Wes Van Beck mängis end eelmisel hooajal kindlalt fännide südamesse, kui BC Kalev/Cramo jõudis FIBA Europe Cupi sarjas nelja tugevama hulka. Suvel Saksamaa kõrgliigasse liikunud vasakukäeline snaiper jätkab hea emotsiooni toel Euroopas ning soovib mängijana jätkuvalt edasi areneda.
BC Kalev/Cramo särgis kogus jaanuaris 27. sünnipäeva pidav Van Beck 23 mängu jooksul ligi 21 minutiga 12,9 punkti, 3,9 lauapalli, 2 korvisöötu ja 1,3 vaheltlõiget. Hetkel Saksamaa liigas suisa liidrikohal paikneva Chemnitzi ridades on 193-sentimeetrisel ameeriklasel 10 kohtumisega ette näidata 16,8 punkti, 3,4 lauapalli, 4 korvisöötu ja 1,4 vaheltlõiget. Kaugviskeid on ta seejuures tabanud ligi 50% täpsusega (36/73).
Korvpall24.ee portaalile antud nostalgiahõngulises intervjuus meenutas Van Beck detailselt edukat eurohooaega ja analüüsis peatreener Heiko Rannulat, lisaks saame teada, kes endistest meeskonnakaaslastest ta keset hooaega enda mõisamajja kutsus. Käsitlemist leiab Eesti kliimas ellujäämine, suvel Saksamaale siirdumine ning sealse klubi tutvustus ja tema oodatav roll uues meeskonnas. Lõpetuseks selgub tema ambitsioon mängijana ning millise BC Kalev/Cramo mängija edasisele käekäigule ta kõige enam kaasa elab.
Wes, alustame eelmisest hooajast. Kui Sa sellele tagasi vaatad, siis kuidas hindaksid oma eelmist hooaega BC Kalev/Cramos? Seda nii meeskonna kui ka isiklikus plaanis.
Ütleksin, et meeskondlikus plaanis läks meil päris hästi. Alustasime hooaega FIBA Europe Cupi kvalifikatsiooniturniiriga, kus võitsime nelja päeva jooksul kolm mängu. Juba põhiturniirile pääsemine oli meie jaoks suur saavutus, aga lõpuks jõudsime nelja parema sekka, kus kaotasime Cholet’le. Me võitlesime alati lõpuni. Tean, et paljud ei uskunud, et me võime Euroopas nii kaugele jõuda. Tundsime ennast enne iga mängu autsaideritena ja tahtsime ennast tõestada. Tundsin, et mängisime vabalt. Meil oli väga kokkuhoidev punt ja riietusruumis oli palju ägedaid kujusid. See võistkond oli väga eriline, sest kõik said omavahel hästi läbi ja see kandus ka väljakule edasi. Minu jaoks oli FIBA Europe Cupi näol tegemist esmakordse kogemusega mängida rahvusvahelises sarjas ja mul on hea meel, et mul oli tähtis roll võistkonnas, kes jõudis nii kõrge tasemega turniiril nelja parema hulka. See oli midagi, mida jään heldimusega meenutama.
Kui hästi Sa peatreener Heiko Rannulaga läbi said ja kuidas hindad teda treenerina? Millised on tema tugevad ja nõrgad küljed?
Ma sain Heikoga suurepäraselt läbi. Arvan, et ta on üks parimaid treenereid, kelle käe all olen oma karjääri jooksul mänginud. Taktikaliselt oli ta kindlasti üks parimaid. Ta hoolitses alati selle eest, et me oleksime igaks mänguks hästi ettevalmistunud. Mängule minnes oli kõigil alati selge, milline saab olema meie mänguplaan. Kõik teadsid, mida me teha proovime, kuidas me rünnakul mängime, keda vastasmängijatest takistada üritame ja millele keskenduma peame, kui võita tahame. Endise mängijana oskas ta väga hästi mängijatega samastuda ja mängu ajal meeste emotsioone lugeda. Ta oli sorava jutuga ja teadis, mida mängijatele öelda, et neist maksimumi välja võtta. Arvan, et tema parim omadus oli tema oskus lugeda teiste inimeste kehakeelt ja juhendada neid sellele vastavalt. Heiko, Indrek (Reinbok) ja Brett (Nõmm) nägid kõik kõvasti vaeva, hoolitsesid skautingu eest ja valmistasid meid hästi ette. Mul on nende kõigi kolme kohta ainult häid sõnu. Nad tegid suurepärast tööd, nagu ka Priit (Lehismets) ja Henriette (Porila), kes olid meiega igal sammul kaasas ja hoolitsesid meie eest. Meil oli hea võistkond, aga taustajõud on sama tähtsad, sest nad hoolitsevad kõige selle eest, mis aitab meil paremaks saada.
