Nimekas diskor, kuulsa Pärnu ööklubi Sunset üks vedajatest Erlend Aav on naha ja karvadega korvpalli sees, kuna mõlemad tema pojad Sverre ja Jorke Aav pürgivad korvpalluritena üha kõrgemale. Jaanuaris 21-aastaseks saanud Sverre on teist hooaega esindamas Pärnu Sadama meeskonda ning 17-aastane Jorke toimetab Ehingen Urspringi akadeemias Saksamaal.
Korvpall24 portaalile antud intervjuus räägib Erlend Aav sellest, kuidas ta ise lapsepõlves korvpalli armus ning kas poegade korvpalli juurde jõudmine oli tema suunamise tulemus või asjade loomulik käik. Palusime Erlendil poegade tugevusi analüüsida ning võrrelda veidi erinevatel positsioonidel mängivate Sverre ja Jorke iseloomuomadusi. Pikemalt peatusime Jorke varajasel Saksamaale siirdumisel ning lapsevanema vaatel, kust ja kuidas tuleb julgus, et oma laps üksinda tuhandete kilomeetrite kaugusele saata ning kuidas saab aidata tal kohaneda.
Lõpetuseks küsisime pikalt meelelahutusvaldkonnas tegutsenud Erlendilt Eesti-Läti liiga ja kogu Eesti korvpalli kohta ning tahtsime teada, kuidas annaks publikut rohkem saali meelitada. Proovisime Erlendilt välja pinnida ka veidi kollasemaid teemasid – kas tänapäeva korvpallureid kohtab ööklubis rohkem või vähem kui paarkümmend aastat tagasi mänginud mehi ning kas ta on kunagi näinud ka mängupäeva eelõhtul pidutsenud kossumehi, kes siis järgneval päeval väljakul oma asjadega toime ei tule.
Tausta uurides tundub, et Sul on ööpäevas rohkem kui 24 tundi. Oled lapsevanem, kossufänn, mäesuusainstruktor ja lisaks veel diskor. Tekib paratamatult küsimus – kuidas seda kõike teha jõuad?
Ilmselt nooremana oli suurem tahtmine igasuguseid projekte teha ja siin-seal kaasa lüüa. Pigem on nüüd jäänud need asjad, mis on jätkuvalt huvipakkuvad. Lapsevanemana on asjad juba nii, et poisid on kodust ära ja pigem kohtume vähem kui liiga palju. Muidugi tuleb osata aega planeerida ja ka teinekord erinevatele pakkumistele “ei” öelda, mida ma siiani muidugi väga hästi ei oska (Naerab.). Täna aga olen peamiselt tegev hooajaliselt suvel koos partneritega klubi Sunset vedamisega, talvel aga Kuutsemäe ja Munaka ning Vimka suusakeskuste ja Instruktorite Liidu juures. Plaadikeerutamist on viimastel aastatel oluliselt vähem ja väga valikuliselt. See on pigem vahepeal rohkem for fun (lõbu pärast – toim.), et ennast ikka vormis hoida.
Tulles kohe korvpalli juurde, siis millal Sinu armastus korvpalli vastu alguse sai?
See oli ilmselt kuskil 4.-5. klassis, kui suusatrenni kõrvalt hakkasin kossu toksima. Põhjus oli ilmselt selles, et Tartu 1. Keskkoolis olid kõvad korvpallitraditsioonid. Minu klassis oli 1975. aastakäigust Jüri Neissaare poisse viis-kuus, käisin isegi vahelduva eduga vist umbes pool aastat trennis. Spordipoistena olid meil kooli saali võtmed endale tehtud ja eks me seal õhtuti suuresti toimetasime. Hiljem läksime Tartu 12. Keskkooli, siis liikus sama seltskond edasi ka sinna. See kool oli ka Eesti kossus kõva läbi aastate. Pidevad madistamised Tartu koolide vahel ja vilistlaste turniiridel, kus vastas olid hilisem treener Priit Paama, Tarvi Uusen, Neeme Pastik jne. Klassis oli meil põhimõtteliselt pool Tartu Korvpallikooli 1975. aasta satsi ja noortekoondislased: Rauno Märks, Siim Pastik, Kaupo ja Paavo Mikk, lisaks praegune nõutud kiropraktik Margus Mikk. Sulgpalliässa Heiki Sorgega saime ka ikka satsi ja kui mälu ei peta, siis tulime U18 Eesti koolinoorte meistriteks ja võitsime korra äkki ka legendaarse Rapla karika. Muide, keskkoolis olid kehakultuuri praktikal meil Priit Vene ja Tarvi Uusen, eks nemad kaudselt ka süstisid seda pisikut.
