Close

INTERVJUU | Kregor Hermet Prantsusmaa liigast: mu emal hakkas hirmus, kui suured inimesed seal ringi jooksevad

-Kregor Hermet | Foto: JDA Dijon Basket Facebook

Aastavahetuse paiku Kalev/Cramo korvpallimeeskonnast Prantsusmaa kõrgliigaklubisse Dijon siirdunud 29-aastane ja 204 cm pikkune tänane sünnipäevalaps Kregor Hermet mängis ennast poole aastaga seal maal korralikult pildile ning teenis sama klubiga lepingu ka järgnevaks hooajaks.

Poolteist nädalat enne Dijoniga tehtud lepingupikenduse ametlikku teadet Korvpall24.ee portaalile antud pikas intervjuus rääkis Hermet, kuidas ta suutis kohe algusest peale Prantsusmaal nii enesekindlalt mängida ning kuidas ta sai hakkama sealse liiga teada-tuntud füüsilisusega.

Dijoni eest 14 liigamängus keskmiselt 12,9 punkti, 3,1 lauapalli ja 1,4 resultatiivset söötu kogunud Hermet tabas kolmepunktiviskeid seejuures karjääri seni kõrgeima täpsusega – 52,1%. Eesti koondislane rääkis muu hulgas pausideta kulgenud kojusõidust, oma rollist meeskonnas, Prantsusmaa ja Eesti-Läti liiga taseme võrdlusest, koondisesuve positiivsest mõjust ning ühest kripeldama jäänud mängust.

Kregor, hakkame pihta sellest, et Sa oled nüüd saanud natuke aega taas kodust elu nautida. Kas hakkad vaikselt korvpallihooaja rutiinist välja tulema?

No suuresti küll, jah. Kui arvestada ka seda, et viimased kaks mängu ma tegelikult ei mänginud, kuna oli kergemat sorti vigastus, siis meeskonna päris tavalisi rutiinseid trenne pole ma juba pikemalt teinud. Individuaalse kava järgi käis trenn küll edasi, aga konkreetne hooaja rütm on pigem juba kehast väljas. Kuigi mälus on see sees, et eelnevatel aastatel on hooaeg lõppenud finaalseeria ja suurema kulminatsiooniga, siis mingi osa minust pole seda hooaega veel lõppenuks lugenud enne, kui siin Eestis saab tiitel välja mängitud.

Sotsiaalmeedias sai kaasa elada Sinu reisile Prantsusmaalt autoga koju. Miks sa sellise piinarikka ettevõtmise tegid?

Koduigatsus oli lihtsalt nii suur (Muigab.)! Ei, tegelikult me pidime autoga tagasi tulema nagunii, kuna meil oli koer kaasas ja see sõit oleks igal juhul ees seisnud. Mõtlesime, et proovime tulla nii otse ja kiiresti, kui vähegi võimalik, ilma pikemaid pause tegemata. Nüüd on see tehtud ja ilmselt järgmine kord planeerime selle reisi võib-olla natuke pikemaks.

Sa olid ka selles Kalev/Cramo tiimis, mis omal ajal Prantsusmaale streikide tõttu kinni jäi ja te sõitsite rendiautodega kuskile lennuki peale. Kas siis hakkas sõitmine meeldima?

Meeldima see just ei hakanud, sest see oli päris valus kogemus. Kõik see järgnev, kus me jäime Eesti-Läti liigas medalist ilma. Aga Prantsusmaal juhtus mul nii, et me käisime ja mängisime tänavu Dijoniga seal Cholet’s ning ööbisime sealsamas hotellis, kust see Kalev/Cramo pull alguse sai. Need mälestused tulid suhteliselt värskelt meelde ja kerge muie tuli näole. Kuigi see praegune tagasireis oli samuti väsitav, siis vähemalt oli see hea eesmärgiga – hooaeg on läbi, saab koju ja puhkama. See eelmine Kalev/Cramoga tagasisõit oli ikkagi halbade asjade kokkulangevus ja selle tõttu pole see meenutus kuigi magus.

Kas pikal mehel ja sportlasel pika autosõidu peale keha kangeks ei jää? Mingid venituspausid pidi ikka vahele tegema, kui vähegi sai?

