Pikki aastaid Eesti naiste korvpallikoondise üheks liidriks olnud tagamängija Mirjam Nikolai naudib suure pere ja igapäevaste toimetuste kõrvalt endiselt korvpalli mängimist, kui lööb kaasa naiste esiliigas BC Elva CHK/Tartu Ülikooli ridades kohalikus naiste esiliigas.
Aprilli keskel Saku valla spordikeskuses toimunud Naiste I liiga finaalturniiril oma naiskonnaga neljandaks jäänud Nikolai rääkis Korvpall24 portaalile, et võistkonnaspordist saadav emotsioon ning võimalus kindlatel aegadel ennast tavaelust välja lülitada hoiab teda endiselt veel korvpalliväljakul.
Karjääri jooksul edukalt Rootsi meistriliigas ning hiljem noore emana ka Rootsi esiliigas mänginud Nikolai meenutas pikas intervjuus, kuidas tema Hispaanias mängimise unistus oli nii-nii ligidal, kuid jäi siiski lõpuks kättesaamatuks ning kuidas ta võttis eesmärgiks värskelt emaks saanuna veel piiri taha mängima pääseda ja kui ootamatult keeruliseks see osutus.
Lõpetasite naiste esiliigas hooaja neljanda kohaga. Kui palju Sinule, kes Sa oled käinud välismaal, mänginud kõrgliigas ja Eesti meistritiitleid võitnud, selline neljas koht emotsionaalselt tähendab?
Eks neljas koht on ikkagi lõppkokkuvõttes natuke kaotus ehk siis praegu jääb see kripeldama. Esiliigas tahaks ikka medalit saada. Ma arvan, et esiliigas mul vist ei olegi ühtegi medalit (Mõtleb.). Aga see, et ma olen mänginud kõrgemal tasemel, praegu enam ei loe. Ma võtan esiliigat sama täie tõsidusega, püüan jõuda trennidesse pere ja muu elu kõrvalt. Annan maksimumi, mis endast anda saan. Ma oleksin siiralt rõõmus ka esiliiga võidu üle.
Järgmine küsimus ongi, et kuidas Sa viitsid veel mängida ja kust Sa seda motivatsiooni leiad?
Korvpalli hakkasin mängima 12-aastaselt ja sealt alates on see kogu aeg olnud minu elu osa. Väikese pausi vahepeal tegin, aga jõudsin ikkagi korvpalli juurde tagasi, see pakub lihtsalt nii head emotsiooni. Teiseks, praeguse pereelu kõrval pakub korvpall võimalust veidikene rohkem kodust välja pääseda ja veeta aega sõpradega pallimängu ringkonnas. Kõik on väga head sõbrannad. Kindel õhtu, kus sa saad minna trenni ja sa ei mõtle kunagi ümber, et ah ma täna ikkagi ei lähe ja teen siin kodus midagi. Paljudele mängijatele meie tiimis on see lihtsalt väga hea võimalus vahelduseks.
Paljud endised tippkorvpallurid ei mängi hiljem edasi sellepärast, et nad teavad, et nende praegune tase on hoopis teine võrreldes sellega, mis see kunagi oli. Kas Sind see ei häiri?
Kui ma noorem olin, siis ma kuulutasin kogu aeg kõva häälega, et kui ma meistriliigas ja koondises mängimise ära lõpetan, siis mingisuguseid mudaliigasid ma küll mängima ei hakka (Naerab.). Aga ajaga see muutus. Praegu saan ise aru küll, et pole enam seda kiirust ega füüsilist vormi, et kõvemal tasemel mängida. See ongi minu maksimum, kuid see on ikkagi väga tore. Emotsioon on ikkagi sama. Kui viskad otsustava viske või võidad, siis on rusikad sama rõõmsalt püsti kui kunagi koondisemängus.
Füüsiline võimekus kindlasti kahaneb, aga kas mängutarkust koguneb ikka juurde ja juurde?
Jah. Meil on siin nooremaid ka võistkonnas ja siis proovin neile oma kogemust edasi anda ja võib-olla veidi juhendada. See on ka selline väike naiste korvpalli edendamine.
Mida Sa arvad Eesti naiste korvpalli hetkeseisust? Kõrgliigas on kaks võistkonda, samas esiliiga on väga elujõuline.
