Eelmised kaks hooaega BC Kalev/Cramos mänginud 24-aastane tagamees Leemet Böckler tegi viimatises koondiseaknas Eesti rahvusmeeskonna eest debüüdi ametlikus valikmängus, kui sai dramaatilises võidumängus võõrsil Sloveenia vastu kirja 11 minutiga 5 punkti. See polnud eriti suur üllatus, kuna Böckleri näol on tegemist senise hooaja ühe edukama välisliigades mängiva eestlasega.
Varasemalt paar üsna tagasihoidliku aastat USA üliõpilasliigas NCAA pallinud Böckler on tänavu tegemas esimest profihooaega välismaal, kui suvel siirdus ta Poola liigas püsimajäämise eest heitlevasse Krosno meeskonda. Tiimis kohe hooajaeelsete mängudega suure rolli haaranud Böckler on seniste mängudega tugevas Poola liigas keskmiselt 31 minutiga kirja saanud 16,9 punkti, 4,3 lauapalli ja 2,1 korvisöötu.
Detsembri keskel Korvpall24.ee portaalile antud intervjuus vaatas 2-meetrine Böckler esmalt tagasi viimasele koondiseaknale ning rääkis ka Riia EM-koondisest välja jäämise emotsioonidest. Veel küsisime Poola liigas hiilgavalt mängumehelt, kuidas tal õnnestus meeskonnas selline roll endale võtta, kellega tal kõige parem kokkumäng on tekkinud, kuidas treenerivahetus teda mõjutas, mida ta igasugustest “arvajatest” arvab ning mis on tema lähemad ja pikemad tulevikuplaanid.
Leemet, hakkame pihta koondiseaknast, millest on nüüdseks juba omajagu aega möödas. Käisid väljakul kahest mängust ühes. Kuidas Sa selle akna enda vaatest kokku võtaksid?
Võtan selle enda jaoks kokku suurepäraselt. Ma ei tea, kui laialt levinud info see on, aga tegelikult oli see minu ametlik debüüt meeste koondises. Varem olen platsil käinud vaid sõprusmängudes, aga see oli esimene kord, kus märk jäi ametlikult maha. Arvan, et kasutasin Sloveenia mängus saadud minutid targalt ära, mul pole põhjust nuriseda. Oma rolli teades polnudki midagi rohkem tahta. Tšehhi mängu osas pole mul mingeid halbu tundeid, see oli treeneri valik, et ma mängu ei saanud.
Vahepeal oli juttu, et said Sloveenia mängus väikese trauma. Kas see Sind Tšehhi vastu ei seganud?
Ei, see ei seganud enam. Jooksin Sloveenia mängus nende pikale tsentrile Alen Omicile niimoodi otsa, et tema põlv läks otse minu esireide. Maakeeli tuli lihtsalt “puukas”. Põlv, millele otsa jooksin, oli suur ja tegelikult oli ikka valus ka, kuigi videost järele vaadates polnud näha, et ma oleks ühtegi grimassi teinud.
Ütlesid, et see oli Su ametlik koondisedebüüt. Kas punktimängus osalemisel on võrreldes sõpruskohtumisega ka mingi tuntav erinevus?
Arvan, et ei tunneta suuri erinevusi. Koondisel on teatud tase ja see erineb klubikorvpallist alati selle poolest, et sinna on kokku võetud kogu “koorekiht” ning mingeid allahindlusi ei tehta. Viimastest sõpruskohtumistest on mul meeles mängud Leedu, Ungari ja Jaapani vastu. Ma ei näe suurt vahet, kas tegu on punktimängu või sõpruskohtumisega, võitluseks läheb alati.
Paljud mängijad räägivad, et hooaja keskel välismaalt koondisesse tulek on mõnus vaheldus klubirutiinist. Kas tundsid ka, et klubimõtted jäid ukse taha ja said tulla nautima?
Jah, arvan täpselt sama. Mul toimus klubis treenerivahetus täpselt enne koondisepausi ja tegelikult ma terve Eestis oleku aja klubiga ühendust ei pidanudki, peale selle, kui abitreener mulle mänguks õnne soovis. Leian, et see on väga hea viis meelte turgutamiseks. Need, kes on juba mitu aastat välismaal olnud, saavad korraks kodus aega nautida ja siis uue energiaga tööd edasi teha.
