Maaja Bratka on Eesti rahvusnaiskonna üks suuremaid jõude, kes on viimased kaks hooaega veetnud tugevas Prantsusmaa esiliigas Champagne Basketi naiskonnas. Tartust KK Taba 89 naiskonnast tuule tiibadesse saanud ja oma noortekoondiste debüüdi hooajal 2006/07 teinud Bratka on sel hooajal näitamas väga head mängu, kui Prantsusmaa esiliigas on tema keskmised numbrid 13,5 punkti, 6,6 lauapalli, 1,5 söötu ja 1,2 vaheltlõiget.
Ühe karjääri silmapaistvama esituse tegi 30-aastane Bratka võidumängus La Tronche’ vastu, kui 38 minutiga kogus ta 30 punkti (kahesed 6/8, kolmesed 5/6, vabavisked 3/3). 2023. aasta naiste EM-finaalturniiri kvalifikatsiooniturniiril tegi 2011. aastal rahvuskoondise debüüdi teinud Bratka väga silmapaistva mängu just valiksarja kõige viimases kohtumises Kreeka rahvusnaiskonna vastu, kui aitas koondist 31 mänguminuti jooksul 18 punktiga. Teatavasti kaotas Eesti selle kohtumise Tallinnas napilt 65:67.
Korvpall24 portaal sai Bratkaga vestelda just pärast seda eelkirjeldatud kohtumist Kreeka vastu. Juttu tuli noorenevast rahvusnaiskonnast, koondise siseelust, sellest, miks on Prantsusmaa esiliiga tugev liiga, miks ikkagi teine rahvuskoondislane Mailis Pokk nii lühikeseks ajaks Champagne Basketi juurde jäi ning millised tingimused seal klubis on.
Tuli valus kaotus EM-valiksarja viimases mängus Kreekalt, kuid näitasite südi vastupanu. Mida siit mängust kaasa võtta?
Kõik olid väga tublid, eriti noored. Kõik tahtsid ju võitu saada, lõpuks lihtsalt kogemus võitis. Kreeka on väga kogenud võistkond, neil on seda kokkumängu rohkem, tänu millele nad ka lõpuks võitsid.
Kreeka näol on tegemist ühe Euroopa parima naiskonnaga. Mida sellised mängud noorele Eesti naiskonnale annavad?
Väga palju annavad sellised mängud juurde. See näitab, kuhu suunas me veel tööd tegema peame, kuhu jõuda ning areneda on. Kreeka võistkond on Euroliiga mängijaid täis. Igaüks, kes tõsiselt tahab korvpalli mängida, peaks ihkama vähemalt Euroliiga tasemele jõuda.
Mis tunne oli mängida suuremal areenil ehk Unibet Arenal?
Päris hea oli siin mängida. Iga päev ju ei lasta meil siin mängida. Väga tore tunne oli.
Mängisid Kreeka vastu sinise silmaga. Millest see tekkis?
Viimases mängus Suurbritanniaga (Eesti kaotas 45:100 – toim.) tuli vastane vaheltlõiget tegema, aga palli asemel jooksis mulle kättpidi vastu nägu ja tabas silma. Ajas mu silma palliga segamini (Muigab.).
Kas kuidagi ebamugavam on ka selle sinise silmaga mängida, valu andis tunda?
Ei, ise küll mängus midagi ei tundnud, ega väga tähele seda ei pane.
EM-valiksari sai selle mänguga läbi. Millega kokkuvõttes rahule võib jääda ja millega mitte?
Nii raske küsimus kohe, mida pole täpselt jõudnud veel analüüsida. Aga selle viimase Kreeka mängu ja siis kõige esimeses mängudeaknas võetud võiduga brittide üle võib kindlasti rahule jääda. Kuid kõik need mängud näitasid ka selgelt, millega on vaja veel kõvasti tööd teha.
Kas Sulle kui koondise ühele kogenumale mängijale on langenud ka mingi koorem, et nooremaid aidata ja suunata või see on siiski treenerite teha?
See on ikka kõigi teema, et noori motiveerida edasi liikuma. Iga meie innustamine aitab kaasa. Neile annab see midagi juurde, sest meie kui juba teatava välismaa kogemusega mängijad saame seda tunnet nendele edasi jagada. Kuna korvpall on kiire ja muutuv mäng, siis tegelikult on ka neil meile midagi õpetada.
