Eesti naiste korvpallikoondis alustas järjekordset Euroopa meistrivõistluste valiktsüklit, kus kohtuti võõrsil Taaniga ja kodus Suurbritanniaga. Korvpall24.ee suhtles enne neid mänge kogenud koondislase Maaja Bratkaga ja uuris, mis seisus ta hetkel on ja kuidas läheb tal Prantsusmaal koduklubi juures.
Igapäevaselt toimetab 190 cm pikkune Bratka Prantsusmaal, kus ta on juba kolmandat hooaega Prantsusmaa esiliigas palliva Champagne Basketi ridades. Sel hooajal on selja taga viis kohtumist, kus eestlanna on keskmiselt 27,5 minutiga saanud kirja 8,2 punkti ja 4,2 lauapalli. Mullu jäi 31-aastase mängija arvele 30 minutiga keskmiselt 12,7 silma, 6,6 lauapalli ja 1,4 korvisöötu. Taani vastu panustas Bratka 9 punkti ja 5 lauapalliga ning Suurbritannia vastu kogus 6 silma ja 9 lauapalli.
Intervjuus räägib kogenud mängija, millises vormis ta hooaja praegusel hetkel on ning kui väga ta korvpalli armastab. Samuti puudutame Bratkaga tema klubikarjääri Prantsusmaal ja saame teada, kuidas näeb välja ühe Eesti mängija elu välismaal. Muuhulgas teeme juttu korvpalli tasemest Prantsusmaal, klubi struktuurist ja omapäradest. Lõpetuseks räägime Eesti koondisest ja noorte mängijate tasemest.
Maaja, Sa oled koondises hetkel piirangu peal, et teed vaid ühe kontakttrenni päevas. Miks nii?
Vanus annab tunda (Naerab.). Tegelikult on mul kannakõõluses põletik ja nüüd on see ka teisel jalal tekkinud. Sellepärast peab natuke tagasi tõmbama, sest oleks tore, kui koduklubi juurde tagasi minnes saaks ikkagi kõndida.
Kas see on siis selline trauma läbi mille Sa saad mängida?
Jah, sest vasakus jalas on see mul juba viis aastat olnud. Lihtsalt tuleb ära kannatada, kui tahan mängida.
Kui Sa oled juba viis aastat kannatanud, siis mis motiveerib Sind niimoodi kannatama ja mängima?
Korvpall, armastus mängu vastu. Niikuinii tead, et igavesti seda ei tee. See tähendab, et tuleb viimast võtta.
Kuidas Sa Prantsusmaal Champagne Basketis kohanenud oled? Sa oled seal juba aastaid olnud.
Hästi, kuigi selle hooaja algus on olnud pigem keerulisem. Kõik tahavad muidugi võita, aga me pole piisavalt mänge võitnud. Eks võistkond on veel noor ja kogenematu, küll need võidud veel tulevad.
Kas see on see Kesk- ja Lõuna-Euroopa värk, et kui kaotuselainele satud, siis kõik hakkavad kohe värisema?
Jah, reaalselt. Kohe kui ühe mängu kaotad, siis klubi president tuleb rääkima, et nüüd on aeg võitma hakata. Aga hooaeg on pikk ja kogemus maksab. Kui seda pole, siis tuleb see alles hooaja jooksul juurde.
Üks asi on see, et president tuleb pärast kaotust rääkima, aga teine tase on see, kui hakatakse juba paari või kolme mängu järel mingeid vangerdusi tegema. Kas teil on asi juba sinnamaale jõudnud või veel pole?
Prantsusmaal on sellega natuke keerulisem. Lepinguid on võimalik lõpetada, aga see on raske, sest nad peavad kogu palga välja maksma. Kuna meie lepingud on kaitstud, siis see pole nii lihtne ja üritatakse ikka sama võistkonnaga lõpuni minna.
Selles mõttes on Prantsusmaal mängijana vist päris turvaline? Kui sa juba lepingu saad, siis on jalgealune kindel?
Põhimõtteliselt küll. Osadel, kellel on kaheaastased lepingud, pole vähemalt meie klubi juures peale esimest aastat enam nii kindel olla, aga hooaja sees pole seni küll täislepinguga mängijat minema saadetud.