Tõmbame koondisejutu kokku: eeldan, et Sinu eesmärk on edaspidi mängida nii hästi, et Sind enam 12 hulgast välja jätta ei saa?
Sul on täitsa õigus. See on iga korvpalluri jaoks miinimumeesmärk. Selge on see, et konkurents läheb tihedamaks, aga siin pole mõtet kellelegi halba soovida, vaid tuleb lihtsalt ise parem olla ja oma koht välja võidelda.
Kas tunnetad, et Eesti koondises on just positsioonidel “kaks” ja “kolm” väga tihe konkurents?
Seda küll, aga samas arvan, et meil pole ühtegi täpselt samasuguse tüübiga mängijat. Tekib olukord, kus treeneril on palju variante: keegi on rohkem kaitsesuunitlusega, keegi viskab paremini, keegi on hea lõikaja või suudab kaitset murda. See, et meil on nii palju erinevate oskustega mängijaid, on treeneri vaatevinklist väga hea.

Lähme nüüd Poola klubi Krosno juurde. Kas Sul oli pärast eelmist hooaega kindel plaan igal juhul välismaale vaadata?
Esmapilgul oli siht ikkagi välismaa poole. Hooaeg lõppes hästi ja arutasime agendiga, et see on hea hoog, mille baasilt edasi vaadata. Eestisse jäämine jäi tagaplaanile – tahtsin proovida teistsugust liigat ja kogemust.
Millal Krosno pakkumine tuli ja kas oli ka muid valikuid?
Krosno pakkumine tuli suhteliselt kiiresti pärast finaalseeria lõppu, kuskil mai lõpus. See oli tavapärases mõistes üsna vara. Jutud olid ka mujalt, aga Krosno oli esimene, kes midagi konkreetset lauale tõi. Arvestades, mida Poola liiga endast kujutab ja milline on siinne konkurents, siis pikka mõtlemist polnud.
Olen ma õigesti aru saanud, et nad on esiliigast tõusnud klubi ja eesmärk on püsima jääda?
Jah, nii see on.
Kas tegid suvel ka mingit eritrenni, teades, et ees ootab aste kõrgem liiga Poolas? Oli tuleviku kindlustunde pealt rahulikum treenida?
Minu suviste treeningute sisu pole kunagi sõltunud sellest, kus ma järgmisel hooajal mängin. Mul on alati plaanis treenida. Sel suvel tuli see lihtsalt Krosnoga kooskõlastada. Sisuliselt võtsin pärast hooaja lõppu nädala vabaks ja hakkasin individuaalselt treenima. Siis tulid koondisetreeningud ja pärast seda juba Poola minek. Olen aastaid suveti tööd teinud oma kunagise treeneri Sixten Tomingasega ning pikalt ka Tarmo Tiitsuga. See on lihtsalt kehaline tugevdamine ja oskuste parandamine, sõltumata sihtkohast.
Kas võib sajaprotsendilise kindlusega öelda, et need korvpallurid, kes tänasel päeval suvel individuaalselt tööd ei tee, jäävadki suurest mängust eemale?
Ma ei hakka kedagi hukka mõistma, see on igaühe enda valik. Aga arvan, et vaadates seda, kuhu korvpall liigub, ei piisa enam ainult targa peaga mängimisest. Mäng läheb iga päevaga füüsilisemaks, tugevamaks ja kiiremaks. Tuleb areneda nii palju kui võimalik.
Kui räägime veel sellest suvest, siis kui kaugele jäi Sinu jaoks reaalselt EM-finaalturniiri pilet?
Ma ei tea seda täpselt, sest ma ei rääkinud treeneriga sellest nii otseselt. Olin alguses nimekirjas sees, aga kui nägin, et sõpruskohtumisi oli suvel palju ja mina neis ei osalenud, hakkasin vaikselt aru saama, et see ei ole veel minu aeg. Aga pead norgu ei lasknud, töötasin edasi.
Kuidas mängija võtab vastu selliseid tagasilööke, olgu selleks vigastus või koondisest eemalejäämine? On Sul vaimse poole jaoks mingid nipid, et negatiivne kiirelt unustada?
