Tänavuse ülipõneva Saku I liiga hooaja kulminatsiooniks pakkus Tartu Kalev/Estiko koos teiste meeskondadega stsenaariumi, mis ei jää oma emotsioonidelt, põnevuselt ja keerdkäikudelt alla ühele korralikule Hollywoodi filmile. Hooaja alguses lepiti omavahel kokku, et esiliigas pingutatakse oma viimane hooaeg ning “vanameeste” tiim kroonitigi lõpuks kodupubliku ees tšempioniks.
Korvpall24 portaal palus pärast medalitseremooniat intervjuule pikalt meeskonna asju ajanud mänedžeri Kristo Seli, et kogu hooaja emotsioonid kokku võtta ning avada ka põhjuseid, miks Estiko tiim liigasüsteemis mängimisest loobub. Või kas loobutakse? Äkki plaanitakse hoopis kasutada võimalust tõusta meistriliigasse ja panna kokku veel võimsam ja vägevam sats?
Kristo, ma saan aru, et see oli varem kokku lepitud, et see jääb teile viimaseks hooajaks esiliigas?
Jah, tegelikult meestega siin rääkisime ja hooaja alguses leppisime kokku, et see on meie last dance (viimane tants – toim.). Keskmise vanuse mõttes oleme teistest satsidest niivõrd palju vanemad ja pere ning muu elu tuleb sisse. Nädala sees sõitmist on kõigil järjest keerulisem ette võtta. Kuna eelmisel aastal saime laepõrkest viskega poolfinaalis pähe, siis otsustasime, et sellise emotsiooniga ei taha lõpetada. Mõtlesime, et teeme ühe hooaja veel ja läks hästi.
See, et te lõpetate, oli ette planeeritud, aga kas ka esiliiga võit oli ette planeeritud?
No ikka oli planeeritud (Naerab.)! Eks meeskonda komplekteerides loomulikult tahad kõige kõrgematele kohtadele mängida. Kui sul on Janar (Talts), Marek (Doronin), Silver (Leppik) ja Timo (Eichfuss), siis sa ei saa esiliigas mängides väiksemat eesmärki seada.
Räägi, kuidas Sa saad sellised mehed enda võistkonda mängima olukorras, kus nemad on profikarjääri lõpetanud ja ilmselt neil kõik kohad valutavad enne ja pärast mängu?
Ma arvan, et see märksõna ongi see, et meil on selline sõpruskonna klubi, kus kõik on vabatahtlikult üles ehitatud. Kui esiliiga läheb järjest poolprofessionaalsemaks, siis meil on kõige olulisem fun. Käid nii palju, kui jõuad ja nii palju, kui see sulle endale midagi pakub. Meil on olnud läbi hooaja väga palju probleeme meeste kokkusaamisega, aga kui kevad kätte jõuab ja ilmad ilusaks lähevad, siis on kõik ühe eesmärgi eest väljas. Arvan, et see on teistest meeskondadest erinev suhtumine esiliigasse. Ongi selline sõpruskonna või fun‘i projekt.
Nähes, kuidas need legendid siin finaalturniiril emotsionaalselt rõõmustasid, tundub mulle, et esiliiga väärtus on aja jooksul kasvanud. Kas Sa tunnetad ka seda?
Kindlasti on ja ka tase on kasvanud. Siin räägitakse erinevaid jutte taseme kohta, aga me oleme siin juba kaheksa või üheksa aastat patsutanud, siis nüüd on siin TalTechi-sugune meeskond või Kadrina. Kõik võivad kõiki võita, keskmine tase on niivõrd ühtlane. Põhiturniiril olime viiendad ja (pronksi saanud) Keila oli kuues. Intriigi on minu arvates esiliigas rohkem kui meistriliigas ja seda on äge vaadata.
Pakkusite finaalturniiril selle huvitava pildi, et olite meeskond, kes mängis hoopis teistsugust korvpalli kui need nooremad võistkonnad.
Me ei tahtnud nendega võidu joosta (Naerab.).
Kuidas te suutsite oma mängu lõpuks peale suruda? Mina, tunnistan ausalt, ei uskunud teie edusse finaalis. Ma arvasin, et TalTech jookseb teid katki.
Ma kusjuures kuulasin ka enne erinevaid podcast‘e ja minu jaoks üllatavalt vähe usuti meisse. Olime nii-öelda underdog‘id natuke. Meil on väga tugev eesliin ja eks meie põhiline küsimus on see, et surve all pall jõuaks sinna alla. Tagumised pidasid hästi vastu ja pallid jõudsid korvi alla. Me oleme viis viie vastu head. Kadrina ja TalTech on mõnes mõttes mõlemad jooksumeeskonnad, aga suutsime mängida enda tempos, mitte lasta vastastel seda teha.
Lisaks nendele legendidele on teie MVP kodustatud kergejõustiklane.
Jah, absoluutselt!
Kuidas te selle mehe staadionilt ära saite?
Tegelikult on nii, et Artur (Liiv) on praktiliselt algusest peale selles meeskonnas mänginud. Kui ta kergejõustikuga lõpetas, siis olime Tartu Kalevi all ühes sõpruskonnas. Hakkasime vaikselt koos patsutama ja tal tuleb see maru hästi välja.
Ma saan aru, et teda on vahepeal nillitud kõrgliigasse ka, aga Sa pole ära lasknud?
Artur ei tahtnud ära minna. Eks tahetakse küll, aga kõrgliigas mängimine tähendab ikka midagi muud, kui meil siin korra või kaks nädalas patsutamas käia.
Aga nüüd te enam esiliigas ei mängi ja teil on koht kõrgliigas, kui soovi on. Võib-olla saadad vanad mehed pensionile, võtad uued peale ja algab uus teekond?
Ma siin just enne Doronini ja Taltsiga rääkisingi, et meil tuleb nüüd hooaja lõpetamine ja ma küsin, kui paljud neist tahavad bussiga kaks korda nädalas Liepajasse sõita (Muigab.).
Sa vist vastust tead juba ette?
Ma vastust tean. Meil seda ambitsiooni ei ole. Eelkõige sellepärast, et oleme ikkagi selline eraldi projekt, sõpruskonna klubi. Meil pole püramiidi kui sellist. Lihtsalt ühte projektimeeskonda teha pole mõtet, see peaks ikkagi olema mingisuguse süsteemi osa ja arvan, et Tartule piisab ühest meistriliiga meeskonnast küll. Mõistlik on sinna panustada.

Tartu võitis nüüd esiliiga, millal Tartu järgmine kord kõrgliiga võidab?
Eesmärk on siis, kui Tartu on kultuuripealinn ehk 2024. Aga arvan, et võib minna mõned aastad rohkem.
Sa oled seda kõrvalt pikalt vaadanud, miks hetkel on Tartus nii, et kõige kirkamate medalite peale pole mängitud? Tõsi, karikas võeti tänavu küll ära.
Arvan, et eelmisel aastal pandi lihtsalt leegionäridega mööda. See know-how organisatsiooni sees ei tule üleöö. Omad mehed tõstavad siin ka juba pead, aga ongi nii, et kõik sõltub sellest, kas sa paned leegionäridega mööda või ei. Siis ongi käsi kullas või seesamune mullas.
Mida kõik teie fännid ja pealtvaatajad peaksid nüüd tegema, kui Estiko esiliigast ära kaob? Kuhu nad peaksid oma energia suunama?
Estiko esiliiga meeskond lõpetab, aga Estiko korvpall ei lõpeta. Ma usun, et kõiksugustes Tartumaa rahvaliigades näeb neid samu mehi mängimas veel küll ja on ikka põhjust saali tulla.




