Close

INTERVJUU | Rain Peerandi seni parimast hooajast Euroliigas, emotsionaalsetest treeneritest ja reeglinüanssidest

-Rain Peerandi Eurocupi mängul Ulmi Ratiopharm - Bursaspor | Foto: www.imago-images.de/Scanpix

Eestlasest tippkohtunik Rain Peerandi on tasa ja targu Euroliiga redelil üles rühkimas, kui lõppenud hooajal õnnestus 38-aastasel vilemehel teenindada senise karjääri rekordarv Euroliiga matše. Kuigi Euroliigas play-off‘i vilistanud kohtunike hulka teda veel ei valitud, siis kuulsad kolleegid juba andsid hinnangu, et tänavu mängudes näidatud taseme pealt oleks eestlane seda väärinud küll.

Korvpall24 portaal tegi Peerandiga juttu mai keskel Jüris toimunud U14 vanuseklassi Eesti meistrivõistluste finaalturniiril, kus ka meie noorkorvpallurid said nautida Euroliiga tasemel vilemehe tegutsemist. Jõudsime rääkida päris paljudest erinevatest teemadest, nagu näiteks Euroliiga ja FIBA reeglinüansside erinevustest, Euroliiga kõige emotsionaalsematest treeneritest, põhjustest, miks ka kõige parematel mängijatel ja treeneritel teinekord kupli all “kokku jookseb” ning paljust muust põnevast.

Rain, alustame kohe kõige kõrgemalt tasemelt. Võta palun kokku mitu mängu Euroliigas ja Eurocupis tänavu said ning kuidas läks.

Ütleme nii, et tänavune hooaeg oli mul Euroliiga võistlussarjas aastate parim. Kui ma 2016. aastal liitusin, siis kuni eelmise hooajani oli mul keskmiselt seitse kuni üheksa Euroliiga mängu hooaja 34 vooru peale. Sel hooajal oli pärast Vene klubide ärakukkumist 28 vooru ja mul oli 14 või 15 Euroliiga mängu, pluss põhiturniiril äkki kolm Eurocupi mängu ja siis kaks Eurocupi play-off-mängu. Üks kuueteistkümnendikfinaal, Valencia-Hamburg, kus käisin Maik-Kalev Kotsari tiimi mängul Valencias ja teine mäng oli Hispaania derbi kaheksandikfinaalis, Gran Canaria ja Andorra, kus Andorra võitis Gran Canariat kõigi üllatuseks kahe punktiga. See Eurocupi hooaeg oligi üllatusi täis. Keegi ei oodanud, et Bursaspor jõuab finaali või et Belgradi Partizan nii vara välja kukub. Seesama Bursaspor lükkas Partizani välja ja Ljubljana oli tegelikult heas hoos, kuid komistas ka sellesama Bursaspori vastu. See oli üllatus, kuna Partizan vaatas vaikselt juba Euroliiga poole. Enda isiklik hooaeg oli väga positiivne. Mingil hetkel oled õigel mängul ja jääd õigele vaatlejale silma. Minul oli sel aastal üks selline oluline mäng Olympiakos-Fenerbahce, kus enne seda mängu oli Fenerbahce kodus kaotanud Barcelonale lõpusekundi viskega ja seal olid skandaalid, kus Fenerbahce tegi isegi avaliku pöördumise, et kohtunikud vilistavad nende vastu. Siis enne seda mängu oli meedia ja Fenerbahce poolt palju survet. Mängu vaatlejaks oli meil kohtunike osakonna juht Richard Stokes, kes teeb määramisi ja väljaku peal oli Balti kohtunikebrigaad – vanemkohtunikuna lätlane Olegs Latiševs, siis Gytis Vilius ja kolmanda kohtunikuna mina. See oli esimene Euroliiga mäng, kus oli n-ö Balti kolmik peal. Selle mängu tegime hooaja alguses hästi ja pärast seda tuli määramisi päris kenasti.

Kas võib siis öelda, et on vaja õigel ajal õiges kohas olla või on Sul selline loomulik areng ka olnud?

Loomulik areng ikka ka. Selle hooaja algusest peale tundsin väljaku peal ennast väga enesekindlana ja sain hästi minema. Hooaja alguses tulid head mängud välja ja tagasiside vaatlejatelt oli väga positiivne. Eks kogemusi ja vanust on juurde tulnud. Mõnel tuleb see juba varem. Mõni poiss seal tipus on meil noorem, aga küll minu aeg ka tuleb. Tuleb ära oodata ja kannatada.

