Close

INTERVJUU | Kraadiga ärimehe Matthias Tassi suur siht on Eesti koondis ja mõni tugev Euroopa profiliiga

-Matthias Tass | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpallifännidele saab algav suvi olema loomulikult täielik maiuspala, kui meie koondis valmistub septembri alguses peetavaks EM-finaalturniiriks. Üks nüanss, mida saab olema väga huvitav jälgida, on neli viimast aastat USA-s ülikoolikorvpalli mänginud keskmängija Matthias Tassi sobitumine koondisepuslesse. Vähemalt sama põnev on ka ootus, kus liigas saab Tass alustada oma profikarjääri.

23-aastase ja 208 cm pikkuse tsentri neli aastat Saint Mary’se ülikoolis kulgesid põlvetraumade tõttu kohati üle kivide ja kändude, aga viimasel hooajal tegi Tass heal tasemel väga korralikud numbrid. Eestlane sai ennast nelja aasta jooksul proovile panna mitme praeguse ja tulevase NBA mängumehe vastu ning üheks valikuks oli tal endalgi jääda ookeani taha ennast NBA klubidele tõestama. Aga soov koondisega EM-ile minna oli suurem.

Korvpall24 portaal käis Tassiga juttu rääkimas Kalevi spordihallis n-ö korvpallikodus, kus platsil toimuvat jälgides ja ka kõigi tema kolleegidega rääkides on selgelt aru saada, et Tass on “missiooniga mees”, kelle peamine siht on ennast koondise põhikoosseisu mängida. Nagu Tassi puhul tavaks on olnud, siis intervjuu oli taas väga meeleolukas ning vastustes kindlasti pettuma ei pea. Jututeemadeks on loomulikult ülikooliliiga, NBA, Eesti koondis, ees ootav profikarjäär ning kahjuks ka tema põlvede tervis.

Matthias, Sul on nüüd ülikool läbi, kas kraad on ka käes?

Mul on kraad käes.

Kes Sa nüüd oled?

Ma olen ärimees, kõva ärimees olen (Muigab.). Sain majanduskraadi. See on mul käes ja olen nüüd ärimees. Mingit spetsiifilist asja seal polnud. Saint Mary’ses oli võimalik veel võtta finantstemaatikat ja muid asju, aga otsustasin, et valin sellise üldise õppe ja saan suure pildi majandusest kätte.

Enne, kui Sa täiskohaga ärimeheks hakkad, mängid loodetavasti vähemalt kümnendi või äkki isegi kaks ka profikorvpalli?

Eks see ole suur küsimärk, mitu kümnendit mul tuleb pärast kõiki neid põlveoppe. Arstid ütlesid, et paar aastat jääb karjäär lühemaks, sest laua peal on käidud juba mitu korda ning seda ühe ja sama põlve pärast. Võimed on sellest põlvest 10% mahus läinud, aga samas on need viimased kaks aastat mul üpriski edukad olnud. Arvestades, et mul pole olnud offseason‘it, kus tavaliselt mängijad paremaks saavad. Mina olen pidanud sellel perioodil vigastustest taastuma. Ajastuse mõttes on see kehv, kuigi vigastused on muidugi alati kehvad. Kunagi pole ühtegi head vigastust. Aga loodame, et minu karjäär tuleb 10-15 aastat.

Paranda, kui ma eksin, aga Sinu mängustiil on selline, mis otseselt atleetlikkuse peale üles ehitatud pole. Pigem osavus, oskused ja mängutarkus.

Ega Eestist neid atleetlikke poisse nagunii väga ei tule. Arvestades, milline ma esimesel aastal ülikoolis olin, siis on mul atleetlikkus kindlasti paremaks läinud. Seal pannakse sellele palju rõhku, nii jõusaalis kui ka korvpalliplatsil. Aga jah, USA-s kippus minu mängustiil olema rohkem selg ees. Mängujoonis on Saint Mary’ses ka viimased 15 aastat sama olnud – üks pikk korvi all, kes on väga hea pukis mängija. Praegu olen sellega harjunud, aga eks tulevikku silmas pidades üritan seda rohkem muuta ja rohkem ka kaare taga mängida. Eks omad nipid ära ei kao ja need liigutused, mis mul korvi all on, jätan mällu. Loodetavasti need aitavad kunagi tulevikus välja.