Üks huvitav teema on kindlasti välisreisid. Millised need rahvusnaiskonnal välja näevad?
Meil on omavahel väga tore, alati on mõnus seltskond. Enamasti on reisid lõbusad. Eks muidugi siis, kui suurelt kaotame, on tõsisemaid hetki ka, aga muidu on meil suurepärane klapp kõigiga ka väljaspool korvpalli.
Kes rahvusnaiskonnas kõige suurem tujuhoidja on?
Eks kõik üritavad tuju üleval hoida, see oleneb täitsa päevast. Ellen (Ellen-Anett Põldmaa – toim.) on selline, kes vahel mõne parema anekdoodi ka räägib.
Oled ennast korralikult Prantsusmaa esiliigas pildile mänginud. Milline tase seal on ja mida peatreener (Aurelie Lopez – toim.) naiskonnalt nõuab?
Tase on ikka päris kõva. Prantsusmaa meistriliiga tase on nii tugev, et päris paljud mängijad ei mahu sinna ära, mistõttu jõuavad osad väga head naised ka esiliigasse. Treener nõuab eelkõige võite, mis ongi põhiline. Klubi on pannud eesmärgiks meistriliigasse tõusmise, mis veel sel hooajal… ma ei tahaks päris nii öelda, et on ebatõenäoline, aga igal juhul teeme me iga päev tööd selle nimel. Lootust on (Muigab.).
Sulle vist see liiga tase sobib, sest numbrid paistavad väga kenad. Kas on lootust uueks hooajaks kuskil veel kõrgemal radarile pääseda?
Eks seda näitab muidugi aeg. Hetkel ma pole agendiga rääkinud, pole õrna aimu ka, mis pakkumised juba laual on.

Millised tingimused Sul Prantsusmaal on ning kuidas naiskond treenib?
Meil on tingimustega väga hästi, hooned on väga head. Klubil on olemas oma füsioterapeut ja arst. Saame ükskõik mis ajal minna erinevate arstide juurde, tervisekindlustusega on igati tipp-topp. Saame teha väga palju individuaalseid asju koos treeneritega ja kasutada jõusaali koos treeneriga. Kõik on ligidal olemas. Üldiselt treenime kord päevas, kaks päeva nädalas on ka sellised, kus teeme kaks trenni päevas.
Said mõned kuud mängida koos teise rahvuskoondislase Mailis Pokiga, kes kohe pärast Prantsusmaalt lahkumist hakkas Poolas ilusaid numbreid tegema. Miks Mailisel ei õnnestunud Champagne Basketis kanda kinnitada?
Tegelikult polnud see üldse Mailisega seotud. Kuna meil jäi puudu “ühe” ja “kahe” positsiooni mängijatest, siis seetõttu tehti selline otsus. Kuna Prantsusmaa esiliigas on kahe välismängija piirang, siis see oligi ainuke põhjus, miks ta minema pidi. Kui oleks rohkem välismängijaid lubatud, oleks Mailis ilmselt siiani meiega olnud. Kõik jäigi puhtalt selle taha, kuna Prantsusmaalt polnud meile vajalikule positsioonile lihtsalt mitte kedagi võtta.
Sinu võistkond Champagne Basket asub praegu Prantsusmaa esiliiga play-off‘i joonel ja vahed on tõsiselt väikesed. Kas Sa arvad, et on lootust tõusta ja play-off‘iks võimalikult hea asetus välja mängida?
See kõik sõltub täiesti meist endist. Meil on rohkem kodumänge nüüd ees, kuid millegipärast mängime me kodumänge kehvemini. Aga loodetavasti võtame end kokku. Prantsusmaa esiliigas on õnneks nii, et heal päeval võivad kõik kõiki võita.
Palju Sa muidu Eesti naiste tegemistel nii Eestis kui ka välismaal silma peal hoiad?
Hoian muidugi, kuigi enamasti vaatan ainult tulemusi. Ei jõua lihtsalt alati otse videopildist jälgida.
Mida Sa annad kaasa tulevikuks noortele uueks valiksarjaks?
Ma isiklikult loodan, et nad võtaksid kaasa palju positiivsust ja head emotsiooni. Aga täpsemalt tuleb juba nende endi käest küsida.




