Close

INTERVJUU | Kossufännist alpinist Krisli Melesk kõrgusekartusest, eneseületustest ja lemmikkorvpalluritest

Krisli Melesk | Foto: Erakogu

Korvpall24 portaal võtab uuel kalendriaastal endale õiguse vaadata spordile ka veidi laiemalt peale, kuid loomulikult teeme seda läbi korvpalliprisma. Siinkohal pakume lugemist korvpallifännist alpinisti Krisli Meleskiga, kes on esimene Eesti naisalpinist, kes on tõusnud Džomolungma (8848 meetrit) ja K2 (8611 meetrit) tippu.

Meile jäi kõrva üks Meleski varasem väljaütlemine, et tema väike salajane armastus on just korvpall ning sellega 2008. aastal alpinismiga alustanud neiu meie huviorbiiti sattuski. Kasutasime võimalust ja uurisime pikemas intervjuus nii alpinismi asju üldisemalt kui ka Meleski enda saavutuste ja eesmärkide kohta ning palusime tal rääkida ka oma seostest korvpalliga.

Intervjuus selgus, kuidas saab tavaelus kõrgust kartev Melesk vallutada 8000-meetriseid mäetippe, milline näeb välja ekspeditsiooniks valmistumine nii vaimselt kui ka füüsiliselt ning kas sellistel katsumustel tekib ka kartus oma elu pärast. Korvpallist rääkides selgitasime välja tema lemmiku korvpalliklubi ja mängija, senise suurima elamuse korvpallist ning uurisime, kuidas korvpallurid oma suurte keredega mägedes hakkama saaksid ning kas alpinismil ja korvpallil on ka mingeid ühiseid jooni.

Kui kaua oled tegelenud alpinismiga ning mis selle ala või eluviisi juures ära võlus? Millal oma hobist sõpradele ning lähedastele rääkisid? Kuidas nad sellele teatele reageerisid?

Alpinismiga alustasin 2008. aastal, mil käisin esimest korda Nepalis. Seal tegime Annapurna ringi, mis meenutas pigem trekki kui mägironimist. Kuna Eestis pole mägesid ning ma olen pärit Tallinna linnast ja kogu oma elu elanud korteris, lummasid sealsed loodus- ning mäevaated ja õhustik mind kohe. Mõistagi aitas sellele kaasa alpinismiga juba varem algust teinud lähedaste ja sõprade kihutustöö stiilis, et mine muidugi, see kindlasti meeldib sulle. Lähedastele rääkisin kohe, nad jälgivad minu ekspeditsioone ning on algusest peale mind toetanud. Ema on mõistagi pisut murelik, kui ma taas kusagil ära olen, kuid aja jooksul on temagi üha rohkem minu kirega harjunud ning ta on õnnelik selle üle, mida teen.

Oled intervjuus öelnud, et kardad meeletult kõrgust. Palun kirjelda enda näitel, kuidas sellise foobiaga on võimalik vallutada 8000+ meetri kõrguseid mäetippe?

Ma kardan kõrgust, kuid see on teistsugune kartus. Ma ei suuda näiteks olla kõrgel kinnises ruumis või ilma kaitsva barjäärita tornist alla vaadata. Ma kardan näiteks Empire State Buildingult alla avanevat vaadet. Mägedes mul niisugust hirmu pole.

Millise mäe vallutamine on olnud Sinu jaoks kõige raskem ning seetõttu ka kõige magusam? Mis tegi konkreetse mäetipu vallutamise eriliselt raskeks?

Ütleks, et kõige raskemad on need tipud, mis on jäänud vallutamata, nagu näiteks Ojos del Salado (6893 m) Tšiilis. Jäin tookord kiire aklimatiseerumisgraafiku tõttu haigeks. Tipukatsele minnes tundsin, et pole piisavalt energiat ja ülesminek poleks vast tark tegu, niisiis pöördusin pärast 30 minutit tagasi. Olen loomulikult kaalunud, kas tahaksin uuesti proovida, aga hetkel on mõttes teised tipud. Võib-olla kaugemas tulevikus, sest Tšiili on kindlasti riik, mida tahaksin uuesti külastada. Minu kogemus näiteks Everestiga on teistmoodi, sest raskeks tegi selle ekspeditsiooni eelkõige just mentaalne pool. Kuna sel perioodil möllas COVID, tekkisid mõnel tiimiliikmel terviseprobleemid, kuid kuna eesmärgid olid kogu tiimil maksimaalsed, tekitas see omakorda teatud pingeid ja hõõrumisi, sest kõik kartsid haigestuda. Magusamate vallutuste poolelt tooksin välja K2 vallutuse. Sel ekspeditsioonil kogesin suurepärast füüsilist kergust, äärmiselt huvitavaid tiimikaaslasi ning ka ronimine kui protsess oli ääretult põnev.

