Eestis on mitmeid korvpalliperekondasid, kus armastus ala vastu on edasi kandunud põlvest põlve. Pole aga harvad ka juhused, kus spordipisik küll möllab peres jõuliselt, aga ala valikuga minnakse hoopis teist rada. Korvpall24 portaal otsustas ühe sellise loo veidi ka lahti rääkida, kui tegime intervjuu tippujuja Ralf Tribuntsoviga.
Lugematul korral Eesti meistriks kroonitud 28-aastase Ralf Tribuntsovi isa on teatavasti endine Eesti meistriliiga tasemel mängija, hilisem treener ning praegune Kadrina Karude mänedžer Raivo Tribuntsov ning vend Raimond on mänginud Rakvere Tarvas meistriliiga korvpalli ning esindamas hetkel samuti Kadrina Karude värve.
Uurisime Ralfilt, kuidas on see võimalik, et tema niimoodi pallile käega lõi ning hoopis basseiniveest oma spordiarmastuse leidis, kui palju ta elab kaasa isa tegemistele Kadrina Karudega, millal ta vennaga viimati üks-üks mängis ja mis seisuga lõppeks nende tänane omavaheline kossulahing ning kes kuuluvad tema ujujatest koostatud sümboolsesse korvpalliviisikusse. Ujumisest ja tema seitsme aasta tagusest USA üliõpilasliiga triumfist Lõuna-California ülikooli (USC) ridades räägime samuti.
Kas Sa oled lapsepõlves harrastanud ka teisi spordialasid lisaks ujumisele? Kui jah, siis missuguseid? Kui vanalt Sa spetsialiseerusid ujumisele ning miks Sind vee poole tõmbas?
Minu valik number üks oli ujumine, samaaegselt käisin paar nädalat korvpallitrennis. Kuna olin tol ajal pikk ja peenike poiss, siis suruti mind korvi all ära. Mis seal salata, mulle sai esimestes trennides selgeks, et ega mul korvpalli mängimine hästi välja ei tule. Seega naasin ujumise juurde. Tekkis äratundmine, et see on n-ö minu ala. Mulle meeldis mööda vett libiseda ning olla kaaluta olekus.
Kuidas Sa end hetkel identifitseerid, kas oled rohkem tippsportlane või treener ehk kas Sul tippspordi mõistes on veel ambitsioone?
Hetkel kaldun rohkem treeneriameti poole, kuid uuel aastal pean tegema lõplikud otsused. Eestis ujun tõenäoliselt oma lõbuks edasi, kuid Eesti ja maailmatase on kaks erinevat maailma. Ujumisliit on mind moosinud ja teinud omapoolse pakkumise, et ma jätkaks tippsportlasena.
Teades, et Su isa Raivo on endine korvpallur ja siiani aktiivselt korvpallis sees ning vend Raimond mängib Eesti tasemel korvpalli, siis tekib õigustatud küsimus, kuidas Sul ikkagi õnnestus nende tallatavalt rajalt kõrvale kalduda?
Nagu eespool öeldud, siis sain aru, et korvpall pole päris minu jaoks. Isa ja vend ei surunud mind ka vägisi korvpallitrenni.
Kui palju Sa nooruspõlves isa mängimas nägid ja kaasa elasid?
Ma pole isa praktiliselt üldse tema tipptasemel mängimas näinud. Vanemas eas olen, kuid siis polnud ta enam oma parimal tasemel.
Millises rollis oli Su isa Raivo Rakvere Tarva hiilgeaegadel?
Ta polnud seal juhtfiguuride hulgas, kuid andis noortele trenne ning oli lühikest aega minu mäletamist mööda ka abitreeneri rollis.
Mis Sa arvad, miks korvpall Rakvere inimestele nõnda palju korda läks, et Kastani Arena oli rahvast pungil?
Mäletan suurepäraselt 2010. aasta finaalseeriat. Rahvas elas täiel rinnal kaasa ning saalis oli kõva möll. Andres Sõber on Eesti korvpallis jätkuvalt suur nimi, lisaks sattus tol aastal kokku eriti hea mängijate kooslus, eesotsas kogenud Valmo Kriisaga.
Kui palju oled kõrvalt kaasa elanud isa tegemistele Kadrina Karudega? Kui palju isa Sind oma korvpallimuredesse ja -rõõmudesse kaasab või neid Sinuga arutab?
Minu isa Raivo on tüüpiline Eesti mees (Muigab.). Rõõme jagab alati ning muresid reeglina ei kurda. Saan aru, et isa on sügav korvpallifanaatik ning saab oma korvpallist vajaliku energiasüsti Kadrina Karudega möllates kätte. Mõistagi on mul hea meel, et Karudel hästi läheb.
