Tänaseks on juba mõnda aega olnud selge, et 2026. aasta veebruarini jätkab Eesti korvpallikoondise peatreenerina soomlane Jukka Toijala, kelle juhendamisel mängisime möödunud suvel EM-finaalturniiril. Noore Eesti meeskonna juhendamisega laiemalt silma jäänud Toijalale tehti pakkumisi ka mujalt, aga soomlane otsustas senist tööd meie rahvusmeeskonna juhendamisel ja ka laiemalt Eesti korvpalli arendamisel jätkata.
Korvpall24 rääkis Toijalaga detsembri keskel Narvas toimunud karikavõistluste finaalturniiril, kus mees oli kohal kõik neli päeva ning vaatas ära nii noorte, naiste kui ka meeste kohtumised. Tahtsime Toijalalt teada, kuidas on ta oma peas analüüsinud suve lõpus Milanos peetud EM-i mänge ja kõike sellega kaasas käinud mürinat. Küsisime pikas intervjuus soomlaselt muuhulgas, kui raskelt ta neid nappe kaotusi läbi on elanud ning kuidas ta treenerina kontrollib ennast selles osas, et millise mängija peale tuleb aeg-ajalt käratada ja kelle peale ei tohi üldse häält tõsta.
Veel tõime välja paar Milanos juhtunud olukorda, mis laiemale üldsusele võib-olla üldse silma ei hakanudki ning palusime Toijalal neid kommenteerida. Samuti tahtsime teada, kas Maik-Kalev Kotsari selline esiletõus Euroliigas oli tema jaoks üllatav, kuidas hinnatakse Kerr Kriisat ja Henri Veesaart Arizonas, mis kasu oli visiidist ookeani taha koondise aspektis ning kui palju ta tunnetab Eesti korvpallifännide nõudlikkust. Lõpetuseks esitasime ka ühe intrigeeriva küsimuse seoses järgmisele EM-finaalturniirile kvalifitseerumisega.
EM-ilt saime ühe võidu, kaks väga nappi kaotust ja kaks kindlat kaotust. Jäid Sa ise selle tulemusega rahule või oli pettumus?
Ma ei nimetaks seda pettumuseks, aga kui sa oled edasipääsule nii lähedal, siis see kindlasti jääb kripeldama. Aga mis oli, see oli. Nüüd mõtleme, mida saaks paremaks, et saaks edasi. See üldine pilt ja kõik, mis me suvel ja nende paari aasta jooksul teinud oleme, näitas, et oleme õigel teel. Sellepärast ma ei nimetaks seda pettumuseks, aga spordis, kui sa oled treener või mängija, siis tahad võita ja nii napid kaotused jäävad kindlasti kripeldama.
Me saame öelda, et edasipääs jäi võib-olla vaid ühe olukorra taha. Kui see oleks teistmoodi kukkunud, siis oleks jutud võib-olla hoopis teistsugused. Kui raske on treenerina see, kui sekundi murdosa otsustab kõik?
Kui oled mitu aastat olnud mängija ja oled olnud treener, siis neid olukordi on palju olnud. Sa oled näinud nii häid kui ka halbu momente. Nii on elus ja nii on spordis. Korvpallis ongi nii, et üks korv, üks laud või üks vile võib otsustada päris palju. Tegelikult teebki see spordist ilusa asja ja sellele me kaasa elamegi. Sa ei tea kunagi, mis juhtuda võib ja üks korv või üks värav otsustab nii palju. Kui oled nii kaua spordiga tegelenud, siis oled seda palju näinud.
Kui raskelt Sa neid olukordi treenerina läbi elad? Kas Sa sellisel õhtul saad üldse und?
Ei. Kindlasti on raske. Võib-olla jääd magama ja siis kahe tunni pärast ärkad ning tuleb jälle see tunne, et kurat. Aga sellisel turniiril tuleb kohe uus mäng peale. Sa ei saa muretsema jääda ja pead mõtlema edasisele. Ei saa jääda eelmisesse mängu kinni. Kui räägime näiteks Ukraina mängust, siis pärast seda oli veel kolm mängu. Kui sa jääd muretsema selle ühe korvi või ühe lauapalli pärast, siis sinu turniir on läbi. See on jälle kogemuse asi. Kui oled elanud ja näinud neid võite ja kaotusi, siis harjud. Ja sa ei saa ainult rääkida, et see mäng on läbi ja vaatame edasi, vaid see peab ka tegelikult nii olema. Aga kuskile ajusoppi jääb see ikka.
