Close

INTERVJUU | Oleksandr Kovliar: väljakul ei saa mõelda sõjale, sest muidu sa mentaalselt sured

-Oleksandr Kovliar | Foto: Marita Brigitta Mones/BC Kalev/Cramo

Ukraina noortekoondislane ja rahvuskoondise kandidaat Oleksandr Kovliar võitis eelmisel hooajal märtsis saabudes kõigi tartlaste südamed, kui tuli Ukraina sõja eest sealsest kõrgliigast Tartu Ülikool Maks & Mooritsa ridadesse. Mullusel hooajal Tartuga Paf Eesti-Läti liigas viies mängus osalenud ja Eesti meistrivõistluste finaalseeriasse purjetanud 20-aastane Kovliar tõmbab uueks hooajaks selga mulluse pronksivõistkonna BC Kalev/Cramo särgi. 

Statistiliselt oli Ukraina U20 koondislase ja rahvuskoondise kandidaadi Kovliari jaoks eelmine hooaeg ja suvi üpris muljet avaldav, kui Tartus Eesti-Läti liiga ja koduse meistriliiga peale kokku 18 mängus väljakul käinud noormees kogus keskmiselt 23,2 minutit ja tõi 7,7 punkti. Suvel Ukraina U20 koondise põhimeeste hulka kuulunud Kovliar aitas koondist viies mängus keskmiselt 30 minutit ja kogus keskmiselt 7,4 punkti, 4 lauapalli ja 3,6 resultatiivset söötu mängu kohta.

Korvpall24 istus noore ukrainlasega maha pikemaks intervjuuks, kus rääkisime tema tihedast suvest, eelmisest hooajast, Ukrainas toimuvast, liitumisest Kalev/Cramoga ning paljust muust. Oleme ka sisse jätnud mõned selle aasta EM-finaalturniiri puudutavad küsimused, millest mõned hetked on tänaseks juba minevik.

Oleksandr, räägime alustuseks Sinu suvest. Tean, et oled olnud hõivatud Ukraina U20 koondisega ja nüüd mõned nädalad ka Kaleviga. Kuidas see kõik siiani läinud on?

Oli väga raske suvi, eelmine hooaeg oli väga raske, pärast hooaja lõppu oli mul ainult viis vaba päeva ja siis me hakkasime rahvuskoondisega Riias treenima. Mõne aja pärast lendasin Itaaliasse treeningkeskusesse U20 koondisega valmistuma A-divisjoni EM-finaalturniiriks. Turniir ei läinud meil eriti hästi (üks võit Leedu üle ja neli kaotust – toim.), enamus ajast mängisime kehvasti, vahepeal ka hästi. Oli raske suvi, aga nüüd olen Kalevis ja üritan anda endast parima.

U20 koondises mängisid häid minuteid (keskmiselt 30 minutit – toim.) ja kui numbreid vaadata, siis mängisid ka päris hästi (7,4 punkti, 4 lauapalli ja 3,6 söötu – toim.). Kas jäid rahule? Kas see oli preemia hea hooaja lõpu eest Tartus? Kuidas sa üldse end tunned kodumaad esindades?

Mul on alati uhke tunne mängida oma kodumaa eest. Suured minutid olid mul sellepärast, et treener (Vitaly Stepanovski – toim.) tundis mind väga hästi Ukraina aegadest ja teine mängujuht oli vigastatud ning pidin mängima palju. Üritasin mängida hästi, aga ei saa öelda, et nii hästi mängisin, sest tulemus oli selline, nagu mainisin. Aga teeme tööd, et seda järgmine kord paremaks saada.

Oled mänginud koondistes U16 vanusegrupist alates ja sel aastal olid ka juba kandidaat rahvuskoondisesse. Me loodame näha Sind ühel päeval ka Ukraina rahvuskoondises mängimas. Millal See aeg Sinu jaoks tuleb ja kui osutud valituks, kas oled selleks valmis?

See aeg võiks tulla järgmisel aastal ja usun, et olen selleks valmis, et rahvuskoondist esindada.

Sa alustad oma kolmandat hooaega professionaalina ja ütleme, et teist hooaega Eestis. Kas arvasid, et kõik läheb nii, nagu praeguseks on läinud?

Olen juba 6. eluaastast teinud tööd selle nimel, et mängida välismaal ja näidata head taset. On tore praegu olla siin, kus olen.

Eelmisel hooajal nägime, et tegid väljakul rasket tööd. Eriti kaitses andsid endast parima. Kust see kõik tuli? Kas see on hea Ukraina kool või tihe töö Tartu treeningutel?

Ukrainas me ei alustanud tööd kaitsemänguga kohe, aga aastate jooksul arendasime seda järjest rohkem. Treener ei öelnud mulle kunagi, et pean kaitses mängima agressiivselt, see on lihtsalt minu enda mentaliteet mängida head kaitset. Tiimile oli see ainult hea ja võistkonnal oli lihtsam, kui ma üritasin agressiivselt kaitsta. Tahtsin luua vastastele võimalikult palju ebamugavust.

