Close

INTERVJUU | Kinnisvaraarendajast doktorant Martin Viiask käsi- ja korvpallist, ränkadest vigastustest ja oma piltidest Tartu bussidel

-Martin Viiask | Foto: Siim Semiskar

Eesti korvpalliajalugu on rikas väga ägedate isiksuste poolest ning ühe ülimalt huvitava persoonina tuleb sinna ritta kindlasti kirjutada ka Martin Viiaski nimi. Omal ajal hoopiski koos hea sõbra ja pinginaabri Risto Lepaga käsipallis tegusid teinud 206 cm pikkune Viiask jõudis lõpuks otsapidi korvpalli juurde ning kerkis ka sellel alal üsna kiirelt tippkonkurentsi. Miks ei näinud me Viiaskit aga Eesti koondises ilma tegemas, kuhu ta lõpuks korvpalliüldsuse silme alt kadus ning mille põnevaga ta tänapäeval tegutseb?

“Mind oli 24. eluaastaks üldnarkoosi all opereeritud viis korda, minu biitseps oli rebenenud 75% ulatuses, minu silmamuna oli õmmeldud niidi ja nõelaga kinni. Lisaks veel sõrme- ja varbaluud ning hulk muid vigastusi. Seda kõike 24. eluaastaks!” See tsitaat intervjuust on üks osa vastusest küsimusele, miks Viiaski karjäär ootamatult vara ja justkui parimatel mängija-aastatel lõppes. See oli aga Martin Viiaski elus kõigest ühe peatüki lõpp, ülejäänud peatükid on olnud vähemalt sama värvikad ning sellest kõigest oli endine mängumees nõus avatud kaartidega rääkima, kui Korvpall24 käis alates 18. eluaastast kinnisvaraga tegutsenud mehel külas Tartus ühes tema enda arendatud majas.

Muuhulgas saime ülimalt mitmetahulisest intervjuust teada, kes Viiaskile rasked traumad põhjustasid, kui lähedal oli ta heale välislepingule, kuidas tal treener Allan Dorbekuga klappis, miks tema pilt Tartus busside peale kleebiti, keda ta praegustest Tartu noortest mängijatest mentorina aitab, kes mängijatest talle kõige rohkem muljet on avaldanud, kuidas ta endale kolmesejoone tagant oma esimese palga välja viskas, mida ta arvab praegusest Eesti koondisest ning mis on tema üks põhiline soovitus praegustele noorsportlastele.

Alustame päris algusest. Oled sündinud küll Tartus aga korvpallitreeninguid alustasid Tallinnas Mihkel Reinsalu juures Kristiine SK-s? Kui vanalt Sa korvpalli juurde jõudsid ja kuidas elu sind Tallinnasse tõi?

Pärast minu sündi viis minu vanemate töö neid Tallinnasse. Keskkooli lõpetasin Audentese Spordikoolis ehk endises TSIK-is. Enne korvpalli juurde jõudmist mängisin esimesest klassist alates käsipalli Jüri Lepa käe all. Endine HC Kehra ja praegune HC Tallinna mängija Risto Lepp oli tol ajal minu pinginaaber. Käsipalli kõrvalt kutsus sõber Lauri Paeveer mind Mihkel Reinsalu juurde korvpallitrenni, olin siis 15 või 16 aastat vana. Mingil põhjusel jäingi korvpalli juurde, kuigi leian, et mängisin käsipalli oluliselt paremini kui korvpalli. Neli aastat tagasi osalesin isegi Eesti meistrivõistlustel rannakäsipallis. Selline spordiala on tõepoolest olemas (Muigab.). Koos Risto Lepaga oleme isegi ühel etapil Mait Patrailile tuule alla teinud. Pigem olen sportlane, kes harrastab erinevaid spordialasid, korvpall on vaid üks neist.

Kas Lepp sind käsipalli tagasi ei käinud kutsumas?

Risto Lepp tegi tänavu järjekordse comeback‘i ja ma olen isegi registreeritud käsipallimeistri HC Tallinna nimistusse ja mind oodatakse play-off’idele mängima (intervjuu on tehtud enne kohaliku käsipallihooaja lõppu – toim.), aga mul on jalaluu väsimusmurd, mille sain Türgis tenniselaagris käies.

Milline on Sinu positsioon käsipallis?

Ma olin väravavaht-mängija. Sageli tulin väravast välja rünnakule.

Kas oled nüüd aktiivselt käsipallitrenni teinud?

Ei ole, aga muud trenni teen aktiivselt. Kui tervis lubab, siis teen minimaalselt viis trenni nädalas.

Kas Sul hakkas korvpallis edu kiirelt tulema?

Mul hakkas seal hästi minema suhteliselt kiirelt. Võib-olla sellepärast jäingi sinna, aga käsipallis läks samuti hästi. Me ju võitsime kõik, mis oma vanuseklassis võita sai.

-Martin Viiask | Foto: Siim Semiskar

Kui sarnased või erinevad mängud on käsipall ja korvpall?

Tehnika on neil väga erinev. Olin väga ebastandardne korvpallur, sest mul olid veres käsipalliliigutused. Tänu nendele võtetele viskasin ka väga palju n-ö naljakaid korve. Vastased ei osanud vist oodata selliseid liigutusi, mida ma oma kätega teha suutsin.

Kas jooksu teema ei sega üldse? Käsipallis tohib minu teada rohkem samme teha.

Jah. Kolm sammu, põrgatus, kolm sammu, põrgatus – koordinatsiooniga mul probleeme pole.

Milline mängija Sa noorteklassis olid? Kas olid liider või tahtsid teiste tuules mängida?

Mäletan, et mulle meeldis korve visata ja neid rünnata, see tuli mul hästi välja. Tihtipeale õnnestus mängu jooksul ka 40 punkti visata.
Viimane asi, mida ma korvpalli noorteklassist mäletan, on see, et mängisime finaalis Janar Taltsi vastu. Mina olin üks meie võistkonna liidritest ja Talts oli vastasvõistkonna liider, ent meie võitsime. Tervitan siinkohal Taltsi (Naerab.).

Kui sa nüüd mängid käsipalli, siis kas oled väravas või joonemängija?

Nüüd olen joone peal.

Kui ma õigesti mäletan, siis Sinu grupist peaks olema tulnud meistriliiga meestest ka Gregor Arbet ja Erik Dorbek? Mida Sa nende meeste kohta noorteajast mäletad?

Gregor oli sõna otseses mõttes nagu Kobe Bryant. Tema hüppevõime, tema käte siruulatus ja koordinatsioon – ta oli tõesti äge kuju. Me mängisime Gregoriga koos mitu aastat ka tänavakorvpalli, mis oli tol ajal väga populaarne ja millest tehti ka teleülekandeid. Need toimusid igal nädalavahetusel. Oma vanusegrupis saavutasime koos temaga palju võite, Eliit-sarjas esindasime ka erinevaid firmasid. Auhindadele pidime teinekord lausa mikrobussiga järele sõitma, sest auhinnalaud oli nii suur. Peale meie oli seal ka Madis Sõnajalg ja keegi veel, aga praegu ei tule tema nimi meelde. Tänavakorvpallivõistlustel andis Gregor mulle minu elu esimese alley-oop‘i.