Kas Sa oled kunagi oma emotsiooni mängijate peale välja valanud, kui mängija teeb selle ühe saatusliku vea või Sa jätad selle enda sisse, sest tead, et mängija ise saab ka aru, et ta tegi valesti?
Kogu oma treenerikarjääri jooksul olen kindlasti teinud mõlemat. Kui mängijaid tunned, siis õpid ja tead, kellele on vaja selgitada või uuesti videoid näidata. Kui tead, et ta saab ise ka aru, siis pole vaja minna torkima. Ta saab juba sel sekundil aru, mis läks valesti ja ta on valmis järgmiseks olukorraks. Mängijaga on vaja teha tööd, mitu trenni ja mitu mängu, et saada aru, milline mängija ta on ja mida ta vajab.
Kas Eesti koondises on rohkem neid arusaajaid mehi või neid, kellele tuleb võib-olla mitu korda näpuga näidata?
Mõlemaid on (Muigab.). Ma ei hakka spekuleerima, kumba rohkem on, aga mõlemaid leiab. Siin on see ka, et kes vajab rohkem kogemusi ja kes vähem. Mõned õpivad juba esimesest korrast ja teised peavad õppima mitu korda.
Öeldakse, et treener peab tunnetama, et mõne mängija peale saab karjuda ja mõne peale isegi peab karjuma. Kas Eesti koondises on mõni selline mängija, kelle peale peab karjuma?
Ma ei tea, kas just karjuma, aga võib-olla on mõned, keda peab äratama.
Et ikkagi korralikult käratama?
Jah. Kas karjuma või võtma käest kinni ja selgitama, et kuule, peaks mängima hakkama. Arvan, et pole vahet, kas see on karjumine või on see mõni tõsine lause ja käest kinni võtmine, et ta ärkaks. Stiil võib olla erinev, aga sul on õigus, et erinevatele mängijatele peab olema erinev lähenemine. See, mis töötab ühe puhul, ei tööta kõrval oleva mehe puhul võib-olla üldse. Aga kõik vajavad seda, et teed nendega tööd ja saad aru, mis neile kõige parem lahendus on.

Üks märgiline asi, mis mulle Milanost hästi meelde jääb ja mida telepildist kindlasti näha ei saanud, oli hetk, kus Henri Drell oli just väljakul kaks korda järjest millegagi hakkama saanud ja Sa võtsid time-out‘i. Sa juba läksid Drelli poole nii, nagu hakkaksid tema peale karjuma, aga oli selgelt näha, kuidas Sul käis peas klõps ja Sa hoopis panid talle käe õlale ja rääkisid hästi rahulikult, sest ta sai ise ka aru, et tegi valesti.
Mängija oli võib-olla sel hetkel tundlik ja karjumine poleks talle midagi andnud.
Aga kuidas Sa suutsid selle emotsiooni alla suruda?
Soome keeles on selle kohta sõna tunneäly (eesti keeles emotsionaalne intelligentsus, tundetaip – toim.). See on hetk, kui saad aru, mis on sel momendil kõige parem lahendus.
On seda võimalik õppida?
Seda peab õppima ja arvan, et see on treeneri üks kõige paremaid oskusi, kui ta saab aru, mida ja millisel hetkel ning kellele teha saab. Kui elad koos nende poiste ja meestega, siis harjud. Sa eksid ka, aga siis õpid. Kui Soomes räägitakse treeneritest, siis see on üks oskustest, mida hinnatakse väga kõrgelt. Kellel on tunneäly, see on hea treener, kes saab aru, kuidas mängijatega talitada, et nendest parim kätte saada.
See, et Maik-Kalev Kotsar kerkis EM-il Eesti koondise liidriks oli ilmselt üsna etteaimatav, aga kas Sinu jaoks on üllatav, et ta läks Baskoniasse ja hakkas kohe ka Euroliigas tegusid tegema? Üleminek Eurocupist Euroliigasse tundus tema jaoks üsna loomulik.