Ma ei näinud seda suve enam tagasilöögina, vaid arenguna. See, et püsisin koondiseringis kuni augustini välja, kuigi mul polnud varem ühtegi ametlikku mängu, see turgutas juba iseenesest meelt. Samuti oli esimene profikarjääri välismaale minek ootusärevam ning aitas mõtted mujale viia. Tagasilöökide puhul oleneb palju inimese ajukeemiast ja vaimsest ülesehitusest. Sellest võib pikalt rääkida. Ma ei oska mingit kindlat filosoofilist koolkonda valida, aga olen olnud huvitatud näiteks stoitsismist. See on eluline viis mõista, et emotsioonid tulevad ja lähevad – neid tuleb osata hallata, mitte endale vastu töötada. Kunagine Rooma valitseja Marcus Aurelius on kirjutanud hea raamatu “Iseendale”. See on minu viis mõtteid eemale ajada. Kui keskenduda liiga palju vaid ühele elualale, võib see hulluks ajada. Ei tasu asju üle mõelda.
Vaadates statistikat, oled Poolas teinud korraliku arenguhüppe. Mille pealt see tulnud on?
Arvan, et eelkõige enesekindluse pealt. Oskused olid sellise hüppe jaoks ka varem olemas, aga oli vaja endale sisendada, et usuksin endasse rohkem. Hakkasin esimesest päevast saati võitlema rolli eest, mis mul tänaseks on. See on pidev protsess. Kui enesekindlus on kõrge, sujuvad ka otsustamine, mängulugemine ja suhtlus teistega paremini.
Sinu roll on selline, kus viskad julgelt üle kümne korra mängus peale. Eestis on tihti probleem, et meil on head rollimängijad, aga vähe neid, kes võtavad suures mahus vastutust. Kuidas Sa sellega kohe alguses hakkama said?
Hakkasin juba kontrollmängudes viskama neid viskeid, mida tean, et suudan tabada. Kui pallid sisse läksid, tekkis usaldus. Treeneriga rääkisime olukordi läbi ja ma läksin julgelt peale. Mul polnud sellist aupaklikkust, et kuna mängin välismaal, pean teistele palli andma. Tuleb aru saada, et mind toodi siia korvpalli mängima ja ma ei tohi end tagasi hoida. Eestlastena me vahel kardame ja seame endale asjatuid pingeid. See peaks muutuma – peame julgemalt oma teed maailmas lahti kaevama.
Kui vaatan teie tiimi nimekirja, siis teil on kuus välismaalast. Kas suurem osa vastutusest ongi välismaalaste õlul ja kohalikud on pigem toetavas rollis?
Meil on üks kogenud poolakas Michal Jankowski, kes on 38-aastane ja varemgi meistriliigas mänginud. Tema on põhimeeste seas, teised alles õpivad seda liigat tundma.
Kuidas selline tiimidünaamika paika saab, kui välismaalased tulevad kokku ja kohalikele ehk nii palju võimalust ei antagi?
Seda peaks küsima treenerilt (Muigab.). Ma ei arva, et see on keeruline. Poolakatel on oma vastutus ja nad saavad oma minutid. Keegi ei mossita ega tee nägusid, kõik tundub praegu okei.
Mis positsioonil Sa enamasti mängid, kas “kahe” või “kolme” peal?
See oleneb koosseisust. Suuruselt võiksin alati olla “kolm”, aga kui olen mängus koos ameeriklase Tre Jacksoniga, siis olen mina number “kolm” ja tema on number “kaks”. Kui mängus on Jankowski, on tema “kolm” ja mina “kaks”, sest tema on pigem koha pealt viskaja. See on rollide paika loksumise küsimus – Jackson suudab rohkem palli käsitleda ja teistele olukordi luua, Jankowskile proovime otsida viskekohti.
Kellega Sul on väljakul kõige parem kontakt tekkinud? Kes Sulle pallid kätte paneb?
