Juuli teises pooles Eesti U20 koondise B-divisjoni EM-turniiril pronksmedalile ja ühes sellega ka Eestile A-divisjoni koha teeninud 20-aastane ja 201 cm pikkune ääremängija Markus Ilver läheb vastu oma teisele hooajale USA kolledžiliigas NCAA. Kui Wisconsini ülikoolis pidi Ilver oma debüüthooajal leppima väga episoodilise rolliga, siis suur verevahetus võistkonnas annab lootust, et uuel hooajal saab eestlane võimaluse ennast näidata.
Korvpall24 rääkis Ilveriga juunikuus toimunud korvpallikodu treeningutel, kus ülikoolikorvpallur sai häid treeningtunde Eesti koondislaste ja koondise kandidaatidega. Juulis toimetas Ilver oma kamraadidega U20 koondises ning treeningtsükli lõpetuseks mängiti Tbilisis ka suurepärane EM-turniir, kus kaotati vaid suure korvpalliriigi Serbia esindusele ning teeniti kolmas koht.
Intervjuus Ilveriga puudutame pikemalt tema esimest aastat Wisconsinis, miks ta mängudes oma võimalust ei saanud, kuidas Wisconsini treeningute tase oli, kuidas ta sai trennides hakkama suvises NBA draftis 10. valitud Johnny Davisega, millisena näeb peatreener Greg Gard tema rolli uuel hooajal, kui palju on ta saanud abi isalt Priidult, kes omal ajal samuti NCAA-s mängis, ning lõpetuseks saame ka täpsemalt teada, kui ebamugav tegelikult on maskides treenida.
Markus, Sa said eelmisel hooajal tunda USA ülikoolis nii-öelda ”seina”, kus mängu eriti ei lastud ja said palju trenni teha?
Jah. Trenni sain kõvasti teha (Muigab.). Hooaja esimeses pooles mingeid minuteid mängisin, aga üldiselt möödus mu esimene aasta treenides. Mängisin (trennides) oma tiimikaaslaste vastu, kes mängivad kõval tasemel. Üks tiimikaaslane läheb NBA-sse ning temaga sain ka trennis mängida ja jõudu proovida. Selles suhtes oli hästi ja olen rahul. Trennist puudu ei jäänud. Isegi mängupäevadel tegid need, kes palju minuteid ei saanud, oma trenni ära.
Kes Su meeskonnakaaslastest NBA-sse läheb?
Johnny Davis, kes oli meil “number kolme” peal (Davis võeti suvises NBA draftis 10. valikuna Washington Wizardsi poolt – toim.).
Kuidas Sinu hinnangul NCAA tase oli ja kui palju pead veel kõrgete minutite teenimiseks arenema?
Ütleme nii, et see konverents, kus ma olen, on üks kõvemaid. Mäng seal on füüsiline ja kiirused on ikka hoopis teised. Arenguruumi on kõvasti, aga teistelt on võimalus õppida.
Kui USA-sse läksid, kas Sa siis teadsid, et Su esimene hooaeg saab selline olema või lootsid ikka veidi rohkem peale saada?
Ega treener mulle mingeid lubadusi ei andnud, et tuled siia ja mängid kohe 10-15 minutit. Hooaja alguses saime kokku, nad olid minuga sel hetkel rahul, aga vahepeal vajusin veidi ära. Trennis ei läinud enam nii hästi. Muidugi oleksin tahtnud rohkem mängida, aga nägin, et teised valikud olid tol hetkel meeskonnale paremad. Mänge on vaja võita ja mina ei sobinud sel hetkel nendele positsioonidele.
Mis roll või positsioon Sul treeneri nägemuse järgi oli?
Ta näeb mind hübriidina ”kolme” ja ”nelja” peal. Rünnakul näeks ta mind kindlasti ”kolme” peal, aga kaitses pole nii kindel. Seal on ”kolme” peal väga kiired mehed ja hetkel pole veendumust, kas ma suudaksin neid katta.
Kuidas viskamisega lood on? Kas Su hea viskekäsi sai veel paremaks?
Seda sai seal kõvasti treenitud, jah. Vise on alles ning sain pallitehnikat ja teisi aspekte juurde treenida.
Kuigi Su roll oli läbi hooaja väike, siis mingeid mänguminuteid Sa siiski said. Kas väljakul oli Sul viskamise osas roheline tuli või pidid rohkem joonejooksu tegema?
Treener ikka usaldas mind. Kui mul vaba koht oli, siis viskasin ikka peale. Lolle viskeid ma ei hakanud siiski võtma. Ma ei läinud sinna punkte tegema, et pean kohe korve saama. Tahtsin ikka, et meeskonnal läheks hästi.
Anti Sulle treeneritetiimi poolt kogu aeg ülevaadet, kuidas Sul läheb, et motivatsioon ei langeks?