Vaatasin, et mängid seeniorite liigas veel praegugi. Kas korvpall on Sinu jaoks pingemaandaja nr 1 või on selleks mõni muu tegevus?
See on selline vanade sõprade punt, kes paar korda nädalas koos käib, et kossu teha. Mis teha, eks kõigil on ikkagi võistlusmoment ka vanast ajast veres. Pingemaandaja on see ehk ka, teisalt on kõik harjunud ennast paar korda nädalas liigutama. Pigem on see n-ö klubiline tegevus. Pärast trenni või mängu on saun ja meestejutud. See käib asja juurde, pigem ei kujuta ette, et peaks diivanil selle asemel lebama (Naerab.). Õnneks need mõned mängud pole ka teab mis suur koormus ja seda on parasjagu selles vanuses.

Palun jaga lapsevanematele nippe, kuidas oma lastesse spordipisikut või konkreetsemalt korvpallipisikut süstida?
Mina olen pigem selline konservatiivsem vend, aga ma ei mäleta, et oleks pidanud enda lapsi sundima trenni minema või selgitama näiteks ka kooliskäimise vajadust. Eks mingeid “arutelusid” on ikka olnud, aga pigem on olnud selline suunamine. Kaldun arvama, et oluline on ka teatud eeskuju, loomulikult paljud lapsevanemad pole kossu- või sporditaustaga. Siinkohal on oluline muidugi treener ja klubi, kuhu laps läheb. Kas see klubi ja treener, kes hakkavad lapsega tegelema, tunnevad huvi lapse vastu, suhtlevad lapsevanemaga ja ka vastupidi. Kõigist ei tule ilmselt elukutselt sportlasi ja väga vähestest tulevad tippsportlased. Küll aga võiks olla eesmärk, et lapsed ei lahku trennist, kuna on igav või siis treener ei meeldi või treenerile ei meeldi mõni laps. Aga ka lapsevanemad peaksid huvi tundma, et mida nende võsuke teeb, kus käib ja kas käib. See on selline mõõdukas suunamine ja elementaarne värk, vähemalt minu jaoks. Iseasi on see, et kas näiteks saja lapse hulgast tuntakse ära mõni talendikam kuju. Meeles peab pidama, et korvpall on meeskonnamäng ja ka talendil on vaja kaaslasi. Siinkohal on oluline, et see heas mõttes kamp koos püsiks.
Mis vanuses pojad Sverre ja Jorke korvpalliga esmakordselt tutvust tegid ning kas see oli nende vaba valik või oli siin mängus ka annus osavat suunamist?
Kossutrenni läksid nad mõlemad 1. klassis, küll aga juba mitu aastat enne hakkasid nad minu trennides kaasas käima, lisaks käisid alguses paar aastat tennises. Me siin sõpradega naljatame, et enamik lapsi on Ülenurme kooli saalis kardina taga “üles kasvanud” (Naerab.). Seal oli selline väike eraldi väljak ja õhtul isaga trenni tulemine oli laste jaoks a ja o. Selleks pidid näiteks koolitööd tehtud olema. Lapsi käis seal koos isadega ikka kunagi paras punt: Toomas Liivak, Silver Kitsing, Andrus Renter, Vallo Reinkort, Andras Kaasik, Priit Kaasik, Priit Saaron ja mitmed teised kossutaustaga papsid tõid. Lapsed siis madistasid ja mängisid omavahel, hiljem ka osad meeste vahel trennis. Samuti olid minu poiste mängukaaslased ja head sõbrad suviti Kristian ja Oliver Kullamäe ning Kaspar Kuusmaa. Eks kõik need mängud keerlesid ikka kossu ümber, kui kokku saadi.
Kuivõrd võiduhimulised olid Sverre ja Jorke nooruses?