Arvan, et meie tagamängija Maurice Watsoniga. Ta ei sööda ainult mulle, vaid mängibki meeskondlikult – tal on keskmiselt 7,5 resultatiivset söötu mängus (vana aasta viimasel päeval andis klubi sotsiaalmeedias teada, et Watsoni enda soovil on tema leping Kronsoga lõpetatud – toim.). Samuti on hea kontakt meie horvaadist tsentri Ivica Radiciga, kes on väga kogenud ja erinevad Euroopa liigad läbi käinud. Tema kogemuste pealt on hea temaga asju läbi rääkida.
Viskad üsna võrdselt nii kaheseid kui kolmeseid. Kas see on teadlik valik hoida balanssi või jooksevad asjad loomulikult nii kokku?
See on loomulik. Ma ei ürita visetega üle pingutada. Kui kolmene on vaba, viskan; kui pole vaba, proovin läbi minna. Sealt tekivadki olukorrad, kus saan ise lõpetada või ekstra söödu välja panna. Ma pole paberile kirja pannud, mida tohin või ei tohi teha.
Mainisid enesekindlust, aga millises korvpallielemendis Sa tehniliselt kõige rohkem edasi oled läinud?
Ise arvan, et mängulugemises. Võib-olla tavavaatajale see nii ei tundu, sest pallikaotuste arv on hetkel natuke liiga kõrge (2,7 – toim.), aga kuna pall on rohkem minu käes, on mul tekkinud rohkem olukordi, kus pean mängu lugema ja teistele võimalusi tekitama.
Kas võtad ette ka pick & roll‘e või tegutsed pigem ründefaasis olukordade lõpetajana?
Põhimõtteliselt teen kõike. Treener soovib, et käiksin nii kaitselauas kui ka ründelauas. Kui saan kaitsest palli kätte ja kohe söötu ette panna ei saa, pean ise palliga üle tulema ja rünnaku üles võtma. Seda treener minult ootab.
Teil on nüüd uus treener Maros Kovacik. Kas treenerivahetusega on Sinu rollis midagi muutunud?
Ei ole. Esimesel päeval ütles treener, et jätkaksin samamoodi nagu seni. Läksin ka ise tema juurde ja palusin, et ta aitaks mul mängulugemist veelgi parandada. Kuna ma mängin tiimis keskmiselt kõige rohkem minuteid (31 minutit – toim), on pall tihti minu käes. Treener pole öelnud, et ma midagi tegema ei peaks, pigem arvas, et saame asju veelgi paremini lahendada.
Teil on intervjuu tegemise hetkel tabelis hetkel vaid üks võit ja olete viimasel kohal, mis tähendaks väljalangemist (avaldamise momendiks on Krosnol tabelis kaks võitu, aga endiselt tabeli punase laterna positsioon – toim.). Kui reaalseks Sa pead sellest seisust väljatulemist?
Pean seda väga reaalseks. Meil oli hooaja alguses viis kodumängu vastastega, kes olid meie jaoks võidetavad, aga lasime need käest ära. Aega tagasi keerata ei saa, aga meil on teine ring ees. Uue peatreeneriga on esimesest mängust teiseni olnud juba suur ülesminek just üksteisemõistmise poolelt. Kui nii jätkame, suudame võite näpistada küll.
Mängisid varem Kalev/Cramos, kus graafik oli väga tihe. Nüüd mängid korra nädalas ja saate vastaseks detailselt valmistuda. Kumb variant Sulle rohkem meeldib?
Mõlemal on oma plussid ja miinused. Praeguses olukorras on treeningud väga hea koht arenemiseks. Samuti saab vastaseks väga detailselt valmistuda. Aga kui on palju mänge, ei jõua nii palju individuaalset tööd teha. Miinuspool on see, et kui mäng läheb halvasti, pead uut võimalust terve nädala ootama. Olen olukorraga rahul, nuriseda pole midagi.
Kui palju te trenni teete, kui mänge on vähe?
Tiimitrennid algavad iga päev kell 12 ja kestavad tavaliselt kaks tundi. Mõnel päeval teeme gruppides individuaalset trenni tund aega enne põhitrenni, kas siis palliplatsil detailide lihvimine või jõusaal. Praegu meil kahte trenni päevas ei ole, treener eelistab ühe pika ja põhjaliku korraga ära teha.
Kas Sulle sobib skautingus pigem detailne info või konkreetsemad põhipunktid?