Kas ülikoolikorvpallis oli neid hetki ka, kus tundsid mõnu, kui atleete lollitada sai? Meestel on küll kõrge hüpe, aga hüppavad valel ajal ja vales kohas.

Lennukooli oli seal küll väga palju (Naerab.). Näitad neile palli ja nad kohe hüppavad selle peale. See oli küll lõbus, aga samas kaitsta on neid mehi raske ja lauavõitluses on veel raskem. Kui nad hüppavad sinust üle, siis on keeruline. Oli ka väga mitmekülgseid mängijaid, kelle vastu ülikoolis mängida sain. Olid sellised, kes olid minusuguse kehaehitusega ja mängisid korvi all, kuid oli ka selliseid, kes hüppasid kaenlaalusega vastu rõngast. Väga huvitav oli seda näha.

Sinu viimane hooaeg oli numbrite põhjal päris edukas. Kui palju Sa tagasisidet said, et tegid hea hooaja? Kas Sul tekkis selleks aastaks mingeid variante juba hooaja keskel?

Ei saa öelda, et selleks aastaks variante tekkis. Üks pakkumine küll tuli kohe kiirelt pärast hooaja lõppu. Ühel Itaalia klubil sai pikk mängija vigastada ja neil oli uut vaja. Aga nad lõpuks otsustasid, et kui play-off‘is mängivad, siis võetakse ikka veidi kogenum mees, mitte poiss ülikoolist. Tagasisidest rääkides, siis treenerid ikka lootsid, et oleksin aastaks veel (ülikooli) jäänud. Rääkisid, et mul oli küll hea aasta, aga järgmine aasta oleksin ma veel kõvasti parem. See oli tüüpiline ameerikalik suhtumine. Samas numbrite poolest oli areng nii isiklikus kui ka meeskondlikus mõttes kindlasti olemas. Lõpetasime kogu riigi arvestuses kõrgel kohal. March Madness’il kahjuks UCLA vastu langesime, aga oli siiski üpris tasavägine mäng. Ütleksin, et meil oli väga edukas hooaeg, aga alati oleks võinud paremini minna.

Millal Sa lõpuks tegid sellise otsuse, et ei kasuta koroonaklauslit, et üks aasta veel ülikoolis mängida?

Otsuse tegin lõplikult paar päeva enne seda, kui agentuuriga käed lõin. See oli aprillikuus. Kuu aega oli selline periood, kus ma panin kõik plussid ja miinused paberile kirja ja lõpuks tundus, et veidi rohkem oli plusse profikorvpalli poolel. Usun, et tegin õige valiku. Aga isegi, kui ei teinud, siis enam pole midagi teha, sest ülikooli ma tagasi minna ei saa. Enda meelest oli see siiski hea otsus ja olen selle üle õnnelik.

Oli Sul reaalselt mingeid NBA võimalusi ka?

Oli küll.

Või on siiamaani?

Praegu enam pole, sest koos agentuuriga otsustasime, et võtame mu nime draftist sel aastal maha. Variant on liituda järgmisel aastal pärast ühte, loodetavasti edukat, professionaalset aastat. Siis ma saan enda nime uuesti üles panna. Isegi kui draftist ära ei valita, siis need suveliigad ja draft combine‘id, mis seal on, saab meeskondadega kaasa teha, nagu Henri Drell meil praegu teeb. Oleks võinud juba sel suvel NBA asju kaasa teha, aga kuna teadsin, et meil on MM-valikmängud ja EM-finaalturniirile soovin ka ennast satsi mängida, siis otsustasin prioriteediks seada rohkem seda, et teeks suvel rohkem Eesti koondisega trenni, mitte ei sõidaks Ameerikas igal pool ringi.