Tal oli siin natukene õnne ka. Ühe ebaõnn on ikka teise õnn. Nende põhitsenter (Steven) Enoch sai vigastada ja Maik sai oma võimaluse. Maik oli tubli, ta kasutas selle võimaluse ja teenis treeneri usalduse. Maik mängis hästi. Ta on teinud järgmised sammud edasi loogiliselt ja rahulikult. Kui mõtleme, kelle vastu ta suvel ja EM-il mängis, siis sellest kõvemaid kutte Euroliigas polegi. Seal olid iga mäng NBA kutid vastas. Seal oli Jusuf Nurkic, Ivica Zubac jne. Ta mängis kogu suve nende vastu. Kui ta oleks otse Hamburgist Bundesliga ja Eurocupi pealt Euroliigasse läinud, siis see oleks võib-olla võtnud natuke pikemalt aega. Arvan, et tänavune suvi ja Eurobasket oli temale väga kasulik ja ta oli valmis.
Üks asi, mis mulle veel EM-ilt teravalt meelde jäi, oli see, et Ukraina ja Horvaatia mängus pidid vastaste treenerid esimestel minutitel tegema muudatusi, kus nad võtsid just need NBA tsentrid välja. Ukrainlane Oleksi Len ja horvaat Ivica Zubac korjati ära, sest nad ei saanud Kotsariga hakkama.
Kotsar oli neist nii palju kiirem! Teisel oli võib-olla rohkem jõudu ja rohkem sentimeetreid, aga Kotsar on kiire ja tark. Ta mängis nad üle.
Kas see üllatas Sind?
Ma polnud üllatunud.
Kas Sa treenerina muhelesid ka selle üle, et Sinu mänguplaan seal kohtumise alguses õnnestus?
Ma ei ütleks, et see oli minu mänguplaan, aga mul oli väga hea meel, et Maik tegi ja näitas oma taset. Me ootasime seda. Ta sai suvel samm-sammult paremasse vormi. Arvan, et juba Tartu turniiril näitas ta, et on parem kui Belgia ja Bosnia tsentrid. Sealt tuli enesekindlust väga palju juurde.
Paljude jaoks oli väike üllatus see, et Kerr Kriisa sai nii hästi hakkama NBA ja Euroliiga meeste vahel, arvestades, et igapäevaselt ta mängis ja mängib siiamaani üliõpilasliigas, mis on noortekorvpall ja mida mõned nimetavad isegi lastekorvpalliks.
Saan aru, miks mõned inimesed räägivad, et see on nagu lastekorvpall, aga samas tema meeskonnast (Arizona ülikoolist – toim.) läks kolm meest NBA-sse. Bennedict Mathurin on visanud 18 punkti mängu kohta ja tema konverentsis oli veel mitu sellist meest. Nad on seal noored, aga lastekorvpalliks ma seda kindlasti ei nimetaks. Seal on erinevad reeglid ja seal on mäng aeglasem, aga tulen selle juurde, et kui me 2020. aasta suvel mängisime Leedu vastu, siis näitas Kriisa juba samuti väga kõva mängu. Nüüd on sellest kaks aastat möödas. Mina arvasin küll, et ta saab hakkama. Kui käisin USA-s, siis nad rääkisid, et Kerr võiks NBA-sse saada, kui ta nii edasi paneb. Tal on vaja veel kõvasti tööd teha, aga selline jutt juba käib ja see on väga tore, sest tagamängijate puhul on seal konkurents väga kõva.
Kas Sind üllatab see, et Eesti koondise fänn on hästi nõudlik? Ma mäletan, et Itaalia mängu järel lennati koondisele kohe peale, et kaotasite EM-i esimese mängu ja Sind saadeti juba n-ö puhkusele.
Ma ei kuula ja ei vaata enam neid asju (Muigab.).
Aga on see üllatav, et Eesti koondise fännid on nii nõudlikud? Võib-olla pole meil põhjust nii nõudlikud olla, kui me mängijaid paberil kõrvutame?
Mulle tundub, et see on igal pool nii ja see peabki nii olema. Sellega peab harjuma. Võib-olla on suur pettumus see, et kaotasime Rootsile. Aga kui sa vaatad, kes Rootsi poolelt selle mängu ära otsustasid, siis näed, et seal oli neli kutti, kes on mitu aastat mänginud ACB-s. Meil polnud väljakul ühtegi sellist. Meil oli (Kristian) Kullamäe, kes käis eelmine aasta seal proovimas, aga ei saanud väga mängida. Aga ootused on alati kõrgel ja see on okei. Mind see ei häiri. Pigem häiriks see, kui rahval ootusi poleks ja oleks suva. Siis oleks s*tt. Aga arvan, et igal pool on nii. Olgu see Horvaatia või Soome, ootused on alati kõrgemad kui reaalsus.