Kas suhtled endiselt mõne Kalev/Cramo mängumehega või kõik kontaktid on katkenud?
Kontaktid ei ole katkenud. Arvan, et mingil määral olen hooaja lõpu järel suhelnud kõigi Kalev/Cramo mängijatega, olgu selleks või lühike telefonikõne. Mäletan, et kohe pärast Chemnitzisse jõudmist FaceTime’isin Martin Dorbekuga, kes on üks parimaid meeskonnakaaslasi, kes mul kunagi olnud on. Ta oli väga hea liider ja ma imetlesin tema professionaalsust võistkonna kaptenina. Ta oskas meid enne mänge alati käima ajada ja teadis, mida öelda, et mehi motiveerida. Meil oli eelmisel hooajal väga palju mänge ja ta oli kogu selle aja jooksul teistele toeks. Kui hooaeg on pikk ja sa oled välismaal, eemal oma perekonnast ja sõpradest, siis on raske alati keskendunud olla, aga ta hoolitses alati selle eest, et mängijad rohkem koos aega veedaksid. Näiteks ükskord kutsus ta Zigmars Raimo, minu ja Alterique Gilberti enda juurde maale mõisamajja, et me saaksime seal kena nädalavahetuse veeta. Ta ei pidanud seda tegema, aga tegi. Ta on üldse väga isetu inimene. Aga jah, ma olen suhelnud peaaegu kõigiga. Näiteks äsja rääkisin Saša Kovliariga, kes mängib nüüd Hispaanias. Tahtsin talle sooje tervitusi saata. Aeg-ajalt olen rääkinud ka Hugo (Toomi), Zigmarsi ja Martinš Meiersiga. Nagu ma juba ütlesin, siis see oli väga kokkuhoidev võistkond ja paljud mängijaid said üksteisele lähedaseks. Loodan, et me hoiame suhteid veel pikka aega.
Kes on Sinu arvates kolm parimat Eesti korvpallurit, kellega koos või kelle vastu Sa mänginud oled?
See on raske küsimus, sest Kalev/Cramo mängijana arvasin alati, et Eesti parimad korvpallurid mängivad meie võistkonnas, aga võib-olla oli see ainult sellepärast, et need olid minu kutid, kellega ma igapäevaselt koos lahingusse läksin. Isiklikult ei vahetaks ma (Artur) Konontšukki, Hugo Toomi, Dorbekut, Kreks Hermetit ega Taavit (Jurkatamm) ühegi teise Eesti võistkonna mängija vastu. Need kutid olid tõelised professionaalid, kes tegid iga päev kõvasti tööd. Neil kõigil olid oma tugevused ja nõrkused, aga nad andsid endast kõik ja asetasid esikohale meeskonna. Me kõik tahtsime teha erilise hooaja.
Enne Eestisse tulekut mängisid Hispaania esiliiga klubis Palmas. Kuidas Sa Eesti talve üle elasid? Kas see mõjutas kuidagi ka Sinu mängu?
Vahel mõtlen siiani, et kuidas ma Eesti kliimas ellu jäin (Naerab.). Ma olen pärit Texasest ja Houstonis olin näinud lund ainult kaks või kolm korda. Mõned korrad olin ka perega reisinud kohtadesse, kus on lund, aga elada püsivalt Tallinna-suguses linnas, kus on väga külm, oli minu jaoks kindlasti uus kogemus. Ma pole kindel, kas see kuidagi minu mängu mõjutas. Eestis läks väga vara pimedaks ja see võib-olla mõjutas kuidagi minu mentaliteeti, aga kuna meil oli nii palju mänge ja me tegime kogu aeg trenni, siis keskendusin rohkem sellele, et olla nii hea mängija kui ma suudan. See võttis suurema osa minu ajast ja mul vedas, et mul oli sõpru nii meeskonnas kui ka väljaspool meeskonda.
Mis Sind Eestis kõige rohkem üllatas? Nii väljakul kui ka väljakult eemal.