Eelmist hooaega alustasid Ukrainas, aga kahjuks sõja alguses olid sunnitud Yuzhny Khimiku juurest lahkuma ja liitusid Tartuga. Kas Sul oli ka mõni teine variant lisaks Tartule?

Ma väga ei usu, et oli teisi variante, aga kui sõda algas, siis helistas mu agent mulle kaks ja pool nädalat hiljem, kui olime perega Ukrainast juba lahkunud. Ta rääkis, et Tartu on minust huvitatud ja sel hetkel ma ei saanud valida ning võtsin vastu selle võimaluse, mida mulle pakuti.

Kevadel ütlesid Eesti Televisiooni saates “Ringvaade”, et väljakul Sa ei saa sõjast mõelda. Olles aus, kui palju Sa tegelikult nendest asjadest ikkagi mõtled ja kui palju see Sind mõjutab?

Väljakul olles ma ei mõtlegi selle peale, platsil mõtlen ainult mängule. Üritan reegleid järgida ja teha, mida mul vaja on. Väljakult eemal ma muidugi loen uudiseid ja helistan lähedastele Ukrainasse, et küsida, kuidas neil olukord on. Kindlasti on raske, aga väljakul ei saa mõelda sõjale, sest muidu sa mentaalselt sured ja seda ma kindlasti ei taha.

Liigume nüüd oma jutuga Kalev/Cramoga liitumise ja sisseelamise juurde. Kuidas see protsess on välja näinud?

Protsess on sarnane, nagu ka teiste klubidega. Me lihtsalt õpime üksteist aina rohkem tundma. Esimestel treeningutel ei keskendunud me taktikale, ei pick & roll‘idele ega kaitsele. Üritasime ehitada üles seda, mida tiimile on vaja, alustades algusest ja tehes head tööd, et saavutada see, mida kõik meist ootavad.

Kui palju tundis Tartu huvi Sinu jätkamise vastu ja miks tegid valiku Kalev/Cramo kasuks?

Tartus lõpetades liitusin kohe koondisega, erilist juttu nendega polnud. Kalevi pakkumine tuli mulle juulis ja ma koheselt ka allkirjastasin nendega lepingu. Sel hetkel ma rohkem Tartu peale ei mõelnud. Valikut tehes teadsin, et Kalev on suur klubi ja kui treener mind tahab, siis on mul selle üle ainult hea meel.

Kas Sinu vastu oli huvi ka mujalt?

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teagi. Agent ütles mulle vaid, et on võimalus liituda Kaleviga. Võib-olla oleks olnud võimalus kuhugi mujale minna, aga ma ei tea, missugune pakkumine oleks võinud tulla. Kalevi pakkumine oli minu jaoks esimene ja teades, et Kalev on hea klubi, siis liitusin nendega.

Organisatsiooni poolelt, mis on sarnast ja erinevat Kalevi ning Tartu vahel?

Kalev on meediale rohkem pühendunud. Meil on tihti pildistamisi, meie fotograaf (Marita Brigitta Mones – toim) on meiega alati igal pool kaasas. Tiimikoosolekuid ja -üritusi on ka rohkem. Tartus oli meil seda natukene vähem. Aga Kalev on kindlasti rohkem meediale pühendunud. Mulle väga meeldib see.

Tartus said ilmselt häid kontakte mängijate ja taustajõududega. Kellega siiani suhtled ja kuidas nad suhtuvad sinu üleminekusse?

Mul on Tartust mõningaid kontakte tõesti, aga ma pole eriti mängijatega rääkinud, kuna pole sellist aega eriti olnud. Olen suvel palju treeninud. Aga arvan, et kui tulevikus Tartu vastu mängime, siis kindlasti tuleb see minu jaoks väga huvitav kohtumine. Usun, et nende jaoks ka, sest teame üksteist nii hästi.

Liitudes Kaleviga said Sa endale uued tiimikaaslased ja uued treenerid ning taustajõud. Kuidas sulandumine uue tiimiga on ja kuidas tiim tundub?

Professionaalse mängijana pead Sa olema valmis kohtuma igal aastal uute mängijate ja treeneritega. Mulle tundub väga huvitav, sest on uued inimesed, treenerid ja taustajõud. Minu jaoks ka uus linn. Tartuga käisime Tallinnas ainult mängimas, nii et vajab veel harjumist.

Kas Sul on olnud ka vestlusi peatreener Heiko Rannulaga? Mida tema Sinult ootab?

Ma pole eriti saanud temaga rääkida, sest ta on olnud tihedalt koondisega hõivatud. Arvan, et ta ootab minult head taset ja seda, et annaksin endast tiimi heaks parima ning aitaksin meid võitudele.

Millised on Sinu enda ootused enne uue hooaja algust?

Eelmisel hooajal kaotasime finaalseeria (0-3 Pärnu Sadamale – toim.), sel aastal ei mõtle ma vähemale kui võit. FIBA Europe Cupi kvalifikatsioonist loodan, et saame kolm võitu ja alagrupikoha. Kindlasti tahan võita iga mängu ja karika, mida pakutakse.