Eesti on väike. Arbeti füüsilisest võimekusest on palju räägitud, et kui hästi ta võis kossutossudega 200 meetrit joosta või kangi lükata. Kuidas on Sinul füüsilise vormiga? Käsipall on ju korvpallist füüsilisem mäng.

Ma olen kahekordne Eesti noorte meister triatlonis. Noorena käisin õe Eliniga ujumistrennis. Õde tuli juba 14-aastaselt ujumises mitmekordseks Eesti meistriks. Mis puudutab minu varasemat füüsilist jõudu, siis sellega olid mul kehvad lood, kuna olin hilise arenguga. Ma olin väga pikk ja peenike. Kui meistriliigas mängisin, siis kaalusin 88 kilo. Mäletan, et olen mängu ajal hüpanud üle teise mängija ja pannud pealt. Seni, kuni põlved vastu pidasid, oli mu hüppevõime hea, aga mitte võrreldav Arbeti omaga. Pigem olin selline liikuv mängija, ent füüsilist jõudu mul polnud. 88-kilose keskmängija või “number neljana” pidin olema osavam.

Praegused pikad noormängijad, eriti kui nad USA-sse lähevad, hakkavad rõhuma lihase kasvatamisele. Kas tol ajal oli jõutreening vaeslapse rollis?

Ei olnud. Kangitrenni tegime kõvasti. Mäletan, et Jaanus Levkoi tõi mulle ka mingit valgupulbrit. See oli kohutav! See maitse on mul siiani keelel, sest ma pole kunagi midagi nii jubedat joonud kui see valgujook, mida igal hommikul tarbisin, et lihast juurde kasvatada. Aga üle oma varju ei hüppa. Kui loodus järele ei tule, siis ei tule. Ma kaalun praegu 120 kilo ja olen lihast täis, no ja natuke kõhupealset heaolu ka, aga see tuli hiljem (Naerab.).

Üritamise taha midagi ei jäänud?

Üritamise või pingutamise taha ei jäänud midagi.

Tegid kõrgliigadebüüdi Allan Dorbeku käe all Ehitustööriistas, kuid seal piirdusid vist vaid kolme mänguga. Kas mäletad neid mänge ja miks sinna lisa ei tulnud?

Mind võeti punti keset hooaega ja siis tulid play-off’id. Ju ta ei julgenud mind rohkem kasutada. Siis aga lõpetasin keskkooli ja jõuamegi Tartusse.

Mida Sa Allanist mäletad? Ta on üks legendaarsemaid treenereid ja kindlasti ka üks käredamaid, kes on Eesti korvpallis olnud.

Ta on olnud üks minu lemmiktreenereid. Tema käredus polnud mitte kunagi solvav. Kui näiteks Indrek Visnapuu oskab solvata nii, et sul jääb elu lõpuni meelde, siis Allan Dorbeku ütlemised olid väga elutargad. Kuigi võib-olla natuke grammatiliselt ebakorrektsed, aga mõnda Allan Dorbeku tsitaati kasutan praegugi (Muigab.).

Nagu näiteks?

Üks on mõtlemise kohta. Tegin mängus midagi sellist, mis treener Allanile ei meeldinud ja siis hakkasin vabandama sõnadega: “Ma mõtlesin…”, aga Allan Dorbek peatas mind ja ütles: “Tead, Martin, mul seal Illustes kalkunid jooksevad ringi. Nad ka hommikul mõtlesid, et munevad, aga tegelikult s*ttusid. Nii et ära mõtle, Martin!”

Allan Dorbek on olnud üks nendest treeneritest, keda publik tuli ilmselt vaatama isegi rohkem kui mängijaid. Sätiti ennast sinna pingi taha ja kuulati tema filosoofiat.

Täpselt seda ma ütlesingi. Ta oli filosoof.

Kas mängijana tundsid kunagi, et Dorbek kuidagi varastab show ära?

Ei, mitte kunagi. See oli ikka koostöö. Olime meeskond ja meeskonnal olid ühised eesmärgid. Kõik see, mis Allan Dorbek saavutas, oli koostöös meestega ja vastupidi.

-Martin Viiask | Foto: Siim Semiskar

Seejärel liikusid Tartusse, sünnilinna tagasi…

Kõigepealt helistati mulle kahest USA kolledžist ja kutsuti õppima ning korvpalli mängima.

Kas mäletad, kes need olid?

Ei mäleta. Üks oli vist see, kus mängis Jesper Parve, teist ei mäleta. Miks ma nii enesekindlalt tahtsin Tartusse tulla, seda ei oskagi kommenteerida. Ju ma siis olen Tartu patrioot.

Kas Sul mingit muud varianti ei olnudki?

Väga mitmed Tallinna võistkonnad kutsusid mind mängima.

Ma mõtlen Sinu peas?

Minu peas polnud ühtegi muud varianti. Mind kutsuti kolme või nelja võistkonda Eestis ja kahte võistkonda USA-s, aga minu jaoks polnud ühtegi teist varianti kui Tõnu Lust ja Tartu Rock.

Kuidas Sul Tartus enda arvates läks? Kuue järjestikuse hooaja jooksul panid igal hooajal statistikas veidi juurde. Kas areng oligi nii sujuv ja lineaarne nagu numbrid näitasid?

Areng oli sujuv ja lineaarne kuni esimeste vigastusteni. Mul oli tegelikult päris keeruline, kuna mul olid ju (Tarmo) Kikerpill, (Toomas) Kandimaa ja (Vallo) Reinkort ees. Minu kohal mängisid suured isad ja ma pidin trennis väga palju end tõestama, et platsile pääseda. Kui Jüri Neissaar oli peatreener, siis tuli talle meelde tuletada, et pingil istub ju Martin ja Martin on ka väga hea. Nõnda ma ükskord talle ütlesingi. Selle peale lasi ta mu platsile ja see oli mul väga edukas mäng. Läksin ja ütlesin: “Aitab! Ma tahan platsile saada!” Õnneks mul mängupraktikaga suurt probleemi polnud, kuna tol ajal olid duubelmeeskonnad. Duubelmeeskonnad mängisid enne meistriliiga meeskondi ja need olid kõval tasemel mängud. Sain ennast seal tühjaks mängida.

Kas noortele peaks avansiks mänguminuteid andma või nad peavad need välja teenima? Sellest on pidevalt räägitud, aga Sina oled selle tee ise läbi käinud.

Nad peavad ikka ise tõestama ennast. Mulle pole keegi ühtegi avanssi andnud. Tavaliselt tõestatakse seda treeningutel.