Sa said nüüd uue lepingu ja saad nende kuttidega edasi teha. Kui palju Sind mujalt nooliti ja kas Sinu plaan A oligi Eesti koondise juurde jääda?
(Mõtleb pikalt.) Oli ka teisi pakkumisi ja oli ka väga atraktiivseid pakkumisi.
Olid need koondised või klubid?
Need olid klubid ja olid pikaajalised pakkumised. Aga kui me Eesti korvpalliliiduga omavahelisi läbirääkimisi alustasime, siis ütlesin, et mulle on väga meeldinud siin olla ja soovin, et saaksime kokkuleppele. Vahepeal tuli COVID ja nüüd see Ukraina sõda ja mulle tundub, et meil on veel mõned asjad, mida on vaja teha. Mulle tundub, et see tee pole veel läbi. Tahtsin siia jääda, muidu ma poleks lepingut teinud. Tundub, et selline soov oli mõlemalt poolelt.
Sa oled üritanud tuua koondise juurde rohkem noori. Teil on see suvine korvpallikodu ning Sa käid USA-s ja igal pool mehi vaatamas. Ma saan aru, et te leppisite korvpalliliiduga kokku, et Sul on laiem ülesanne, kui puhtalt koondise treener olla. Kas poleks lihtsam, et oledki ainult koondise peatreener ning mängijate arendamine ja koondisesse aitamine oleks kellegi teise asi?
Niikaua kui minu tööülesanne on ehitada mitte ainult meeste koondist, vaid ka Eesti korvpalli koostöös noortekoondiste, Audentese treenerite ja klubidega, niikaua muretsen ma kõige pärast. Sellepärast olengi siin (noorte karikavõistluste finaalidel Narvas – toim.) vaatamas, et näha, millised kujud meil on ja kus me oleme. See pole nii, et istun kuskil üleval ja räägin, et tehke teie seal all head tööd ja siis mina naudin selle töö tulemusi, kui mängijad saavad meestekoondisesse. Ma hindan kõrgelt seda igapäevast tööd, mis klubides tehakse, aga peame sellele veel rohkem tähelepanu pöörama ja seda toetama. Peame olema valmis nendega koostööd tegema, sest muidu koondist pole. Klubide ja treenerite töö on pikemas perspektiivis väga oluline. Viimases aknas proovisime pakkuda rohkem võimalusi noortele, sest meestekoondise süsteem on nii keeruline. Aknad on hooaja sees, praegu on meil kaks Euroliiga mängijat ja tulevikus on võib-olla rohkem ning meil on USA-s poisid, kes ei saa tulla. Seetõttu oli meil vaja kandidaatide ringi laiemaks teha. Praegu tundub, et meil on vaja rohkem valikuid, sest kui hakkame mängima järgmist Eurobasketi kvalifikatsioonitsüklit, siis võib olla nii, et meil on viis meest, keda me ei saa kunagi kasutada. Esimesed mängud on nüüd mängitud ja mõned noored on saanud paremini hakkama ja mõned vajavad veel kogemusi, aga arvan, et see oli õige investeering tuleviku mõttes.
Kuidas Sa hindad Eesti noortekorvpalli arengut? Sa oled tegelikult juba pikema perioodi jooksul näinud, mis Eestis tehtud on. Oleme me nende aastatega edasi läinud või mitte?
Eesti on väike riik ja meil pole igas vanuseklassis nii suurt valikut. Mõnes vanuseklassis on poisid otsustanud, et nad lähevad teise spordiala juurde. Kui võtta alates 2001. aastast, kus on Kerr Kriisa ja Leemet Böckler, siis seal on häid vanuseklasse, kust meile võib tulevikus häid koondislasi tulla, aga siis on ka mõned vanuseklassid, kust võib-olla ei tule kedagi. Sellise väikese riigi puhul on see loomulik ja sellepärast on raske hinnata, kas noortekoondiste üldine tase on tõusnud või ei. FIBA reitingud näitavad, et me justkui oleme saanud paremaks, aga ma ei oska seda nii kindlalt öelda. See on pikk protsess, aga arvan, et oleme õigel teel. Peame mõtlema, kuhu see mäng liigub, sest see läheb kiiremaks ja füüsilisemaks, millist mängustiili võiksime kasutada ja milliseid mängijaid otsime. Peame toetama mängijaid, et nad jõuaksid nii kõrgele tasemele, kui nad suudavad, sest see oleks kasulik Eesti korvpallile ja Eesti koondisele. Aga kust see algab? See algab klubist ja läheb noortekoondiste kaudu edasi.
