Close

INTERVJUU | Karl Johan Lips korvpalliarmastusest, raskuste kannatamisest ja ketšupiga makaronidest

-Karl Johan Lips | Foto: Siim Semiskar

Alates hooajast 2014/15 kohalikus kõrgliigas mänginud ääremängija Karl Johan Lips jätkab algaval hooajal KK Viimsi meeskonnas, kuigi üks väga ahvatlev pakkumine tuli talle kodukamaralt veel. Pikalt siinse meistriliiga toimimise nüansse ise omal nahal kogenud Lips on seejuures käinud läbi keerulise tee, kus esimestel hooaegadel ei pääsenud ta korralikult pildile ning pidi omajagu kannatama, et kõrgliigas rotatsioonimängijaks kerkida.

Korvpall24 portaal tegi 26-aastase ja 199 cm pikkuse Lipsuga intervjuu juuli lõpus peetud Kohila 3×3 korvpallietapil ning üsna kiirelt ja põhjalikult läks teema just kohaliku kõrgliiga teemade peale. Seoses Keila KK lisandumisega üheksandaks Eesti klubiks on nõudlus kohalike mängumeeste järele veel suurenenud ning kuna nipsust uusi selle taseme mehi juurde ei tule, siis ilmselt supp läheb veidi lahjemaks.

Arutame Lipsuga teemadel, mida peaks tegema või kuhu suunas liikuma, et Eestis oleks näiteks kaheksa klubimeeskonna jagu kõrgliiga tasemel mängijaid. Lipsu sõnul on probleemi alged aastates, kus noored mängijad ei saanud oma võimalust ja loobusid edasi üritamast. Kui tahta praegu jõuga seda asja järele aidata, siis tuleks leppida mõningase ajaga, kus klubid on nõrgemad. Seda aga ei tahaks ilmselt jällegi klubide rahastajad näha. Nokk kinni, saba lahti olukord?

Kas eelmise hea klubihooaja emotsioon püsib ka nüüd suve lõpupoolel või on mõtted juba uue hooaja juures?

Pigem sai suvele vastu mindud hoopis mõru emotsiooniga. Kuigi Eesti-Läti liiga tulemus oli kindlasti ülikõva ja sellel hetkel oli emotsioon laes, siis inimpsühholoogia on selline, et kõige paremini on meeles kõige viimased sündmused. Kaotusvalu seerias Tartule pigem juba ületas Eesti-Läti liiga positiivse emotsiooni.

Kas pärast Pärnu meistriks tulekut oli veel mõrum, kuna tuli välja, et see oli just see aasta, kui sai Kalev/Cramole vastu?

Mina selle peale väga ei mõelnudki. Kui Eesti liiga play-off hakkas, siis suures plaanis olid kuus meeskonda võrdsel tasemel. Seal võisid kõik kõiki võita. Play-off-seeriates maksavad lõpuks detailid. Lisakurbust see ei tekitanud, aga ikkagi oli halb tunne. Teadsime ju kogu aeg, et on võimalus see aasta meistriks tulla.

Kas saad välja öelda, mis Sinust uuel hooajal saab?

Kui mul muidu on igal suvel olnud mingid valikud, aga lõpuks on üks pool teatud põhjustel ikkagi teised üle kaalunud, siis sel suvel oli mul üks väga raske otsus kahe meeskonna vahel. Lõpuks ikkagi otsustasin oma koduklubisse Viimsisse jääda.

Kas see teine klubi oli ka Eestist?

Jah, Eesti klubi.

Eelmisel hooajal said kätt proovida ka Itaalias. Kuidas Sa sellele kogemusele nüüd mõni aeg hiljem tagasi vaatad? Kas Sa said sealt midagi kaasa ka?

Muidugi sain. Sain endale selle kinnituse, et kui on natuke õnne süsteemi ja kohaga, kuhu satud, siis võiksin sellel tasemel mängida küll. Sain ka mõningaid nüansse, mida arendada, et kui see võimalus veel kunagi tuleb, siis oleks suurem tõenäosus sinna püsima jääda.

Kas see püsimajäämise tõenäosus oleks siis ka suurem olnud, kui oleksid kohe hooaja alguses satsi saanud? Siis kui tiimid alles komplekteerivad, mitte nii, et saad ligi siis, kui on jama juba majas.