Enne Eestisse saabumist ei teadnud ma Eesti kohta midagi ja ma polnud kindel, mida liigast ja mängijatest oodata. Kõige rohkem üllatas mind see, kui füüsilist mängu mõned võistkonnad näitasid ja mida selles liigas ka lubati. Väljaspool väljakut üllatas kõige rohkem Eesti ilu. Ma saabusin Eestisse augustikuus ja mõnikord käisin lihtsalt jalutamas. Minu perel on Minnesota osariigis suvekodu ja Eesti ilm ja lõhnad meenutasid mulle USA põhjaosariike. Ma ei arvanud, et mul õnnestub Eestis häid suhteid luua, aga leidsin häid sõpru. Profikorvpallurina välismaal mängides hüppad pea igal aastal tundmatusse vette, sest kunagi ei tea täpselt, mis sind seal ees ootab, aga mul vedas, sest sattusin kohta, kus minu ümber olid toetavad sõbrad, meeskonnakaaslased ja personal. Mul väga vedas, et sain seda kõike kogeda, sest tean, et alati nii ei lähe. See on väga nauditav ja meeldejääv kogemus, kui saad mängida välismaal mängu, mida armastad.
Suvel liitusid Saksamaa kõrgliigas mängiva Chemnitziga. Kui kuum kaup Sa mängijate turul olid ja millised võimalused Sul veel olid? Miks otsustasid Chemnitzi kasuks?
Lepingu sõlmisin üsna varakult. Chemnitzi pakkumine oli tegelikult üks esimesi, mille sain ja ma otsustasin selle vastu võtta, sest tol hetkel taastusin veel sportlase songa operatsioonist, mille tõttu jäin eemale ka Eesti meistriliiga finaalseeriast Tartu vastu. Käisin operatsioonil ja pärast seda sõitsin koju taastuma. Mängijate üleminekuturg avanes varsti pärast seda, kui ma koju jõudsin. Peagi sain kõne oma praeguselt treenerilt (Rodrigo) Pastorelt ja Julianilt, kes tegeleb Chemnitzis uute mängijate värbamisega. Me istusime maha ja arutasime Zoomi kaudu asjad läbi. Need mehed olid hästi ettevalmistunud ja neil olid slaidid ja videod minu mängudest Europe Cupis. Nad rääkisid mulle, mida nad oma mängijatelt ootavad, mis on nende arvates minu tugevused, mille kallal ma veel vaeva nägema pean ja kuidas nad mind selles aidata saaksid. See avaldas mulle muljet, sest ennekõike tahtsingi minna kohta, kus ma võin mängijana paremaks saada. Chemnitzis on head treeningtingimused, füsiod ja massöörid. Klubi hoolitseb selle eest, et meil oleks kõik olemas. See oli peamine põhjus, miks ma Chemnitzi kasuks otsustasin.
Chemnitz on Saksamaa kõrgliiga hooaega väga hästi alustanud. Mis on selle põhjused?
Kui me augustis kõik kokku saime, siis treener Pastore ja klubi juhtkond tegid meile hästi selgeks, mis on nende ootused algavaks hooajaks. Meile räägiti ka Chemnitzi klubi ajaloost. Meeskond mängis pikka aega esiliigas, aga kolme aasta eest tõusti kõrgliigasse ja nad on järk-järgult juurde pannud. Ta rääkis kohe esimesest päevast, kuidas me mängima hakkame. Kogu hooajaeelse perioodi jooksul tegime kõvasti tööd. Tegime kaks trenni päevas ja keskendusime oma tugevatele külgedele. Arvan, et meil on hea punt isetuid, ent samas andekaid kutte. Meeskonnasisene keemia on veel alles paika loksumas, aga kindlasti oleme teinud samme õiges suunas. Oleme hooaega hästi alustanud, aga kõik teavad, et hooaja saatust ei otsustata augustist detsembrini, vaid alles hooaja lõpus. Me oleme rõõmsad hooaja eduka alguse üle, aga teame, et meil tuleb veel kõvasti tööd teha, kui tahame samamoodi jätkata.
Millised on teie selle hooaja eesmärgid Saksamaa liigas ja FIBA Europe Cupis?
Meil on räägitud, et tahame jõuda nii BBL-is kui ka FIBA Europe Cupis nelja parema hulka. See on midagi, mida peatreener on öelnud esimesest päevast alates. Tahtmine on muidugi üks asi, aga me teame, et õige mentaliteedi ja trenniga on eesmärgid ka saavutatavad. Peame lihtsalt iga päev trenni kohale ilmuma ja tööd tegema.
