Kui kohalik meistriliiga ei paku piisavalt rahvusvahelist mängupraktikat ning välismaale õppima asumist peab veel ootama, siis tulevad appi meie lõunanaabrid. Just nõnda argumenteeris Eesti naistekoondise ja Audentese Spordigümnaasiumi lätlasest peatreener Kaspars Majenieks, kui otsustati sel hooajal liituda Läti liiga II divisjoniga. Audentese Spordigümnaasiumi liidriks kerkinud koondislane Keandra Koorits on tekkinud võimalust igatahes suurepäraselt ära kasutanud ning platsil olles näidanud Lätis võimsaid numbreid.
Nelja kohtumisega on 18-aastasel ja 185-sentimeetrisel ääremängijal 28 minutiga kirjas 22,8 punkti, 7,8 lauapalli, 2,8 söötu ning 3,3 vaheltlõiget. Novembri alguses peetud kohtumises vendade Bertansite korvpallikooli vastu tulistas Koorits 57:76 kaotusmängus koguni 33 punkti ning hankis 7 lauapalli. Kahjuks viimasest kahest Läti liiga mängust pidi liiga novembri parimaks mängijaks valitud Koorits eemale jääma, kui sai Eestis karikamängul vigastada ja tal tuli katki läinud ninaluu paika sättida.
Korvpall24.ee portaal uuris detsembris andekalt korvpallineiult, millise mängijana ta end näeb ning kuidas on sujunud kohanemine uudses keskkonnas ehk Läti liigas. Koorits lahkas Audentese Spordigümnaasiumi tegemisi, võrdles end Eesti omavanuste mängijatega ja analüüsis oma panust viimastes koondisemängudes. Lõpetuseks kergitas saladusloori ka enda tuleviku osas, hindas Eesti naiste korvpalli hetkeseisu ning tõi välja põhjuseid, miks tüdrukud pärast gümnaasiumi lõppu korvpalli juurde ei jää.
Keandra, alustame sellest, et millal ja kuidas Sa üldse korvpalli juurde jõudsid?
Korvpallini jõudsin isa kaudu, kes tollel ajal mängis lihtsalt hobikorras. Temalt sain korvpalli vastu huvi ja esimesse trenni läksin esimeses klassis ehk 7-8-aastasena.
Sa mängid Audentese Spordigümnaasiumiga tänavu kaasa Läti liiga II divisjonis. Kuidas Sa sellesse võimalusse suhtud?
Arvan, et see on väga hea võimalus, kus sel hooajal mängida ning ise olen sellega rahul. Usun, et noorematele on see eriti hea uus kogemus.
Sa oled Lätis alustanud statistiliselt väga võimsalt. Kui rahul Sa ise oma seniste sooritustega oled?
Ma ise ütleks, et olen enda sooritustega üpris rahul. Eks ikka on asju, mille kallal tuleb rohkem tööd teha ja millele rõhku panna.
Iseloomusta palun ennast kui mängijat. Mis positsioonidel peamiselt mängid ning mis on Sinu peamised tugevused?
Peamiselt mängin “number kolme” positsiooni, kuid vajadusel mängin oma tiimis vahel ka “nelja”. Tunnen, et olen enesekindluse saanud just kaugvisete osas. Kui noorena mängisin korvi all, siis nüüd tunnen ennast pigem hästi väljas mängides ja rünnates.
Kuidas teil naiskondlikult Sinu hinnangul asjad sujunud on? Mis on hästi ja mis on halvasti?
Arvan, et võrreldes hooaja algusega oleme kindlasti hakanud rohkem kokku mängima. Kuna uusi ning noori mängijaid on palju, siis eks see võtab alguses aega. Ma ütleks, et oleme suutelised mängima kiiret mängu, kuid kohati tekib palju puterdamist ja pallikaotusi. Vigastatud mängijad hakkavad meil ka juba platsile tagasi tulema, nii et see annab kindlasti tiimile palju juurde.
Kuidas Sa võrdleksid Läti II divisjoni taset praeguse Eesti meistriliigaga?