Olen sinuga absoluutselt nõus. Kui lähed meeskonna juurde hooaja alguses, siis on aega treeneri nõudmiste ja süsteemiga harjuda. Kõiki neid samme võetakse päev-päevalt, nädalast nädalasse ja sul on aega sinna sisse elada. Minu esimene kogemus oli aga tulla poole hooaja pealt. Kui läksin sinna ja jõudsin kolmapäeval kohale, siis laupäeval oli juba mäng. Siis on nii, et sa pead väga kiiresti selles olukorras kohanema. Pead väga kiiresti selgeks saama kõik asjad, mida treener tahab. Minu jaoks oli näiteks suur vahe see, et kui Viimsis ja kõikjal mujal, kus ma mänginud olen, on pigem neli väljast mängijat ja üks n-ö korvialune korraga platsil, siis seal oli süsteemiks, et kolm on väljas ja kaks sees. See oli uus kogemus ja võib-olla ma ei kohanenud sellega piisavalt kiiresti.

Nüüd, kus Keila ka lisandub liigaga, on Eesti korvpallurid kõrgliigas veel suurem defitsiit. Sa ütlesid, et Sul oli kaks rasket valikut, aga mitu Eesti klubi Sinuga üldse ühendust võttis?

Põhimõtteliselt oli mul juttu kolme klubiga. Eks see tase läheb kindlasti grammi võrra alla ja igas satsis on vähem eestlasi, aga arvan, et see on mingil määral meie enda klubide tegemata töö. Olen kaheksa hooaega kõrgliigas mänginud ja ütleksin, et kui alustasin, siis oli eestlaste tase siin liigas kõrgem. Kui vaadata aastakäike 1995 kuni 1998/99, siis üsna vähe mängijaid sai üldse võimaluse ja paljud otsustasid sellepärast liikuda mõne muu eriala peale. Praegu olemegi olukorras, kus meil on auk, sest eest kadusid ära kõik need aastakäigud, kus olid (Janar) Taltsid ja (Gregor) Arbetid. (Kristjan) Kangur veel paneb edasi, aga Gert Dorbekud ja kõik sellised mehed on ära läinud ja peale pole sama palju tulnud. Üheksa satsi on Eesti jaoks võib-olla ka natukene liiast. Aga kui tahame, et meil oleks kõrgem tase, siis mingi aja peaksid klubid kannatama sellega, et nad panevad noored mängu ja annavad neile mänguaega, et neid kasvatada. Ja meeskond on siis mõnda aega sellevõrra nõrgem.

Mis Sa arvad, kui palju meil aega läheks, et meil oleks lisaks välismaal olevatele eestlastele näiteks kaheksa satsi jagu korraliku tasemega kohalikke mängijaid? Et kui võtaks sellise joone, nagu lätlased on nüüd teinud, et suuresti oma meestega mängitakse.

Siin tulebki mängu see, kui palju me rõhku paneme, kui innovaatilisi lahendusi me selle koha pealt suudame mõelda ja kuidas me suudame noori kasvatada. Võtame näiteks kasvõi Liepaja satsi eelmisest hooajast. Kui sellele satsile peale vaadata, siis seal olid ainult noored lätlased ja ma tean mõnede sealsete mängijate palganumbreid. Neil olid seal väga normaalsed palgad. Mulle tundub, et Lätis pannakse sellele veidi rohkem rõhku. Sats oli võib-olla natuke nõrgem, aga nad toovad uusi mängijaid pildile ja pikas perspektiivis võidavad sellest kõik, nii klubid kui ka mängijad.

Kas võib siis öelda, et Eestis kulutatakse liiga palju palgaraha välismängijate peale, kes tuuakse üheks aastaks ja rohkem neid siin enam ei näe?

See oleneb, mis klubi eesmärk on. Kui meil on mingid klubid, kes mängivad puhtalt tulemuse peale, siis tulebki need lükked teha. Ma tean, et raha küsimine on klubide jaoks väga keeruline. Võib-olla on asi ka selles, et kui sa kannatad ja mängid ühe aasta noortega, siis pärast on klubi põhjas ning keegi enam raha ei anna. Seda saaks teha, kui sul on eelarve mitmeks aastaks kindlalt paigas ja sul on millele tugineda.