Said vilistada Maik-Kalev Kotsari play-off-mängu, kus ta tegi tugeva Valencia vastu väga hea esituse. Kas on kuidagi teistmoodi tunne ka, kui eestlane jookseb sellel tasemel platsil ringi? Kas vaatad mängu kuidagi teistmoodi ja kas vahetate omavahel mingeid eestikeelseid sõnu või ununeb see kõik tolleks hetkeks ära?

Maik ja Sander Raieste olidki eestlastest ainsad, kes Euroliiga võistlussarjades kaasa lõid. Hooaja sees käisin ma ka Hamburgis vilistamas, kus mul oli esimene mäng vanemkohtunikuna Euroliiga sarjas ja see oli ka Maiki mäng. See pole erilisem, sest me lähme mängule ikkagi oma tööd tegema. Aga enne mängu suhtleme ikka. Hamburgis oli Maik varem saalis ja siis rääkisime pikemalt, kui käisime IRS-i ja lauaga tutvumas. Valencias tulid nad natuke hiljem saali ja soojenduse ajal sai paar sõna vahetatud, et kuidas tervis ja muud asjad on, aga mängu ajal teeme ikka oma tööd. Kui mängu ajal on võimalik suhelda ja on üks ühele vestlus, siis räägid ikka eesti keeles. Kuigi ametlik suhtluskeel on inglise keel, siis oma keeles on ikkagi lihtsam. Maik on väga intelligentne ja positiivne mängija.

Rääkides keelest, siis näiteks Hispaania satsides paljud treenerid ei räägi inglise keelt. Ilmselt on mõne lõunamaa treeneriga veel sama probleem. Kui mängija või treener ei räägi inglise keelt ja Sul on vaja temaga suhelda, siis mismoodi Sa seda teed?

Inglise keel on liiga ametlik suhtluskeel. Kui treener ei räägi, siis on keegi abitreener, kes istub seal, kuulab ja tõlgib talle. Selliseid treenereid on tegelikult vähe, kes inglise keelt ei valda. Üks aasta oli üks Kreeka Eurocupi võistkond, kus kreeklasest treener ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja seal sisuliselt polnudki treeneriga mängu jooksul suhtlust. Hispaania Euroliiga ja Eurocupi treenerid on tipptasemel treenerid, need räägivad inglise keeles küll. Gran Canaria ja Valencia võiksid ju vabalt mängida Euroliigas.

Mis on märksõnad just kohtuniku poolt vaadates, mis Sa sellest hooajast välja tood? Kuidas kohtunike vilistamise joon on muutunud, kuidas reegleid on hakatud võib-olla uut moodi tõlgendama või kuidas mäng on muutunud?

Meil pandi sel hooajal jätkuvalt hästi palju rõhku ilma pallita mängule, katetele, lauavõitlusele ja viskel vigadele… just need landing space foul‘id, mis on vigastusohtlikud, kuna mängijale astutakse maandumisel alla. Pandi hästi palju rõhku sellele, et mäng oleks mingil määral puhtam ja vaatemängulisem. Kui on selline pusimine, hoidmine ja sidumine, siis pole seda publikul ega telekast hea vaadata ja mängijad ka ei naudi, kui kogu aeg selline võitlus käib. Igal aastal on Euroliigas mingid suunised, mis kohtunike divisjoni poolt tulevad. Enne kohtunike seminari on tavaliselt Euroliiga treenerite kahe-kolmepäevane seminar, kus üks osa on ka see, et käiakse üle klipid eelmisest hooajast, mis on sellised 50/50 olukorrad ja siis küsitakse treenerite arvamust. Nemad ikkagi viivad korvpalli edasi ja üldjuhul läheme me vastavalt treenerite otsusele. Kui nad suudavad kohtunike divisjonile ära põhjendada, miks mingi olukord on nende arvates kaitseviga, ründeviga või ebasportlik, siis me nende suuniste järgi läheme.

Euroliiga on oma reeglites natuke FIBA-st eraldunud ja läinud rohkem NBA suunas. Kui raske on niimoodi ümber lülituda? Kui Euroliigas on pooleks pall ja pead minema seda lahti hüppama, siis tuled tagasi Eesti liigasse ja siin on see noolega. Kas vahel jookseb juhe natuke kokku ka?

Pooleks palli teema pole keeruline. Kõige keerulisem on poolkaare reegel.

Mis vahe seal on?