Eks see on natuke erinev, tulenevalt vanusest ja poiste sõpradest. Jorke on rohkem pidanud hakkama saama Sverre sõprade ja vanemate poiste vahel. Sverre on ka muidugi mänginud vanemate aastakäikudega koos. Pigem võib öelda, et mõlemad tahavad võita ja on valmis olnud noorena liidritena tegutsema. Täna ehk on poiste rollid meeskondades pigem natuke erinevad ja teisalt ka paika loksunud. Jorke rohkem klaarib mängujuhina asju väljakul ja vajadusel ka heas mõttes käratab. Seda pigem temalt ka eeldatakse, aga eks siin on ka omajagu võidujanu. Sverre püüab ehk pigem võistkonnale kasulikumalt mängida, samas “number kahe” mäng sõltub nii ehk nii rohkem teistest.
Missugused isikuomadused on Sinu hinnangul aidanud Sverrel ja Jorkel sedavõrd kaugele jõuda?
Eks see on kombinatsioon paljudest asjadest. Sa pead olema normaalne vend, kus iganes sa mängid. Suhtlus treenerite ja kaaslastega ning kindlasti on oluline pühendumus ja teadlik soov kossus järjest paremaks saada. Oskus rutiini taluda.
Millised on Sinu arvates nende suurimad tugevused mängijana ning mis elemendid vajaksid lihvimist?
Sverre puhul on see tugevus ehk kaitsemäng ja juba noorena hea füüsis, samuti suudab ta visata ja olla ohtlik kolmepunktijoone taga. Seda aga saab alati stabiilsemaks treenida. Enesekindlus ja mängulugemine tuleb kogemustega. See käib samm-sammult, neid asju teadlikult treenida on suhteliselt keeruline. Jorke puhul on kindlasti tugevus mängulugemine ja platsinägemine. Ta suudab olla ohtlik nii kaugelt kui ka lähedalt ning leida ka kaaslasi. Siin ilmselt on vaja teatud elemente juurde ja paremaks lihvida, näiteks rünnakute lõpetamise pagasit ka korvile lähemal. Aga siin on asi juba üsna palju pisidetailides ja need tulevad kõik ka järk-järgult kogemuste ja ajaga.
Kuidas reageerisid, kui Jorke tuli vanemate juurde jutuga, et ma soovin nüüd välismaale minna?
Pigem oli see rohkem koos perega loomulik arutelu stiilis “kuidas edasi?”. Tartu Ülikooli süsteemis oli Jorke jõudnud juba esiliigas arvestatavate numbriteni. Põhisatsi saada, olles ise alles 15-aastane, ei tundunud veel reaalne. Pigem oleks see olnud paremal juhul pingil tiksumine ja põgusad minutid. Lisaks taas esiliigas samad mängud ning samad vastased. Ehingen Urspring kutsus Jorke katsetele, mille järel pakuti talle nelja-aastast stipendiumi akadeemiasse ja gümnaasiumisse. Vaagides võimalusi oli see üsna loomulik käik, et proovida. Mõnevõrra lihtsustas otsust ka see, et Tartust lahkus esiliiga treener Tomas Kersis, kellega Jorkel hästi klappis. Laual oli ka Audentese ridadesse siirdumine, aga ühel hetkel oli vaja teha otsus ja nii see sündis. Urspringil oli paigas selge nägemus kaasata Jorke U19 tiimi mängujuhina ning see oli juba omaette väljakutse. See tähendas regulaarseid mänge selliste akadeemiate vastu nagu Bamberg, Ulm, Bayern, Fraport jne. Tegelikult siin polnud väga keerulist otsust. Pere poolt oli meil igatahes igasugune toetus, et miks mitte proovida, lõplik otsus sai tegelikult Jorkel endal tehtud.
Kas suudad oma poegade mänge kontrollitult jälgida või tekib teinekord tahtmine treenerit õpetama või kohtunike peale karjuma hakata?
Eks ta emotsioone ikka tekitab. Positiivseid, kui neil asjad õnnestuvad, aga ka teistsuguseid, kui asjad ei õnnestu. Eks ma siis mõtlen reaalselt, et nad järjest õpivad seda mängu ja areng käib samm-sammult.
Kui palju ja kas üldse Sa poegadega koos mänge analüüsid?
Eks me ikka arutame ja räägime ning võib-olla püüan vaikselt suunata teemat või juttu. Üldiselt on nad aga selles mängus minust juba oluliselt osavamad ja palju targemad, kasvõi igasuguste terminite osas, mida polnud 20-30 aastat tagasi. Pigem on see minul selline “peenem” kogemuste pealt “targutamine ja suunamine”, kus üritan laiemas plaanis nõu anda ning toeks olla.