Jah. Peatreeneriga oli meil hooaja jooksul 3-4 kohtumist. Meil trennides vaadatakse kõiki numbreid, alustades viskeprotsentidest ja lõpetades kõige muuga. Rääkisime kohtumistel nendest asjadest. Lisaks rääkis ta sellest, mis on mul tema arvates hästi ja kus saaksin juurde panna. Unarusse mind ei jäetud.
Kas uuel hooajal loodad Wisconsini eest suurema rolli saada?
Meil läheb seitse meest ära. Hooaja lõpus oli meil peatreeneriga kohtumine ja seal ta ütles, et treenerid näevad minus suurt potentsiaali. Nad näevad, et minust võib saada väga hea mängija. Nad ootavad just uuel hooajal minult suurt hüpet. Mängijaid läheb ära ja minuteid tuleb juurde. Peatreener ütles, et kui piisavalt tööd teen, siis näeb mind 15-20 minutit mängimas. Ütles, et isegi algviisikukoht on vaba, kui olen piisavalt heas vormis.
Mis Sa treeneritelt suviseks eesmärgiks said? Pead kaitses paremaks saama, et saaksid “kolmed” kaetud või hoopis rünnakul juurde panema?
Eks suvi kui offseason ongi aeg, millal saab kõige kallal tööd teha. Muidu oleksin ma juba juuni keskel pidanud olema ülikoolis esimeses trennis. Aga ma küsisin, kas võin noortekoondises kaasa lüüa ja mängupraktikat saada, kuna eelmisel hooajal sai seda vähevõitu. Nad olid sellega nõus ning lubasid mul kodumaale jääda. Kohe, kui meil U20 EM juuli lõpus läbi saab, lendan sinna tagasi.
Sa said ka korvpallikodus trenni teha. Kuidas võrdleksid Eesti koondislaste ja oma ülikooli mängutaset?
Esiteks, meestekoondises on ikkagi mehed. Seega veidike füüsilisem. Oskused ja kiirused jällegi väga ei erine. Ülikoolis pole veel esimese, teise ja kolmanda aasta kutid füüsiliselt täismehed. Oskuste pool on võrdne.
See vist oli ka ülikoolitreenerite silmis pluss, et saad siin meeste vahel trenni teha?
Jah, kindlasti.
Eesti korvpallureid on nüüd viimase 5-10 aasta jooksul päris palju USA ülikoolidesse läinud ning meil on järjepanu tulemas sealt ka edulugusid. 20-25 aastat tagasi, kui Sinu isa Priit ookeani taga mängis, oli see asi oluliselt kaootilisem. Mis Sa arvad, miks see nii on?
Arvan, et 20 aastat tagasi oli kogu suhtlus ja see, et sa pildile jääksid, tunduvalt raskem. Tänapäeval on see oluliselt lihtsam. Treenerid teavad sind, sul on rohkem valikuid ja endale sobiva koha leidmisel tuleb ka positiivseid kogemusi. Mugavustsooni ei tohi langeda. Kui sul on hea koht, siis pead seda ka hästi ära kasutama ja nii palju tööd tegema, et see sulle endale kasuks tuleks.
Kui palju sa isaga nendel USA teemadel suhtled? Küsid Sa temalt nõu või pigem papsi ei kuula?
Arvan, et see mäng, mida tema 20 aastat tagasi mängis, oli teistsugune ja ka tema kooli tase oli veidi teine. Mäng on erinev konverentside vahel. Kasper (Suurorg) mängis näiteks nüüd selles konverentsis, kus mu isagi ja see on veidi teine konverents, kus mina olen (Kasper Suurorg kuulus eelmisel hooajal NCAA kirdekonverentsis NEC mängiva St. Francise ülikooli ridadesse ning täpselt samas koolis mängisid 1990. aastate lõpus ka Priit Ilver ja Tanel Tein – toim.).
Samas, Su papsi kaitseks võib öelda, et ta läks USA-sse Eesti liiga ühe parema noorkorvpallurina. Sul on veel Eesti liigas aga mängimata.
Jah, siin liigas on veel mängimata. Äkki kui kunagi karjääri lõpetama hakkan, tulen Eestisse mängima (Muigab.).

Räägi natuke USA ülikoolikorvpalli süsteemist. Mõtlen just mängupilti. Kas ka ülikoolis pannakse tempo põhja ja käib kõva jooksmine?
Ütleksin, et meie meeskonnal on rohkem Euroopa stiilis mäng. Paneme palli liikuma ja anname väga palju palli korvi alla pukki. Aga kui vaadata teisi meeskondi, siis päris palju rõhutakse üks-ühe peale ja pall käib üles-alla kiiresti. See oleneb täiesti treenerist ja meeskonnast. Aga pigem on seal ikka kiirem mäng.