Kuidas Sul prantsuse keelega on?
Ei räägi. Vahel on parem mitte aru saada, kui aus olla (Naerab.).
Miks?
Kogu informatsioon pole nii oluline.
Kogu negatiivset informatsiooni pole vaja vastu võtta?
Täpselt! See on enda meelerahu jaoks parem (Muigab.).
Kas Sind klubi poolt ei survestata prantsuse keelt õppima, kui oled juba mitmendat aasta seal mängimas?
Nad tahaksid küll, et ma ära õpiks, aga minul ei tule keeled nii loomulikult. Ma olen natuke proovinud õppida, aga mina jaoks pole prantsuse keel üldse loogiline keel, mida õppida. Sul on sõnas kümme tähte ja sa hääldad nendest ainult kolme. Ma ei saa aru, milliseid neist ma hääldama pean (Naerab.).
Aga on ju teada, et prantslased inglise keelt väga rääkida ei taha. Kuidas teil tiimis sellega on?
Meil räägivad mingil tasemel kõik inglise keelt ja osad räägivad väga hästi. Kuna Champagne’i piirkonnas käib väga palju turiste, siis linnas räägitakse ka palju inglise keelt. Vähemalt minuga pole küll keegi ebaviisakas olnud, et ma ainult inglise keeles räägin.
Aga treeningtöö käib inglise või prantsuse keeles?
Prantsuse keeles.
Sa proovid seal kuidagi siis mõistatada, mida tahetakse?
Mitte päris. Sa ikkagi saad aru, mida tegema pead. Kui ei pea esimesena väljakule minema, siis näed, mida teised teevad ja abitreener või mõni mängija tõlgib ka.
Mis stiili teie võistkond mängib? Kas kiiret korvpalli või rõhute rohkem positsioonirünnakutele?
Tahame kiirelt mängida. Meie mõlemad mängujuhid on pisikesed ja atleetlikud. Positsioonirünnakut mängime alles siis, kui kiire mäng välja ei tule.
Sina mängid positsioonil “neli”-“viis”?
Jah, “neli”-“viis”.
Kumba rohkem?
Rohkem “viit”, aga meie tiimis on need sarnased positsioonid. Me teeme ka pick and roll‘i, aga rohkem on (pick and) pop‘i.
Patrullid siis rohkem kolmese taga?
Muidugi. Teen kõike.
Kuidas Sa individuaalses plaanis hooaja alguse ja numbritega rahul oled?
Ei ole rahul. Alguses oli natuke raske. Ma olin oma vasaku jala traumaga juba harjunud, aga kui tuli parema jala oma juurde, siis oli keeruline. Nüüd on juba paremaks läinud.
Kuidas on Prantsusmaa esiliiga taseme mõttes? Niipalju, kui mina tean, siis meeste liiga on hästi atleetlik. Kas naiste liiga on samuti väga atleetlik ja kiire?
Pigem küll. Prantsusmaal on nii palju mängijaid, et meistriliigasse kõik ei mahu ja siis tulevadki esiliigasse. Mäng on ikka kiire ja atleetlik. Seal on ka palju mustanahalisi mängijaid, kes ongi loomult atleetlikumad.
Prantsusmaa on ennekõike jalgpalliriik. Kui palju naiste korvpallile huvi ja publikut jätkub?
Meil on päris suur saal, aga täismaja ei tule. Väiksemates kohtades ja näiteks minu eelmises koduklubis oli täismaja. Meil on meeste võistkond ka ja nende mängudele tuleb rohkem inimesi, aga ka meil on korralik number.

Milline on klubi struktuur, kui klubil on ka meeste võistkond? Kas kogu see asi hingab ühes rütmis või on meeskond ja naiskond täiesti eraldi ja ühiseid üritusi ei ole?
Meil on ka ühiseid üritusi, kus me koos käime. Vahel läheme koos lõunat sööma ja siis on nagu koolis, kui nad panevad meid istuma niimoodi, et on poiss, tüdruk, poiss, tüdruk (Naerab.). Vahel käime meeste mängudel ja nemad käivad meie mängudel ja siis vahepeal käime koos koolides. Mingid asjad on muidugi ka eraldi. Mehed teevad meiega samas saalis trenni, aga kodumänge mängivad rohkem mujal. Neil on kesklinnas uus saal, kus nad mängivad ja vahepeal mängivad nad ka ühes teises linnas, mis on 45 minutit eemal. Meie mängime seal hooaja jooksul võib-olla ühe korra, aga nemad rohkem.