See, kes on hea, ujub igal juhul?

Igal juhul. Kuigi võib juhtuda, et treeneriga pole klappi. Seda juhtub ka. Mõned inimesed lihtsalt ei saa omavahel läbi. Kui pole usaldust ja pole klappi, siis tuleb teha otsus ja ära minna. Müts maha Leemet Böckleri ees, kes minu arvates on Eestis üks tulevasi tõusvaid tähti. Tal on metsik töödistsipliin, tohutu treeningtahe ja ta tuli nüüd USA-st tagasi. Teda ei tahetud ära lasta, aga kuna ta seal mänguminuteid ei saanud, siis järelikult usaldus puudus. Tal oli mune, et ära minna ja tulla Tartusse mängima, kus ta paari kuuga on ennast võistkonna üheks liidriks mänginud. Siin pole mingit avanssi, siin on puhas mehetöö. Kuna ta on kaks aastat pingil istunud, siis tal läheb veel natuke aega, et enesekindlus paika saada, aga küll ta play-off‘ideks valmis on.

Nüüd on mängijatel agendid ja palju nõuandjaid. Kuidas tol ajal oli? Kas Sul oli agent või ajasid ise oma asju?

Sellist eluõpetajat mul polnud. Ma saan näiteks Leemetiga korra nädalas kokku, annan talle mõned raamatud ja palun tal need läbi lugeda, analüüsida ja kirja panna, mis mõtteid ja eluõpetusi ta sealt leidis ja siis me arutame nendel teemadel. Hetkel analüüsime näiteks Warren Buffeti (USA investor, ettevõtja ja filantroop – toim.) elutarkust. Oma edasise elu peale tuleb mõelda ka siis, kui sinu töö on korvpalli mängimine, sest elu pole ainult korvpall, elus on nii palju muud ka. Kui sa mõtled ka muudele asjadele, siis see arendab sind ka sportlasena. Olen ise mõelnud ka seda, et kui mõne hommikutrenni asemel oleks näiteks maletreening, siis oleksid kõik mängijad oluliselt paremad korvpallurid.

Ma pole sellist mõtet kunagi kuulnud.

Mõtlemine, olgu see malemäng või raamatu lugemine, arendab mõtlemise kiirust. Korvpallimäng on läinud nii kiireks, et pead murdosa sekundi jooksul langetama õige otsuse. Neid erinevaid võimalusi, kuidas olukorda lahendada, on nii palju ja malemäng aitaks selle murdosa sekundiga analüüsida neid õigeid käike. Minu treenerid ongi enamjaolt olnud filosoofid, mitte treenerid. Tõnu Lust on ka filosoof. Tema üks mõtetest oli see, et mängijad on nagu malenupud. Sa ei saa nõuda etturilt ratsu käike ja vastupidi. Sa pead vaatama, millised võimed sellel mängijal on ja tooma tema võimed parimal moel esile. Mitte nõudma, nagu mõned treenereid teevad, et ratsu peab tegema etturi või lipu käike. Ratsu teeb ratsu käike, ükskõik mida treener ka ei tahaks. Kui sa sellest aru ei saa, siis sa oled s*tt treener. Ma nimesid ei hakka nimetama, aga Eestis on mõni selline treener.

Kuidas Sul Leemetiga mentori suhe tekkis? Ise pakkusid selle välja või olite juba varem tuttavad?

See tuli täiesti loomulikult, sest meil on ühised sõbrad ja tuttavad. Kui ta oli veel keskkoolipoiss, siis ta mängis korvpalli koos ühe minu sõbra pojaga. Siis ma temaga kohtusingi. Kui ta nüüd Tartusse tuli, siis läksime koos lõunale ja meie vahel tekkis väga mõnus klapp.

Võib-olla sinusugused endised mängijad, kes on selle keerulise karjääri läbi teinud, peaksidki võtma endale mõne noormängija ja olema neile mentoriks?

Kui neil on kutsumus, siis igal juhul! Kõik ei taha ju treeneriks saada. Kõigi jaoks pole treeneriamet elu kutsumuseks, nagu näiteks Heiko Rannulal. Aga kui neil on see kutsumus ja kui neil on midagi tarka öelda, siis ma kindlasti soovitan seda teha. Minul tuli see loomulikult. Ma isegi ei osanud seda oodata, et hakkan 10 aastat peale lõpetamist analüüsima korvpallimängu nii, nagu teen seda praegu Leemeti mänge vaadates.

Ja päriselt kohe analüüsidki?

Jah! Paar kuud tagasi oli meil lõunasöögil enne mängu jutuajamine, mil ma ütlesin talle: “Vaata, Leemet, ma ei saa aru, miks treener teile ei ütle, et tehke kate korralikult ära. On üks kahest võimalusest, kas sõber jääb vabaks või sina jääd vabaks.” Ja siis kohe, esimesel rünnakul, tegi ta väga hea katte korvi all. Sõber jäi vabaks ja viskas lihtsa lay-up‘i.

-Martin Viiask | Foto: Siim Semiskar

Sa ütlesid, et mäng on läinud palju kiiremaks ja jõulisemaks. Kui palju on korvpall selle paarikümne aastaga muutunud?

Ikka väga palju. Kui mina alustasin, siis meil olid 30-sekundilised rünnakuajad, aga nüüd on tempo ikka väga kiireks läinud. See on teine mäng.

Kas Sulle sobiks tempokas mäng rohkem või Sulle meeldib rohkem mõelda ja kavaldada?

Ma just rääkisin, et mõtlemiskiirus peab olema väga suur. Mulle meeldib kiire mõtlemine ja kiired otsused. Kui mul oleksid praegu need jalad, mis mul olid 18-aastaselt, siis kindlasti mängiksin seda mängu, mida praegu mängitakse.

Kui kõik Tartu hooajad kokku võtta, siis mis Sulle Tartu ajast endale kõige rohkem meelde on jäänud? Kas mõned mängud, võidud või mõni meeskonnakaaslane?

Meil oli väga ühtne meeskond. Meeskonna juhid Riho Illak, Meelis Jukk, Harry Lemberg, meie füsioterapeut Peeter Nigol ja kõik mängijad. See oli vinge meeskond. Väge äge ja väga ühtehoidev tiim.

Mängisid sellel ajal, kui oli see kõige teravam Tallinna-Tartu vastasseis. Mängud tõid Saku Suurhalli rahvast täis ja Tartus saali rohkem kui täis, rahvas ei mahtunud ära. Kuidas sellele tagasi vaatad?

See oli uskumatu! Too hetk tundus see nii loomulik, aga tagantjärele mõeldes oli see uskumatu. Minu pilt oli isegi Tartu linnaliini bussidel number 3 ja 6. Bussid sõitsid pool aastat, Viiaski pilt peal. Uskumatu meenutada! Kogu Tartu elas Tartu Rockile nii üksmeelselt kaasa. Praegu seda enam ei ole, aga see on nii vinge mälestus.