Võib siis öelda, et Sul oli valida kaks head varianti?

Seda kindlasti. Üks variant teisest kehvem polnud, aga kuna ma pole seni ühtegi mängudeakent koondisega kaasa teinud ja kuna ma tõesti soovin EM-il ja MM-valikmängudes mängida, siis pean olema iga päev siin kohal ja andma endast kõik.

Said hooaja lõpus hästi palju meedia tähelepanu USA-s Chet Holmgreni vastu mängides. Said tema vastu hästi hakkama ja tõusid tänu sellele rohkem pildile. Mis mees ta selline on? Teda ennustatakse kohati isegi drafti esimeseks valikuks.

Ta on selline huvitav mees. Naljakas kirjeldada, aga ta on väga sarnane Henriga (viipab lähedal istuva Henri Veesaare suunas – toim.). Umbes sama pikk, sama peenike ja mängustiil on sarnane. Nad mõlemad oskavad kolmest visata ja mõlemad on väga atleetlikud. Ütleme, et tema trump on see, et temast võib mingil hetkel tulla väga hea NBA mängija. Kas ta praegu seda on? Mina isiklikult ütleks, et ei ole. Need viimased kaks kohtumist, mis me nende vastu mängisime… kui sa oled NBA mees ja arvad, et oled number kaks draftivalik, siis sa peaksid ikkagi tugevalt meist teistest üle olema. Aga nagu nägime, siis seda ei juhtunud. Paar nädalat tagasi oli kuskil intervjuu, kus Chet Holmgreni käest küsiti, kes tema arvates on NBA-s kõige parem mängija ja tema ütles, et paari kuu pärast on see tema. See oli huvitav (Muigab.). Aga kindlasti on ta talent ja ühel hetkel võib temast ka väga edukas NBA mängija tulla. Elame-näeme, kuidas need esimesed paar aastat tal seal tugevate meeste vahel välja tulevad.

Sa said USA-karjääri alguses mängida ka Rui Hachimura vastu. Kas tema läks NBA-sse kõvema mehena või kuidas Sa hindad?

Tundub, et ta on Washington Wizardsis ikkagi põhimees. Kaks esimest aastat olid tal minu mäletamisel ikka väga edukad, viskas keskmiselt 13-14 punkti kanti. Olles näinud, milline ta oli ülikoolis ja mida ta tegi esimesel ja teisel aastal NBA-s, siis ta on ikka väga kõva kaliibriga mängumees. Kui võrrelda teda Chet Holmgreniga, siis ma ütleks, et Hachimural on veidike rohkem seda füüsilist poolt, mis on NBA-s väga vajalik. Usun, et Hachimural võivad need esimesed paar aastat NBA-s veidike edukamaks jääda, kui Holmgrenil need olema saavad, aga see on ainult minu arvamus.

Eestil pole pärast Martin Müürseppa NBA-ga enam seost olnud ja ühtegi otsest võrdlusmomenti pole ja peab kuidagi kaudselt hinnanguid andma. Kui Sa oled saanud mängida Hachimura ja nüüd Holmgreni vastu, siis kui suur samm on näiteks Sinul puudu sellest tasemest, et saada NBA klubis pingi peale ja olla rotatsioonis sees?

Kõige naljakam on, et see vahe pole tegelikult üldse suur. See on nii minimaalne, et tundub lausa uskumatu. Kui sa mängid nende meeste vastu, siis sa mõtled, et need mehed olid NBA draftis top 10 valikud mõlemad, Chet võib-olla saab olema isegi kõrgeim valik. See on ikka uskumatu. Tegelikult meil on isegi siin koondises need mehed olemas, kes võiksid sellisel tasemel mängida. Aga miks meid ei valita, jääb alati küsimuseks. Miks me sellele tasemele ei jõua, seda ei oska öelda. Aga ma ütleks, et erinevus minu, Rui Hachimura või Chet Holmgreni vahel pole väga suur. Neil on rünnakul ehk suurem arsenal, aga lõppude lõpuks on tähtis ju see, kes mängu võidab. Hachimura vastu võitsime konverentsiturniiri meie, Holmgreniga võrreldes võitsid konverentsiturniiri nemad, aga samas kodus saime me nad korra kätte. Selles mõttes polnud vahe suur. Mingisugune tasemevahe kindlasti on, aga see pole väga suur.