Euroliigas, kui sa oled joonega kontaktis või poolkaare sees, siis pead hüppama ehk n-ö kaitset mängima. Aga FIBA reeglite kohaselt, kui sa seisad seal nii, nagu lubatud on, ja ründemängija tuleb sulle määrustepäraselt sisse, siis on see no call. Euroliigas, niipea kui sa seisad seal ja üles ei hüppa, on automaatselt kaitseviga. Vahet pole, nii kui oled joonega kontaktis, kui kand on joone peal ja kui sa üles ei hüppa, on kohe kaitseviga. See võtab ära vigastusohtlikud olukorrad, sest kui sa seisad seal ja mingi mees tuleb ja hüppab sulle otsa, siis see on trauma oht. Kui mõlemad hüppavad ja saavad õhus kokku, siis see on mänguline olukord ning mäng on palju puhtam ja pole selliseid inetuid kontakte.

Kuidas Sa siis ümber lülitud vastavalt sellele, kus liigas Sa vilistad?

See tuleb enne mängu endale selgeks teha. Kui Euroliigast tuled Eesti liigasse või kui läksime VTB Ühisliigasse, siis tuli lihtsalt enne mängu üle rääkida, et täna on meil see reegel, tuletame meelde. Tihtipeale, kui käisime Ühisliigas vilistamas, siis nende satside mängijad, kes mängivad Euroliigat ja Eurocupi, lähevad üldjuhul kaitset mängima, kuigi VTB ja kohalikud liigad on FIBA reeglitega. Need, kes seal on põhimehed, mängivad poolkaare reeglit enamjaolt ikkagi Euroliiga reeglite järgi, sest nad on sellega harjunud.

Rääkisid sellest landing space reeglist. See tekitab kõrvalt vaadates hästi palju poleemikat. Kaitsemängijad pole kunagi rahul, et seal kolmesel viga vilistatakse, sest tihti on kontakt peaaegu olematu ja kaitsja lihtsalt kukub sinna jalgade alla. Kui mängijale seal olukorras ära seletada, siis kas ta saab lõpuks aru või osad ei saa?

Mängijad üldjuhul saavad sellest aru. Nad lähevad sinna ründaja n-ö silindrisse sisse, kaitsemängija alustab oma liikumist punktist A ja lõpetab punktis B. Jah, on ka olukordi, kus ründemängija ise läheb kontakti otsima. Siis on kas no call või ründeviga, aga üldjuhul on ikkagi nii, et kaitsja üritab viset takistada ja hüppab punktist A punkti B ning on selle kontakti eest vastutav. Kui sa seletad selle ära, siis alguses tuleb emotsioon, et nii õrn puude oli või et ma ei hüpanud ju edasi, aga pärast, kui me vaatame videoid, siis näed, et läheb siit ja maandub sinna ning asi on ilmselge. Problemaatilisem on see, et targemad ründemängijad otsivad jalaga ise kontakti. See on kohtunikele keerulisem, kui veel vaatenurk ka pole õige. Siis võib neid eksimusi sisse tulla. Kõrgel tasemel on osavaid tagamängijaid, nagu (Scottie) Wilbekin või (Mike) James ja veel mõned. Need on keerulised kontaktid.

Kui palju on Euroliigas ja Eurocupis tiime, kes taseme poolest jäävad selgelt alla ja üritavad seda kompenseerida n-ö musta mängu või kavalustega? Kas sellisel tasemel on veel selliseid tiime või on tase ühtlane?

Mängijate tase on suures plaanis sama. Kõik oleneb sellest, kuidas võistkond on komplekteeritud, kuidas on tiimi keemia ja kuidas nad mängivad. Rumalusi tehakse üldiselt vähe ja need on sellised mängulised olukorrad. Võib-olla kui on frustratsiooni rohkem…, aga kohtunikud peavad ka selle ära tabama. Kui hakatakse lollusi tegema, siis räägid mängijaga, et ole hea, ära nii tee ja keskendu mängule. Kui aru ei saa, siis vilega saame seda reguleerida. Sellel tasemel saavad juba ka treenerid aru, kui mängija hakkab lollusi tegema. Kui tal ikka tuju pole, siis võetakse ta pingi peale ja läheb selline mees, kes tahab mängida.

Üks hästi konkreetne küsimus sellel teemal: kas Eurocupi finaali vaatasid?

Ei jõudnud.