Punktide ja resultatiivsete söötude osas on Sinu numbrid tänavu veel paremad kui mullu Kalev/Cramos mängides. Miks see Sinu arvates nii on?
Arvan, et osaliselt on asi meie mängustiilis. Chemnitz mängib väga lahtist ja voolavat korvpalli, kus palli liigutatakse palju ja rünnakul saavad kõik võimaluse. On palju throw-and-go olukordi, mis meenutab pick-and-roll‘i, kuid valmistab vastase pikkadele rohkem peavalu. Meil on palju mängijaid, kes oskavad korvi all mängida, aga pall liigub palju ja ma olen saanud häid viskekohti, eriti just kolmesejoone taga. Ehk siis suuresti on see tänu nendele kuttidele, kellega ma praegu mängin. Õigete otsuste tegemine on olnud enamasti lihtne. Kui olen vaba, siis viskan peale. Kui ei ole, siis söödan või proovin kellelegi teisele võimalust luua.
Mille poolest erineb Sinu roll Chemnitzis sellest rollist, mis Sul oli Kalev/Cramos?
Arvan, et ainus suurem erinevus on see, et Chemnitzis näitan natuke rohkem initsiatiivi, samas kui Kalevis mängisin rohkem ilma pallita. Kalevis oli palju häid tagamängijaid, kes oskasid suurepäraselt palli käsitseda ja mulle jäi pallita mängija roll. See oli roll, kus ma tundsin ennast mugavalt. Kui ma liitusin Chemnitziga, siis nad ütlesid mulle, et nad ootavad minult rohkem palliga mängu ja otsuste tegemist pick-and-roll olukordades. See on midagi, mille kallal ma veel endiselt tööd teen. Hooaja alguses tabasid võistkonda ka mõned vigastused ja ma olin sunnitud kohanema uue rolliga kiiremini, aga kõik on sujunud hästi, sest lõppude lõpuks oleme ju mänge võitnud. Proovin mängida agressiivselt ja teha õigeid otsuseid.

Kuidas Sa võrdleksid Saksamaa liigat Eesti-Läti omaga? Mis kohtadele mängiks Kalev/Cramo Saksamaa liigas?
Ütleksin, et Saksamaa liigas on mängijad veidi suurema kehaga ja atleetlikumad ning siin mängitakse kiiremat mängu. Mitte, et Eestis ja Lätis poleks võistkondi, kes näitavad kiiret mängu, aga mulle tundub, et Saksamaal tehakse asju veel veidi kiiremas tempos. Sarnasus on see, et mõlemas liigas lubatakse mängida füüsilist mängu. Raske on öelda, mis kohtadele Kalev/Cramo Saksamaa liigas mängiks. Kui me räägime sellest meeskonnast, kus mängisin mina, siis mullu võitsime ju eurosarjas Saksamaa klubide vastu kõik neli mängu, kaks Crailsheimi ja kaks Bambergi vastu. Eelmisel hooajal olid need klubid Saksamaa liigas keskmikud, mis tähendab, et tõenäoliselt oleksime vähemalt kusagil tabeli keskel, aga see on muidugi hüpoteetiline küsimus ja sellele on raske täpset vastust anda.
Kas Sa oled Kalev/Cramo tegemistel silma peal hoidnud? Mida arvad klubi selle hooaja koosseisust?
Olen küll ja olen vaadanud ka mõnda mängu. Vaatasin Kalevi Meistrite liiga kvalifikatsiooniturniiri mängu, FIBA Europe Cupi kohtumist Brindisi vastu ja Eesti-Läti liiga mänge Prometey ja Riia VEF-i vastu. Kuna mind enam Kalev/Cramo riietusruumis ei ole ja olen lihtsalt fänn, siis ma ei oska öelda, kuidas uuenenud koosseisu mehed omavahel läbi saavad. Mõnikord läheb natuke rohkem aega, enne kui meeskond korralikult käima saab, aga näiteks alles hiljuti saadi kodus hea võit Riia VEF-i üle. Mäletan, kuidas eelmise hooaja alguses kaotasime Liepajale ja Viimsile. Kui hooaeg oleks sellega lõppenud, siis oleks tegu olnud väga kehva hooajaga, aga hooaeg lõpeb teadupärast kevadel. Praegu on alles detsember ja on veel palju mänge jäänud. Hooaja jooksul esineb nii tõuse kui ka mõõnasid, aga niikaua kui meestel on õige mentaliteet ja nad teevad iga päev trenni, siis mul pole kahtlustki, et Kalev/Cramol õnnestub taas hea hooaeg teha.