Sind võrreldi ühes USA portaalis austerlase Jakob Pöltliga, kes San Antonio Spursis mängib. Näed Sa endal temaga ka mingit võrdlusmomenti?

Kindlasti. Kõige naljakam on, et olen väga palju just San Antonio mänge vaadanud, sest nende tsenter Jock Landale on üks Saint Mary’se legend. On näha küll, et ma pole hetkel isegi lähedal sellele tasemele, aga kui piisavalt tööd teha, siis on võimalik sinna jõuda.

Kui palju need Saint Mary’se legendid, nagu Patty Mills, seesama Jock Landale või Matthew Dellavedova käivad ülikooli juures?

Kui mina mai lõpus lahkusin, siis Dellavedova oli selleks ajaks meiega juba kaks nädalat trenni teinud. Ma ei tea, millal NBL-is ehk Austraalia liigas hooaeg lõppes, aga mees oli juba tulnud Ameerikasse tagasi ja tegi meie poistega trenni. Just siis, kui mina lahkusin, tuli ka Jock Landale. Patty Millsi pole seal vist väga kaua nähtud. Ma ei tea, mis põhjused sellel on. Aga enamus mängijad, kellel on hooaeg lõppenud, tulevad alati tagasi ja teevad trenni nende ülikoolimängijatega, kes parasjagu kohal on. Juulis on meil toimumas üritus, kus kõik vanad Saint Mary’se mängijad tulevad kokku ja eks siis ole näha, kes sinna jõuavad. Meil on üks tähtede mäng ka plaanitud, see võib väga vahva üritus tulla.

Mis mõte sellel on, et profid tulevad suvel oma vanasse kooli treenima? Kas see on selleks, et natuke midagi oma ülikoolile tagasi anda ja sealseid noori aidata või siis ikkagi selleks, et ennast heas keskkonnas vormis hoida?

Arvan, et see pole mitte üks või teine, vaid mõlemad. Esiteks saab treeneritega suhteid hoida ja kõigest rääkida ning lisaks teha iga päev kvaliteetset trenni. Kui teised vanad mängijad ka kohale tulevad, siis sa ei mängi ju ainult noorte vastu. Kõige huvitavam on see, et paljud nendest meestest mängisid omal ajal üksteisega koos. Kui näiteks Dellavedova mängib Austraalias ja Jock Landale mängib NBA-s, siis neil pole olnud hooaja jooksul võimalust teineteist näha. See on selline kokkusaamise üritus.

-Matthias Tass ja Chet Holmgren | Foto: James Snook-USA TODAY Sports/Scanpix

Ma võrdlesin Sinu ja Maik-Kalev Kotsari viimase aasta numbreid ja need on väga sarnased. Kotsar on nüüd oma kahe esimese Euroopa-aastaga väga võimsa arengu teinud ja mänginud ennast Euroliiga klubide jaoks pildile. Kas Sa ise näed ka, et Sinu lähtekoht on enam-vähem sama, mis Kotsaril oli?

Kummal paremad numbrid olid (Naerab.)?

Mõnes kategoorias olid Sul ja mõnes temal. Punkte oli Sinul rohkem.