Seal põhiturniiri MVP Mouhammadou Jaiteh tegi paari minuti jooksul kolm viga, millest kolmas oli ebasportlik. Lihtsalt hoidis vastast särgist kinni nii konkreetselt, et isegi ei teinud katset seda varjata. Kui palju Sina kohtunikuna näed selliseid olukordi, kus mängijal on kas siis suurest pingest või ma ei tea millest mõte nii koos, et ta teebki sellise täieliku lolluse ja siis võib-olla ise ka ei saa aru, mis ta tegi?

Selliseid olukordi tuleb igal pool ette. Mõnel pool rohkem, mõnel vähem, aga sellisel tasemel on neid vähem. Samamoodi ega kohtunikel ka pole lihtne minna finaali või play-off‘i vilistama. Samamoodi on närvipinge peal ja tihtipeale nendest emotsioonidest ja pingest eksimused tulevadki. Sa näed olukorda, aga mingi asi takistab sind vilistamast. See käib nii kiiresti ja siis ta ongi läinud. Nii nagu mängijatel, tuleb ka kohtunikel vahel selliseid eksimusi. Nagu sa ütlesid, et on mõte koos ja kõik.

Kes on Sinu kogemuse põhjal Euroliiga treeneritest kõige mõnusam suhtleja, kellega tekib mängu ajal kõige parem klapp? On kedagi eraldi välja tuua?

Nii ei oskagi öelda. Tavaliselt puutud rohkem kokku just problemaatilisemate treeneritega, kellega on keerulisem suhelda. Tipptasemel on kõik treenerid isiksused. Sa kunagi ei tea, mingi hetk võib olla normaalne suhtlus, aga siis käib plõks ja plahvatus. Võta (Ergin) Ataman või (Andrea) Trinchieri – mäng käib normaalselt ja siis käib justkui mingi plahvatus nende meeste poolt. Tihtipeale jäävad sellised problemaatilised treenerid rohkem silma. (Dimitrios) Itoudisega pole lihtne, Šarunas Jasikeviciusega pole lihtne. Need on neli nime, kellega on keerulisem, kui nimeliselt välja tuua.

Just tahtsingi küsida, et vahepeal ringles selline jutt, et Jasikeviciusel lastakse justkui natuke rohkem seletada kui mõnel teisel treeneril. See on provotseeriv küsimus, aga kas see on nii?

Ei ole. Millele meil just tähelepanu pöörati, kui paar küsimust tagasi minna, oli mängu kontroll, pinkide kontroll, vahetusmängijate käitumine, võistkonda saatvate isikute käitumine ja treenerite käitumine. Treeneritele tehti selle hooaja alguses selgeks, et kohtunikel on suunis selline, et hakatakse karistama. Ja kui kohtunik ei karista treeneri käitumist, siis see kohtunik rohkem ei vilista. Mõnda aega lihtsalt ei saa mänge, kui sa ei järgi neid juhiseid, mis on antud. Eks mina suures plaanis neid juhiseid järgisin ja selle tõttu see vile kvaliteet ja hooaeg oli väga positiivne. Aga Šarase juurde tagasi tulles, siis ei ole nii, et temale lubatakse rohkem. Temaga oli lihtsalt rohkem tegemist, kuna ta on emotsionaalsem ja ta paistab rohkem välja. Isegi kui ta oma mängijatega suhtleb, siis ta on nagu “Duracelli jänes” seal, jookseb ja hüppab ringi. Seoses selle pinkide ja treenerite kontrolliga pidid kohtunikud palju tööd tegema, et mängus poleks pealtvaatajate jaoks laata või tsirkust väljaku ääres, vaid asi oleks ikkagi kontrolli all.

Kas Sa kohati tunnetad sellist asja ette ka, näiteks Jasikeviciuse või Atamaniga, et tegelikult peaks talle tehnilise vea vilistama, aga kui sa seda teed, siis justkui viskaks lõkkesse bensiinitünni? Kas vahel üritate tehnilist mitte panna ja asja kuidagi teistmoodi lahendada?

Kui hoiatust veel antud pole, kui annab suhelda, kui ta rahuneb maha, parandab oma käitumist ja tõmbab tagasi, siis on see võimalik. Aga tihtipeale, kui nad on juba emotsionaalseks läinud, siis mingil hetkel nad ei suuda ennast kontrollida ja siis polegi lihtsalt muud varianti, kui tuleb karistada. Muidu kui meil on näiteks needsamad kaks treenerit vastakuti ja üks teeb tsirkust, siis teine vaatab ja mõtleb, et ahah, ta võib teha, järelikult võin mina ka. Siis on kohtunikel juba kaks probleemi väljakul. Sellega tuleb eos tegeleda.