Kuidas valmistad end uueks katsumuseks ette? Pean silmas nii vaimset kui ka füüsilist poolt. Palun kirjelda, kui palju on Sul katsumustel abilisi ja mis on täpsemalt nende ülesanded?

Oluline on vaimselt mitte üle mõelda. Ma hakkan eesootavale ekspeditsioonile mõtlema alles riigis kohapeal olles. Mul on nii Eestis kui ka Miamis oma treener. Töö juures kasutan treenimiseks sõudeergomeetrit, treenin jooksurajal koos raskusvestiga, külastan jõusaali jne. Enne suuremat ekspeditsiooni on alati hea oma vormi ka kuskil mujal mägedes testida, kui võimalust on.

Kas oled mõnikord enne ekspeditsiooni või selle ajal tundnud hirmu oma elu pärast? Kuidas sellest tavaliselt jagu saad?

See võib kõlada kummaliselt, kuid elu pärast pole ma kordagi hirmu tundnud. Olen kukkunud ja komistanud küll ning sel hetkel valdab ikka korraks seest õõnes tunne, et mis siis, kui turvaköit poleks. Üle saan nõnda, et sunnin ennast veelgi rohkem keskenduma sooritusele ning proovin möödunu kiiresti unustada.

23. mail 2021. a vallutasid maailma kõrgeima mäetipu Džomolungma. Kas suudad meenutada, missugused emotsioonid Sind tol hetkel valdasid? Kas kehas valitses tohutu väsimus ning kuklas tiksus teadmine, et alla on vaja samuti ohutult laskuda?

Emotsioonid olid vägevad. Tipp oli ilus ning taevas selge. Tippu jõudes valdas tohutu õnnetunne ja heameel nii enda kui ka teiste tippu jõudnud tiimiliikmete üle. Otsest ülisuurt kehalist väsimust ma Everesti tipus ei tundnud. Vaadete ilu ja lummus jõudis päriselt kohale mõni aeg hiljem, kui emotsioonid olid teatava aja settinud. Minu jaoks on ekspeditsioon läbi alles siis, kui olen jõudnud ohutult baaslaagrisse. Alpinismis ei tohi kunagi hõisata enne õhtut, sest allatulek osutub sageli raskemaks kui ülesminek.

Missugused on Sinu salajased ning veel täitmata unistused alpinismis?

Sooviksin käia Antarktikas. Seal asub ka üks seitsmest maailma kõrgeimast mäetipust (Mount Vinson – toim.), kuid Antarktika kõnetab mind rohkem oma looduse erilisuse poolest. Hetkel on mul maailma seitsmest kõrgemast mäetipust vallutatud neli. Ideaalis võiks ülejäänud kolm ka ära teha, kuid kindlasti pole see eesmärk omaette. Eesmärk on tutvuda uute inimestega, vahetada kogemusi just nendega, kelle kireks on samuti alpinism, ning tunda elust rõõmu.

Krisli Melesk | Foto: Erakogu

Oled öelnud, et korvpall on Sinu salajane armastus. Palun kirjelda lähemalt oma seoseid korvpalliga. Miks ja kuidas korvpall Sinu südame võitis?

See kommentaar oli mõeldud pooleldi naljana. Kuna elan põhiliselt USA-s Miamis, on minu seosed korvpalliga viimasel ajal seotud just selle riigiga.

Kui palju igapäevaselt korvpalli jälgid ning milliseid sarju ja liigasid?

Nagu eespool mainisin, siis jälgin viimasel ajal põhiliselt Miami Heati tegemisi. Eestis olles jälgisin peamiselt Kalev/Cramo ning Tartu Ülikooli meeskonna toimetusi.

Kes on Sinu lemmikmängijad nii kodumaalt kui ka võõrsilt?