Väga hea! See on kõige tähtsam (Naerab.). Arvestades, et Maik tuli ülikoolist Saksamaa meistriliigasse ja kohe kaks esimest aastat nii domineerivalt tegi, siis see sillutas kindlasti teed ka kõigile teistele eestlastele, kes tulevad Ameerikast või lähevad ka Eestist kuskile välismaale mängima. Ta on väga konkreetse nurgakivi paika sättinud. Ma ise loodan, et saan esimesel aastal Saksamaa, Hispaania, Itaalia või Prantsusmaa meistriliiga tasemele mängima ja teen samasugused esimesed kaks aastat, nagu Kotsar seda tegi. Maik on muidugi veidi paremate ülikoolisaavutustega, sest tal on esimesest aastast näidata final four‘i pääs. Minul oli kõige parem ainult 32 parema sekka jõudmine. Aga ma kindlasti loodan, et isegi kui esimesed aastad ei tule nii edukalt kui Kotsaril, siis umbes sinna lähedale küll.

Sa nimetasid need riigid, kus tahaksid esimese profihooaja teha, aga mis on Sinu unistuste mängupaik Euroopas?

Tundub, et palju eestlasi on maandunud Hispaaniasse.

Soe ja mõnus kliima?

Tundub, et mõnus soe koht on, jah. Ei tea, kas see kliima meeldib või on seal mängimine nii lõbus, aga tundub, et see oleks väga hea koht, kus alustada. Muidugi ei saa öelda, et Saksamaa on halb koht. Eriti arvestades, mida Kotsar seal tegi. Oleksin väga rahul, kui nendest kahest riigist mingid pakkumised tulevad. Nimetasin need neli riiki sellepärast, et minu agentuur ja agent ütlesid, et sealsed liigad oleksid need, kuhu nad mind sihiksid. Eks näeme, kuidas see nende poolt välja tuleb.

On Sul agendiga mingeid jutte olnud? Kas klubid juba koputavad või on natuke vara selle jaoks?

Tundub, et selle jaoks on veel liiga vara, sest hetkel veel on täielik vaikus. Alati, kui ma kellegagi räägin sellest teemast, et kuhu ma järgmisel aastal mängima lähen, siis ma ei oska midagi öelda. Minu jaoks on see esimene aasta ja pean õppima, kuidas agentuuri töö ja välismaal mängimise asi käib. Ma olen selles osas täielik rookie (kollanokk – toim.). Tuleb näha järgmise paari nädala või kuu jooksul, kuidas need asjad käivad. Loodetavasti midagi tuleb lauale. Kunagi ei tea, äkki tulen TalTechi.

Nüüd on käes see aeg, mida mina pikalt ootasin – kõik kolm tsentrit, Rauno Nurger, Kotsar ja Sina olete ülikooli lõpetanud ja koondise jaoks saadaval. Kes on hetkel Eesti koondise esitsenter?

See on hea küsimus. Oleme siin viimased paar päeva nalja teinud, et kui viimased 20 aastat tundus, et Eesti koondisel on pikkadest puudu, siis…

Nüüd ei ole tagamehi?

Ei ole tagamehi, jah (Muigab.). Aga nüüd on pikkasid nii palju, et ei jõua kokkugi lugeda. Äkki teemegi hoopis nii, et mina olen “kolme” peal, Kotsar “nelja” peal ja Nurger “viie” peal? Tead, ma ei hakka sulle ütlema, kes siin esitsenter on (Muigab.).

No ma pidin selle ära küsima…

Muidugi. Aga Maik on suurepärase töö siiamaani ära teinud, nii et äkki tema on?

On teil trennis omavahel parem tunnetus ka, kuna olete kõik USA ülikoolidest läbi käinud? Mingid omad jutud?

Seda kindlasti. Me kõik räägime oma kogemustest. Isegi mitte ainult pikad mehed, vaid Janari Jõesaar ju samuti ja nooremad ka, kes veel USA-s on, nagu Mark Jaakson ja teised. Meil on alati hea võrrelda, millised olid meie kogemused USA koolidega. Siin on palju võrdlusmomente, kuna koolid on nii erinevad. Minu kool oli näiteks palju väiksem kui Kotsari ülikool.

Sul on veel tegemata koondisemäng kodupubliku ees Saku Suurhallis. Võimalus selleks on 30. juunil, aga esmalt on vaja ennast koosseisu mängida ja platsile saada. Ootad Sa seda momenti?

