Close

INTERVJUU | Naiste Eurocupis debüteerinud Kayla Jade Frier 15-aastasena Itaaliasse siirdumisest ja suurtest tulevikuplaanidest

-Howard ja Kayla Jade Frier | Foto: Erakogu

Pärast profikarjääri lõppu ennast läbi treeneritöö Eestiga sidunud Howard Frieri tütar Kayla Jade Frier astus oma karjääris sammu edasi, kui siirdus 15-aastasena Itaaliasse Veneetsia klubisse. Igapäevaselt U17 ja U19 vanuseklassides kaasa lööv 173 cm pikkune Frier saab treenida ka koos klubi põhinaiskonnaga, kes hoiab hetkel Itaalia kõrgliigas kaheksa võidu ja kahe kaotusega 3. kohta. Detsembri keskel juhtus ka märgiline hetk, kui Frier jooksus Veneetsia põhinaiskonna ridades pea kaheks minutiks platsile naiste Eurocupi sarjas, kui võõrsil alistati kindlalt Saksa klubi Keltern.

Korvpall24 portaal uuris nii Kaylalt endalt kui ka isa Howardilt, kuidas kontaktid Veneetsia klubiga tekkisid ning millised variandid neiul veel laual olid. Loomulikult tahtsime isalt ja tütrelt teada saada, kui keeruline on sellises noores eas asjad kokku pakkida ja üksinda täiesti võõrasse riiki elama minna ning kuidas on uue keskkonnaga harjumine läinud.

Kayla räägib veel ka Itaalia korvpalli tasemest enda silme läbi, tutvustab oma praegust elukorraldust Veneetsias, avab kohaliku klubi tegemiste telgitaguseid, räägib võistkonnakaaslaste suhtumisest kaugelt tulnud tiimikaaslastesse ning paneb paika ka kaugemad eesmärgid, kuhu jõudmisel Itaaliasse siirdumine peaks jõudsalt kaasa aitama. Kuigi enamus intervjuud oli tehtud enne Eurocupi debüüti, siis pärast seda tähtsat sündmust palusime Kaylal vastata ka paarile lisaküsimusele.

Howard, räägi palun, kuidas teil üldse tekkis kontakt Veneetsia klubiga.

Howard Frier: Olime suvel Ameerikas ja see reis oli tehtud selleks, et tahtsin seal saada kontakte. Meil oli plaan, et äkki kolime USA-sse. Olime kuu aega kohapeal ja saime vajalikud kontaktid, aga siis tulime tagasi ja otsustasime, et jääme veel üheks aastaks Eestisse ning alles siis kolime. Aga ma jagan alati Kayla videoid sotsiaalmeedias ning juhtus nii, et ma lõpuks isegi ei tea, kas Aivo Erkmaa või Marten Lombiots saatis need Itaaliasse ja seal treener nägi ning tal tekkis huvi. Nii see tuli.

Kayla, palun meenuta alustuseks, kuidas jõudis Sinuni info, et on võimalus minna Veneetsia klubisse. Mida esimese asjana mõtlesid ja kas alguses oli mingeid kõhklusi ka või olid kohe nõus?

Kayla Jade Frier: Suve lõpus käisin seal katsetel, mis kestsid umbes viis päeva. Isaga mõtlesime algul, et läheks kogemuse pärast, kuna nad olid mind ju kutsunud, ning sellepärast ka, et isa polnud kunagi Itaalias käinud. Paar nädalat pärast katseid teatas isa, et nad tahavad mind sinna tagasi. Ma kohe ei osanud vastata, kas lähen või mitte, sest tegelikult tahtsin põhikooli enne (välismaale minemist) ära lõpetada. Rääkisime siis isa ja vanaemaga plussid ja miinused üle ning pärast pikka mõtlemist otsustasin, et kui tahan paremaks saada, tuleb selle jaoks keskkonda vahetada.

Kas mingeid sarnaseid variante tekkis veel või oli see ainus?