-Rain Peerandi U14 finaalturniiril tüdrukute poolfinaali järel koos noore kolleegiga | Foto: Siim Semiskar

Meenutame korraks seda Pireuse Olympiakose viimast veerandfinaalimängu, kus publik enne lõppu platsile valgus. Minul tekkis sellega seoses küsimus, et kui see tegelikult nii lihtne on, siis kas kohtunikud kunagi ei karda oma tervise pärast? Lõunamaades esimese rea inimesed hüppavad vahest püsti ja tulevad kohtunikest paari meetri kaugusele karjuma. Kas Sa ei karda, et ühel hetkel, kui asi päris käest ära läheb, siis see publik on väljakul ja teeb jumal teab mida?

Nii hulluks nad ei lähe. Jah, Fenerbahces on emotsionaalne esimese rea publik, Belgradis ma sel aastal Partizani ei vilistanud, aga Red Stari käisin korra või kaks vilistamas. Nad on emotsionaalsed, aga nii palju on esirea fännidel mõistust küll, et kuigi nad vahepeal karjuvad, siis päris väljakule nad ei tule. Seal on probleemiks need ultrad. Võtame kasvõi Belgradi, mis on ehe näide, et visatakse münte ja välgumihkleid väljaku peale, kas siis poolajal või pärast mängu. Isegi mängu ajal sai sel hooajal paar tükki kokku korjatud. Aga eks kilpide ja kiivritega turvamehed ning märulipolitsei on alati löögivalmis seal lõunariikides.

On Sind kunagi ähvardatud? Tegin hiljuti Aare Hallikoga intervjuu ja tema ütles, et talle saadeti kunagi Eestis kiri, et topitakse pagasnikusse ja viiakse metsa. Tema sellest suurt midagi ei arvanud, aga abikaasa oli üsna ärevil. Kas Sinuga on midagi sellist juhtunud?

Niimoodi otseselt pole olnud. Ma arvan, et kui Aarele see kiri saadeti, siis äkki olin temaga selsamal mängul koos (Naerab.).

Saadeti kõigile?

Kõigile ei saadetud, korvpalliliitu vist saadeti. Üks paadunud Rakvere fänn kunagi sellise kirja kirjutas, jah. Aga mind otseselt ähvardatud ei ole, pole kirju saadetud ega helistatud.

Tulles korra Eesti liiga juurde. Erinevad reeglid saavad inimestele tihti play-off‘ides päris hästi selgeks. Sel hooajal sai kuulus auti astumise reegel suurepäraselt selgeks. Sina olid seal aktsioonis ja tegid kõik õigesti, nagu hiljem on analüüsitud. Aga tol hetkel, ma usun, olid Viimsi mehed Sinu peale ikka päris pahased. Või saadi seal tegelikult kohe aru, milles asi on?

Sellised rasked otsused võivad tunduda mängu otsustavana, aga kui reegel on selline, siis nii on. Aare (Halliko) tõi ka selle välja, et Euroliigas öeldi samuti, et kui sa seda määrusterikkumist ei vilista, siis rohkem sa mänge ei saa. Mulle tundus, et Viimsis saadi ka aru. Kui see olukord tekkis, siis ma vaatasin ka, et (Ronalds) Zakis, kuhu sa lähed, mida sa teed. Seda polnud lihtne vilistada. Seda enam, et seis oli viigis. Viimsi võib öelda, et mina otsustasin mängu, aga tegelikult otsustas selle ikkagi nende mängija oma tegevusega. Reeglid on nii kirjutatud ja me peame neid järgima.

Mis Sa arvad, kui kaua Eesti liiga mängijatel see reegel nüüd meeles püsib? Nagu öeldakse, siis tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda vigadest ka. Kas järgmisel hooajal juhtub jälle midagi sellist?

Neid mängulisi olukordi võib ikka tulla, kus mängija tahab segada audi sisseviskajat ja unustab joone ära. Kindlasti võib neid tulla. Selle eest ei ole keegi kaitstud, et neid enam ei juhtu. Kas just sellistel momentidel, aga ära iial ütle iial.

Mis suunas võiks korvpall nii Euroliiga kui ka FIBA tasemel järgmisel hooajal mingi sammu teha? Mis võiksid olla järgmised reeglite või tõlgenduste kohendused?