Kindlasti ootan. Eks ma teen tööd, et kuidagi koosseisu mahtuda, aga see on esimene tsükkel, kui ma seda asja siin kaasa teen. Elame ja näeme, kuidas peatreener Jukka (Toijala) otsustab. Järgmised kaks-kolm nädalat tuleb väga kõva nügimine. Mehi on nii palju, et kõik võistlevad oma koha eest.

On Sinu jaoks Eesti koondise publik ka kuidagi eriline? Saab linnukese kirja, et see asi on tehtud?

Kindlasti. Olen ühe korra Eesti meestekoondist n-ö esindanud, aga istusin pingil. See oli Suurbritannia vastu mängus mitu aastat tagasi Kalevi spordihallis. Platsile ma siis ei saanud, nii et järgimine eesmärk olekski see. Aga siin võib veel igasuguseid asju juhtuda.

EM-finaalturniir on Eesti jaoks väga suur sündmus. Nagu ma aru saan, siis sinna koosseisu mängimine on kindlasti Sinu plaanides?

Muidugi.

Kui palju oma maailmajao meistrivõistlustel mängimine korvpallurile tähendab?

Oma riigi esindamine tähendab korvpallurile kõike. Olen seda nii palju kuulnud oma treenerite käest, kes olid varem mängijad. Nad kogu aeg küsivad, et kas sa saad Eesti kodakondsust jagada, sest ma tahaks ka koondise eest mängida. Koondise esindamine on kindlasti suur asi, vahet pole, kes sa oled. Mina oleks väga uhke enda üle, kui suudaksin ennast mängida rahvusmeeskonna rivistusse ja lisaks siis veel ka tegusid teha.

EM-finaalturniiril on lühikese aja jooksul palju mänge. Sul on noortekoondistest sellised kogemused olemas, aga nüüd pikemat aega enam mitte. Kui erinev on ettevalmistus sellise turniiri jaoks? Kas te peate midagi teistmoodi tegema?

Arvan, et treenerite jaoks on see kindlasti väga raske ettevalmistus, sest nemad peavad tegema kogu selle töö, et meid ette valmistada. Meie peame tegema tööd, et kehad oleksid valmis nii tihti mängima. Väga tihedalt on mängud küll, aga oleme siin kõik professionaalid ja peame tegema endast kõik, et hoida oma kehad nii lähedal sajale protsendile kui võimalik.

Tuleme lõpetuseks korra algusesse tagasi. Sa rääkisid oma põlvetraumadest ja olid karjääri planeerimisel veidi ettevaatlik. Kas Sa pead sellepärast nüüd juba noore mängijana midagi teistmoodi tegema? Kas pead tegema mingeid eriharjutusi, et põlve hoida?

Teoreetiliselt ei pea. Kõik lisaharjutused olid rohkem taastusravi programmi osa. Tähtis on muidugi see, et mingid võimed on põlvest kadunud, aga see ei takista mind eriti midagi tegemast. Arvestades, kui palju operatsioone oli ja kui edukas oli mul lõppenud aasta, siis on näha, et mentaalselt on mul kindlustunne olemas. Olen võimeline kõiki asju tegema. Pean väikest põlvekaitset kandma, aga see pole kohustuslik. See on puhtalt soovituslik ja endale mentaalselt abiks, sest tunnen ennast selle põlvekaitsmega kuidagi enesekindlamalt. Selle jaoks ma kannan seda ja väga see mind tagasi ei hoia.

Palju Sa senise karjääri jooksul siis noa all käinud oled?

Kolm korda. Omajagu on neid tulnud, aga mind see ei takista.

Loodame, et rohkem ei tule.

Oi, seda kindlasti. Kui selle põlvega veel midagi juhtub, siis võib olla väga pahasti. Siis jääb neid aastaid karjääris järjest vähemaks. Aga loodame, et midagi ei juhtu (koputab kolm korda vastu põrandat – toim.).

scroll to top