Millal viimati vennaga üks-üks mängisid ning kui peaksite seda täna tegema, siis mitu punkti Sa saaksid?
Viimati mängisime vennaga 10-15 aastat tagasi. Iseasi, kas seda mängimiseks saab nimetada (Naerab.). Tol ajal oli mul venna vastu pikkuse eelis ja mängisin ainult selg ees korvi alla. Usun, et kui mängiksime praegu, siis saaksin mõne punkti üksnes kaugvisetest, sest vennal on paremad oskused.
Kas Sa jälgid korvpalli? Kui jah, siis milliseid sarju ning liigasid?
Korvpalli eraldi ei jälgi, ainult seltskonnas, kui telerist korvpall tuleb. Siiski olen vaadanud mõned korrad ära Euroliiga finaali ning mõnda üksikut Eesti koondise mängu.
Mis meeskonnale enim pöialt hoiad või kaasa elad?
Mõistagi elan kaasa Kadrina Karudele.
Kes on lemmikmängijad Eestist ning välismaalt?
Eestlastest meeldib kogu Kadrina Karude võistkond, aga eriti Raimond Tribuntsov ning Kristo Saage. Lisaks tooksin välja Maik-Kalev Kotsari, kes oli minu koolivend Audentese päevil. Üldiselt kipuvad lemmikmängijateks olema enda tuttavad. Välismaalt on lemmik pallur kuningas LeBron James. Tean, et paljud kritiseerivad teda, kuid mulle meeldib ta oma olekult ning korvpalli suhtumise poolest.
Millise mulje jättis hiljuti Milanos toimunud EM-il mänginud Eesti koondis, kes mängijatest avaldasid kõige rohkem muljet ning miks just nemad?
Mänge ma eriti ei jälginud, kuid meediast lugesin ühe võidu ja kahe napi kaotuse kohta. Meil on noor koondis ja usun, et see turniir oli neile kasulik kogemus ja hea tuleviku väetis.
Kui palju on ujumisringkondades korvpallihuvilisi ning kui peaksid ujujatest panema korvpalliväljakule viisiku jagu mängijaid, siis kelle valiksid ja mis positsioonidele?
Kindlasti saaksime kokku väga ägeda ja võitlusvõimelise viisiku (Muigab.). Tsentri positsiooni täidaks Pjotr Degtjarjov. Ta on pikk – 203 cm – ning mängib rahvaliiga tasemel korvpalli. Ülejäänud kohtadele kandideeriksid Martin Liivamägi, Martti Aljand, Kregor Zirk ning Martin Allikvee. Mängijate täpsemad positsioonid selguksid jooksvalt kohapeal.
Kas ujumistrenn Sind ära ei tüüta? Kõrvaltvaatajale tundub see üsnagi üksluine tegevus. Kuidas motiveerid end näiteks mahutreeningul ujuma vajaliku kilometraaži? Kui palju Sa keskmiselt treeningutel ujud distantsiliselt?
Mind isiklikult treeningud ära ei tüüta. Tõsi, rutiinitaluvus peab olema hea, kuid see on osa treeningutest, mida ära jätta pole ka võimalik. Sprinteritena ujume ühel treeningul mahutegemise perioodil 5-6 km. Mida lähemale tuleb võistlus, seda lühemaks, kuid samas intensiivsemaks ujumislõigud muutuvad. Võistluse lähenedes ujume umbes 2-3 kilomeetrit.
Kui palju oled Sa ujulates näinud korvpallureid, kas siis tõsiselt treenimas, taastusravi tegemas või niisama suplemas? Kui heaks hindad enda teadmiste kohaselt Eesti korvpallurite ujumisoskust?
Olen näinud ujumas Andres Sõpra ja hiljuti nägin Rakvere Tarva võistkonda ka basseinis liigutamas. Üldiselt tundub mulle, et korvpallurite kehad ei sobi ujumiseks. Pidevate suunamuutuste tõttu on nende liigesed justkui jäigemad ehk puudub ujumiseks vajalik plastilisus ja painduvus. Samas taastumise mõttes teeb ujumine kindlasti head, sest see lõdvestab lihaseid.
Ujumine on noorte sportlaste ala, seda eriti naiste hulgas. Millest on see Sinu hinnangul tingitud ning kas oled seetõttu näinud ka sageli verinoorte sportlaste üleforsseerimist?