Minu meelest on Eesti-Läti-Leedu ühisliiga juba oma aja ära elanud. Mingil ajal oli ta väga hea väljund Eesti tiimidele, kui neid oli rohkem. Aga praegu arvan, et võiks tagasi tulla see vana süsteem, kus Eesti tiimid mängivad ainult Eesti meistriliigat. Võib-olla üks-kaks tugevamat võiksid mängida ka seda Balti liigat, aga nad võiks ikkagi lahku lüüa. Usun, et esiliiga neli finaalturniirile jõudnud võistkonda kindlasti mängiksid hea meelega Eesti meistritiitli peale ja nagu näha, siis esiliiga toob saali korralikult ka publikut. Meie viimase veerandfinaali ülekannet Facebookis vaatas umbes 750 inimest, mis on minu arvates tohutu arv. Kui meistriliiga tagasi tuleks, siis see aitaks Eesti-siseselt naiste korvpalli kõvasti populariseerida.
Saan ma õigesti aru, et paljud esiliiga klubid ei soovinud meistriliigas mängida just nende pikkade sõitude pärast?
Just! Esiteks on see kallis, teiseks, kuna esiliigas mängivad väga paljud juba pere ja kodu kõrvalt, siis need pikad Läti-Leedu sõidud ja pikad nädalavahetused on midagi, mida keegi ei taha. Arvan, et sellepärast ongi esiliigas nii palju selliseid mängijaid, kes taseme poolest võiksid mängida ka meistriliigas. Lihtsalt sõidud ja see aeg, mis sa pead panustama Lätis ja Leedus käimisele, on tohutu lisa. Kui mängud oleksid ainult Eestis, siis usun, et tiime oleks rohkem.
Kui palju Sa praegusel hetkel oma karjäärile tagasi vaatad ja meenutad kõiki neid välismaal oldud aegu, koondisemänge ja tiitliheitlusi? Kas on nii, et kodus lastele räägid, mida ema kõike on teinud?
Vahepeal ikka. Lapsed armastavad vanu pildialbumeid vaadata ja siis nad sealt näevad küll. Ma üritan neile edasi anda seda emotsiooni, mida võistkonnasport annab. Ma üldse ei suru ega soovi, et neist saaksid tippsportlased, aga mingil tasemel on spordi tegemine vajalik. Ja just võistkonnasport annab elus tohutult juurde meeskonnatöö oskust ja see tiimitunne on lihtsalt nii super. Ma tahan, et nad saaksid sellest osa.
Kas Sa ise jäid oma karjääriga rahule? Sellega, kui kaugele Sa jõudsid, kui kõrgel mängisid.
Võib-olla 100% rahule ei jäänud. Minu kõige suurem unistus oli mängida Hispaanias ning see leping oli mul tegelikult taskus ja allkirjastatud, aga sain hooaja lõpus põlvevigastuse. Käisin operatsioonil ja ma ei taastunud sellest ära. Sügisel jäi klubi veel ootama, et äkki ma saan poole hooaja pealt korda ja lähen sinna, aga kuna see oli aeg, kus oleks pidanud ülikooli minema, siis kartsin, et kui põlv korda ei saa, siis mul tuleb täiesti tühi aasta. Siis läksin hoopis ülikooli ja loobusin sellest plaanist üldse. Hispaania oli mul väga suur unistus. Saan aru, et sealne esiliiga päris meistriliiga tase pole, aga see oleks ikkagi olnud väga vinge. Üks teine suur eesmärk, mille ma seadsin, oli mängimine pärast esimese lapse saamist. See oli iseendale ja võib-olla ka teistele näitamiseks, et selle pärast ei pea karjäär ära lõppema ja saab edasi mängida. Alustasin põhimõtteliselt kohe (pärast lapse sündi) mängimist ja siis oli mul järgmine plaan veel välismaale mängima saada. Leida võimalus, et keegi oleks nõus võtma naismängija koos väikese lapsega välismaale, osutus väga keeruliseks. Sinnamaani, kuni agent ajas asju ja näitas videoid, oli kõik väga hästi. Kui aga jõuti selleni, et tuleb lapse ja perega, siis tekkis väga palju küsimusi. Hullult kardeti võtta profimängijat koos lapsega. Meeste puhul ilmselgelt pole takistuseks, kuigi minul oli ka öeldud, et mul tuleb mees kaasa, tugivõrgustik on olemas ja keegi kogu aeg hoiab last ning mul ei jää sellepärast kuskil käimata. See osutus väga raskeks, aga lõpuks sain ikkagi Rootsi. Seal sai otsustavaks fakt, et peatreener oli üksik naine, kellel oli väike laps. Ta ütles hiljem, et kartis hullult, aga siis mõtles, et kui tema saab üksikvanemana treenerina hakkama, siis andis mulle ka võimaluse. Selle poolaasta üle olen väga uhke, kuna seal läks veel hästi ka ja see oli väga lahe.