Oli Sul uhke tunne ka, et Sind niimoodi bussi peale joonistati?

Siis oli natuke piinlik, et miks nad seda tegid, aga mul oli kindlasti väga uhke tunne olla Tartu Rocki võistkonna liige. Isegi, kui ma ei mänginud kõige rohkem minuteid või ei saanud platsile, siis polnud vahet, sest olin Tartu Rocki meeskonna liige ja see oli uhke tunne.

Olite Tartus nagu superstaarid. Kas inimesed astusid juurde ka?

Tänaval tuldi iga päev vähemalt kolm või neli korda autogrammi küsima.

Kas see hakkas mingi hetk ka tüütama?

Alguses oli piinlik, aga siis muutus tavaliseks. Tegelikult osad fännid, kes autogrammi küsisid, käivad siiani mängudel ja lööme patsu, kui kohtume. Vahepeal ei käinud ma 10 aastat mänge vaatamas, alles nüüd hakkasin uuesti käima, kui Leemet Tartusse tuli.

Varem saali ei kiskunud?

Ei kiskunud, jah.

Kas sellel oli mingi konkreetne põhjus?

Ei tea. Paar korda käisin ja polnud üldse tunnet, aga kui sõber mängib, siis on hoopis teine tunne. Siis analüüsid ja vaatad mängu hoopis teise pilguga. Ju siis oli vaja kellegi fänn olla. Oli vaja mingit konkreetset isikut, kelle pärast tahaksid mängu vaadata. Praegune Tartu meeskond tundub ka lootustandev.

Sa oled nüüd kaks korda öelnud, et tähelepanu keskpunktis oli natuke piinlik ja häbi olla. Kas see on selline ehteestlaslik tagasihoidlikkus või millest see tuli? Kui me vaatame võrdluse mõttes näiteks Ameerika mängijaid, siis nad arvavad juba maast madalast, et nad kõik purjetavad NBA-sse ja on meeskonna kõige paremad mehed.

Nagu (Kerr) Kriisa praegu (Muigab.). Temal küll häbi ei ole. Jah, see on eestlaslik tagasihoidlikkus, aga näiteks Kriisal tagasihoidlikkusega probleeme pole.

Kas eestlaslik tagasihoidlikkus on tippspordis pärssiv tegur?

Ei ole. Platsile läksime ikkagi nagu lahingusse. Platsil olles ei olnud mitte mingisugust tagasihoidlikkust. Treeningul ka polnud. Kuigi olime meeskond ja sõbrad, siis treeningutel läks ikka suureks lahinguks.

-Martin Viiask ja Martin Müürsepp | Foto: Siim Semiskar

Sa olid selles tiimis, kui Martin Müürsepp tuli Tartusse ja ka Gert Kullamäe mängis seal. Müürseppa võib pidada Eesti kõige kaugemale jõudnud korvpalluriks. Mis mees ta meeskonnakaaslasena oli?

Martin oli vahva sell. Sain Müürsepaga väga hästi läbi. Me läksime järgmine aasta ju Kalevisse ka koos.

Aga seal ta vist ei mänginud?

Kahjuks vigastuste pärast ei mänginud, jah. Mängijatest saingi kõige paremini läbi just Martini ja Kullamäega.

Müürsepp on põhimõtteliselt Sinu positsiooni mees. Kas trennis said tunda NBA taset?

Kui Müürsepp võttis kaitses asendi sisse, siis oli teda võimatu isegi natuke odavama traktoriga kohalt liigutada. See oli uskumatu, kuidas ta positsiooni võttis, kuidas ta katteid tegi, kuidas ta platsi nägi ja kuidas sööte andis. See oli väga kõrge tase.

Ühesõnaga see polnud juhus, et ta NBA-s ära käis?

Ei, juhusega polnud seal mitte mingit pistmist. Kahju ainult, et tal karjäär seal nii lühikeseks jäi. Tema võimed oleksid lubanud tal kindlasti oluliselt kauem NBA-s olla.

Seda jõu, võimsuse ja kvaliteetsete katete juttu on hiljem hästi palju räägitud ka Kristjan Kanguri kohta.

Tahtsin just öelda, et Kangur oli ka tohutult tugev tükk. Ta oli mul keskkoolis klassivend. Ta oli tõeliselt tugev, aga selle tugevuse oli ta osalt ka looduselt saanud. Jõusaal polnud kooli ajal tema lemmikkoht. Mäletan, et hommikuti eelistas ta trenni pigem mitte minna. Praegu on Kristjani tööeetika nii täiuslik, et see lubab tal ka 40-aastasena meistriliigas tegusid teha. Kui Gregor Arbetit sai võrreldud Kobe Bryantiga, siis Kangur on minu silmis nagu jalgpallur Zlatan Ibrahimovic.

Kuidas vaatad sellele, et Valmo Kriisa mängis väga kaua ja Kangur kogub 40-aastaselt Eesti–Läti liigas keskmiselt põhimõtteliselt kaksikduubleid? Kas tuleb mingi kadedus ka sisse või lihtsalt vaatad ja muigad?

Mingit kadedust pole. Mul lõppes karjäär ära kindlal põhjusel. Mul on hea meel nende meeste üle, et tervis lubab neil mängida.

Üks asi on tervis, aga nad ka tahavad. See on võib-olla isegi olulisem.

Jah, nad tahavad. Aga mina olen jällegi Euroopa hõbe avamerepurjetamises, maailma viies, Euroopa pronks. Nagu ma intervjuu alguses ütlesin, siis ma olen spordimees, mitte korvpallur.

Räägime veel Tartu meeskonnakaaslastest. Mõnda nime oled juba maininud…

Antti Vasar! See oli jälle uskumatu vend, kes liikus ka läbi betoonseina. Selle mehe võitlusvõime oli selline, et teda saab lausa võrrelda Dennis Rodmaniga. Täielik musta töö tegija, kes on ülioluline lüli igas võistkonnas.

Kes veel on niimoodi meelde jäänud?

Mulle jäi Heiko Rannula mingil põhjusel meelde. Isegi siis, kui ta oli veel mängija, ütlesin oma parimale sõbrale Risto Lepale, et Rannulast saab ükskord väga hea treener. Mul oli kunagi laual leping, et ma läheksin Tartu Rocki juhtima. See oli tol aastal, kui Harry Lemberg oli Rocki juht. Spordiklubi uue juhina oli minu visioon selline, et alustada tuleb noorte meestega, Heiko Rannula peatreeneriks ja eesmärk olnuks kahe aasta pärast tulla Eesti meistriks. Kahjuks minu vaade ei ühtinud Rocki juhtide omaga ja leping jäi allkirjastamata. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et Martinil oli jälle õigus (Muigab.)!