Huvitav on ülikoolide puhul see, et esimese aasta mehed võivad olla 18-19-aastased, aga viienda aasta mehed, keda nüüd ka lubatakse, on 5-6 aastat vanemad. Et vanusevahe võib olla üpris suur. See mängib ka kindlasti rolli?
Jah, kindlasti. Minul oli nüüd esimene aasta, aga enne, kui ma sinna jõudsin, oli kogu Wisconsini algviisik vanem kui näiteks Chicago Bullsi algviisik. See oli päris huvitav. See lisa-aasta, mis koroona tõttu anti, teeb vanusevahed veel suuremaks. Kui mees oled, pead vanematele ka ära tegema.
Kas sellistes tugevamates ülikoolides mõeldakse ainult tulemuse peale või üritatakse noortele talentidele ka minuteid anda, et kiiremini mõnda meest mängima saada? Või mõeldaksegi nii, et esimesel aastal tuleb ka suurel talendil treenida, et ta saaks järgmisel aastal teha selle sammu loomulikumal teel?
Pigem on eesmärgid ikka meeskonna omad, jah. Nagu enne ütlesin, siis unarusse kedagi ei jäeta ja tööd tehakse nende mängijatega kõvasti. Pigem tehakse tööd selle nimel, et mängija oleks valmis kohe platsile minema ja oleks selle nimel piisavalt tööd teinud, et seal ka midagi korda saata.
Kuidas Sulle USA-s korvpalliväline elu meeldib ja sobib? Kas vahepeal tuli ka koduigatsus peale?
Kui ma sinna suvel kohale jõudsin, siis tiimikaaslased võtsid mind hästi vastu. Kohe tuli kodune tunne, nii et väga raske seal polnud. Aga noh, hooaja keskel, kui väga mängida ka ei saanud, tuli ikka selline tunne peale, et tahaks koju tagasi. Samas, kui võitsime ja läks hästi, kadus see tunne ka kohe ära.
Kui palju eelmisel hooajal veel koroonaga seotud piiranguid USA-s oli? Oli veel midagi või pigem oli asi unustatud?
Kui eelmisel suvel seal treenisime, siis midagi veel oli. Siis ei tohtinud meeskonnaga koos teha, aga see kadus suhteliselt kiiresti ära. Hooaja alguses oleks meil pidanud turniir Hawaiil olema, aga seal olid piirangud nii hullud, et turniir lükati Las Vegasesse. Hooaja alguses tegime ka maskidega trenni, aga seegi kadus kähku ära.
Mis see maskides treenimise mõte on?
(Naerab.) See on suhteliselt ajuvaba, jah. Seda minu käest küsida pole mõtet, et miks seda tehti.
Oli see ebamugav?
Oli ikka. Hingata korralikult maskiga ei saa. See on suhteliselt ajuvaba, jah.
Tuleme korraks veel USA üldise elu juurde tagasi. Kas see on täpselt selline, nagu me filmidest oleme näinud?
Ütleksin, et sportlased sellist elu väga ei näe. Aga kui olen kuulnud jutte, mis nii-öelda tavaõpilastel on olnud, siis ülikoolis seal ikka elu käib. Sportlastel kooli ja trenni vahel väga palju vaba aega pole ja seetõttu me seda väga kogeda ei saa.
Kas koolis on sportlased, olgu nad siis korvpallurid või ameerika jalgpallurid, kõige tähtsamad tegelased?
Meie kool on nii suur, seal on umbes 45 000 õpilast, nii et kõik kindlasti ei tunne su nägu ära. Aga kui oled kõva tegija, näiteks nagu Johnny Davis, kes NBA-sse läks, siis tänaval ikka rahu ei saa. Kõik tulevad rääkima või pilti küsima. Melu ikka käib.
Tulevase NBA-mehe Davisega üks-üks ka tegid?
Ei, otseselt ei teinud. Aga kui trenni tegime, siis saime ikka omavahel mängida.
Teeksid ära talle?
Võib-olla paari aasta pärast (Muigab.).
Naaseme korraks veel koondisejuttude juurde. Kui varem oleme pidevalt rääkinud, et tagamehi on meil lademes, aga pikki pole, siis praegu tundub, et ”nelja” ja ”viie” peal on korralik konkurents tekkinud. Kas Sulle tundub ka, et oleme pikad üles leidnud?
Kindlasti. Pärast (Maik-Kalev) Kotsarit on meil neid mehi nüüd tulemas. Pikkadega on praegu väga hea olukord.
Korvpallikodus mõnda trenni kõrvalt vaadates tundus mulle, et kõige kõvem duell käis Henri Veesaare ja Matthias Tassi vahel.
Eks Tass ei tahtnud nooremal mehel lasta endale ära panna ju. Pidi koha kätte näitama (Naerab.).