Tõepoolest, olen nõus. Naiste areng on kiirem, nad muutuvad kiiremini naiselikumaks. Neile annab eelise tugev südame pumpamine. Noore inimese lihased ei tooda nii palju piimhapet, seega ei väsi nad nõnda ruttu. Toome näiteks Baltikumi parima ujuja Ruta Meilutyte. Ta tuli juba 15-aastaselt OM-võitjaks. Ta oli juba sel ajal ülijõulise stiiliga ujuja, kuid seejärel peatus tema areng mitmeks aastaks. Nüüd on ta sisuliselt oma hiilgeaegade juures tagasi.
Kes on sinu hinnangul Euroopa ning maailma hetke kolm kõige paremat ujujat ning miks just nemad?
Esiteks Dylan Carter. Tegu on minu võistkonnakaaslasega ülikooli ajast. Ta võitis kolmel MK-etapil järjest kõik kolm sprindiala (50 m selili, 50 m liblikat ning 50 m vabalt). Teiseks õed Louise Hansson ja Sophie Hansson, kes on ka minu kooliõed. Nad on sihvakad tüdrukud, kes jäid silma väga töökatena. Lisaks veel David Popovici. Tegu on 17-aastase Rumeenia noormehega, kes on juba tulnud maailmameistriks. Tal on täielik õpikutehnika ning teda on lust ujumas vaadata.

2015. aastal õnnestus Sul Lõuna-California ülikooli (USC) koosseisus tulla NCAA ehk USA üliõpilasmeistrivõistluste võitjaks. Palun meenuta, kuhu Sinu ülikoolikaaslased on ujumises jõudnud? Kas märkasid juba ülikooli ajal, et neil on mingi x-faktor, mis viib nad tippu?
Saavutasime ülikoolide arvestuses tol aastal 4. koha, lisaks võitsime 4×100 meetrit vabalt teateujumises kulla. Väga vägev tunne oli. Minu tiimikaaslaseks oli siis näiteks Santo Condorelli, kes on saavutanud olümpial 4. koha. Tema trumbiks oli suurepärane jõu tõmbesse rakendamise oskus. Teiseks Dylan Carter, juba eelmainitud ujuja, kellel oli väga hea keha tunnetus ning oma organismi tunnetus. Ta teadis suurepäraselt, millal puhata ning millal ja mida süüa. Ning veel Cristian Quintero, kes on väga haritud, omades magistrikraadi matemaatikas ja mõistagi oli temagi meeletult töökas.
Kas puutusid ülikooli ajal kokku ka mõne hiljem kaugele jõudnud korvpalluriga, kas siis oma ülikoolis või mujal?
Nägin oma ülikoolis kõndimas Kobe Bryantit, puhaku ta rahus. Kahjuks ei saanud tema loengust osa võtta.
Ujumistreenerite suust kostub tihti lause, et mõnel sportlasel on väga hea veetunnetus ning ta justkui liugleb mööda vett. Palun anna nõu, kuidas tavainimene võiks aru saada, mida see veetunnetus tähendab?
Tavainimesel on seda üsna raske märgata. Mõni laps seisab hästi näiteks käte peal, seega lapsevanem võiks oma lapse annet märgata. Siinkohal võib tuua võrdluse viskekäega korvpallist. Mõnele mängijale on antud n-ö jumalast viskekäsi, samas teine mängija teeb iga trenn näiteks 1000 viset, aga sellest hoolimata eriliseks snaipriks ei saa.
Millises vanuses võiks lapsevanem suunata oma lapse ujumisega tutvuma selleks, et ta ujumise baasteadmised selgeks õpiks?
Arvan, et võiks alustada juba kasvõi esimesel eluaastal, sest sisuliselt elab laps ema kõhus vee sees. Pealegi olen kuulnud, et kui laps kuni kaheksanda elukuuni vette panna, oskab ta automaatselt vees hõljuda. Lisaks on väikelapsed plastilised ja Eesti teatavasti veekoguderikas maa, seega tuleb ujumisoskus kasuks. Mõistagi annab ujumine hea põhja teiste alade harrastamiseks.
Kuidas on võimalik, et Eestist on tulnud sedavõrd palju Euroopa mõistes tugeval tasemel ujujaid (Sina, Kregor Zirk, Triin Aljand, Martti Aljand, Eneli Jefimova jne), arvestades meie riigi väikest rahvaarvu ning sisuliselt puuduvat infrastruktuuri ning finantse? Pean eeskätt silmas asjaolu, et Eestis on olemas vaid üks 50-meetrine bassein.
Arvan, et ujumine sobib Põhjamaa inimestele, sest oleme pikka kasvu ning füüsiliselt tugevad. Eestis on andekaid ujujaid igas maanurgas. Näiteks Aljandite puhul on kogu pere tõelised ujumise fanaatikud. Samuti on Eneli jätnud väga tööka mulje. Arvan, et tema puhul aitab pisut kaasa ka n-ö vene tüdruku hing.