Hispaania pakkumine oli siis kohe pärast keskkooli?
Jah, Hispaania esiliigast. Pärast gümnaasiumi läksin kohe Rootsi, aasta mängisin seal ja selle Rootsi meistriliiga hooaja pealt tuli Hispaania pakkumine, aga siis põlv jamas.
Kui läksid lapsega Rootsi, siis kes olid need välismaa klubid, kes polnud nõus riskima?
Rootsist oli veel. Rootsis läksin mängima esiliigaklubisse, kes püüdis saada meistriliigasse, kuid seal oli ka meistriliiga naiskondi, kes mind lapse pärast ei tahtnud. Siis mingi Saksamaa variant oli ka, kes sellepärast loobus. Kuna mul oli agent, kes neid asju ajas, siis ma kõiki variante ilmselt ei saanudki teada.
Ei tahtnud paha tuju tekitada?
Põhimõtteliselt, jah. See oli väga suureks probleemiks.

Kui palju Sa praegu jälgid neid Eesti naisi, kes välismaal mängivad?
Ikka jälgin. Päris terveid mänge ära vaadata ei õnnestu, aga muid kõikvõimalikke uudiseid, Instagrame ning asju ikka jälgin ja vaatan, kuidas neil läheb.
Mis see võluvits on, kuidas naiskorvpallur Eestist välismaale saaks? Räägin Euroopast, USA ülikool on natuke teine asi. Kindlasti pead olema hea mängija, aga on seal veel midagi?
Mina läksin esimest korda välismaale juba nii ammu, et siis käisid asjad hoopis teisiti kui praegu. Filmisid VHS-i peale oma mängu ja siis saatsid kuskile ära, mingit agendisüsteemi alguses ka eriti polnud ning käis rohkem tutvuste kaudu. Praegu, ma arvan, et julge pealehakkamine. Sa võtad otsuse vastu, et tahad minna ja tahad profina mängida. See pole lihtne otsus, sest kõik muu elu jääb sellega tagaplaanile. Hea agentuur, hea agent ja suur tahtmine. Tegelikult, kui oled hea mängija, siis arvan, et praegu on (välismaale pääsemine) palju lihtsam, kui see oli siis, kui mina läksin aastal 2005.
Kas Sina soovitaksid noortele mängijatele profikorvpalluri elu ära proovida?
Kindlasti! Sest sellest saab alati loobuda, kui oled vähemalt gümnaasiumi ära lõpetanud ja lähed profiks. Arvan, et paljudel on see probleem, et nad tahavad, et ülikool oleks ka enne ära lõpetatud. Aga sellega jääd natuke rongist maha. Tegelikult tuleks minna julgelt ja nooremalt. Et võib-olla ei lähegi ülikooli ja lähed kohe profina mängima. Kui näed, et see võib-olla ikka ei ole sinu jaoks, siis tagasi tulla ja ülikooli minna võib igas vanuses. Aga mängijaiga saab mingil hetkel läbi. Arvan, et trennikogemus ükskõik kus mujal kui Eestis on väga teistsugune. Isegi Rootsi esiliigas, kus mina mängisin, oli trenni läbiviimine ja mentaliteet treeningutel väga teistsugune kui Eestis.
Kui saaksid teha ühe asja, et Eesti naiste korvpalli arengut toetada, siis mis see oleks?
Praeguses seisus ütleksin, et mina muudaksin ära selle, et oleks jälle tavaline Eesti meistriliiga. Arvan, et see motiveeriks ka noori rohkem mängima ja mänge vaatama.