Mulle sobib, kui mängijate kohta on detaile ehk veidi vähem, aga me proovime mõista vastase süsteemi. Inimene suudab korraga hallata piiratud koguses infot. Kui sa saad aru vastase süsteemist, on seda tiimina lihtsam lahti nuputada. Mängijad otsustavad asju oma kvaliteediga niikuinii, aga meeskondlikult peame teadma, kes viskab, kes mitte ja mis joonist nad jooksevad.

Varem on palju räägitud, et Sul on vaja järele aidata kaitsemängu. Sloveeniaga mängus tundusid Sa jalgadest väga hästi liikuvat. Kuidas Sa ise selle kriitikaga oma kaitsemängu aadressil toime oled tulnud?
Eks see jutt oli kunagi tõsi, aga tänaseks on arvamus, et ma kaitsemängu ei mõista, pigem n-ö linnalegend. Ma ise seda juttu enam ei usu. Alati on arvajaid ja ütlejaid, aga ma ei ootagi, et mind peaks päris kaitsespetsialistiks kutsuma. Lõpuks on küsimus kaitses otsuste tegemises ja selles olen ma sammu edasi astunud.
Kas sellisest “templist”, mis kord juba pandud, on raske vabaneda, kui suur osa korvpallisõpru näeb praegusel hetkel Sind vaid koondise särgis?
Sellepärast ma ütlesingi, et see on linnalegend. Arukas inimene peaks enne arvamuse avaldamist tegema taustauuringut. Ma ei eeldagi, et kõik vaatavad Poola liiga mänge, aga asju niisama ringi loopida pole ka mõtet. Ikka on lihtsam õlu käes öelda, kuidas asju tegelikult peaks tegema või kui kõrgele keegi kunagi hüppas. Aga lõpuks pole minu asi neile tähelepanu pöörata, sest nemad minu elu ei muuda.
Kas see fännidelt tulev emotsioonide torm ja kriitika on tippkorvpalluri “palga sees”?
See on paratamatus. Korvpallur kvalifitseerub avaliku elu tegelaseks. Inimene maksab raha, et tulla vaatama, kuidas sa oma tööd teed. Tal on õigus kritiseerida, samamoodi nagu teatris käies võib arvata näidendist mida iganes. Kõik head ja halvad hetked on osa tööst.
Kuidas Poola fännid on? On nad emotsionaalsemad kui eestlased?
Ma pole näinud, et keegi otse näkku halvasti ütlema tuleks. Aga kui on hästi, siis tullakse kiitma küll. Inimloomuses on vist ikka see, et halvasti öeldakse pigem internetis klaviatuuri klõbistades. Fänluse poole pealt on poolakad intensiivsemad. Isegi meie väikeses linnas on saal täis ja tekib heas mõttes suur lärm. Oleme käinud mängimas ka linnades, kus fänlus meenutab veidi Kreeka liiga atmosfääri.
Kas Sa mängijana hoiad kommentaariumitest ja meediast pigem eemale?
Jah, sinna pole mõtet energiat raisata. Olen alati mõelnud, et kui mina käiksin mängu vaatamas, siis ma ei leiaks end pärast kommentaariumis kriitikuna kirjutamas. See on koht, kuhu ma oma nina ei pista.
Oled Sa mõelnud ka tuleviku peale? Kas Sul on Krosnoga lepingus ka mingi väljaostuvõimalus, kui suurem klubi koputama peaks?
Keskendun pigem antud hooajale ega taha üle oma varju hüpata. Kui tuleb mingi konkreetne pakkumine, võib kõik muutuda, aga ma ei keskendu sellele. Elan päev korraga.
Kas agendiga on pikem plaan paigas?
Ma usun oma agenti, ta teeb oma tööd. Oleme mõlemad pigem konservatiivsed ega hakka tuleviku osas eufooriat looma. Keskendume sellele, mida saame kontrollida.
Ehk siis soovid, et statistikanumbrid räägiksid Sinu eest?
Pigem jah. Korvpallis lihtsalt “olemise” eest raha ei maksta. Statistika ei pruugi alati näidata mängija kogu mõju, aga sa pead olema tiimile kasulik. See räägib minu eest.