Eks ikka jääb kangeks, mistahes transpordivahendiga sõites. Õnneks on mul üsna mõnus suur auto. Need, millega me Kalev/Cramoga sõitsime, polnud kindlasti nii pikkade meeste jaoks mõeldud autod ja seal me olime ju mitmekesi sees ka – see oli kordades rõvedam. Nüüd sai ikkagi vähe lahedamalt sõita. Tankima ju autot peab nagunii, nii et mingid sellised kerged söögipausid tulid sisse ja siis sai natuke jälle verd käima. Lihtsalt sellist pikemaid puhke- ja magamispause polnud – jagasime sõidukorrad ära, sõitsime kahepeale ja saime tehtud.

Tuleme siis asja juurde. Räägi, millal ja kuidas Dijoni huvi Sinu vastu tekkis ning kuidas see klubivahetuse protsess seal aastavahetuse paiku läks?

Mingi õrn kontakt ja põhimõtteline huvi tekkis tegelikult juba eelmisel hooajal, kui me nendega mängisime. Pärast hooaega, kui me seal kokkuvõtteid tegime, väljendasid nad ka ise, et minu nimi oli neil laua peal juba hooaja alguses. Aga siis nende valikud ja komplekteerimine läksid kuidagi teist teed. Kui hooaja keskel tekkis neil uuesti vajadus ja olukord, et on minu positsioonile meest juurde vaja, siis nad väga kaua ringi ei vaadanud. Nad ütlesid, et teadsid juba siis üsna kindlalt, et proovivad mind saada. Ehk siis ma olin nende radaril juba olnud. See kalendriaasta lõpp ja uue algus läkski suhteliselt selliseks, kus tundus, et turg elavnes, hakati otsima ja oli päris mitu varianti. Ühele klubile ma ütlesin tegelikult ära – Bakuu Sabah’ile. Nemad olid väga huvitatud ja tegid pakkumise detsembri esimeses pooles. Ma kaalusin seda, aga ütlesin ära, sest ühel või teisel põhjusel ei saanud me seda asja klappima. Pärast natuke mõtlesin, et okei, kas oleks pidanud justkui majanduslikus mõttes pakkumise vastu võtma, ning kripeldas, kas tegin õige või vale otsuse. Aga aasta lõpp läks üllatavalt kiireks. Detsembri lõpus uuriti Saksamaa kõrgliigast – ametlikku pakkumist nad ei saatnud, aga see oli lähedal. Siis tuligi Dijoni ning Levice pakkumine samal päeval. Natuke pidin mõtlema ja kaaluma plusse ning miinuseid. Levice puhul oli hetk, kus neil oli jäänud veel üks FIBA Meistrite liiga play-in-mäng ja selle kaotamine tähendanuks hooaja lõpuni ainult Slovakkia liiga mängimist, mis pole võib-olla nii atraktiivne. Siis jäi lauale Dijon. Nemad saatsid ametliku pakkumise kuskil kella kaheksa-üheksa ajal õhtul, enne seda olin peatreeneriga natuke rääkinud. Vastamiseks anti aega järgmise hommiku kella üheksani. See mõtlemis- või kaalumisaken ei olnud üldse pikk. Õhtul tuli pakkumine ja järgmisel õhtul oli meil veel Riia VEF-iga mäng ehk otsuse pidin andma mängueelsel ööl või mängupäeva hommikul.

Mis hetkel oli Sinu jaoks kindel, et hooaja keskel Kalev/Cramost kuskile edasi liigud? Kas Sul oli kuni Dijoni pakkumiseni tegelikult selline kindlus olemas, et mingid variandid on laual ja midagi Sa vastu võtad?

Seda ma teadsin, et minu kohta uuritakse ja et välismaale minek on reaalne võimalus. Mina olin pigem sellise suhtumisega, et ma ei hakka ennast enne kuskile mujale keskkonda sisse mõtlema, kuni pole reaalset minekut. Isegi pärast seda, kui olin jah-sõna öelnud, tegin ma selle VEF-i mängu ju ikkagi Kalev/Cramo mängijana ära. Ma ei otsinud mingit pääseteed, ma lihtsalt tahtsin ennast karjääri mõttes panna proovile välismaal sellises kohas, kus saan ennast korralikult näidata. Lõpuks tuli Dijoni variant pärast mitmeid eelnevaid äraütlemisi ja tundus, et nüüd ongi see koht ja hetk, mida peaks kasutama.