Ehk siis Rannulal oli treenerialget juba mängijana?

Jah. Ta sai asjadest aru.

Ma eeldan, et elad siis praegu Rannulale väga tuliselt kaasa. Kalev/Cramo on eurosarjas loodetavasti tegemas seda, mida kunagi Tartu tegi.

Jah, elan Heiko Rannulale kaasa!

Mängisid sellel Tartu–Tallinna vastasseisu kuldajal, mis tõi saalid alati pilgeni täis. Kas toona mängiti paremat korvpalli, oli intriigi rohkem või oli inimestel muid ahvatlusi vähem, et saalid vähemalt play-off‘ides täiesti pungil olid?

Intriig kadus ära, kui Tartu Rockist tehti raamat “Tartu Rock! Tartu Rock!”. See oli siis, kui lõpetasime mina, (Tanel) Tein, Kiks (Tarmo Kikerpill – toim.), Kant (Toomas Kandimaa – toim.), Tartu Rocki nimi kadus ära ja vana juhtkond – Illak, Meelis Jukk – lahkusid ametist. Rocki identiteet sai läbi. Üks ajastu sai läbi ja oligi kõik. Aastaid üritati Rocki asendada, aga ei saadud aru, et tuli luua uus identiteet. Rock oli nagu mingi orgaaniline elusolend. Seda ei saa asendada. Rocki nimega lõppes ka Rocki ajastu.

Ühesõnaga Tartu tiimil oli vahepeal identiteedikriis?

Täpselt nii.

-Rait Keerles, Erik Dorbek ja Martin Viiask | Foto: Siim Semiskar

Tegid seejärel ühe hooaja BC Kalev/Cramos. Kes Sind sinna kutsus ja mis tunnetega läksid?

Läksin kõige suurema enesekindluse ja maailmavallutusplaanidega.

Kas siis olid veel vigastustevaba?

Ei olnud. Hooajaeelsetel mängudel sain palju mänguaega, kuid siis tuli võistkonda serblane või oli ta jugoslaavlane, kes soojenduse ajal hakkas rapsima ja tormas oma põlvega vastu minu juba opereeritud põlve. Minu põlvekõhr purunes, põhimõtteliselt murdis ta mu jalaluu ning tegelikult sellega lõppes ka minu korvpallikarjäär. Jõudsin Kalev/Cramos ainult mõned mängud mängida.

Seitse mängu on Sul kirjas. Kas see vigastuse tekitaja oli Mateo Kedžo?

Ei, see teine.

Bojan Pelkic?

Jah.

Kui kaua Sa väljas olid?

Terve hooaja olin väljas, poolteist aastat olin audis. Mul polnud julgust loobuda, kuigi teadsin, et korvpalliga on kõik. (Aivar) Kuusmaa ajas mind veel korraks TTÜ-s vormi ja tulime pronksmedalile. Järgmisel hooajal kutsus Tartu mind tagasi. Hooaja algus oli suurepärane, aga siis väänasin trennis hüppeliigest nii kõvasti, et tuli minna haiglasse ja jalg kipsi panna. Siis käis ajus klõks ära, et nüüd on kõik.

Ühesõnaga said mõlemad rasked vigastused trennis?

Mind oli 24. eluaastaks üldnarkoosi all opereeritud viis korda, minu biitseps oli rebenenud 75% ulatuses, minu silmamuna oli õmmeldud niidi ja nõelaga kinni. Lisaks veel sõrme- ja varbaluud ning hulk muid vigastusi. Seda kõike 24. eluaastaks! Tagantjärele meenutades on see täiesti ebareaalne, kuidas ma oma keha retsisin. Seda on siiani õudne meenutada.

Kas vigastusest taastumine on sportlase jaoks selline must masendus?

See on süsimust masendus, kui sa käid karkudel või neljakäpukil pissil. Kui mul oli biitsepsirebestus, siis ei saanud ma kolm kuud kätt sirgu lükata. Kui see lõpuks luustus, siis iga päev rebestati luud millimeetri haaval lahti. See oli julm, mida ma nende vigastuste tõttu läbi pidin elama.

Kas Sul on traumadest seni mingid füüsilised järelmõjud?

Paremal põlvel kõhre põhimõtteliselt pole. Praegu mängin head invatennist ehk paarismängu tennist, kus mul on maailma kõige pikemad käed. Vahetan reketit nii, et löön vasaku käega ja siis parema käega, et pallini jõuda. Ega jalg väga ei liigu, aga see-eest käed liiguvad kiiresti. Kaks korda nädalas käin poksitrennis, nii et käed liiguvad mul väga kiiresti.

Üht videointervjuud vaadates tuli välja, et sõlmisid 2009. aastal Tartuga kaheaastase lepingu, aga seda teist aastat ei tulnudki ning karjäär sai läbi. Mis juhtus?

Kuna sain jälle vigastada, siis minu jaoks oli selge, et sellega on kõik. Enam ei jõua, eluga tuleb edasi minna.

Kuidas sel ajal taustajõud olid? Kui mängija sai vigastada, siis klubi aitas ja kõik oli korraldatud või jäeti omapäi?

Ei jäetud omapäi. Kogu Tartu elas ju kaasa, kaasaarvatud arstid. Kadunud Mart Kull, tollane nina-kõrva-kurgukliiniku juhataja, tegi kõik endast oleneva, et me hingaksime hästi, Toomas Tein andis endast parima, et meie liigesed oleksid korras, Mihkel Zilmer, kes sai just vabariigi teenetemärgi, hoolitses meie toitumiskava eest, Peeter Nigol oli meie füsioterapeut. Eestis oli see tol ajal erakordne omada nii professionaalset taustajõudu.

Kui tõsised su korvpallikarjääri ambitsioonid olid? Ütlesid, et Kalev/Cramosse läksid maailma vallutama, samuti kutsuti sind USA ülikooli. Kas unistasid välismaale pääsemisest, rahvuskoondise põhiviisiku kohast või millestki muust?

Seda ma polegi kellelegi rääkinud, aga kui olin 21-aastane, siis oli mul laual leping Saksamaa klubiga. Siis aga oli mäng (Kaunase) Žalgirisega ja mängu viimasel sekundil viskasid vastased vabaviske mööda. Läksin lauapalli võtma ja hüppasin kõige kõrgemale, aga keegi Žalgirise mängija tegi puki alla ning libisesin üle vastase õla ehk siis pooleteise meetri kõrguselt põlvega otse vastu maad ja siis oligi esimene tõsisem põlvetrauma. Tekkis suur auk kõhresse. Tegelikult oli see minu karjääri lõpu algus. Teine pauk samasse kohta Kalevi võistkonnas lõpetas mu karjääri.

Mis Saksamaa klubi see oli?

Ei meenu.

Ehk siis ambitsioonide puudumist Sul polnud?

Mul pole elus kunagi ambitsioonidest puudust olnud (Muigab.).

