kuidagi teistmoodi kui ameeriklastega?
Mul on tunne, et Leedu ja eriti Serbia Eestit eriti korvpalliriigiks ei pea, sest nemad on ikkagi tõelised korvpalliriigid. Rakveresse võib-olla ei sobi Balkani mehed. Tooks võib-olla sellise paralleeli, sest kui ka eelmine klubijuht mehi Balkanilt tõi, siis läks hooaeg täielikult allamäge ja meil juhtus paraku sama. Ennetan su järgmist küsimust ja ütlen, et see oli rohkem peatreeneri nägemus, et sealt tuua. 201 cm tagamängija (Aleksa Nikolic – toim.)… kui me alguses vaatasime neid kokku monteerituid videoid ja kuulasime agendi juttu, tundus kõik hästi. Kui me Nikolici siia tõime, siis nii mõnigi mees teistest klubidest või korvpalliringkonnast ütles, et väga äge, nii pikka tagamängijat ei mäletagi, et oleks olnud. Paraku polnud asi päris nii, nagu paberi peal serveeritud oli.
Numbrid tegi ta iseenesest kohati väga ilusad. Aga mängujuhi üks tähtsamaid rolle on ilmselt see, et ta peab ülejäänud meeskonna paremaks tegema. Kas sellest jäi siis puudu?
Selles suhtes on sul õigus, mina isiklikult ei mäleta, et keegi oleks veel ühel hooajal kaks kolmikduublit teinud. Kui paberi peal pluss-miinuseid vaatad, siis kõik on ju väga ilus. Aga kui sa mängid 35-37 minutit… ja paratamatult need numbrid hakkasid paremaks minema teisel poolajal, kui meil oli selline seis, kus vastasmeeskond lasi jala natuke sirgemaks, sest vahe oli juba sees. Niimoodi saad oma numbrid paremaks. Näitajad paberil on üks asi, aga kui hakata mistahes mängu lahkama, siis näeb ikka neid asju, mida üks mängujuht ja meeskonna liider ei peaks tegema. Lisaks sellele ütlen tegelikult ausalt, et oktoobri lõpus rääkisin agentidega ja minu seisukoht oli see, et ta tuleks ära saata. Aga lepingus olid omad tingimused ja paraku meil seda ressurssi polnud, et ära saata ja kedagi teist asemele võtta. Peatreener ei saanud neid päris pingile ka jätta, sest kellega me siis oleksime mänginud?
Kas meeskonna sellises seisus ei tekkinud Sul kui klubijuhil kordagi mõtet näiteks peatreenerit vahetada?
Peatreener peatreeneriks, keda sa Rakverre ikka tood? See on pikem teema, nii nagu ka mängijatega. Kes ikka tahab või kellel on ambitsiooni tulla? Ühest küljest mul on vedanud sellega, et me üleüldse oleme saanud selliseid peatreenereid nagu Juris (Umbraško), kes õppis ja arenes koos meiega, ja nüüd ka Martin. Miks peaks üks mängija või peatreener Rakverre tulema, kui ta pole Rakverega seotud? Üks motivatsioon võiks olla palk, mida me ei suuda konkureerivate klubidega rohkem või isegi samaväärselt maksta. Teine on see materjal, mida peatreener tahaks. Võid küsida, et miks (Devin) Harris näiteks meil ei mänginud. Mina tegelikult nägin Harrist esimese mehena, aga Martin ütles, et tema mängujoonises pole talle kohta. Sain hiljem sellest aru ka, sest ta tahtis tagaliini tuua puhast playmaker‘it. Harris seda ei ole. Ta saab asendada, aga ta pole päris liider, kes kogu hooaja organiseeriks mängu. Aga tal on teised plussid. Peatreeneri vahetamise küsimuse juurde jõudes, siis mina ei näinud sel mõtet. Mida see oleks väga paremaks teinud? Materjal oleks ikka sama olnud. Kehvad olime sel aastal kahjuks kõik, nii mängijad, treenerid kui ka mänedžer, sest pole suutnud seda eelarvet rohkem kokku ajada, et oleks saanud konkreetset muudatust teha.
Räägime positiivsest ka. Kuna teil oli raskusi, siis mingil hetkel panustasite rohkem ka noorematele meestele. Minu hinnangul kõrvalt vaadates Su enda poeg Arvan-Johhannes Lippasaar, Marko Kuhi ja hooaja teises pooles Erik Kaasik ikkagi tulid ja tõestasid, et kõrgliigas on neil koht olemas.