Juba teises mängus Chaloni vastu viskasid Sa kahekohalise punktisumma ning alates neljandast mängust tuli seitsmemänguline seeria, kus tuli samuti kahekohaline arv punkte. Kuidas Sul õnnestus kohe nii hästi sisse sulanduda?

Ühest vastust anda on võib-olla raske, aga aitasid kõik need varasemad kogemused, mis on karjääris olnud. Ma ei pannud endale megasuurt survet peale, et tahan nüüd statistikat taga ajada. Ma lihtsalt läksin ja proovisin konkreetselt keskenduda asjadele, mis on minu kontrolli all ja mida tehes saaksin anda kõige suurema panuse. Samas treener toonitas algusest peale, et nad ei toonud mind niisama, vaid näevad mind kindlas rollis. Ta teadis, mis on mu tugevused ja kuidas ma saan abiks olla. Ta ei tahtnud, et läheksin sinna lihtsalt kehaks, vaid tema suunis oligi, et pean mängima ja olema ka ise aktiivne. Kui ma olen aktiivne, siis tema annab mulle võimaluse ja usalduse. Hooaja esimene pool Eestis andis kaasa enesekindluse, sest häid mänge oli sel hooajal juba all ja üleüldine enesekindluse tase oli piisav. Meeskondlikus mõttes ja just rünnaku poole pealt sobitus Dijoni mäng mulle nii, et tekkisid kohad, kus pidi lihtsalt olema mees ja visked sisse panema. Kui sul on ümber palju kvaliteetseid mängijaid, loob see selliseid kohti rohkem, sest tähelepanu pole pelgalt sinu peal. Kõik mehed on ohtlikud ja kui pall liigub õigel ajal õigesse kohta, tekivad kõigil võimalused. Treener rõhutaski, et kui võimalus tuleb, siis seda peab kasutama – lihtsalt palli edasi sööta ta mul väga ei lubanud.

Mis rollis Sa seal olid? Kas selline tavapärane väljakut laiemaks tegev “neli” või “viis”, või pidid mingitel hetkedel minema oma mugavustsoonist välja ja tegema midagi muud, mida meeskonnal vaja oli?

Tegelikult kogu see minek oligi mugavustsoonist väljaminek. See dünaamika ja mäng nõudsid ikkagi natuke teistsugust lähenemist, kui minu varasematel hooaegadel siin koduliigas on olnud, ning see nõudis kohanemist. Tagantjärele võin öelda, et kohanemine toimus suhteliselt ruttu. Kindlasti polnud ma seal ainult selleks, et pop-ida ja kolmeseid visata. Ma pole vist ammu, kui üldse, pidanud mängima nii palju ka korvi all. Prantsusmaa liiga on küll oluliselt suurem ja jõulisem, aga ühtede või teiste probleemide tõttu hakati mind seal üsna palju “viie” peal kasutama. Veetsin korvi all oluliselt rohkem aega, kui oleksin osanud arvata. Tegelikult andis see mulle juurde uue dimensiooni ja enesekindluse, et ma ei looda ainult oma viske peale, vaid on ka muid tahke, kuidas saab meeskonda aidata.

-Kregor Hermet | Foto: JDA Dijon Basket Facebook

Prantsusmaa liiga on teada-tuntud ülifüüsiline liiga ning paljud kodumaised korvpallisõbrad olid ilmselt positiivselt üllatunud, et Sul õnnestus seal kohe nii hästi esile kerkida – just füüsilisuse mõttes. Kui suur üllatus see Su enda jaoks oli?

Ma ei saa öelda, et see oli mingi megasuur üllatus. Positiivne kindlasti, et suutsin stabiilselt oma asjad ära mängida. Stabiilsus oli see, millega jäin kogu hooaja ja eriti just Prantsusmaa teise poole puhul rahule. Mõne hea mängu ikka võib teha, selles ma ei kahelnud, et see on mul sees olemas, aga just stabiilsus tegi head meelt. Mul olid ju ka varem FIBA sarjas mängud Prantsusmaa satside vastu all, nii et ma teadsin, et nendega saab mängida ja see ei kuulu ulmevaldkonda. Ma ei hüppa seal võib-olla nii kõrgele kui mingid teised mehed, aga muude asjadega kompenseerides, targalt mängides ja treeneri usaldust võites annab seal mängida küll. Seda ma tõestasin. Võin rahule jääda, sest kuigi teadsin, et Prantsusmaa liiga on füüsiline, ja varasemate huvitundmiste ajal mõtlesin ka ise, kas see mulle üldse sobib, siis sinna minnes olin ennast mentaalselt juba valmis pannud. Teadsin, et tuleb raske võitlus, ja see kindlasti aitas kohanemisele ning sisseelamisele kaasa.