Kas tippsportlase elu välismaal oleks olnud selline elu, mida oleksid tahtnud elada?

Kalev/Cramo ajal käisime Kanaaridel Gran Canariaga mängimas ja siis mõtlesin, et sellises kliimas tahaks küll mängida. Kunagi kutsuti mind ka Islandile. Rocki ajal käisime Islandil mängimas ja pärast tuli pakkumine Islandi kõrgliigaklubilt.

-Martin Viiask | Foto: Siim Semiskar

Tänapäeval peavad ka pikad mängijad suutma kaugelt visata, Sinu arsenalis kolmepunktiviset aga sisuliselt polnud. Kas toona lihtsalt mängiti nii või jäi see kuidagi enda harjutamise taha?

Mul oli keskpositsioonivise. Võisin kiirrünnakusse joosta ja mitte ainult lay-up‘i panna, vaid seal ka vabaviskejoonelt visata.

Aga kolmese taha Sind ei suunatud?

Meil oli palju häid kolmesteviskajaid. Keskpositsiooniviset mängijad tihti ei viska, sest see on kõige ebamugavam vise, aga see oli minu lemmik. Eriti just külje pealt, kus pole lauda vastas. See oli vaieldamatult minu lemmikkoht.

Kui viskekäsi on, siis loogika ütleb, et võiks ju paar meetrit tahapoole liikuda.

Mul oli ka keskjoonelt vise väga hea (Muigab.).

Ehk siis see oli puhtalt taktikaline?

Kui sa nüüd küsid, siis ma isegi ei tea, miks ma ei läinud kolmesejoone taha. Selleks olid lihtsalt teised mehed ja meil oli rollijaotus paigas. Minu asi polnud kolmest visata, minu asi oli teha tööd kaitses ja lauas, aitasin katteolukordades kaaslasi.

Tagantjärele vaadates – kuidas Sa oma karjääriga rahule jäid? Kuna see lõppes vigastuste tõttu, siis jäi Sul palju saavutamata, aga kuidas oled rahul sellega, mida jõudsid teha?

Seda ei saa mitte keegi minult kunagi ära võtta. Seda teavad ainult asjaosalised, kui mõnusat ja ägedat elu me Tartus korvpalluritena elasime. Trehvan mõnikord Kandimaa ja Kikerpilliga, kui poksimas käin, siis meenutame neid aegu. Just hiljuti Kikerpill tuli ja ütles, et tegelikult me ju kunagi ei mõelnud, et me läheme tööle. Käisime mängimist nautimas ja saime iga päev oma hobiga tegeleda. See polnud kunagi töö, vaid kõige suurem nauding. Tegelesime hobiga, millele pühendusime 100%.

Ja jutud liiguvad, et enne masu ei saanud te ka üldse halba palka.

Kui ma praegu ütleksin sulle, kui vähe ma palka sain, siis sa ei usuks. Minu sissetulekud tulid kinnisvaraärist, mida alustasin juba 18-aastaselt.

Kas Sa ei osanud või ei tahtnud rohkem palka küsida?

Ma sain palka küll, aga ma ei käinud kunagi ütlemas, et makske nüüd mulle nii või naa palju või muidu ma ei tule. Ma oleksin ka viis korda väiksema summa eest tulnud. Võin rääkida loo oma esimese palga kujunemisest. Kui ma Tartusse tulin, siis oli Tartu Rocki mänedžer Tõnu Rüütel, kes ütles mulle, et pall on siin, siin on kolmesejoon ja sinu palk sõltub sellest, kui palju sa sisse viskad. Kui viskad kolm kolmest, siis on kolm tuhat, kui viskad kaks, on kaks, kui viskad ühe sisse, siis on üks tuhat. Mis sa arvad, kui palju ma sisse viskasin?

Kolm?

Viskasin kolm. Ma olin nii enesekindel ja käe sees polnud mingit närvivärinat. Lihtsalt võtsin palli kätte ja viskasin kolm korda sisse. Kuupalk oli 3000 krooni.

Ütlesid, et tegelesid juba 18-aastasena kinnisvaraga. Kuidas? See pole väga tavaline.

Elasin Tartus oma sõbra juures ja ühel hommikul valdas mind tunne, et tahaksin päris oma korterit. Olin nutikas ja tegelesin äriga juba 14-aastaselt mobiiltelefonide kokkuostu, kordategemise ja müümise valdkonnas ning suvel käisin laos tööl. Pidin varakult suureks kasvama, kuna mu isa läks perekonna juurest ära ning mul tuli ise hakkama saada. 18-aastaselt tekitasin endale võimaluse, kuidas osta Tartu kesklinnas Kuperjanovi tänavale 220 000 krooni eest korter. Tegin oma esimese korteri korda, üürisin välja, ostsin järgmise, tegin uuesti korda, üürisin välja, ostsin järgmise jne. Juba 22-aastaselt ehitasin oma esimese maja Tartusse jõe kaldale.

Ühesõnaga Sind on kannustanud ülim ettevõtlikkus.

Jah. Kossu ajal õppisin ülikoolis, aga kahjuks (Jüri) Neissaar ütles, et kui tahad platsile saada, siis pead igal hommikul trennis käima, ent ülikoolis käies hommikuti seda teha ei saa. Kõike korraga teha ei saanud. Aga jah, olin ettevõtlik. 18-aastasena ehitasin kortereid, käisin ülikoolis ja mängisin kossu. Kui räägitakse, et pidasime kogu aeg pidu, siis peod ei jäänud pidamata, aga ennekõike olime ikkagi spordimehed ning minu puhul ka ettevõtja ja üliõpilane.

Ma eeldan, et kui vigastused Su korvpallikarjääri ära lõpetasid, siis tavaellu oli Sul üsna lihtne sukelduda? Kas kõik sujus ladusalt ning millega tegelema hakkasid?

Sel samal aastal, kui ma korvpallikarjääri lõpetasin, sain kohe ühe rahvusvahelise kinnisvarabüroo Tartu osakonna juhatajaks. Seda juba 26-aastaselt. Olin seal aastaid, kuni tekkis sisemine vajadus väärtusloome järele ehk siis mulle ei piisanud vahendustegevusest. Mul on suur kirg kinnisvara ja ehitamise vastu. Tahan iga päev vähemalt ühe naela seina lüüa. Kinnisvara on minu kutsumus ja praegugi ju istume siin enda ehitatud korteris Tartu vanalinnas.

-Martin Viiask | Foto: Siim Semiskar

Sinu kinnisvarategevuse sisse jäi ka see suur kinnisvarakrahh. Sa mängisid siis veel korvpalli, aga kas see mõjutas Sind?