Kuivõrd Sa kaotusi hinge võtad? Kas peale kaotatud mängu uni tuleb või on siis mõnus end hoopis diskot tehes välja elada?
It’s just a game (see on kõigest mäng – toim.). Neid asju ei saa väga südamesse võtta. Pigem on oluline, et poisid terved püsiksid, see on peamine. Üldiselt ma nende mängude peale ühe-kahe päeva järel enam ei mõtle. Kui näen, et pingutatakse, aga asjad ei õnnestu, no mis teha.
Kuivõrd suur eeskuju oli või on Sinu arvates Jorke jaoks vanem vend Sverre?
Kindlasti on, heas mõttes on vennaga ju pusitud platsil ja platsi kõrval muude tegemiste raames. Vanusevahet arvestades (3,5 aastat – toim.) on neil olnud pidevalt noorena koos tegemisi. Nad klapivad hästi ja viimasel ajal käivad kokku saades asjalikud jutud ikka korvpalli ümber. Täna on Jorkel juba ka Sverrele ilmselt nõu anda. Oma graafikute tõttu muidugi väga tihti kokku ei saada, võimalusel aga kohtuvad alati, kas Eestis või välismaal.
Kui palju Sa oled oma poegade karjäärivalikuid suunanud või kui palju olete selles vallas kõrvalt abi palunud? Pean siin silmas just siis Sverre kodumaiseid otsuseid ja Jorke minekut Saksamaale?
Need asjad on ikka pigem pere keskel toimunud. Võib-olla mina olen pisut konkreetsem ja otsekohesem ja meil on rohkem kossujutud-arutelud, ka tulevikuotsuste osas. Minu elukaaslane Kädi ehk arutleb poegadega pisut laiemalt eluolu. Meil on peres üsna ühised arutelud ja jutuajamised, aga ilmselt on asju, mida ka mina ei tea. Samuti on meil peretuttavatena palju korvpallilegende: Gert Kullamäe, Aivar Kuusmaa, Heino Enden, Janar Talts, lisaks Eesti kossu elav leksikon ja Tartu mängude läbiviija Marko Kiljak. Endised legendid, kes on olnud terve elu ju selle mängu sees. Eks me ikka arutame poiste asju ja kui vaja, saab ka nõu küsida.
Millega oli Jorkel noorena välismaal algselt kõige raskem kohaneda?
Ilmselt on see olnud üldine kultuur, saksakeelne kool ja ka keel. Mulle näiteks meeldib, et seal on asjad vägagi korrektsed. Jorkel oli seal pisut ikka harjumist, kasvõi see, et ta oli üksi kodust 2000 km kaugusel. Ega me ilmselt ka kõiki üles-alla tujusid ei tea. Kultuuriliselt kasvõi see, et kui palju on kellaajaliselt vabadust või peab teatama, kui päeval kuhugi minna. Keelega on nüüd juba nii, et eks seal pingutamist oli täiesti nullist alustades kooli keeleinstituudis. Nüüd ta räägib vabalt ja selle barjääri ületamisega tundub, et asjad läksid palju lihtsamaks. Tänu kossule leidis ta seal kohe sõbrad, kes teda toetasid, see aitas palju.
Kas Sa julgustad lapsevanemaid oma võsukesi nii vara välismaale laskma?
Minu arvamus on, et proovida tasub alati, muidugi peab ikkagi teadma tausta, kuhu minna. Ka Jorkel olid mõned variandid lisaks Itaaliast. Sellel hetkel tundus Saksamaa aga kõige reaalsem variant. Võib-olla Urspring pole nii kõlav kui mõni suur akadeemia, samas on nendega kõik kokkulepped paigas ja tegutsemine vägagi usalduslik. Julgen öelda, et meil on klubi ja kooli taustajõududega hea klapp, eks Jorke on ka ise selleks palju ära teinud. Pigem olen seda meelt, et tagasi saab alati tulla, samas oleks hiljem kurb taga nutta, et ei proovinud.
Kui tihti Sa Sverre mänge saalis vaatamas käid ning kas oled ka Jorke tegemisi Saksamaal kohapeal jälginud?