Howard: Oli. Kayla ütles, et paneme kõik võimalused lauale ja siis saime neli valikut. Üks oli, et jääme Eestisse, teine, et läheme USA-sse, kolmas oli see Itaalia variant ning neljas oli Prantsusmaa või muud Euroopa riigid. Meil on Prantsusmaal sugulased, siis mõtlesime, et äkki vaatame Tony Parkeri akadeemiat, sest seal on praegu üks eestlanna (Anette-Laura Tõks) õppimas ja endine Eesti noortekoondise treener Pierre Bressant treenimas. See võimalus oli meil ka, aga siis tuli Itaalia variant ja sellega läks hästi.

-Kayla Jade Frier | Foto: Erakogu

Mitme aastane see Itaalia projekt praeguse seisuga olema saab?

Howard: Praegu on nii, et leping on neljaks aastaks. Kayla tahab minna USA ülikooli, aga sinna on veel neli aastat. Plaan on selline, et ta jääb neljaks aastaks Itaaliasse ja areneb seal, aga meil on variant, et ta saab pärast esimest aastat lepingu tühistada, kui talle Itaalias ei meeldi. Muidu on nelja-aastane leping ja siis vaatame edasi.

Kuidas on Itaalias kogu eluolu korraldatud? Kus on elamine organiseeritud ning kuidas on päevakavasse mahutatud õppimine ja treeningud?

Kayla: Mind on pandud kolme tüdrukuga kortermajja elama, kaks on lätlannad ja kolmas on itaallanna. Igaühel on oma tuba ning nädala sees teeb üks tore naine meile süüa. Ta vahel ka koristab ning kui me talle nimekirja saadame, siis käib ka meie eest poes ning ostab kõike seda, mida kirja paneme. Tavaliselt on nii olnud, et õpin hommikuti ära, siis käin õhtuti trennis. Vahel on ka nii, et teen naiskonnaga hommikul trenni ja U17 või U19 tiimiga õhtuti veel otsa. Nii et mul on üldiselt üks-kaks trenni päevas, vahel ka kolm.

Kui keeruline on olnud nii suur keskkonnavahetus? Mis on Sinu jaoks kõige keerulisem olnud ja mis on olnud näiteks kergem, kui esialgu kartsid või arvasid?

Kayla: Elukoha vahetamine ise polnud väga raske, kuna Eestis on nii külm ja siin saab vabalt lühikeste pükstega käia. Aga võin öelda, et trennid on siin natuke pikemad ja raskemad. Tempoga oli vaja ära harjuda, kuid see ei võtnud õnneks kaua aega. Treenerid on palju elavamad kui Eestis, kuid see on minu meelest tore. Minu jaoks on keeleküsimus keeruline olnud, kuna pean enne iga harjutust alati küsima, mida ma tegema pean ning treener peab kogu asja inglise keeles otsast peale seletama. Ka see, et kui keegi teeb itaalia keeles nalja, siis ma ei saa isegi kaasa naerda, sest ei saa aru, mida öeldakse. Muidugi igatsen tohutult oma sõpru ja perekonda, aga õnneks saan neid varsti näha. Ma miskipärast arvasin, et ei saa siin ühtegi uut sõpra, aga õnneks on kõik mu trennikaaslased toredad ja sotsiaalsed.

Howard, kas Kayla läkski päris üksinda Itaaliasse elama ja peab seal ise hakkama saama?

Howard: Jah. Kui tal oli testiperiood, siis olin temaga seal. Siis tulime tagasi ja otsustasime, et ta läheb. Aga kuna ta on nii noor, siis muidugi keegi pidi teda sinna saatma minema. Kuna mina olin juba kursis, kuidas seal asjad on, siis otsustasime, et on parem, kui läheb keegi teine ja saatsime vanaema. Ma tahtsin, et tema ka näeks, kuidas seal kõik toimub. Läks siis vanaemaga ja vanaema oli ka rahul. Praegu elab koos kolme teise noorega ja saab hakkama. Arvan, et aeg Audenteses aitas tal iseseisvamaks saada.