Sinu käest on seda eriti hea küsida, kuna Sul on see võrdlus nii vahetu: lõpetasid siin Eesti-Läti liigas ja nädala pärast olid juba Prantsusmaal väljakul. Kui suur on Eesti-Läti liiga ja Prantsusmaa liiga vahe mängutempo ja füüsilisuse mõttes?

See on ikkagi hoopis teine aste. Ma ei tea, kas saan päris öelda, et nagu öö ja päev, aga suhteliselt sinnapoole ikkagi – selge vahe on sees. Lisaks minu enda kogemusele nägi seda kõrvalt ka mu ema, kes on ise korvpallur olnud, käinud kõiki meie Kalev/Cramo mänge vaatamas ja on Eesti-Läti liigaga väga kursis. Kui tema sinna kohale tuli, siis ütles, et tal hakkas natuke hirmus, kui suured inimesed seal ringi jooksid ning mis kiirused ja tempo platsil olid. Üks asi on vaadata seda telekast, aga kui tuled platsi äärde, saab sealt kõige parema kogemuse. Asjas sees olles tunned samuti, et on kraad kangem. Kui jätta välja Le Portel, kes mängis pool hooaega noortega oma probleemide tõttu, siis esimesest kuni viieteistkümnenda meeskonnani on kõik komplekteeritud nii, et seal on kvaliteeti, suurust ja kõike lihtsalt nii palju. Tahes-tahtmata tuleb juba meeste gabariitide tõttu vahe sisse selles, kui füüsiline või kiire mäng on. Satside lõikes mängustiil muidugi erineb, näiteks Pariis ja mõned teised mängivad eriti kiiresti, aga see pole liiga, kus uisapäisa ringi joostakse. Lihtsalt liigutused, mis tehakse õigetel hetkedel, on natuke plahvatuslikumad.

Siin kohalikul podcast‘i-maastikul levis arvamus, et sellele õnnestumisele Prantsusmaal ladusid Sa põhja koondisesuvega, kust tuli füüsiline edasiminek ja enesekindlus. Kui palju Sa selle arvamusega nõustud või vastu vaidled?

Sellega ma nõustun küll, et rasketel trennidel oli positiivne tagajärg ja EM-ile pääsemine andis palju juurde. Kuid ma arvan, et just see vaimne boost oli isegi märgilisem kui füüsiline hea vorm. Füüsilise hea vormiga on teinekord nii, et kui valmistud sügiseseks suurturniiriks, võib hooaja keskel tekkida mingi kukkumine. Ma natuke kartsin seda tegelikult Prantsusmaale minnes, et okei, hooaja esimeses pooles olen heas vormis, aga millal tuleb kukkumine? Suuresti suutsin ma selle füüsilise poole pealt ära hoida. Kindlasti koondisesuvi aitas ja seal EM-il toimus mingisugune järjekordne mõttemalli muutus, kui nägin teatud tüüpi mängijaid mängimas. Mõtestasin selle enda jaoks lahti ning proovisin uuele hooajale peale minnes võtta natuke teistsuguse hoiaku või mängustiili, mida sain esimesel poolaastal kramplikult Kalev/Cramos olles sisse mängida ja katsetada. See kandus siis üle ka hooaja lõppu Prantsusmaal.

Sinu kolmepunktivisete protsent 14 mängu keskmisena oli 52,1%. Ma vaatan, et Sa pole sellise numbrini oma karjääri jooksul varem kunagi küündinud. Kui tuua võrdluseks kolm aastat varem Poola liiga, kus tabasid 8 mänguga 18%, siis mida Sa tegid nüüd Dijonis teistmoodi kui Lublinis, et need kolmesed nii hästi kukkusid?