Ausalt öeldes ma hetkeseisus ei oskagi võrrelda, sest me pole mänginud veel ühegi Eesti meistriliiga tiimiga. Mänge vaatamas olen ikka käinud, aga eks mõlemas liigas on tugevamad ja nõrgemad satsid.
Audentese Spordigümnaasium peaks minu teada liituma Eesti liigaga play-off‘ist? Mis Sa arvad, mis eesmärgiga te koduliigasse tulete?
Eesti liigaga liitume me play-off’ist, jah. Hetkel pole me veel nii kaugetele eesmärkidele mõelnud ja keskendume praegustele mängudele, kuid anname endast kindlasti maksimumi.
Kuidas Sind mõjutab see, et Läti liigas nii vähe liigamänge on olnud? Kas noorteliiga mängud aitavad seda mängude puudust vääriliselt täita?
Meil oli hooaja alguses pigem vähe mänge, need hakkasid hiljem kui Eestis. Kuid viimasel ajal on suhteliselt igal nädalal üks mäng kindlasti olnud. Praegu ütleks, et mänge on päris normaalselt ja ei saa kurta. Varasematel aastatel Audentese Spordigümnaasiumis olles pole me noorteliiga põhihooaja mängudes osalenud, aga mulle väga meeldib sel hooajal vahelduseks ka neid mänge mängida. See tase pole seal muidugi sama nagu Läti liigas, kuid siiski saab ka nende mängude järgi ennast analüüsida.
Koduses noorteliigas viskasid Sa ühes kohtumises 52 punkti. Kas see näitab ära, et omavanuste hulgas Sul Eestis hetkel väga vastast pole?
Ma seda nüüd ei ütleks. Eks iga mäng on erinev ja kindlasti on Eestis minuvanuste seas väga häid mängijaid.
Sa oled 18-aastasena juba ka Eesti naiste koondise põhirotatsioonis. Kui tähtis see Sinu jaoks on ja kuidas Sa oma seniseid esitusi koondise särgis hindaksid?
Olen selle võimaluse eest väga tänulik ja kindlasti mängin koondise eest uhkusega. Jäin oma esitustega pigem ikka rahule, kuid kindlasti tulid mängude käigus välja asjad, mille kallal peab veel vaeva nägema.

Kas see on Sinu viimane aasta gümnaasiumis või on üks aasta veel ees? Mis plaanid Sul pärast gümnaasiumi lõppu on?
Jah, praegu on käimas minu viimane aasta gümnaasiumis. Hetkeseisuga on plaanis pärast gümnaasiumi lõppu minna USA-sse mängima ja õppima.
Kui Su siht on minna nüüd pärast gümnaasiumi USA-sse, siis kas ülikool on juba välja valitud või on see protsess praegu käimas? Kui palju huvi on Sinu vastu üles näidatud?
Praegu on protsess veel käimas. Ütleme nii, et valikut praegu on, aga kindlat otsust pole veel teinud.
Millisena Sa Eesti naiste korvpalli hetkeseisu näed? Kas me saame olla positiivsed, kuna meil on ka juba koondises hulk andekaid noori, kes korvpalli juurde jäädes võiks tulevikus olla rahvusvahelisel tasemel mängijad?
Arvan, et see on positiivne, et koondises on andekaid noori, kes võiks tulevikus rahvusvahelisel tasemel mängida. Hetkel mulle tundub, et Eestis on nooremaid mängijaid, kes soovivad tulevikus korvpalli mängida kõrgemal tasemel.
Palju on räägitud, et tüdrukud ei jää korvpalli juurde ja loobuvad. Sinu hinnangul, millest see probleem tuleneb?
Ma ise arvan, et tekivad lihtsalt teised huvid, eriti pärast gümnaasiumi lõpetamist. On ka neid, kes soovivad mängida lihtsalt hobi korras, mitte professionaalselt. Eestis pole väga väljundeid, et professionaalselt mängida, selleks tuleb minna pigem välismaale. Ning kindlasti mõjutab kõike ka treener ja treeningkeskkond.
Et lõpetada positiivsel noodil, siis mis on korvpalli juures see, mis Sind köidab?
Mulle väga meeldib, et see on tiimimäng! Kindlasti ka see, et see on nii mitmekesine ning iga mäng on erinev.