Lemmikmängija on mul Miami staar Jimmy Butler. Eestlastest lemmikmängijatena tooksin välja Martin Müürsepa, Tiit Soku ning Aivar Kuusmaa. Minu jaoks olid nad oma ajastu suurkujud.

Milline on olnud Sinu jaoks suurim korvpallielamus, mida oled oma silmaga saalis näinud ning miks just see?

Paar aastat tagasi käisime sõpradega Washingtonis vaatamas kohtumist Washington Wizardsi ning Boston Celticsi vahel. Mulle meeldis tohutult mängu ilu, saalis valitsenud õhkkond ja kõik muu selle juurde kuuluv. Eriliselt tooksin välja muusika ja valgus-show, mida ameeriklased oskavad teha eriti ägedalt. Lisaks olen käinud vaatamas mitmeid Miami Heati mänge, mis pea alati annavad vinge elamuse.

Kas Sa vabal ajal sõpradega korvpalli või vähemalt “Viit miinust” mängid? Või äkki on korvpall sootuks Sinu treeningu üheks osaks?

Siinkohal tuleb meelde, et korvpalli hoidsin viimati käes veebruarikuus, mil olime lõpetanud ekspeditsiooni Argentinas ning suundusime ühe giidi juurde koju. Tal oli korvpallirõngas hoovi paigaldatud. Seal sai grillimise kõrvale pisut palli põrgatatud. “Viit miinust” on nooremas eas mängitud küll ja küll.

Kas korvpall on Sulle andnud mingisugused oskused või mõtted, mida saad kasutada alpinismis? Olgu selleks tiimitunde tekkimine vms.

Mõnes mõttes on tegu tiimiüritusega, teisalt oleme jällegi sarnaselt korvpalluritele ka individualistid, sest tippu tahame me jõuda kõik, aga kahjuks üsna sageli see kõigil ei õnnestu. Sarnaselt tahavad korvpallis kõik visata, kuid keegi peab musta tööd ka tegema.

Kui otsida mägede vallutamisest ja korvpallist mingeid ühiseid jooni, siis kas oskad midagi välja tuua?

Ühiseks jooneks on asjaolu, et kokku hoitakse nii võitude (tipu edukas vallutamine) kui ka ebaõnnestumiste puhul. Sarnaselt uutele mängudele korvpallis, pakub alpinism palju uusi mägesid. Seega pole aega pikalt ebaõnnestumise üle juurdlema jääda.

Korvpallurid on tavainimestega võrreldes igas mõttes suured ja võimsad. Ilmselt need gabariidid ja lihasmass oleks kõrgetel mägedel suureks miinuseks?

Ma ei ütleks, et lihasmass tingimata kahjuks tuleb. Ma proovin näiteks enne ekspeditsiooni lihasmassi teadlikult pisut suurendada, sest jõudu on mägede vallutamisel kahtlemata vaja. Ükskord oli minu tiimikaaslaseks endine NFL-i (Ameerika jalgpalli profiliiga – toim.) mängija ning tema silmis nägin tõesti kannatusi. Kuid üldiselt arvan, et lihasmassi suurusest on olulisem konkreetse inimese mentaalne seisund.

Kui palju on alpinistide hulgas korvpallifänne ning kui tihti juhtub seda, et kuskil laagris võetakse ka kossuteemad üles?

Kindlasti arutame erinevate sporditeemade üle, sest alpinistide seltskond on heas mõttes kirju. Mägede vallutamisega tegelevad inimesed väga erinevatelt elualadelt. Konkreetne teemapüstitus sõltub sellest, milline spordiala parasagu rohkem pildis on.

Kui Teil on käsil mõni pikem vallutusretk, siis kas on võimalik kuidagi ka korvpallitulemustega kursis olla või selleks ajaks tuleb need asjad unustada?

Tänapäeva tehniliste vahendite juures on kõik võimalik, iseasi kui paljude alpinistide jaoks korvpall tol hetkel prioriteet on. Ise naudin mägedes käimist just seetõttu, et saan end ümbritsevast maailmast välja lülitada. Võimalusel naudin võrratuid hetki ning olen ülimalt keskendunud oma sooritusele. Interneti olemasolu korral eelistan suhelda lähedaste ning sõpradega.

scroll to top