Tartuga said eelmisel aastal Eesti meistrivõistlustelt hõbeda. Sel hooajal oled ilmselt sama näljane ja valmis tooma karika Kalev/Cramosse tagasi, jõudma Eesti-Läti liiga finaalturniirile ja tooma Eesti meistritiitli tagasi Tallinnasse?

Sel hooajal on tõesti mitu eesmärki ja nagu sa mainisid, siis kõik need eesmärgid on nii minu, treenerite kui ka mängijate jaoks väga tähtsad. Loodame, et need eesmärgid täituvad.

Minnes nüüd FIBA Europe Cupi kvalifikatsiooni mängima, kui tõenäoliseks pead alagrupiturniirile jõudmist?

Miks ka mitte, see pole võimatu, kui mängime hästi ja peame reeglitest kinni. Me oleme võimelised võitma need kolm mängu, need tulevad muidugi väga rasked, aga teised võistkonnad on meiega võrdses situatsioonis. Kõik sõltub sellest, kui hästi mängime ja kas suudame tervist hoida ja pea külmana säilitada. Me võime võita need mängud, aga see saab olema väga raske.

-Oleksandr Kovliar | Foto: Marita Brigitta Mones/BC Kalev/Cramo

Me kõik loodame, et ühel päeval Ukrainas kõik õudused lõppeks, aga kui Sa saaksid pakkumise naasta Ukrainasse mängima, kas võtaksid selle vastu, mõtleksid sellele või on nüüd aeg avastada Euroopat?

Minu jaoks on kindlasti nüüd aeg avastada Euroopat, tahan mängida võimalikult kõrgel tasemel. Kasvasin üles Ukrainas ja mängisin esimesed kaks aastat profina seal, aga nüüd on kindlalt aeg mängida vähe teisel tasemel, teistes riikides ning tõusta võimalikult kõrgele.

2015. aastal olid Eesti ja Ukraina Riias EM-finaalturniiril ühes alagrupis ja eestlased teenisid oma ainukese võidu just Ukraina vastu (78:71 – toim.). Sina, olles veel noor korvpallipoiss, kas vaatasid seda mängu ja kui vaatasid, kas mäletad midagi sellest ajast?

Usun, et vaatasin seda mängu, aga ei mäleta sellest ilmselt midagi. See oli seitse aastat tagasi, aga võib-olla vaatasin küll.

Eesti ja Ukraina mängivad sel aastal uuesti EM-finaalturniiril samas alagrupis. Mis arvad, kuidas Eestil ja Ukrainal läheb sel korral ja kes omavahelisest mängust võidu võtab (Ukraina võitis 74:73 – toim.)?

Kui nüüd aus olla, siis minu arvates Eesti ja Ukraina mäng otsustab viimase koha, mis viib alagrupist edasi. Arvan, et see on mäng elu ja surma peale, jõudmaks 16 parima hulka. Usun, et kas Eesti või Ukraina saavad viimasena alagrupist edasi. See mäng otsustab kõik, sest teised vastased alagrupis on väga tugevad, kuigi kõik on võimelised kõigiga mängima. Tuleb kindlasti huvitav turniir, aga vaadates, et Eestil ning Ukrainal on sama mängustiil ja mängijate tase, siis see mäng tuleb kõige põnevam.

Mida sa üldse Eesti korvpallist arvad?

Tartus olles nägin, et neil on väga hea korvpallikool ja akadeemia, kus nad kasvatavad häid mängijaid. Eesti üritab anda rohkem võimalust noortematele mängijatele, Eesti-Läti liigas on igal võistkonnal vähemalt üks noormängija olemas, mis on tiimile ja riigile väga hea.

Võrreldes nüüd Ukraina ja Eesti liigasid, mis on nendes sarnast ja mida erinevat?

Ukrainas oli meil vähe tugevam liiga, sest igal tiimil oli vähemalt viis-kuus välismaalast. Sel hooajal usun, et Eesti-Läti liiga tuleb tugev, sest meil on kaks uut tiimi, Prometey (Ukrainast – toim.) ja Keila. Prometeyl on väga suur eelarve, mille pärast saab olema väga huvitav nende vastu mängida. Ootan neid mänge huviga. Liigale annavad need võistkonnad kindlasti tugevust juurde ning tase võrreldes eelmise aastaga on tugevam.

Lõpetuseks, oled nüüd mõnda aega elanud Tallinnas. Kuidas see aeg on sinu jaoks möödunud, kas oled jõudnud juba linna rohkem külastada? Kuidas kohalikud suhtunud on ning mis siiani kõige rohkem meeldinud on?

Tallinn on Tartust poole suurem ja minu jaoks on esmakordne elada linnas, kus elab üle neljasaja tuhande inimese. Aga esimesed muljed on head, olen jõudnud natukene jalutada ja näha, mis ümbruses asub. Veel pole jõudnud tihedamalt seiklemas käia, aga kindlasti tulevikus tahan seda teha. Loodetavasti keegi tiimikaaslastest soovitab mulle mõnda head kohta, mida külastada.

scroll to top