Pole päris eetiline ise kiita, aga enda poiss võib-olla ongi üks enim arenenud mängijaid sel aastal. Eks näeb, mis edasi saab. Olen noortest palju rääkinud ja oma kogemustest nendega suheldes. Meil siin Rakveres on palju kutte, kes korvpalliga tegelevad, aga väga vähe on neid, kellel oleks konkreetne siht. Kui sa nendega räägid, siis noored tahavad küll olla Jordanid või Kristo Saaged, aga kui vanemaks saavad, siis kaob tahtmine ja siht silme eest ära. Juba gümnaasiumiklassides tekib olukord, kus korvpalli suhtes väga täpselt enam ei teata. Kellel tekivad teised huvid, kes mõtleb, et gümnaasiumi järel läheb õppima, kes läheb tööle, kes sõjaväkke. Aga korvpalliisu kaob ära. Võimalusi ka kõigil paratamatult pole, siin tulevad vanemate võimalused ja sellised asjad mängu. Seda ei saa ainult klubi poolt näha. See on sama nagu koolis, lapsest ei saa teha ühesugust inimest, kui kodune kasvatus on teistsugune. Samamoodi on see, et kui kutt ikka ise endale seda sihti ei sea ja ei taha, siis on raske teha nii, et talle midagi külge jääks ja temast hea korvpallur tuleks. Lisaks näen, kuidas alates umbes hetkest, kui poisid on 15- või 16-aastased, üritatakse kahetsusväärsel kombel tagaselja neid ära meelitada. See on omaette teema, aga minu arust pole see õige. Aga kuidas me neid kinni hoiame? Rakveres antud momendil pole väga palju vähem võimalusi kui näiteks Tartus või Tallinnas. Välja arvatud Audenteses ja võib-olla Tartu Ülikoolis, kus on tugimeeskonda rohkem. Siinkohal julgen kiita ühte Eesti paremat noortetreenerit Vaido Regot, kes meil Rakveres õnneks olemas on. Arvan, et kui sa oled gümnaasiumis ja tema käe all mängid, siis kindlasti midagi kaotsi ei lähe. Aga paraku on nii, et käib selline äratõmbamine ja siis tekibki küsimus, et kuidas me oma noortega mängima peaksime? Samas on Rakvere ka provints, kuhu need, kellest on korvpallurid saanud, hiljem tagasi ei tule. Kui kogu see asi kokku võtta, siis ongi Rakveresse raske ka eestlasi saada, sest Tallinnast või Tartust nad sama palga eest ei tule, vaid tahavad natuke rohkem saada selle eest, et kodust ära tulevad. Aga muidugi on hea meel, et mõni ikka tuleb. Samamoodi sai ka Kaasik tagasi kutsutud.

Vaatame tulevikku, mis plaan on? Kas klubi jätkab meistriliiga tasemel?
Aus vastus on tänasel päeval see, et klubi jätkab kindlasti, aga kas ta jätkab kõrgliigas, seda ei oska momendil öelda. Kui tahad minu arvamust, siis mina olen igal juhul seda meelt, et Lääne-Virumaal ja Rakveres peaks (kõrgliiga)klubi olema. Rakvere on traditsioonidega, tal on oma kogukond, pealtvaatajad ja ka toetajad. Seal peaks olema esindusmeeskond. Minul on lihtne, aga samas ka väga raske lõpetada, ma ei tahaks seda. Ja tahaks ikkagi anda noortele mingi väljundi. Arvan, et Rakverel on kõrgliigameeskonda vaja. Püüame pingutada ja loodame, et leiame toetajaid. Kahjuks on senine peatoetaja öelnud, et ta ei jätka meiega. Suur tänu talle senise eest, päris pikki aastaid on ta seda teinud, nii eelmise klubi toetajana kui ka meiega jätkates. Olukord nii Eestis kui ka mujal maailmas on väga keeruline, aga raskused on selleks, et võita. Mina loodan, et tuleme välja, aga päris Audentest teha ei taha, et kolm ja pool aastat kedagi ei võida. Sellel pole mõtet. Siis keegi ei tahagi mängida, kui kogu aeg kaotad 40 või 50 punktiga. Mingit kvaliteeti peaks meeskonnas ikkagi juures ka olema, mitte mängima ainult gümnaasiumipoistega.
Kas jätkamise küsimus on siis puhtalt rahaline?
Puhtalt rahaline.
Mis see eelarvenumber on, mis Rakvere-sugune klubi Eesti kõrgliigas peab iga hooaeg kokku saama?
Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et Rakvere klubi mängis viimased kaks hooaega 230 000 euroga. Koos mitterahalise toetusega. Reaalselt raha oli 170 000 ja arvan, et igal teisel Eesti kõrgliigaklubil on vähemalt poolteist kui mitte kaks korda suurem eelarve kui meil.
