Eelmisel hooajal Hispaania esiliigaklubis Real Valladolidis raske põlvetrauma saanud ja alles veidi vähem kui aasta hiljem võistlusmängudes platsile naasnud Rapla Avis Utilitase tagamängija Martin Paasoja on enda sõnul läbi elatud katsumusest taastunud ja seda on nähtud ka kõrvalt. Nimelt kutsus Jukka Toijala 29-aastase ja 191 cm pikkuse tagamehe veebruaris peetud mängudeaknas ka 16 koondislase hulka.
Kuigi kummaski kohtumises Poolaga Paasoja protokolli ei pääsenud ja pidi mängu pingilt jälgima, siis koduklubi Rapla eest on mees olnud kohe väljakule naasmise hetkest väga nähtavas rollis. Paasoja keskmised numbrid üheksa kohtumisega Eesti-Läti liigas on olnud 23,5 minutit, 9,6 punkti, 2,4 lauapalli, 2,9 korvisöötu ja koguni 2,1 vaheltlõiget. Kui eemaldada pingereast 1-5 mängu mehed, jääb Paasoja kogu liiga peale vaheltlõigete keskmise näitajaga alla üksnes heale kamraadile Rait-Riivo Laanele (2,75), kes tänavu kaitseb KK Viimsi/Sportlandi ridu.
Märjamaal pärast valusat lisaajakaotust Ogre vastu Korvpall24 portaalile intervjuu andnud Paasoja proovis selgitada põhjuseid, miks Rapla jaoks läks veebruar veidi lappama, kui neljast mängust suudeti võita vaid Läti Ülikooli ning kaotused tulid lisaks Ogrele ka neist tabelis tagapool paiknevatelt Tartu Ülikool Maks & Mooritsalt ja Valmieralt. Lisaks vaatasime Paasojaga tulevikku ning tahtsime teada, kas tema paranemine ja järjest paremasse vormi tõusmine on ehk silma jäänud ka piiri taga.
Mis teil veebruaris juhtunud on? Olete saanud kaotusi, mida oleksite tabeliseisu vaadates võinud ehk ära hoida.
Kõik need mängud kaotasime lõpuga, on suhteliselt loto olnud. Ma ei tea. Kindlasti on covid mingi jälje jätnud, mulle ja Tom Kaldrele näiteks, ja eks treeningrütm oli sellest ka häiritud. Pluss (Arnolds) Helmanise vigastus. Aga need on vabandused ning tegelikult on kõik mängud olnud võidetavad ja pigem ikka meie enda jama, et pole neid ära võtnud. Ju siis vastastel on lõpus rohkem õnne olnud ja meie pole suutnud esimese poolega mängu ära teha. Ei ole katastroof või maailma lõpp, mänge on veel palju ja kohad võivad muutuda. Meie töö läheb edasi.
Ogrega mängus küttis teil lõpus tagumiku kuumaks 36-aastane veteran Rinalds Sirsninš, kes kohtumise alguses ei saanud põhimõtteliselt laualegi pihta. Sina olid selleks ajaks juba viie veaga pingile maandunud. Kuidas Sa seda pingilt vaatasid?
Ega seda kõrvalt tore vaadata ei ole, aga Sirsninš on kogu hooaja tubli olnud. Mingi hetkeni hoidsime teda päris hästi kinni, aga lõpuks viskas ikka omad punktid ära. Meie panime mõned hullud kolmesed ja nemad samamoodi. Tema pani oma hooaja esimese lay up‘i ka teele ja pani sisse.
Kas see hooaja esimese lay up‘i teema on mingi teie tiimi sisenali? Sellest rääkis mängujärgses intervjuus ka Sven Kaldre.
Ei, see ei ole nali. See on reaalne fakt. See oli selle hooaja esimene lay up, mille ta võttis. Eelmisel hooajal pani ka ühe lay up‘i ja selle hooaja oma on ka nüüd pandud ning usun, et rohkem tal neid ei tule. Aga selle ühega võitis ta mängu. Viimases olukorras oligi see meie taktikaline nüanss, miks ta üldse sai sinna minna. Pani ära ja mis seal ikka.