Kelle juures Sa USA-s käisid ja mis eesmärgiga see reis oli?
Olen nüüd kaks korda USA-s käinud. Eelmisel aastal olin pikal ringil ja käisin põhimõtteliselt kõik meie esimese divisjoni mängijad läbi. See oli väga raske reis ja sain sealt veel COVID-i kaasa (Muigab.). Praegu oli oluline minna Arizonasse ja rääkida seal treeneritega, mis Kerri ja Henriga (Henri Veesaar – toim.) tulevikus saab ja mis oleksid parimad otsused järgmisel suvel. Näiteks Veesaare puhul on neli varianti: ta jääb suveks Arizonasse, ta tuleb juuni alguses terveks suveks meie juurde ja teeb kaasa nii U20 kui ka meeste koondise programmid, ta jääb suve alguses USA-sse ja tuleb ainult meeste koondisesse või ta tuleb ainult U20 koondisesse. Otsust pole seni veel tehtud. Henriga on räägitud, Arizonaga on räägitud ja otsus sünnib siis, kui näeme, kuidas see hooaeg edasi läheb. Võib-olla kõik ei saa aru või pole minuga ühte meelt, et järgmisel suvel U20 koondises Henrist kõike välja võtta pole õige otsus. Õige otsus on see, et toetame Henrit ja aitame tal saada paremaks mängijaks. Teeme sellise otsuse, mis on talle järgmisel suvel kasulikum, et nelja aasta pärast oleks ta nii kõva kutt kui võimalik. See on otsus, mida langetame koos Arizonaga. Siis käisin Markus Ilveri juures, et vaadata, kuidas tal läheb. Ta on ka väga kõvas koolis, kus on raske sammu edasi teha. Ta on teinud väikese sammu edasi, aga vajab veel tööd. Ma oleks ka (Henri) Drelli juurde läinud, aga tal oli väike vigastus. Tal polnud mänge ja ta saatis ise sõnumi, et mul oleks targem minna Kerri ja Veesaare juurde ja temaga hiljem rääkida.
Kuidas Sind Arizonas vastu võeti? Nad ajavad seal ju oma asja ja nad on ülisuur organisatsioon. Eestis me vist isegi ei kujuta ette, kui suur see asi seal on. Kas Sind võeti vastu kõrgemal tasemel või oli nii, et okei, korra räägime, aga meil on siin omad asjad ajada?
Väga hästi võeti vastu ja meil on praegu väga hea suhe kõikide treeneritega, nii Tommy Lloydi kui ka tema abilistega. Mitte iga nädal, aga päris tihti räägime, kuidas Kerril ja Henril läheb. Tagasiside oli selline, et nad väga tahavad, et Kerr koondisesse tuleks. Nad saavad ise ka aru, et kui ta saab mängida (Luka) Doncicite, (Nick) Calatheste ja (Giannis) Antetokounmpodega, siis ta pole hiljem parem ainult mängijana, vaid ka liidri ja sportlasena. Nad saavad aru, et see, mis me suvel tegime, oli neile kasulik. See teebki sellest koostöö.
Sa mainisid Markus Ilverit. Kui suur risk on Euroopast USA-sse minnes just see, et võib-olla sa ei löögi läbi, sest seal käivad rotatsioonid ju hoopis teistmoodi?
See risk on alati ja kõikjal olemas. See oli Kerri puhul, kes oli (Kaunase) Žalgirises, see oli (Henri) Veesaare puhul, kes oli (Madridi) Realis. Euroopa mõistes on mõlemad head organisatsioonid. Aga arvan, et meie roll on siin see, et oleme olemas ja toetame. Kui nad tahavad meie abi või midagi küsida, siis räägime. Lõplik otsus on alati mängija ja tema pere teha, aga nad saavad aru, et risk on alati olemas. Kui meie mõlemal Arizona poisil läheb kenasti, siis võib-olla tuleb sealt kaks NBA mängijat. Muidugi on see risk ka Euroopas. Kuhu sa lähed, milline roll sul on, kas sa raiskad oma aega. Ma toon näite – ma olin väga õnnelik, kui Kristian Kullamäe siirdus Burgosesse, aga seal ei läinud tal hästi. Ma olen väga-väga õnnelik, et ta leidis nüüd praeguses seisus Panevežyse näol nii hea koha, kus tal on väga hea treener, väga hea klubi ja ta saab mängida. See oli tema mängijakarjääri jaoks nii perfektne otsus kui võimalik. Nii USA-s kui ka Euroopas on alati risk ja tagantjärele on alati lihtne öelda, et see oli vale või õige otsus.