Ei. Esimene krahh mind ei puudutanud. Siis ma ei tegelenud veel teadlikult kinnisvaraäriga, vaid kõik need korteriostud ja majaehitused olid lihtsalt kõrvaltegevused sportlaskarjääri kõrvalt. Mul polnud mingit eesmärki või sihti. Sel ajal olid mul mingid korterid küll, mille raamatupidamislik väärtus langes 50% või 100%, aga mul polnud sundi neid müüa. Mul jäid kõik objektid alles.

Millega Sa siis praegu tegeled? Kui keegi küsib, kes Martin Viiask hetkel on, siis kuidas Sa vastad?

Martin Viiask on Tartu Ülikooli doktorant.

Praegu oled siis üliõpilane?

Jah, olen üliõpilane, kes ehitab igal aastal valmis vähemalt ühe maja. Eelmisel aastal valmis 33 korteriga kortermaja Tartu vanalinnas. Enne koroonakriisi pidasin Tartu vanalinnas ka 17 korteriga apartment-hotelli, aga kahjuks koroona tõmbas sellele tegevusele kriipsu peale. Kui tuua võrdluseks sportlase metafoor, siis see oli nagu oleks kõik põlvesidemed läbi läinud. Lisaks on mul Tartus üks ärihoone, kus on üürnikud sees. Praegu tegelen selle renoveerimisega. Kaubandus- ja laopinda on paar tuhat ruutmeetrit ja praegu tegelen selle väljaüürimisega. Samuti planeerin juba järgmisi ehitusi. Üks väike korter saab juba järgmisel nädalal valmis.

Mida Sa ülikoolis õpid?

Õpin majandusteaduskonna doktorantuuris. Kui ära lõpetan, siis saan filosoofiadoktoriks. Doktorantuur ise on juba filosofeerimine. Ilma koolita ma ei saa hakkama. See periood, kui mul kooli polnud, kadus mul fookus ja siis tundsin väga jõuliselt seda, mida Rain Raadik rääkis ärevusest, depressioonist ja unetusest. Tol ajal kaotasin iseenda nii ära, et sattusin väga sügavasse auku. See oli hirmus periood. On selline ütlus, et ilma fookuse ja suunata ei suuda isegi geeniused midagi saavutada. Mitte, et mina geenius oleksin, aga ilma fookuse ja suunata ei suuda inimesed hakkama saada. Siin ka sõnum noortele, et mõelge! Praegune elu on nii muutuv. Vigastused võivad tulla suvalisel hetkel ja ühe sekundiga on kogu karjäär läbi. Mida te siis teete? Selleks, et mitte langeda sügavikku, depressiooni või kedrata oma peas pidevat mõtet, et mis oleks olnud kui… Ei tohi hakata ennast haletsema. Selleks tuleb vaimselt valmis olla. Sama on ka äris, et mõne aasta sisse mahub koroona, energiakriis, sõda, inflatsioon ja intressitõusud. Millise suuna peab minusugune väikeettevõtja võtma, kui sellised kriisid tulevad mõne aasta jooksul? Kuna korra juba olen oma elu nullist alustanud, 26-aastaselt, siis uuesti nullist alustada on mul lihtsam, kuna olen selle juba läbi elanud. Täna ma ei alusta ka enam nullist, vaid alustan kogemusest!

Kui palju on Sul edasises elus olnud suhtlemist just läbi korvpalli saadud sõprade ja tuttavatega ning kas sellisest võrgustikust on olnud abi ka hilisemas karjääris?

Suhtevõrgustik ulatub piiride taha. See on suur väärtus ja teinekord olulisemgi ettevõtlusega alustamisel kui rahaline kapital. Kui olin paar aastat Tallinnas, siis tundsin ennast seal kohutavalt, sattusin kinnisvara mõttes väga halba seltskonda, aga Tartus on kõik õige. Samas on mul ka oma pelgupaik olemas. Mul on oma koht Ruhnu saarel ja Ruhnu saar on juba selline koht, kus on ütlemine, et meri võtab valed mehed ära. Sinna igaüks ei pääse.

Sa sooja kliima mees ei ole?

Olen ikka. Itaaliat armastan. Plaanin Itaaliasse pisikese pesa punuda, kus saan kanu ja eeslit kasvatada. Projekt on hetkel töös (Muigab.)!

Räägime rannakäsipallist ja purjetamisest.

Rannakäsipallis oli nii, et andke mulle pall kätte ja ma lähen viskan sisse.

Sa suure mehena liiva sisse kinni ei jää?

Ma ei jää kuhugi kinni! Olen teistest suurem, tugevam ja käsi on pool meetrit kõrgemal kui teistel.

Kas purjetamisel ja korvpallil pole midagi ühist?

Muidugi on! Purjetamisel sa pead olema kiire ja osav nagu kass. Olen 206 cm pikk ja 120 kilo raske, ent pean liikuma sama kiiresti nagu 160 cm vennad vööris. Minu asi on kõik purjed üles ja alla tõmmata. Kui mina oma tööd hästi ei tee, siis laev sõidab ilma purjedeta (Naerab.).

Rääkisid oma Ruhnu-armastusest, aga tartlane on ju sisemaa mees. Kuidas see mandrimees mere leidis?

Mere kutse on mul Tallinnas elamisest sees. Tartus on mul sõber Aivar, kes on mitmekordne Euroopa ja maailmameistrivõistluste medalist ja üks Eesti kõvemaid purjetajaid. Tema kutsus mind kaasa Taisse purjetama. Seal sain kapten Mati Sepaga hetkega sõpradeks ja nüüd olen tema lapse ristiisa. Tervitan siinkohal Aleksanderit. See toimus 10 aastat tagasi ja purjetamise juurde ma sellest hetkest alates ka jäin. Tahaksin öelda, et kord elus tuleme Matiga ka maailmameistriks.

Räägi korvpallisõbrale, kes purjetamisest mitte midagi ei tea, mida see tegelikult tähendab? Kui palju mehi paadis on, kui suur on alus?

Ma olen sõitnud erinevate alustega. Minu meeskonnas on olnud seitse kuni üheksa meest. Põhilaev, millega oleme sõitnud, on 41 jalga pikk (ca 12 meetrit – toim.). Kes kursis ei ole, peab YouTube’ist vaatama, sest seda on väga keeruline kirjeldada.

Kuidas see võistlus välja näeb? Kui kaua te korraga merel olete?

Võistlused kestavad tavaliselt viis päeva. Viie päeva jooksul on üks pikk sõit, mis võib kesta kuni 24 tundi järjest. Siis on veel lühirajad. Merre pannakse märgid maha ja meie peame neid märke võtma. Seal on pallisüsteem ja seda on väga keeruline seletada. Arvesse võetakse miljon erinevat faktorit. Igale laevale antakse oma pall ja vastavalt sellele arvutatakse finišis tulemused, aga põhimõtteliselt käib see kiiruse peale. Kes vastavalt oma pallile võtab kõige kiiremini meremärke, see võidab.

Põhimõtteliselt sõidate ikkagi kiiruse peale, mitte vastupidavuse või millegi sellise peale?