Ma olen lihtsalt nii palju küpsem korvpalluri ja inimesena. Lublinisse ma läksin ka hea füüsilise vormi pealt, sest Poola minekule eelnes samuti koondisesuvi, kus ma aga ei osutunud valituks. Võib-olla sellest jäi sisse nii tõestamisvajadus kui ka mingi alateadlik ebakindlus, mis võis seal mingi hetk rolli mängima hakata. Pluss, ma olen praegu lihtsalt nii palju rohkem kogenud, asju läbi elanud ja ennast teadlikult arendanud, et see kõik moodustab kokku parema terviku – olla parem mängija, parem inimene ja saada olukordades hakkama. See on põhiline asi. Teiseks mängisid rolli esimesed õnnestumised. Kui esimesed visked läksid sisse, andis see kindlust. Ka treener ütles, et ma olen viskaja, ta tahab, et ma viskaks, ja kõik see aitas kaasa. See stabiilsus oli tõesti hea, aga kõige suurem vahe on kindlasti küpsuses, ma arvan.

-Kregor Hermet | Foto: JDA Dijon Basket Facebook

Märtsi lõpus oli Sul üks väga huvitav mäng Pariisi vastu: 11 minutit, 17 punkti, kõik visked 100% sisse. Kui ma õigesti mäletan, said Sa seal vigastada, eks?

Jah, sain teise veerandi keskel kerge peapõrutuse.

Kui palju Sa kahetsed, et see esitus Sul pooleli jäi, arvestades, et sul oli 11 minutiga juba koos selline punktisumma ja Sa polnud Euroliiga tiimi vastu eksinud veel ühelgi viskel?

Arvan, et kogu sellest Dijonis viibitud ajast on see üks mäng, mille peale olen kõige rohkem mõelnud ja see on jäänud kripeldama. Kõik kuidagi klappis ja see oli üks nendest päevadest, millest sportlased räägivad – sul tekib see mingisugune flow state (vooseisund – toim.), kus sa oled asjas nii sees ja 110-protsendiliselt kohal. Tekib tunne, et võid teha ükskõik mida ja see õnnestub. Nagu öeldakse piltlikult maakeeles: korv on nagu ookean. Reaalselt oligi selline tunne ja kui olin need 17 punkti ära visanud, siis ma ei tundnud, et oleksin alles poole pealgi. Need “oleksid ja poleksid” on mõtetest kindlasti läbi käinud ja jääb kripeldama, jah. Samas on see jällegi asi, kus ei saanud juhtunut lõplikult ise kontrollida. Tuleb võtta seda kui positiivset mälestust ja teadmist, et olen selleks suuteline, vahet pole, kes on vastasmeeskond. Tuleb teha tööd selle nimel, et järgmine niisugune vooseisund mingi hetk uuesti tekiks ja seda siis ära kasutada.

Rünnakul mängivad Sinu trumbid pikemate ja suuremate vastu hästi välja ja seda on protokolli numbrites näha. Mida aga protokollist ei näe, on see, kuidas Sa seal “viie” peal endast suuremate vastastega kaitses toime tulid. Jäid Sa ise sellega rahule?

Arvan, et see oli selline koolipoisi keskmine. Kohati mingites mängudes sain väga hästi hakkama, aga oli ka olukordi ja mänge, kus oleks saanud oluliselt paremini. Igas mängumomendis andsin ikka endast sada protsenti. Aga ma üldiselt ei olnud vastaste jaoks kaitses mingi sihtmärk. Lihtsalt asi on nii, et kui vastane on sinust kolmkümmend kilo raskem, siis kõrvaltvaatajana tundub loogiline, et noh, lükkabki ära. Spordimehena sa ei suuda selle peale ratsionaalselt mõelda, et “ah, see ongi nii” – sa ikka tahad mõelda, et oleks saanud paremini ja miks ma siis ei saa. Just lauavõitluse olukorrad olid kõige suurem väljakutse, sest teatud meeskondades oli osade pikkade ainus töö tulla lauda. Nad ei vaadanud, kas pall tuleb nendeni, vaid üritasid minna läbi inimeste. Seal oli selline tunne, nagu auto hakkaks mäest alla veerema ja sa pead proovima seda justkui pidurdada.

Kui Sa Prantsusmaal jaanuaris ja veebruaris olid vastaste jaoks veel veidi tundmatu suurus, siis kas tundsid, et mida aeg edasi, seda paremini Sind skautima hakati? Kas tundsid, et mingid mänguelemendid võeti ära ja pidid hakkama mitmekülgsemalt mängima?