Kui kaugele Sa mängijana jõuda tahaksid? Kas Sul on ambitsiooni mängida Euroliigas? Mis on see tase, kuhu Sa enda hinnangul jõuda võiksid?
Ma pole selline inimene, kes endale mingeid kindlaid eesmärke seab, vaid proovin lihtsalt igas olukorras endast parimat anda. Tean, et kui ma teen seda ja näen kõvasti vaeva, siis saan Euroopa korvpallis järgmisi samme teha. Iga võistlushimuline inimene tahab muidugi alati tippu jõuda, ükskõik mis alal. Olgu selleks profisportlane, õpetaja või jurist, ta tahab olla parimatest parim. Kui sa mängid korvpalli Euroopas, siis Euroliiga on siinne tugevaim liiga ja ma arvan, et see on midagi, mille poole püüdlevad kõik Euroopa korvpallurid. See on järkjärguline protsess ja eks me ühel päeval näeme, kui kaugele ma jõuan. Ma tean, et raske ja järjepideva töö tulemusena saan teha samme edasi ja mängida kõrgematel tasemetel.
Kas näeme Sind veel kunagi Eestis mängimas või plaanid vähemalt turistina tagasi tulla?
Kunagi ei või teada. Turistina tulen kindlasti tagasi, aga mängimise kohta ei oska öelda. Nagu ma just mainisin, siis ma ei ürita oma karjääri ette planeerida ega mõtle, et mängin siin, siis seal ja seal. Võtan aasta kaupa. Sel aastal olen Saksamaal Chemnitzis ja keskendun 100% sellele, et siin võimalikult hea hooaeg teha. Aga turistina tulen kunagi kindla peale. Mul on Eestis palju sõpru ja kui tekib võimalus, siis tahaksin neile külla tulla. Võib-olla läheksin mõnda mängu vaatama ja kohtuksin inimestega, keda ma pole pikemat aega näinud.
Pärast eelmise hooaja viimast eurosarja mängu tulite Prantsusmaalt tagasi autodega. Kas see oli Sinu karjääri kõige hullumeelsem reis?
Jah, mul on vist ainult üks teine sama hull reisilugu sellest ajast, kui ma mängisin Hispaanias, aga see oli kindlasti üks hullumeelsemaid. Kogu see nädal oli hull. Kaotasime Cholet’le ja siis saime teada, et peame sealt Brüsselisse sõitma, siis sealt Tallinnasse lendama ja vaid mõni tund pärast maandumist Eesti-Läti liiga poolfinaalmängu pidama. See oli tõesti hullumeelne.
Ja viimane küsimus, kas Saša Kovliari siirdumine Hispaania kõrgliigasse üllatas Sind? Mis Sa arvad, kui suuri numbreid ta seal näitama hakkab?
See ei üllatanud mind üldse. Teadsin juba eelmise aasta augustis, kohe pärast Sašaga kohtumist, et ta jõuab kaugele. Me treenisime sel ajal Breti käe all Siilis, sest Heiko ja Indrek olid koos teistega rahvuskoondise juures. Sašal oli käsi vigastatud, kuid ta viskas teise käega. Ta meenutas mulle mind ennast nooremana ja oli näha, et ta on sihikindel ja näljane indiviid. Kui keegi on nii pühendunud ja tahab nii väga paremaks saada, siis ta teeb selleks kõik, mis võimalik. Saša elas saalis. Ta on väga võistlushimuline, endiselt noor ja väga andekas. Sellepärast ei tulnud tema liitumine ACB liiga klubiga mulle erilise üllatusena. Loomulikult soovin talle kõike paremat ja jälgin tema käekäiku ka edaspidi. Ma ei tea, kas ta hakkab kohe tegusid tegema, sest poole hooaja pealt liitumine võib olla keeruline, aga kunagi ei või teada. Saša kaitsemäng, isetus ja agressiivsus teevad temast mängija, kes sobitub igasse võistkonda. Ta mängib Euroopas veel pikka aega kõrgel tasemel. Ootan tema mänge ja elan talle kaasa.




