Close

INTERVJUU | Kaspar Treier: kui platsile tagasi sain, siis tekkis kohe järgmine probleem

-Kaspar Treier | Foto: Siim Semiskar

Kolmandat hooaega Itaalia kõrgliigaklubis Sassari mängiv Eesti korvpallikoondislane Kaspar Treier on eelmise aastaga võrreldes klubi eest kerkinud oluliselt suuremate mänguminutite peale ning tähtsamasse rolli. Ning seda vaatamata suvel koondisemängus saadud raskele käetraumale, millest taastumine venis kuni novembrikuu lõpuni.

Korvpall24 portaal tegi Itaalia kõrgliigas keskmiselt 16,1 minutiga 6,7 punkti ja 3,4 lauapalli panustava 23-aastase ja 203 cm pikkuse Treieriga intervjuu Eesti rahvuskoondise treeningul enne mänge Sloveenia ja Rootsiga, kus ääremängija panustas vastavalt 13 punkti, 6 lauapalli ja 4 korvisöötu ning 9 silma ja 3 lauapalli.

Küsisime Treierilt otse ja ausalt, mis seisus tema viga saanud käsi tänaseks on, kas ta on 100-protsendiliselt taastunud, kas jõunäitajad on tagasi endisel tasemel, kas ta on seda olukorda videost järele vaadanud ning kas traumast jäid ka mingid psühholoogilised jäljed. Mängulise poole pealt arutasime tema tänavuse hooaja rolli kohta Sassaris ning senise hooaja õnnestumiste ja eesmärkide kohta.

Kuidas nüüd käe ja kõige sellega on? Kas oled nüüd 100% terve?

Olen 100%, kui seda niimoodi nimetada saab. Natuke on veel valulik, aga see käib asja juurde. Paar kuud peab veel taastuma, aga saan kõike teha ja trenni või mängu ajal valu tähele ei pane.

Liigutuste amplituud on taastunud?

Taastunud pole vist päris õige sõna. Seda ei saa nii või naa selliseks, nagu on vasak käsi, aga muidu on sellega üpriski hästi. Sirutusest on veel paar kraadi puudu.

Kuidas jõunäitajad on? Kas praegu on vasak käsi veel tugevam?

Kumbki pole tugev (Naerab.). Arvan, et on üpriski sarnane, aga selliseid teste pole mulle tehtud.

Kas psühholoogiliselt on jäänud ka mingi kartus sisse või see oli lihtsalt selline õnnetu juhus ja sellest vaimset armi ei jäänud?

Ei jäänud. Praegu on ainus asi see, et kui ma juhuslikult platsil kukun, siis ma otseselt selle peale ei mõtle, aga kuidagi automaatselt tuleb nii, et ma ei pane endale käsi ette ja pigem üritan tagumiku peale kukkuda. Psühholoogiliselt probleeme pole.

Kui ma Sinuga taastumise ajal intervjuu tegin, siis küsisin, kas Sa ise oled seda videot vaadanud ja Sa ütlesid, et ei ole. Kas siiamaani ei ole?

Ei ole.

Ja ei vaata kunagi?

Ei vaata. Poole silmaga vaatasin. Taivo (koondise arst Taivo Väärsi – toim.) üritas mulle seda näidata ja käis pikalt pinda sellega (Muigab.).

Oled varsti juba kolm kuud platsil tagasi. Kuidas Sa nende kolme kuuga rahule oled jäänud?

Kui platsile tagasi sain, siis tekkis kohe järgmine probleem, seekord seljaga. Taastumine on olnud natuke lünklik. Olen rahule jäänud, aga samas võiks palju paremini olla.

Sinu mänguminutid hüppavad Sassaris ka üles-alla. Millest see tingitud on, kas nendest seljaprobleemidest?

Vahepeal jäi mul üks või kaks mängu täiesti vahele. Taastumine oli niimoodi, et see tegi palju valu, aga mulle öeldi, et mängida tohin. Mängisin läbi valu ja treener sai aru, millal ma ennast hästi tunnen ja millal ei tunne.

Kas Sinu roll tiimis on pärast tagasitulekut kuidagi muutunud võrreldes varasemaga?

Kusjuures on. Meile jäi sama peatreener (Piero Bucchi – toim.), kes eelmise hooaja lõpus usaldas palju nii mind kui ka Ousmane Diopi, kes me oleme võistkonna nooremad. Ta on lasknud meil ka praegu lõpuminutitel mängida. Kui sa oled mänguaega väärt, siis sa saad selle võimaluse.

Kas noormängijana pead esimese asjana ikka kaitses asjad korras hoidma ja alles siis võid korvi poole vaatama hakata või Sulle on ikkagi roheline tuli antud?

Sellist asja ei ole, et pane aga peale ja lõbutse. Kõik algab sellest, et saaksid nii kaitses kui ka rünnakul lihtsate asjadega hakkama.

Itaalia liigas on tabel play-off‘i piiril väga tihe ja sealt väljakukkumiseni pole ka üldse palju ruumi. Millest see tingitud on, et see nii tihe on?