FIBA poole pealt pole ma kuulnud, et midagi tulemas oleks, Euroliiga poole pealt kuuleme me seminaril. Euroliigas on ka vastavad komisjonid, kes teevad ettepanekuid, kas ja kuidas reegleid muudetakse. Ma tean, et kohtunike poole pealt oli vist arutelu erinevate IRS-i (korduste vaatamise süsteem – toim.) olukordade üle, et mida on vaja ja mida on võib-olla veel juurde vaja. Aga öeldi, et seda numbrit enam palju suuremaks ei aeta ja pigem võetakse mõni asi maha, et seda telekavaatamist vähem oleks. Reeglite poole pealt ma isiklikult loodan, et FIBA läheb ka lähiajal selle poolkaare reegliga kaasa. NBA-s on ta veel natuke teistmoodi kui Euroliigas, aga sarnane. Soovin, et see oleks kõigil ühtsemalt arusaadav. Mängijatel on nii lihtsam mängida koduliigat ja rahvusvahelist sarja ning kohtunikel on samuti kergem.

Kui hea hooaeg nüüd all, siis kas loodad järgmisel hooajal Euroliiga süsteemis veel rohkem mänge saada?

Kui läinud hooajale tagasi vaadata, siis kindlasti. Kui eelnevatel hooaegadel olid mul põhiliselt Eurocupi mängud ja seitse-üheksa Euroliiga mängu ja sel aastal oli 14 Euroliiga põhiturniiri mängu ja kolm Eurocupi mängu, siis kindlasti loodan, et ka järgmisel hooajal on põhiliselt Euroliiga mängud ning siis võib-olla mõni Eurocupi oma. Ei teagi, mis sellest Eurocupist üldse saab või mitu aastat tal selle võistlusi korraldava ettevõttega leping on. Keegi ütles, et järgmisel aastal saab läbi ja kuskil on kuulda olnud, et Euroliiga võistkonnad ei ole väga huvitatud Eurocupist. Lähiajal saab näha, kas liigutakse kinnise liiga poole, kus võistkonnad on paigas ja Euroliigas mängivad ainult nemad. Eks ole näha, kas tiimide arv suureneb või mitte, juttu on olnud 20-22 võistkonnast. Kui Eurocup peaks ära kaduma, siis väheneb kindlasti ka kohtunike arv. Kui sel aastal oli meid 68 või 69 hooaja lõpuks, siis alustasime 71 või 72 vilemehega. Paar kohtunikku erinevatel põhjustel, kes töö, kes tervise tõttu, lõpetasid. Kui jääb ainult Euroliiga, siis on ka kohtunikke vähem vaja, aga minu eelis on see, et ma olen kohtuniku kohta veel suhteliselt noor. Karjäär peaks jätkuma.

Millal Rain Peerandi vilistab esmakordselt Euroliiga finaalturniiril?

Seda aastaarvu on keeruline öelda. Kui sel aastal olime Eesti-Läti liiga final four‘il Riias ja pühapäeval vilistasime finaali, siis Olegs Latiševs küsis minult enne mängu, kas ma sain laupäeval kõne Euroliiga kohtunike divisjonist Euroliiga play-off‘ide kohta. Tema arvas, et pärast sellist head hooaega oleks ma võinud Euroliiga play-off‘is olla. Võib-olla olen järgmisel aastal play-off‘is ja siis mõne aasta pärast final four‘il, eks elu näitab.

Ma tean, et see ei ole Sinu teha, aga millal Euroliiga ja FIBA ära lepivad?

Seda ma ei tea, see mäng käib üleval pool.

Kas kohtunikud jälgivad seda saagat? See ju automaatselt suurendaks tööpõldu.

Mina ja Aare (Halliko) pole alates aastast 2016 FIBA mänge teenindanud. Põhihooaja sees, kui sul on pea iga nädal Euroliiga või Eurocup, siis FIBA-t sa nagunii vilistada ei suudaks. Küsimus on siis koondisemängudes ja noorte suvistes turniirides. Samas kuna viimased aastad pole suveturniiridel käinud, siis olen saanud perega aega veeta, oma hobidega tegeleda ja sporti teha, et ennast uueks hooajaks vormi viia. Ega nendest suveturniiridest puudust küll ei tunne. Istuda ja vilistada kaks nädalat kuskil Balkanimaades, kui õues on 30 kraadi ja saalis 40 kraadi… (Muigab.) Kui vaadata seda tervislikku olukorda üle maailma, kus hotellidest väga välja ei saa ja peab n-ö mullides olema, siis ütlen ausalt, et väga ei igatse neid suviseid turniire.

scroll to top