Pühapäeval lõppes tänavune Superkarikas Tartu Ülikooli spordihoones vägeva pauguga, kui autsaiderina turniiri alustanud Tartu Ülikool Maks & Moorits suutis finaalis teist päeva järjest sepistada üllatustulemuse ja pani kaotusseisust välja tulles agressiivse ja emotsionaalse mänguga pikali BC Kalev/Cramo enda.
Tartu 82:73 võiduga lõppenud finaalkohtumises kerkis kodutiimi üheks kangelaseks Eesti koondise tagamees Märt Rosenthal, kes rassis platsil 37 minutit ja kogus lõpuks 19 punkti, 5 lauapalli, 6 resultatiivset söötu ja 2 vaheltlõiget. Rosenthali vastu tegid kalevlased koguni 11 viga ja mees tõusis efektiivsusteguriga 26 üleplatsimeheks.
Korvpall24 rääkis Rosenthaliga kohe pärast autasustamist just selle sama väljaku peal, kus mõnikümmend minutit varem tartlased korraliku korvpallipeo püsti panid. Proovisime emotsionaalselt tagamehelt välja peilida, kuidas Tartu sellise ümbersünni läbi suutis teha, kuidas on mõjunud treenerivahetus ja mil viisil tekkinud positiivset energiat edasi kanda liigahooajale.
Märt, kui mõnus oli karikat vastu võtta pärast nii keeruliselt kulgenud hooaja algust?
Väga. Ütlen ausalt, väga-väga mõnus. Emotsioon, mis siin oli, see publik, kes meil taga oli, ja nagu sa mainisid, siis meil oli väga kehv hooaja algus – nüüd me tulime ja leidsime enda seest selle duhhi ja enesekindluse üles. Võitlesime mõlemas mängus 40 minutit, väga super.
Kust see võitlusvaim teil järsku tulnud on?
Arvan, et nüüd me esiteks mängisime nagu meeskond. Võitlesime iga palli pärast ja ei andnud alla. Eile (laupäevases poolfinaalis – toim.) olime kolmeteistkümnega ja täna (pühapäevases finaalis – toim.) kaheteistkümnega maas, aga me ei andnud alla. Pidasime oma mängujoonisest kinni ja panime kogu nelikümmend minutit täiega. Ma arvan, et see meile võidu tõi.
Olete võrreldes hooaja algusega oluliselt agressiivsemad. Mängite vea piiril ja olete valmis vajadusel ka ennast kehtestama. Kust see tulnud on?
Tulime väljakule ikkagi autsaiderina ja nende kohustus oli võita. Ma ütlen ausalt, miks sain lükkamise eest ebasportliku – tulin väga vihasena mängule ja ei tahtnud neile mitte midagi lihtsalt anda. Eriti veel, kui viskasime eelmises mängus nende vastu 36 punkti ja saime 50-ga. Mina ja arvan, et kogu meeskond tahtis näidata kodupublikule, kes meile kaks päeva kaasa elasid, et meie sees on seda jõudu ja viha ning me ei anna mitte midagi lihtsalt.
Kas Sa tundsid ka, et Kalev võib-olla tuli mängule veidi sirge jalaga ja arvas, et finaal on vaid vormistamise küsimus? Arvestades just teie omavahelist eelmist kohtumist.
Arvan, et kindlasti oli mingite meeste peas see mõte, et mis see liiga viimane võistkond ikka on ja võitsime neid ju alles 50-ga. Kindlasti mõni mees alahindas meid. Nagu näitasime, siis meid ei tasu alahinnata. Vahet pole, kas oleme hetkel liigatabelis viimased või mitte. Me mängime täiega 40 minutit.
Ainukesed mehed, kes teid vist ei alahinnanud, olid endised Tartu mängijad (Tanel) Kurbas ja (Kristjan) Kitsing, kes tegid hea mängu.
Usun, et ükski eestlane tegelikult ei alahinnanud. Pigem alahindasid välismaalased, eestlased pigem ei alahinda mitte kedagi.
Mida uut on teile peatreener Nikolajs Mazurs toonud?
Kindlasti on ta meile toonud uue mängujoonise, millest peame kinni pidama. Uus peatreener annab kõigile vabadust, aga see vabadus on ikkagi raamides. Ei ole päris nii, et tuled ja paned, tuled ja paned. On ikkagi raamides vabadus ja arvan, et see on väga hea. Treener nõuab täpseid asju ja peame neist kinni pidama. Iga mäng on erinev – mängisime eile ja täna erinevat kaitset ja arvan, et see on väga super.
Räägimegi veidi kaitsest. Kuidas saab panna püsti nii geniaalse maa-ala kaitse, mida Kalev ei suutnudki lahti muukida?
Seda peab treenerilt küsima, et kuidas ta sellise asja peale üldse tuli. Arvan, et me ise ka uskusime sellesse maa-alasse. Isegi kui nad hakkasid vahepeal sisse viskama, siis me ikkagi mängisime 40 minutit seda ja uskusime. Me ei mänginud ju sellist maa-ala, kus me lihtsalt oleksime seisnud ja oodanud. Olime agressiivsed ja ega maa-ala ei ole midagi sellist, et sa puhkad ja seisad, vaid on ikkagi üks kaitseviise, kus sa paned täiega.
Uus peatreener on hästi emotsionaalne mees. Sina oled ka väljakul emotsionaalne mängija. Kas klapite omavahel hästi või solvud ka vahest veidi kui ta ehk kehvemini ütleb?
Ei ole nii, mul pole üldse sellist solvumise asja. Tean, et olen emotsionaalne ja keen vahepeal üle. See, mida treener ütleb, on ikkagi õige. Isegi, kui ma alguses enda peas mõtlen, et pole nii. Reaalsuses on ikkagi see õige, mida treener ütleb, sest ega ta seda muidu niisama ütlema ei tuleks.
Kuidas te selle hea emotsiooni järgmistesse reamängudesse edasi kannate?
Arvan, et peame lihtsalt uskuma endasse ja kogu meeskonda. Eelnevates mängudes pole me uskunud ja need kaks päeva oli kohe väljakul tunda, et me usume ja võitleme iga palli pärast. Keegi teeb midagi halvasti, ei ole hullu, aitad mehe üles. Ma väga-väga loodan, et läheme täpselt sama emotsiooniga järgmistele mängudele.
Tartus on palju kõrvalt rääkijaid, et mida ja kuidas tuleks teha. Seni ei olnud teil justkui midagi ette näidata, aga nüüd on. Kas see võiks neid arvajaid mõneks ajaks vaigistada?
Ah ei, mina üldse neid mehi ei kuula. Iga mees on enda arust asjatundja ja eks nad ise teavad, mis nad mõtlevad või räägivad. Pole minu asi nende pärast muretseda.
Siit algab Tartu uus tõus?
Ma väga loodan!