-Karl Johan Lips | Foto: chietibasket1974.it

Kuidas Viimsi komplekteerimine sel suvel läinud on? Mulle tundub, et eelmisel suvel hakkasid uudised varem ja tihedamini tulema.

Seda tuleb küsida nendelt, kes on kontori poole peal. Klubidel on raske ja kuna kõigil on eestlasi vaja, siis võib-olla teatud Eesti mängijad ootavad kauem, sest äkki saab kusagilt rohkem raha. Klubidel pole võib-olla ka vahendeid, et kohe suurem summa lauale panna ja mingid mehed lukku lüüa. See kõik on väga keeruline, aga see ongi aeg ja koht kõigele sellele mõtlema hakata.

Kas pole ka seda probleemi, et Eestis on mingis mõttes natuke liiga hea elu. Korvpallur mõtleb, et milleks tegeleda sellise riskantse asjaga, kus sisuliselt igal hooajal peab uut töökohta otsima ning läheb selle asemel muule tööle ja saab rahulikult elada. Sa ei ole niimoodi mõelnud?

Mul on keeruline kellegi teise eest rääkida. Mina olen alati korvpalli armastanud ja olen seda võtnud suure privileegina, et mul on võimalus teha asja, mis mulle meeldib ja saada selle eest ka raha. Kui ma rääkisin, et klubid peavad kannatama noortega, siis ka mängija, kes tahab saada korvpalluriks, peab mingil hetkel selle värgi ära kannatama. Ma võin enda kogemusest rääkida, et minu esimesed kaks hooaega Eesti liigas olid sellised, et sain palka täpselt nii palju, et kuu lõpus viimane nädal oligi vaja vaid makarone ketšupiga süüa. Siin tulebki mängu see, kui palju sulle korvpall meeldib ja kas sa suudad selle raske aja ära kannatada.

Sel suvel nii meestekoondise MM-valikmänge kui ka noortekoondist Põhjamaade meistrikatel vaadates tuli füüsise teema üsna teravalt esile. Kuidas Sina tunnetad, kas Eesti korvpallis tehakse füüsilise koha pealt liiga vähe tööd või oleme me lihtsalt füüsiliselt natuke andetumad kui teiste riikide mängijad? Või seda probleemi tegelikult ei eksisteeri ja seda võimendati üle?

See pole absoluutselt kriitika kellegi suunas ja see on minu isiklik arvamus, aga kui mina neid mänge vaatasin, siis minu arvamus oli, et me ei jäänud ainult füüsise pealt alla. Meil oli probleem sellega, et meil polnud tihti võimalust panna platsile korraga kahte pallikäsitsejat, kes teistele olukordi looksid. Eesliinimängijate tugevused sõltuvad väga palju tagaliinist. “Kolme” positsiooni peal on meil ka pigem eesliini mängijad, kuna paljud meie kõige kõrgema klassiga mängijad ongi “kolme” ja “nelja” positsiooni mehed. Aga lõpuks on ikkagi vaja, et sul oleks “ühe” ja “kahe” peal kaks ohtu, kes looksid teistele olukordi.

Viimsil oli eelmisel hooajal vist hästi, sest Laane ja Veideman on Eesti tasemel selles osas kindlasti eliit, kes teevad ise teravust ja panevad pikkadele pallid kätte.

Arvan, et eelmisel aastal tõigi meile edu see, et kõikidel mängijatel olid rollid paigas. Kõik teadsid oma rolle ja peatreener suutis meid niimoodi koos toimima panna, et kõik täitsid oma rolle arvamata, et nad peaksid midagi enamat tegema. Tihti see saabki hea ja veidi parema meeskonna vahel otsustavaks, kui ühes tiimis kõik teavad, mis nad tegema peavad ja teevad seda, aga teises samuti kõik teavad, aga sajaprotsendiliselt ei tee seda.

Kui palju Sa siseinfost Viimsi komplekteerimise kohta tead? Kas meil on mingeid ägedaid üllatusi ka oodata?

Arvan, et selleks ajaks, kui sa selle artikli välja lased, on paar uudist juba üleval. Tean, et mõni üllatus on tulemas, aga samas on praeguse seisuga ka mõni auk.

scroll to top