Sel hooajal on tabel üllatavalt tihe. Itaalia liiga on muidu üleüldse tihe olnud, aga nüüd on tõesti nii, et kaks punkti siia või sinna ja võib kõike juhtuda. Kolm mängu tagasi olime play-off‘i joonel ja oligi nii, et kui saame kaks kaotust ja mõned teised võidavad, siis oleme meie ka väljakukkumise piiri peal. Siis aga saime ise kolm võitu kätte ja oleme jälle play-off‘i kohal. See situatsioon on kummaline, aga ma ei tea, millest see tingitud on.

Kas see tekitab klubide treenerites ja omanikes rohkem ärevust, kuna iga mäng on põhimõtteliselt kulla hinnaga? Ma usun, et play-off‘i tahavad pääseda kõik.

Kindlasti. Nii see on.

Kas Sassari klubis või konkurentide seas on näha tõmblemist?

Meie klubis õnneks ei ole. Meil on kõik üldse väga rahulikud ja on olnud ka eelmistel aastatel. Meil tehakse asju mõttega, aga mõned võistkonnad teevad tõesti kiiresti palju vahetusi, vahetavad peatreenereid ja teevad kõike võimalikku selleks, et püsima jääda.

-Kaspar Treier ja Heiko Rannula | Foto: Siim Semiskar

Kui palju furoori tekitas karikavõistluste nädalavahetus? Suured Euroliiga tiimid jäid tiitlist ilma, kui lasid ennast Brescial üllatada.

Coppa Italiaga oli huvitav see, et Brescia oli viimase koduliigavõidu saanud 6. jaanuaril. Neil oli kuuemänguline kaotusteseeria ja siis lähevad Coppa Italiale, kus sõidavad üle nii suurfavoriitidest (Brescia võitis teel karikavõiduni nii Milanot kui ka Bologna Virtust – toim.) kui ka Pesarost. Selline see korvpall on, väga äge.

Kuidas tabeli lõpuosa klubi ikkagi saab niimoodi autsaiderina kolm mängu võita?

Arvan, et suurfavoriidina mängimine pole kerge. Surve on palju suurem. Mängijad saavad aru, et nad peavad võitma ja peatreener survestab palju, sest ta teab samuti, et peab võitma. Kui sa lähed sellele mängule natuke puhanud mõttega, siis on lihtsam oma asjad ära teha.

Teie positsioneerite ennast ilmselt ka ikka tabeli esiotsa klubina, aga praegu käib võitlus play-off‘i pääsu nimel. Kas tiimis on kuidagi halb tunne sees, kuna võib-olla ei ole nii hästi läinud, kui oleks soovinud?

Tegelikult pole päris nii, sest meil on sel hooajal vigastustega probleeme olnud. Juba hooaja alguses olid pikalt väljas kaks ameeriklast, kellel jäi ettevalmistus täiesti tegemata ja kellel läks aega, et see korda saaks. Siis tekkis probleem meie pika mängijaga, kes otsustati ühel hetkel ära vahetada ja vahetused nõuavad jälle harjumist, et oma rütm kätte saada. Mina päris esiotsa Sassarit ei panekski. Meie jaoks oleks saavutus juba heale play-off‘i positsioonile jõudmine ja sealt vaatab edasi. Nagu eelmisel aastal, kus me Brescia vastu võitsime.

Kas Sul on kodus märkmik, kus on mängud Joonas Riismaa (Brindisi) ja Mikk Jurkatamme (Treviso) vastu üles märgitud? Kui jah, siis kes kelle vastu hetkel peal on?

Kusjuures on küll (Naerab.). Kuskil on mul need mängud kõik kirjas.

Kes juhib?

Mina juhin (Muigab.).

Tead skoori ka?

Treviso vastu me kaotasime, aga mind seal polnud, nii et see ei loe. Riismaa just käis mul külas ja saime võidu kätte.

Kas see on oluline, kui võõra riigi liigas koondisekaaslastega kohtud? Kõrvaltvaataja jaoks on see võib-olla isegi olulisem kui teie enda jaoks?

Otseselt oluline ei ole, aga on tore, et saab jälle kellegagi näost näkku eesti keeles rääkida.

Räägite ikka eesti ja mitte itaalia keeles?

Ja-jah.

Viimase kuu jooksul olete väga hea hoo sisse saanud. Karikavõistlustele pääsejad läksid just enne seda lukku, aga pärast on teil hea hoog sees olnud. Kas võib öelda, et olete oma õige mängu leidnud?

Arvan, et oleme selle rütmi leidnud, aga sellega on ka see, et rütmi on kerge kaotada. Sa mängid ainult korra nädalas ja kui tuleb kaotus, siis järgmine nädal on kohe mornis näod. Liiga on nii tasavägine, et kedagi alahinnata ei tohi. Nüüd on meil mitu mängu järjest võidetud, ka heade võistkondade vastu ja nii kodus kui ka võõrsil. Iseenesest võiks kõva pauguga edasi panna, aga samas peab väga ettevaatlik olema.

Kes tänavu Itaalia meistriks tuleb?

Arvan, et see aasta tuleb üllataja – kas Brescia või Veneetsia.

scroll to top