Kas jälgides 36-aastast mängumeest, kes lõppudega mänge võidab, tõusevad suunurgad üles ka, sest nii vaadates võib ka Sul päris pikk mängijakarjäär veel ees olla?
Pigem lihtsalt vaatad ta füüsilist vormi ja mõtled, et kuidas niisugune mees saab üldse nii hästi mängida. Aga jalgadest liigub ta hästi, viskab sisse ja oskab sööta. Fännide jaoks on ta kindlasti äge mängija, keda kõrvalt vaadata, aga kui ta sinu vastu mängib, siis üritad tal elu võimalikult raskeks teha. Ta ägiseb ka ikka üsna tihti, näiteks meiega mängu esimesel poolajal eriti, kus ta õiendas kohtunikega ja kogu muu maailmaga. Oleksime teisel poolajal pidanud samamoodi mängima, aga eks ta on kogenud mängumees ja oskab erinevaid olukordi lahendada.
Ütlesid, et covid on oma jälje jätnud. Räägi tippsportlase vaatevinklist, kuidas Sa seda covidi läbipõdemist tunnetad?
Mulle tundub praegu, et mul ei läinud väga raskelt. Pigem jätab oma jälje see, et oled 10 päeva korvpallimängust ja treeningrutiinist väljas. Kodus saad küll joosta ja kergemaid trenne teha, aga see pole päris see. Alguses tunned end küll teravana ja hästi välja puhanuna, aga pikemas perspektiivis mõjutas see mind ennast ja ka kõiki teisi, kui meid Tomiga trennis polnud. Pigem läks rütm veidi ära. Isiklikult ma füüsiliselt ei tunne, et oleksin jubedalt kehvemaks jäänud selle haiguse tõttu.
Kuidas te meeskonnana mängudeks valmistute? Kas pöörate erilist tähelepanu vastaste liidritele ehk kindlatele meestele või keskendute pigem oma asjadele?
See oleneb võistkonnast ja sellest vastaste nii-öelda staarist. Mõnes meeskonnas on neli-viis meest, kes võivad mänge otsustada ja siis pole mõtet eraldi mängijatele keskenduda, vaid keskendume meeskondlikule kaitsele. Aga kui on näiteks Sirsninši sugused mehed, kellel on omad kindlad tugevused ja nõrkused, mida rünnata, siis need käime ikka läbi. Vahel teeme paremini ja vahel halvemini ning sellest kajastub ka lõppskoor. Mängijad käime läbi ja mida parem mängija on, seda rohkem omadusi treenerid välja toovad. Meie ülesanne on treeneri korraldusi täita ja vahel saame hakkama, vahel mitte nii väga.
Juhtisite Ogre vastu avapoolajal 38:13, kuid kui kaks võrdset meeskonda mängivad, siis võib üpris kindlalt eeldada, et see vahe nii suureks ei jää. Te ju ei lase suures eduseisus jalga sirgu, nagu tihti tavatsetakse spordisõprade seas öelda. Millised psühholoogilised momendid sellistel hetkedel mängima hakkavad?
Üritame ikka enda mängu mängida, aga kui oled eduseisus, siis vastased hakkavad järjest rohkem riske võtma. Neil pole ju midagi kaotada, aga meil on. Nad õnnestusid järjest ja said sellest enesekindlust juurde ning see kandus teisele poolajale üle. See oli puhtalt meie pakk, et lasime sel lumepallil niimoodi veerema minna. Seda poleks tohtinud lasta juhtuda. Ilmselgelt on Ogre hea võistkond ja mingi vahespurdi nad teevad ja tulevad lähemale, sest see polegi loogiline, et peaksime neile 30-ga ära panema. Aga et nad nii palju enesekindlust said, siis selle eest peame endale tuhka pähe raputama.
Öeldakse, et sellisel hetkel on meeskonnal vaja liidrit, kes võtab mängu enda kätte ja teeb asjad ära. Kui Jaron Martin teie juurde tuli, tegi ta alguses ikka hullumeelseid numbreid, kuid nüüd on veidi justkui järele andnud (Martini senised keskmised näitajad on olnud 34,8 minutit, 20,6 punkti, 3,2 lauapalli ja 7,3 resultatiivset söötu – toim.). Kas see on tingitud sellest, et nii-öelda uue klubiga liitumise ärevus on üle läinud või on vastased hakanud teda paremini skautima?