Howard, mis Sina arvad, kuidas Kayla koduigatsusega toime tuleb? Nii noorelt minna ei ole ju kerge?

Howard: Ta on muidugi noor ja eks kõik saavad ise aru, kuidas see võib olla. Eks me vaatame. Ta helistab mulle või mõnikord kirjutab ja teeb seda tihedamalt kui varem. Ma ise polnud küll nii noor, aga läksin omal ajal Virginiast Coloradosse ülikooli ja tean, kuidas see on. Kayla on natuke täiskasvanulikum, kui mina tema vanuses olin, aga ta on ikkagi laps. Eks vaatame, mis tulevik toob.

Kayla, kas Sa olid enne Veneetsias käinud? Kui palju on nüüd olnud aega piirkonna vaatamisväärsustega tutvuda? Mis kõige ägedama mulje on jätnud?

Kayla: Nagu enne ütlesin, siis käisin korra varem Veneetsias katsetel. Siis kui isaga siin olin, käisime ka linnas, kus saime lahedaid kohti külastada. Praegu pole mul olnud võimalust kuhugi minna. Vahest jalutan niisama ringi, kui aega on. Aga mul on vaja veel ühistranspordiga paremini tutvuda. Käin koos lätlannadega aeg-ajalt itaalia keele tundides ning sinna on vaja bussiga sõita. Aga nemad juba teavad, kuhu minna, sest nad olid siin ka eelmisel aastal. Kui me isaga siin olime, siis meile väga meeldis nende väikeste paadikestega sõita, mis igal pool on, kuna vaade on ikka päris ilus.

Kui palju Itaalia naiste ja tüdrukute korvpallist varem üldse teadsite? Kas selles vallas on olnud mingeid suuri üllatusi?

Kayla: Ütlen ausalt, et enne siiatulekut ei teadnud ma Itaalia korvpallist väga midagi. Teadsin ainult, et Itaalia on väga hea korvpalliriik ning siin on palju häid mängijaid. Mind üllatas see, et kui mängus viskad 100. punkti, siis pead kõigile näksi tooma, näiteks pitsat vms. See on minu arvates hea reegel.

Mis vanuserühma naiskondades Sa Veneetsia eest mängid ning kui suur ja milline roll Sul võistkondades on?

Kayla: Hetkel mängin U17 ja U19 vanusegruppides ning teen ka naiskonnaga trenni. Mängudes mängin ikka tagamängija positsioonil nii U17 kui ka U19 tiimis. Naiskonnaga pole ma veel saanud mängida. Naiskonna trennides mängin aga erinevaid positsioone, oleneb mis liikumist teeme.

-Kayla Jade Frier koos võistkonnakaaslastega | Foto: Erakogu

Kuidas Sind naiskonnakaaslaste poolt vastu võeti? Kas said kohe sõbralikult kõigiga jutule või on olnud ka vastuseisu, et välismaalane tuleb siin mänguaega ära võtma? Ja kuidas Itaalias üldse inglise keelega on, kas noored suudavad vabalt suhelda? Kuidas Sinu itaalia keele õpingud edenevad?

Kayla: Kuna käisin siin juba ka augustis, siis tundsin juba enamust naiskonda. Kõik olid väga toredad ja abivalmid, ka need, keda ma eelmine kord ei kohanud. Meeskonna poole pealt on lihtsam inimestega suhelda, kuna seal on rohkem välismaalasi. Peaaegu kõik treenerid räägivad puhtalt inglise keelt. Nendega saan ka vabalt rääkida. Noortega on veidi keerulisem, kuna kõik ei oska väga hästi inglise keelt, aga nad alati püüavad mind aidata nii palju, kui nad oskavad ja see on minu meelest kõige tähtsam. Just alustasime itaalia keele tundidega, mis toimuvad kaks korda nädalas. Minuga käivad seal kolm lätlannat. Kuna oskan prantsuse keelt rääkida, siis see teeb itaalia keele õppimise natuke lihtsamaks, sest need on suhteliselt sarnased keeled.