Kas seda ühiskondlikku tegevust nagu koolides käimine on näiteks Eestiga võrreldes palju?
Ma pole Eestis palju mänginud, aga pigem vist palju. Mina seekord muidugi ei lähe, aga näiteks sel nädalal on seal midagi ja hooajaeelsel perioodil käisime päris mitu korda. Eelmise hooaja lõpus käisime ka mitu korda.
Kuna Sa prantsuse keelt ei räägi, siis Sina vist pääsed nendest asjadest?
Ei pääse. Kui keegi tuleb rääkima, siis pean koputama kellelegi õlale, et palun tule ja tõlgi, aga muidu sa lihtsalt näitad neile ette. Viimane kord käisime etteütlust ette lugemas ja siis proovisin mina ka ette lugeda, aga nad ei saanud aru (Naerab.). Kõik vaatasid suurte silmadega vastu ja siis mõtlesin, et okei, keegi teine võib proovida.
Kuidas Sulle Prantsusmaa riigina meeldib? Kuidas seal eluolu korraldatud on? Kui Sa seal mängimise lõpetad, siis enam Prantsusmaale kunagi ei lähe või vastupidi?
Arvan, et vastupidi. Kindlasti läheksin tagasi, sest mulle väga meeldib seal, välja arvatud need streigid. See on neil tõesti lemmiktegevus, aga kindlasti läheks tagasi, sest see riik on nii suur ja seal on veel palju kohti, kuhu minna.
Räägime siis nendest streikidest ka, kui Sa need jutuks tõid. Ma saan aru, et seal streigivad vahepeal kõik, alates rongijuhtidest kuni poemüüjateni?
Jah. Seal oligi nii, et üks nädal streikisid õpetajad, siis teine nädal keegi teine. Mäletan, et eelmisel hooajal oktoobris-novembris ei saanud ma autole kuu aega kütust osta, sest streikisid kõik need, kes kütust toovad. Mul oli paak tühi ja pidin peaaegu trenni kõndima hakkama, kuna kütust reaalselt polnud mitte kuskil. Siis tuli üheks päevaks ja siis olid järjekorrad sellised, et ootasid kaks tundi. Siis mõtled seal, et selline riik ja ootad kütust.
Kas korvpallurid ei ole mõelnud streikima hakata?
Veel pole, kuigi meistriliiga meestega oli koroona ajal probleeme, sest neilt nõuti vaktsiinisüste, aga mehed ei tahtnud neid teha ja ei tahtnud ka teste teha. Aga meil pole olnud.
Kui hea meelega Sa koondisesse tuled? Kas keskkonnavahetus on mõneks ajaks mõnus?
Kindlasti ja see ka motiveerib. Tagasi minnes on alati hea tunne, sest siin olles näed sõpru, tuttavaid ja peret. See annab palju juurde.
Kui tähtis on klubi jaoks see, et neil on mängija, kes mängib rahvuskoondises? Kas see on seal suur asi?
Arvan, et on ikka tähtis.
Kinni keegi ei hoia, et ei tohi minna?
Ei ja tegelikult nad ei tohi ka, sest FIBA ei luba.
On palju asju, mida ei tohi, aga kuidagi ikka tehakse.
Seda küll, aga nemad ütlesid kohe, et see on minu enda valik. Kui tahan tulla, siis saan tulla ja kui ei taha tulla, siis ei pea tulema. Nende poolt polnud ühtegi takistust.
Eesti koondise koosseis on jõudsalt noorenenud. Sina ja Mailis Pokk olete kõige kogenumad. Mis tasemel meie noored mängijad Sinu hinnangul on?
Nad on minu arvates hästi tublid, andekad ja töökad. Eks mingid asjad jäävad ikka kogemuse taha, aga see tuleb. Arvan, et nad on väga tublid ja tugevad.