Olen mõlemat teinud. Pärnu Sadamat olen aidanud võimalusel mängude läbiviimisel host‘ina. Pärnu puhul on see olnud hea võimalus mängu näha ning samas väike panus anda, et ka klubi aidata. Jorke mänge olen ka käinud vaatamas, nii ProB, aga ka (noorteliiga) NBBL-i mänge. Rohkem vaatan muidugi ülekandeid. Võimalusel vaatan alati mõlema mänge.
Kes on lisaks oma poegadele Sinu lemmikmängijad Eestis, Euroopas ja maailmas ning miks nemad?
Ohhoo (Naerab.). Koduses liigas väärib ikka tunnustust veteran Kristjan Kangur, kes on selles vanuses heas vormis ja resultatiivne. Eeskujuna on ta noortele ilmselt meeskonnas hindamatu materjal. Alterique Gilbert on hea mängija, tema tegutsemine on selline kindel klass ja kvaliteet. Leemet (Böckler) on ka huvitav mängumees, kes nüüd tagasi Eesti liigas. Muidugi elan kaasa Kristian Kullamäele ja Kerr Kriisale ning teistele Eesti palluritele piiri taga. Tore on ikka vaadata ja lugeda, kui meie poistel hästi läheb. Euroliigat jälgin ikka ka ning seal on häid atleete nii Baskonias kui ka näiteks Belgradi Partizanis. Aga mulle vist meeldivad ikka rohkem n-ö vana maailma klassikud. Omal ajal näiteks Theodoros Papaloukas ja Vassilis Spanoulis. Praegu meeldivad veteran Miloš Teodosic, Nemanja Nedovic, aga muidugi ka Mike James ja NBA-st Goran Dragic. Müts maha muidugi ka Luka Doncici, Giannis Antetokounmpo, Nikola Jokici või LeBron Jamesi ees, eks nemad on pisut teiselt planeedilt. NBA-d ma muidugi jälgin suhteliselt juhuslikult.
Kui Sverre ei mängiks hetkel Pärnus, siis millisele Eesti klubile Sa kõige rohkem pöialt hoiaksid ja miks?
No ma olen Tartu inimene, see on vist n-ö veregrupp, arvestades ka, et minu head sõbrad on ammused Tartu kossu veteranid.
Kuidas hindad Eesti-Läti liiga üldist taset? Kas Prometey osalemine sellise koosseisuga on liiga jaoks hea või halb? Kuidas Sina sellesse suhtud?
Kindlasti on see positiivne, kasvõi selles mõttes, et on võimalus võrdluseks. Miks mitte neid ka hammustada, nagu Kalev/Cramo näitas. Ka Pärnu Sadam andis kodus neile üsna kõva lahingu.
Mis on Sinu arvates praegu suurim murekoht Eesti korvpallis?
Peamine on ilmselt raha ja sellest tulenevad võimalused klubide jaoks. On see siis mängijate ja treenerite palkamine või igasugused klubi kõrvaltegevused. Kohati tundub, et ka koostööd korvpalliga seotud inimeste vahel on vajaka. Aetakse tihti n-ö oma asja ja mõnikord rusikas taskus, sellist ärapanemist tuleb liiga tihti ette. Eesti on ikka liiga väike selle jaoks, et tirida vankrit eri suunas, eriti muu maailma korvpalli mastaabis. Ma muide arvan, et Jukka Toijala on Eesti kossule tõeline sõõm värsket õhku, tuues siia teistsugust maailmapilti.
Mida teeksid Sina kui meelelahutaja Eestis kohaliku liiga korvpallimängudel teistmoodi, et publikut rohkem mängudele meelitada?
Neid mudeleid ju leidub, ega jalgratast pole vaja leiutada. Kaunase Žalgiris on üks hea näide Euroliigas. Mõned aastad tagasi õnnestus Žalgirise tagatoas näha päev enne Euroliiga mängu nende toimetamisi. Paulius Motiejunas tegi üsna põhjaliku ülevaate, et kuidas üks Euroopas ennast hästi müüv klubi selleks vaeva on näinud. Selleks on paigas selge visioon, mänedžment 30-40 inimest, lisaks müügi- ja promotiim. Kogu hooaeg on tegevuses 30-40 inimest, et saal täis müüa. See on suur hulk regulaarset tööd. Eks see jääb palju võimaluste taha. Küll aga, kui oleks näiteks 10% sellest tehtud, millisena teeb asju Žalgiris, oleks juba ilmselt mõne aja pärast tulemust näha. Täna kahjuks pole eriti atraktiivne teadmine, et on kossumäng. Kahjuks või õnneks on sport ka show business. Loomulikult müüb edu, samas käivad need asjad tihti käsikäes. On edu, on inimeste huvi ja tekib ka parem eelarve. On eelarve, tekivad ka paremad võimalused.