Arvan, et see on veidi mõlemat. Eks ikka alguses tulles on energiat võib-olla veidi rohkem ning paugutadki ja tõestad end. Lisaks vastased ei tea sind ega tunne sinu tugevusi ja nõrkusi. Eks kui ta paneb 25-punktiseid esitusi, siis vastased skaudivad ja keskenduvad temale palju, et teda mängust välja saada. Eks ta ka kohaneb oma rolliga, sest ma ei tea, kas ta on varem kusagil nii suures rollis olnud. Ta on ülitubli ja tema tegelikult kontrollib ja juhatab meil seda asja. Minul on temaga lust koos mängida, ta on väga hea mängujuht.
Kui turniiritabelit vaadata, siis näeme, et esimese kaheksa seas on kolm Läti klubi ja ülejäänud on eestlaste siseasi. Kas Sind üllatab, et teised kolm Läti klubi tahapoole on jäänud?
Ei ütleks jah, et nad nii kehvad on. Eesti klubid on ka võib-olla grammikese paremini komplekteeritud kui varem. Ei ütleks, et see üllatus on, sest kui mängid nende vastu, siis tunnedki, et peaksid neid võitma. Üllatus on võib-olla see, et Eesti klubidel on nii hästi läinud, eriti just võõrsilmängudel. Päris palju on võõrsil võidetud, mis eelmiseid aastaid vaadates ei ole tavapärane. Võõrsil on alati raske, aga nüüd oleme võidud kätte saanud.

Kuidas Sul jalaga lood on? Vigastusest on üle aasta möödas, kas oled nüüd sada protsenti taastunud?
Arvan, et olen taastunud. On paremaid päevi, on halvemaid päevi, aga üldjoontes on asi kontrolli all ja tunnen ennast hästi.
Kas ka välisklubid on taas huvi tundma hakanud?
Kusjuures see pole praegu üldse mu eesmärk olnud. Olen keskendunud sellele, et olla terve ja nautida, mis ma teen, ja mänge võita. See on mu eesmärk ja olen ka agendile öelnud, et ta väga ei tüütaks mind ning räägime pärast hooaega. Tahaksin selle hooaja hästi lõpuni mängida ja terve olla ning siis vaatame edasi.
Koondise peatreenerile oled siiski silma jäänud ja oled 16 koondislase hulgas. Kuidas Sa selle uudise vastu võtsid? Kas (Jukka) Toijala andis Sulle isiklikult teada?
Jah, ikka andis ise teada. Ta on selles mõttes hästi normaalne, et neil kordadel, kui olen vigastatud olnud ja pole nimekirja saanud, siis on ta alati ise ühendust võtnud ja see on hästi normaalne. Ta helistab ja annab teada, mis seisud on. Sel korral andis samamoodi ise märku, et olen valitud koondislaste sekka ja mul oli väga hea meel. Ma pole enda jaoks võtnud koondist kui eraldi eesmärki. Olen tahtnud rahulikult korvpalli mängida ja kui see info tuleb, siis olen üliõnnelik, et keegi teine on kõrvalt näinud, et tunnen end väljakul hästi. Koondise eest mängin iga kell, kui tervis on korras.
Mis tundega koondise trennidesse lähed? Selle ajaga, kui Sa vigastust ravisid, on noored mitu sammu edasi astunud. Samas suvel said Sa neid ju kõrvalt näha?
Eks ma olen ka siin trenni teinud (Naerab.), aga eks mehed muidugi arenevad. Lähen sinna ja vaatan, kuidas on. Ei taha küll kellelegi niisama midagi loovutama hakata. Samamoodi tahan 12 hulgas olla nagu kõik teised. See on muidugi hea, et tulevad noored mehed peale. Ei ütle, et ma mingisugune vana mees olen, aga see on hea, et tuleb järjest mehi juurde ja konkurents järjest tugevneb. See on äge.