Sa ütlesid, et Arizonas suheldakse ja saadakse aru, et koondis on kasulik, aga Baskonia on alati olnud selline klubi, kes ei viitsi vist koondise jutu peale üldse telefonitoru võtta?
See on selline teema, mida me ise lahendada ei saa. Siin on vaja FIBA ja Euroliiga võistkondade koostööd. See pole tegelikult ainult Baskonia, vaid kõik Hispaania klubid. Saksamaalt, Kreekast või Türgist võib veel mängijad kätte saada, kui hakkad nendega suhtlema, aga Hispaaniast on mängijate saamine olnud võimatu. Saame aru, et see pole tõenäoline, aga eks me proovime. Kunagi ei tea. Samas ma ei taha segada Sander Raieste ja Maik-Kalev Kotsari suhet klubiga. See on viimane asi, mida ma tahan. Olen kindel, et Baskonias oldi ka õnnelikud selle üle, kuidas Maik sel suvel mängis ja nad saavad aru, et koondis oli talle kasulik. Aga selle hooaja sees on võimatu teda koondisesse saada.
Millal Sa Euroopas n-ö tuurile lähed?
Ma ei tee nüüd nii palju reise. Mul on plaan teha väga kiire visiit Itaaliasse, et vaadata, kuidas on läinud (Kaspar) Treieri taastumine ja seal klubiga rääkida. Siis tahaks kiire visiidi teha ka Hispaaniasse. (Matthias) Tassi klubil on väga keerulised ajad ja tahan vaadata, kuidas ta seal elab. (Rauno) Nurger ja Baskonia poisid ka.
Kas Sinu arvates oli hea, et Matthias Tass läks Poolast, kus tal oli juba välja kujunenud suur roll, Hispaaniasse, kus ta peab uuesti tõestama hakkama?
See oli väga huvitav lugu. Me olime laevaga teel Soome poole ja ta ütles, et tal on tund aega, et otsustada. Ma ütlesin, et siis on see väga raske otsus, aga kui nad pakuvad sulle, et sa saad mängida üle 10 minuti Hispaanias ja Meistrite liigas ning teha trenni kõva treeneriga, siis see kindlasti veab teda edasi. Muidugi see sõltub mängijast, kas ta saab sellega hakkama või mitte, aga arvan, et see risk on väike. Kui juhtub nii, nagu Kristian Kullamäel juhtus, et ei saa üldse mängida, siis on jama. Praegu paistab, et Tass on saanud mingi rolli. Arvan, et see oli õige otsus ja ta on järgmisel hooajal valmis liikuma kindlasti kõrgemale tasemele kui Poola.
Lõpuks üks intrigeeriv küsimus. Kui arvestada seda tüli Euroliiga ja FIBA vahel ja akende süsteemi, siis kas nüüd on keerulisem uuesti EM-ile saada või EM-il kaheksa hulka jõuda?
See on väga hea küsimus (Naerab.). Sinna on veel palju aega. Esiteks oleksin ma väga õnnelik, kui saame sinna. See on meie eesmärk ja sinna on kaks-kolm aastat. Palju sõltub sellest, kuhu mängijad liiguvad, kuidas nende tervis on, kui palju nad mängupraktikat saavad ja kuidas nad arenevad. Noored mängijad vajavad seda eriti. Meil on tegelikult praegu kaks gruppi mehi. Meil on need, kes on pärast EM-i teinud tõusu, nagu Kotsar, Drell, Kullamäe ja Kriisa. Raieste kohta ma ei teagi öelda, aga ta saab nüüd natuke rohkem vastutust. Ja siis on mõned, kes kahjuks olid suvel okeid, aga siis tulid väikesed või suuremad vigastused, nagu (Janari) Jõesaar, Nurger, Treier ning nüüd (Kregor) Hermet. Aga kumb on keerulisem? Loosimine on alles ees ja ma ei tea, milline grupp tuleb ja kes siis mängivad. Siin on nii palju muutujaid, et lihtsam on võita lotoga kui ennustada, kumb on keerulisem.