Mis numbriga Sina tahaksid opereerida?
400 000! See on number, millega ma ei peaks hooaja sees või juba alguses üles tõusma ja mõtlema, et kust ma kokku hoian. 400 000 eurot oleks number, millega saaks teha rahulikult tööd ja saaks teha kvaliteetsemalt. Kuigi ega alati pole kallim mees kvaliteetsem. Nagu me see aasta nägime, siis kõige kallim mees polnud kõige kvaliteetsem. Aga umbes niimoodi oleks see praegusel kujul küll Eestis täitsa hea. Olen rääkinud siin korvpalliliidu tegelastega, et võrreldes teiste klubidega on meie omavalitsuse võimalused ja tahtmine ikkagi kõige väiksem. Kahjuks on Eesti nii väike riik, et ilma omavalitsuse suure toetuseta on väga raske. Peasponsori otsingul on kindlasti oluline, kas sa lähed koos linnapea või linna esindajaga või lähed sa üksinda. Sest potentsiaalne peasponsor, kellega sa räägid, ütleb, et olgu, siin on summa, aga linn võiks ka antud summale natuke juurde panna. See näitaks väga head eeskuju, et linnale või isegi kogu Virumaale on seda klubi vaja, kuna idas praegu teisi klubisid pole. Aga selleks oleks vaja poliitilist tahet, mida ma julgen välja öelda, praegu Rakveres korvpalli suhtes pole. Sellest on muidugi kahju.
Me teeme seda intervjuud esiliiga finaalturniiril, kas sellised mõtted on ka läbi käinud, et kellegagi leivad ühte kappi panna? Vihjan siin eelkõige Kadrinale.
Suurte egodega on raske koostööd teha. Kahjuks on meil eestlastel nii, et tahame kõik ise teha. Ka noortetöö võiks Lääne-Virumaal olla ühtne, kus vähemalt paremad pojad mängiksid Rakvere spordikooli all. Aga punnitakse omaette. Kahjuks on nii, et mitte ei osteta küla peale ühte traktorit, vaid ostame igaüks oma traktori, kuigi sellel asjal pole mõtet. Selge see, et tänasel päeval me veel ei tea, kas kellelgi on üldse ambitsiooni kõrgliigasse tulla. Aga ütleme ausalt, kaks kõrgliigaklubi oleks Lääne-Virumaale ikka väga palju ja ma ei näe, et kõrgliigaklubi peaks olema väljaspool Rakveret. See poleks väga mõistlik. Duubelmeeskond, esindusmeeskond ja noortetöö peaks tegelikult olema hästi ühtselt organiseeritud, siis tuleks ka materjali ja tulemust rohkem. Igas külas ei saa teha meeskonda, meeskonnamängus on see väga raske.
Oled Sa enda jaoks pannud paika mingid kuupäevad, millal Sul peab olema selge, kas saate oma eelarve kokku ja kas klubi jätkab kõrgliigas? Millal üldsus teada saab, kas järgmisel hooajal on Rakvere Tarvas kõrgliigas või ei ole?
Üldsus saab kindlasti teada 1. juulil, kui on tähtaeg registreerimiseks. Aga et korvpalliliidu või kogukonna ootusi mitte petta, siis enda jaoks olen ma pannud paika, et tahaks juuni esimeseks või teiseks nädalaks selle asja selgeks teha. Aga see sõltub kõik ju suure peasponsori leidmisest. Kui see on olemas, siis saab edasi minna. Kui seda ei leia, siis on väga raske raha kokku ajada. Teoorias on see lihtne: omavalitsus paneb 100 000, peasponsor 100 000 ja piletitulu 100 000, kui sa teed korralikud mängud, nagu Rakveres on olnud. See on siis 300 000 ja siis 100 000 otsid veel juurde ja jõuamegi selle 400 000 juurde, mida ma siin välja ütlesin. Nii lihtne ongi… aga see on teoorias. Teoorias on ka see, et Lääne-Virumaal on umbes 4500 suuremat ja väiksemat ettevõtet, igaühele üks 200-eurone toetajakaart ja ongi see 100 000 piletitulu olemas. Teoorias on kõik hästi lihtne. Ega Rakveres pole vähe publikut. Üks asi on muidugi see, kuidas meie meeskond mängib, see on väga oluline. Teine on see, mis koroonaga saab. See olukord on väga palju publikut ära võtnud. Ja kolmas asi on, et Delfist tulevad ülekanded tasuta. Ma olen koroona ajal ka juba harjunud vaatama kodust ja väga raske on tagasi saali minna. Alles on jäänud ainult tõelised fännid, kes kohal käivad.