Jah, seda kindlasti. Kui viskad üle 50%-ga kolmesid, siis oleks vastaste treenerina rumal seda mitte tähele panna ja mängijat edaspidi vabaks jätta. Mitte et mind ennegi oleks päris vabaks jäetud, profiili teatakse ju varem ka ja tänapäeva skautingu võimalused on kõigil olemas, aga kohapeal liigas mängides saad korvpalliskeenel tuttavamaks. Alati oli nii, et kui mina olin “viie” peal ja olin sealt juba midagi ära karistanud, siis vastased ei saanud oma väga suuri tsentreid enam nii palju mängitada ja olid sunnitud mängima lühema koosseisuga. Nende suurtel ja vähem liikuvatel meestel on tahes-tahtmata keerulisem perimeetrit katta. Vastased pidi kindlasti muudatusi tegema ja nägin ka kordi, kus keegi sai päris korralikult peapesu, kui mind kuskile unustati või ma kaare tagant midagi valusat neile tegin. Selles mõttes saadi mu mängu natuke rohkem tundma ja siis on endalgi jälle uus väljakutse, et mida ja kuidas juurde panna.

Kas mängijana on see üks paremaid tundeid, kui oled kolmese kotti pannud ja näed, et Sind kattev vastasmängija saab treeneri käest sõimata?

Kas just üks kõige paremaid, aga kindlasti on see hea, jah (Naerab.)! See on mõnus ärapanemise koht. Eks sa oled korvpallurina ise ka ju teises rollis olnud ja saanud peapesu mõne niisuguse olukorra tõttu. Kuid see näitab, et vastased austavad sind, sinu viset või misiganes tugevusi, kui sellised olukorrad tulevad. See näitab, et oled skautingust läbi käinud ega pole niisama platsil ringi jooksev keha.

-Kregor Hermet | Foto: JDA Dijon Basket Facebook

Prantsusmaal alustatakse meie intervjuu tegemise hetkel kohe play-off‘idega. Seal mänginuna, kes on Sinu hinnangul peafavoriit – kas raskustes Monaco meeskond, Pariis või hoopis keegi kolmas?

Kindlasti Monaco, kui neil mängivad kõik mängijad, aga see on niisugune suur “kui” või suur “aga”, arvestades nende hooaega. Nii kaua, kuni nad pole oma esimest mängu täisrosteriga mänginud ja pole näha, et mängijad jätkuvalt pingutavad, ei julgeks ma Monaco peale lõplikult panustada. Kui nad on fookuses ja sada protsenti kohal, siis kindlasti Monaco, sest seal on kvaliteeti lihtsalt nii palju. Aga muidu Pariis. Ja ma ütleks ka, et Nanterre – ma üldse ei imestaks, kui üks meeskond, kes finaalis mängib, oleks Nanterre.

Kuidas Sul Dijoniga suhted on? Ma saan aru, et leping oli selle hooaja lõpuni, aga kas olete rääkinud ka järgnevast aastast või on Sul juba muud kosilased ja midagi kokku lepitud?

Mingi uurimine tekkis suhteliselt vara siit-sealt ning ka Dijoniga tegelikult. Nemad alustasid suhteliselt vara järgmise hooaja kompamist. Sellega on aga selline teema, et ma ei saa midagi sada protsenti kinnitada ega ümber lükata enne, kui on tehtud ametlik kommunikatsioon.

Toimetaja: Intervjuu ilmumise hetkeks on Dijonist tulnud ametlik kinnitus, et Hermet jätkab klubis ka uuel hooajal!

Kas Sa mängisid end selle poole hooajaga Prantsusmaa liigas pildile ka teiste sealse liiga meeskondade jaoks ehk kas tuli huvi ka mujalt Prantsusmaalt?

Jah, ütleme, et meeldivalt mitmest kohast küsiti ja kombati maad. Tundub, et jäin silma ja radarile ning sellist uurimist on olnud. Midagi ma tegin siis vähemalt hästi ja polnud lihtsalt hall mass.

Prantslased üldiselt vist väga hea meelega teisi keeli ei räägi ja inglise keelt eriti ei taheta seal rääkida. Kas korvpalliskeene on piisavalt rahvusvaheline ja välismängijaid nii palju, et seal käib kogu töö ikkagi inglise keeles?