Kas kuulus Sunset Cupi turniir on Sinu idee või on Sunset lihtsalt toetajana sellele õla alla pannud?
Sunset Cup kutsuti ellu seeniorkorvpalli eestvedajate poolt 2014. aastal. Esimestel aastatel vedas sportlikku poolt Piret Hallik-Sass, nüüd veab turniiri korraldust Sunset koos Mooste SK-ga. Sunset hoolitseb eelkõige meelelahutusliku poole eest.
See on vist päris lahe kogunemine, kus saab iga kord kokku päris kirju ja nimekas seltskond?
Eesmärk on, et üritus toimuks Pärnus ning Eesti ja teiste riikide korvpallurid leiaksid tee suvepealinna, ühendamaks sporti ja lõõgastust.
Kui võrdled eri kümnendeid, siis millal on Sinu hinnangul kõige rohkem tippkorvpallureid ööklubidesse Sinu pidudele sattunud? Kas vanasti käidi rohkem või pole suurt vahet märgata?
Kõik on inimesed, nii ka sportlased. Sportlased on klubides käinud läbi ajastute, pole vahet, kas on tegemist korvpallurite või suusatajatega. Otepääl on ikka rohkem talisportlasi (Muigab.), Pärnus suvel vollemängijaid, rannajalka tegelasi ja muid sportlasi. Pigem olen seda meelt, et iga asi omal ja õigel ajal. Kui käid suvel näiteks vabal ajal väljas lõõgastumas, siis ka seda peab tegema, et olla vaimselt ennast korra tühjaks laadinud. Seda on tehtud enne ja tehakse ka edaspidi, ka kõige suuremate staaride poolt maailmas.
On Sul korvpallurite vägitegudest pidudel ka mingeid põnevaid lugusid rääkida?
Las need lood jäävad neile, kes nägid ning sinna, kus nad juhtusid (Muigab.).
Kas Sul on kunagi olnud juhust, kus oled näinud mängueelsel õhtul mõnda kossumeest ööklubis ja järgmisel päeval näed, et mäng ei tule üldse välja?
Ei ole kunagi selliselt asju kokku viinud ja ega ma kellegi järele ju ei luura (Muigab.). Ma küll tunnen enamust Eesti liiga pallureid vähemalt nägupidi. Pigem kohtan tuttavaid nägusid suvel ehk puhkuste ajal, kui pole aktiivset hooaega. Mulle tundub see tegelikult normaalne, sest peab olema toimetamistes ka teatud tasakaal.
Diskori töö tähendab enamasti üsna ebainimlikke töötunde. Kas Sul on kunagi olnud selline tunne ka, et aitab küll, enam ei jaksa?
Nagu mainisin, valin kohti ja pidusid, kus töötan ning kus mulle meeldib. Täna ilmselt näeb mind kõige rohkem enda klubis Sunset.
Kas poegade muusikamaitse on isa arvates väga mööda või pole järelkasvul selles osas häda midagi?
Kui poisid olid nooremad, siis ma suutsin veel midagi suunata, täna ilmselt mitte eriti. Klubimuusika aga on neile mõlemale meeltmööda, äkki midagi on mõjunud ikka (Naerab.).
Tulles viimase küsimusega taas korvpalli juurde, siis kuhu tasemele Sa loodad, et Sverre ja Jorke oma korvpallurikarjääriga jõuavad?
Loomulikult lapsevanemana loodad ja mõtled oma lastest igasugusid asju. Kõik aga kulgeb samm-sammult ja eks elu näitab. Täna on nad korvpallis oma teel, loodetavasti see kestab veel pikka aega ja edukalt ning samm-sammult edasi korvpallurina arenedes. Tihti tundub, et lapsevanemad tahavad oma täitumata unistusi laste peal ellu viia, küllap see on inimloomuses. Ma pean küll tunnistama, et Sverre ja Jorke on spordis suutnud juba kaugelt rohkem kui mina omal ajal. Seega las täidavad omad unistused, meie parim võimalus on neid toetada.