Kayla, Sa mängid nii Itaalia noorteliigasid kui ka Kesk-Euroopa liigat? Mis tasemel korvpalli seal mängitakse, äkki saad teha mingeid võrdlusi näiteks Eestiga või Eesti naiste esiliigaga.

Kayla: Kui Eestiga võrrelda, siis siin on korvpall agressiivsem ja kiirem. Naised on ka jõulisemad ning kõik mängivad alati kiires tempos. Panin ka tähele, et Itaalia treeneritele meeldib väga palju liikumisi teha. Kui treener mulle playbook‘i saatis, siis pidin šoki saama, sest seal oli umbes 20 erinevat liikumist. Kõik pole mul veel peas, aga enamusega saan hakkama.

Mis on Su tänavuse hooaja eesmärgid, mida tahaksid saavutada?

Kayla: Minu ainus eesmärk on mängijana paremaks saada. Muidugi võita oleks ka hea, aga selles protsessis on kõige tähtsam areneda heaks tagamängijaks.

Kus ennast korvpallialaselt kümne aasta pärast mängimas näed ning mis Sa selleks ajaks ehk aastaks 2032 tahaksid olla juba ära saavutanud?

Kayla: Tahaksin Ameerikasse heasse ülikooli minna ja kui võimalik, siis WNBA-sse.

Howard, kuidas Sa oled nii isa kui ka treenerina mänguliselt rahule jäänud sellega, mis ta Itaalias näidanud on?

Howard: Kaylal on omad plussid ja miinused. Tehnika on tal väga hea ja nüüd ta peab õppima, kuidas olla mängujuht ning kuidas kontrollida tempot. Aga see kõik võtab aega. Arvan, et klubi on rahul. Ta mängib praegu U17 ja U19 võistkonnas ning juba tõestas ennast võtmemängijana. Ta teeb trenni naiste võistkonnaga, kus on WNBA mängijaid (Jessica Shepard ja Awak Kuier – toim.) ja mängujuht on Jaapani koondislane (Shiori Yasuma – toim.). Ta on väga hea korvpallur ning Kayla saab tema vastu mängida ja see on tema jaoks väga hea võimalus.

Nagu ma aru saan, siis tulevikusihiks on ikka USA ülikool, nagu Kayla ise ütles?

Howard: Jah, ta tahab mängida ülikoolikorvpalli, see on tema unistus. Sellepärast tegime sellise lepingu, et ta mängimise eest raha ei saa. Kui me olime USA-s, siis saime ülikoolidelt kutsed mitteametlikult külla tulla. Võtsime vastu ainult ühe, sest see oli minu koduosariigis Virginias. Käisime Virginia ülikoolis ja talle väga meeldis, kuidas seal asjad toimivad. Aga sinna on veel neli aastat ja neid pakkumisi tuleb kindlasti rohkem.

Kayla, kui räägime Eurocupi debüüdist, siis millal ja kuidas Sa teada said, et sõidad koos naiskonnaga Saksamaale mängule ning mis Su esimene mõte selle peale oli?

Kayla: Sain kaks päeva enne minekut teada, et lähen naiskonnaga Saksamaale kümnendaks mängijaks kaasa. Mulle alguses ei jõudnud see kohale, kuna see oli minu jaoks suhteliselt ebareaalne, aga pärast mõtlesin, et olen õnnelik et nad mind valisid.

Kui närvis Sa väljakule minnes olid?

Kayla: Ütlen ausalt, et ma tegelikult polnud väga närvis, kuna olime nii pikalt ees ja nii vähe aega oli jäänud. Kahetsen ainult seda, et ma ei visanud, kui vaba olin. Kogu naiskond tahtis seda, et ma vähemalt ühe viske peale saaks visata, aga vähemalt tean nüüd, mida järgmisel korral teha.

scroll to top