Jah, klubisiseselt on kõik tip-top. Inimesed, kellega on vaja suhelda ja suhtlema pead, räägivad vähemalt rahuldaval tasemel inglise keelt. Kui aga sealt väljaspoole vaatad, siis on selle keelega ikkagi suhteliselt hapu. Poodi minnes on väga suur tõenäosus, et sulle inglise keeles vastu ei räägita. Selles mõttes on arvamus nendest tõsi – nad on oma keele ja rahva üle nii uhked, et keskmisel inimesel seal inglise keelt vaja pole. Kui oled sportlane korvpallimeeskonnas, on töökeel suuresti ikkagi inglise keel, kuigi prantsuse keelt viskab vahepeal sisse, aga seal saab inglise keelega hakkama.

Üks asi veel, mida prantslased suurepäraselt oskavad, on streikimine. Mitut streiki Sa Dijonis oleku ajal nägid?

Nägin, kuidas linnast väljas põletati heinapalle – need olid põhiliselt põllumehed, kes seal streikisid. Üks päev oli pool linna kinni pandud, kuna traktorid sõitsid linna ja tänavatele visati sõnnikuhunnikuid. See on seal aga nii tavapärane, et politseinikud kaitsevad streikijaid ega lase inimesi neile ligi, et kõik saaksid rahulikult streikida. Meeskonnas paar kohalikku tegid ka nalja, et töötada neile ei meeldi, aga streikida meeldib ja kogu aeg on millegi üle nuriseda. Kuigi ma ütleks, et arvestades, kui väga nad on seaduste, määruste ja ametühingutega kaitstud, on neil pigem hea elu.

-Kregor Hermet | Foto: BC KAEV/CRAMO Facebook

Kui palju Sa oled pärast lahkumist Kalev/Cramo koduseid tegemisi jälginud? Kui palju on kriipinud see, et erinevate vigastuste ja lahkumiste tõttu on tiimi eesliin hooaja teises pooles ikkagi üsna hõre olnud? Lisaks Sinu minekule oli ju teisi lahkumisi veel ja siis tulid traumad ka.

Sellest ajast peale, kui ära läksin, olen Eesti liigat palju jälginud, Kalev/Cramo mängudest olen vist kõik peale ühe ära vaadanud. Vaatan teisi mänge ka, aga neid rohkem sellise kõrvaltseisja pilguga. Kalevi mängudesse lähen aga nii sisse ja tunnen samasugust närvilisust nagu siis, kui oled meeskonnas vigane ega saa aidata – tooksin sellise paralleeli. Kuna olin sel hooajal veel selle meeskonna osa, on see kõik värske. Hoian neile pöialt, tahan parimat ja näen, et situatsioon ei ole kerge. Ikka vahel hiilib see mõte pähe.

Aga Sinu lahkumine Kalev/Cramost kulges positiivses õhkkonnas ja mingit paksu verd sinna vahele ei jäänud kummaltki poolt?

Mitte mingeid probleeme polnud, nad olid ülitoetavad, kui Dijoni leping lauale tuli. Pärast seda viimast mängu Nordi spordihoones Riia VEF-i vastu tehti soe tänuavaldus. See oli väga soe laialiminek, siiamaani oleme kontaktis ja mulle lähevad korda nende tegemised ja vastupidi.

Millal Sa siin Eestis uuesti treenima hakkad ja kuidas Sa selle suve veedad?

Praegu ongi puhkus. Sellist suurt ja intensiivset tööd praegu pole – puhkan ja mõni päev liigutan kordamööda, sest päris niisama ma nagunii istuda ei suuda. Praegu on pigem puhkus ja poole juuni pealt hakkab koordineeritud koondise tegevus. Eks sellest ajast hakkab tõsisem töö ja koondise juures trenni tegemine. Niisugune võimalus on vähemalt olemas. Siis tulebki mängude aken ja juuli keskel vaatame edasi, olenevalt sellest, kas augustis on ka aken või ei ole. See programm on koondise jaoks paigas ja siis tuleb vaadata, kuidas seda kõike koordineerida. Põhimõtteliselt hakkab koondis juuni keskel, aga eks ma tahan tegelikult teha palju tööd, et füüsiliselt keha järgmise hooaja alguseks valmis saada.

scroll to top