Kiiruse peale, jah.

Kas meil jäi millestki rääkimata, mille peale ma ei oska praegu tulla?

Sa tahtsid küsida, kas sportlase elu on andnud mulle tavaeluks mingisugused boonused. See ongi põhiasi, mida noortele öelda. Sport on ülim harrastus, mis sõelub välja inimesed, kellel on enesedistsipliin, psühholoogiline vastupidavus ja pühendumus. Sportlaskarjäär on andnud mulle väga palju tavaeluks, aga see on ainult mündi üks pool, et tavaelus hakkama saada. Vaja on ka teadmisi! Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas on võtmesõnaks elukestev õpe. Kui Rain Raadik ütles oma intervjuus, et ta ei lähe ju ometi kooli, kuna seal peab seitse aastat õppima, siis ma ütlen, et kui sa täna lähed õppima, siis sa saad alles seitsme aasta pärast millestki aru ja alles siis hakkad õppima. Seitse aastat õpid õppima ja alles siis hakkad õppima. Tänapäeva maailm on nii kiiresti muutuv ja kui sa pole pidevas fookuses, siis sa ei oska reageerida nendele suunamuutustele, mida elu toob, nagu kõik need koroonad, energiakriisid ja sõjad või sportlastel põlvevigastused. Nagu ma juba ütlesin, siis ma olen praegu täisfookuses. Minu päev algab iga päev kell 5 hommikul ja lõpeb kell 22. Oli perioode, kui mul kooli polnud ja oli vabadus, kuna ma ei käi oma kinnisvaraäris igapäevaselt kontoris kellast kellani. Siis ma aga kaotasin selle fookuse ära päris mitmeks aastaks ja siis jagasin Rain Raadikuga sarnast teekonda. Ma ütlen, et seesama majanduse doktorantuur on praegu minu tugisammas.

Sinul oli see kõrvaltegevus juba olemas, aga tihti on sportlaste ainus fookus oma sportlaskarjääri edendamine, aga siis tuleb üks põlvevigastus ja päevaga on see asi läbi.

Selle peale peab mõtlema. Seetõttu soovitasingi Leemetil lugeda Warren Buffetti elutarkusi täis raamatuid. Tahan, et ta oleks teadlik ja valmistaks end võimalike elulöökide eest ette. Korvpalli kõrvalt muu maailma kohta lugemine teeb ta ka paremaks mängijaks. See sõnum on kõikidele noortele sportlastele. Elu pole ainult korvpall! Elus on nii palju muud põnevat. Aga arvan, et tänapäeva noored on nii ägedad ja loodan, et nad mõtlevad selle peale, millega tegelema hakata, kui üks teekond peaks otsa saama.

Mulle endale tundub, et Tartus on see hästi korraldatud, sest seal on ülikooliharidus koos mängimisega.

Ma sain Tartu Ülikooli majandusteaduskonda sisse, aga meil ei soositud seda. Jüri Neissaar tookord ütles, et kui mängida tahan, siis pean valima ja mul tekkis koolis paus. Ma ei lõpetanud oma bakalaureust ära. Kui 26-aastaselt lõpetasin korvpalli, siis poole tunni pärast olin juba ülikoolipingis. Kolm aastat istusin kõik päevad ja nädalavahetused koolis või raamatukogus, sest tegin kaks bakalaureuse aastat ühe aastaga ja kolmanda aasta tegin nii, et võtsin magistri esimese aasta eriloal juurde. Ehk siis olen ülikooli rada tallanud juba väga pikalt. Inimesel on kuuluvusvajadus ja ülikoolipere on see keskkond, kus tunnen end hästi. Ülikool asendab minu jaoks Rocki meeskonda.

-Martin Viiask | Foto: Siim Semiskar

Tuleme korvpalli juurde korraks tagasi. Kui kaugele Sa Eesti koondise pildis jõudsid?

Tol perioodil ma jälle võitlesin vigastustega. Olime Soomes koondiselaagris ja mul lõhkes pimesool. See rikkus jälle kõik ära, sest taastumine võttis aega pool aastat. Tiit Sokk ikka kutsus ja treeningutel sain kõvasti madistada. Nagu juba eelnevalt rääkisin, siis 24. eluaastaks oli mul viis operatsiooni, lihaserebestused, murrud ja isegi silmamuna õmmeldud niidi ja nõelaga. Ma ei saanudki kunagi täie jõuga treenida, sest kogu aeg taastusin vigastusest. Mul lihtsalt polnud võimalik ennast spordis realiseerida.

Kuidas Sa praegu Eesti koondise arengut vaatad? Kas me oleme ülespoole trendis?

Ma käisin Itaalias kohal. Fännidel oli tohutu ootus, et nüüd läheme ja paneme, aga arvan, et neil oli analüüsivõime natuke tagasihoidlik. Kui vaatame, kes eelmisel aastal mängumeestena mängisid, siis kõik olid oma klubides ju pingipoisid, vahet pole, et enamus tippliigades. Meil oli (Maik-Kalev) Kotsar, kes sai reaalselt mänguminuteid, meil oli (Kerr) Kriisa, kes sai USA-s mängida ja meil oli (Siim-Sander) Vene, kes mängis. Ma mõtlen mängijaid, kes said mängida 15-20 minutit. Ülejäänud olid ju rollimängijad. Nad ületasid (Milanos) iseennast. Nende keskmine vanus oli ju 22 või 23 aastat. Aga nüüd nad mängivad kõik. (Kristian) Kullamäe teeb Leedus tegusid, Kriisa on omaette fenomen USA-s ja Kotsar on Euroliigas väga kõva tegija. Kahju ainult, et Vene pole saanud piisavalt mängida. Noortel meestel on vaja mängida ja nad on praegu selles eas, kus nad varsti hakkavad jõudma oma füüsise ja mõistusega sinna ristpunkti, kus nad on oma võimete tipus. Ehk siis need mehed veel teevad ja näitavad väga kõrget taset. See on minu arvamus.

Ehk siis ootused on …

… väga kõrged. Mängupilt on väga ilus ja äärmiselt nauditav. Võidavad või kaotavad, mängupilt on küll kõikuv, aga lootustandev.

Mida Sa ütled neile kriitikutele, kes ütlevad, et kui Sina korvpalliga alustasid, siis käisid soomlased meie juures korvpalli õppimas, aga nüüd on meil vaja soomlastelt õppida?

Mäletan, kuidas me Soome koondisega treeningmänge mängisime ja mäletan, kuidas nende vastu sai isegi vigurviskeid harjutada. Nüüd on Soomes suured talendid. Ma isegi ei tea, kas küsimus on talentides või tuli ühel hetkel lihtsalt põlvkondade vahetus ja see on loomulik asjade kulg. Ma arvan, et praegune Eesti koondis võtaks Soome väga enesekindlalt ette.

scroll to top