Eesti naiste korvpallikoondise 22-aastane tagamängija Janne Pulk on tänavu taas kodumaal ennast uuesti üles töötamas, kui liitus meie kõige tugevama klubinaiskonna TalTech/Nordaidiga. Pärast kahte hooaega Saksamaal mullu Itaalia esiliigasse välisklubis tähtsamat rolli püüdma läinud Pulk pidi juba enne eelmise aasta jõule tiimist lahkuma ning otsustas seejärel jääda ennast Eestisse koguma.
Korvpall24 rääkis koondise särgis ametliku statistika järgi 20 kohtumist pidanud Pulgaga Narvas peetud Kaamos Karikavõistluste finaalturniiril, kus TalTechi naiskond sai kaks kindlat võitu ning krooniti tänavuseks karikavõitjaks. Meie intervjuu kangelanna panustas poolfinaalis 9 punkti ning finaalis kogus 11 silma, 4 lauapalli, 3 resultatiivset söötu ja 3 vaheltlõiget.
Janne Pulk rääkis pikemas intervjuus sellest, kuidas on ta TalTechi naiskonnas enda jaoks uue mängustiiliga kohanenud, mis tal eelmisel hooajal Itaalias täpsemalt juhtus, kas vaatamata hiljutisele negatiivsele kogemusele on tal endiselt ambitsiooni ennast piiri taha tõestama minna ning kas see, et ka halvematel päevadel on tal koht koondises olemas, on pigem hea või halb.
Kuidas see hooaeg Sul TalTechis enda hinnangul seni sujunud on?
Algus oli veidi konarlik, kuna on uus treener ja uued nõudmised. Temaga pole selline klassikaline korvpall. Nüüdseks tunnen juba, et saan palju paremini aru, mida ta tahab ja tunnen ka ennast palju paremini. Neli kuud on olnud ja võrreldes algusega tunnen nüüd ennast päris hästi.
Milles see mitteklassikaline korvpall seisneb?
See, et me mängime rünnakul palju kõrgemal. Kui tavaliselt on nurgad, 45° ja top, siis meil on kõik see toodud kõrgemale. Stiil on veidi teistsugune ja varem ma pole selliselt mänginud. Alguses võttis see ikka korralikult aega, et kohaneda.
Teised naised on rääkinud, et te pöörate palju rõhku ka füüsilisele. Kas alguses oli selles osas ka raske kohaneda, kuna trennid on rasked?
Eks jooksmist on päris palju ja esimesed trennid olid veidi šokk. Tegelikult ma ei saa öelda, et šokk, sest olin ju teistega rääkinud ja teadsin, mis mind ees ootab, aga ikkagi polnud sellise asjaga harjunud. Aga jah, nii ÜKE-s eraldi kui ka saalis pööratakse füüsilisele palju tähelepanu ja arvan, et see aitab meid mängudes väljaku peal kõvasti. Kui tavaliselt hakatakse teisel poolajal ära väsima, siis meie veel ei väsi. Tavaliselt üritame teisel poolajal vastased füüsisega üle mängida.
Kui palju teid hoiab tagasi see, et teil pole Eestis põhimõtteliselt konkurente?
Kahjuks nii on, jah. Eks me võtame neid kui treeningmänge, kus saame harjutada oma asju. Selles mõttes on hea, et saame detailidele keskenduda. Balti liigas on kõvemad vastased ja seal on see raskem. Seal tuleb tugevam füüsis vastu ja siis tuleb ikka eksimusi sisse, aga siin on hea oma asju harjutada, proovida ja detailidele tähelepanu pöörata.
Mis Sa arvad, kui kaugele te võite selle tiimiga Balti liigas jõuda? On see final four‘i tiim?
Usun, et play-off‘i kindlasti, aga lõpuks sõltub see sellest, kes meile play-off‘is vastu tuleb. Usun, et kõik on võimalik.
Lähme natuke ajas tagasi. Itaaliast tulid tagasi üsna vaikselt ja märkamatult. Saad Sa rääkida, mis seal juhtus?
Mis seal ikka juhtus (Muigab.). Kuna ma olin esiliigas ja seal on lubatud ainult üks välismängija ning ma polnud nende jaoks välismängija koha peale piisavalt hea, siis hakati midagi minu selja taga susserdama. Eks ma ise ka tundsin, et see pole minu jaoks õige koht. Mõtlesin, et äkki tulen jõulude ajal ära, aga nad jõudsid ette ja saatsid mu veel enne minema. Tulin tagasi Eestisse ja mul oli ka võimalus uuesti kuhugi välja minna, aga otsustasin koju jääda, kuna olin mentaalselt päris maas. Ma ei tahtnud seda otsust vastu võtta, et kohe uuesti välja minna.
Kuidas Sa kirjeldaksid Itaalia korvpalli ja kogu seda värki? Kas ühiskond ja kogu süsteem on seal hoopis teistsugune kui Saksamaal või Eestis?
Otseselt ei ole. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis olen need neli kuud Itaalias enda peast peaaegu ära kustutanud. Aga ma ei ütleks, et seal midagi tohutult erinevat oleks olnud. Eks itaallased on sellised temperamentsed, aga seda küll polnud, et nad asju kuidagi hoopis teistmoodi teeksid.
Ma jälgisin selle klubi Facebooki lehte ja seal olid põhimõtteliselt iga mängu järel suured õhtusöögid omanikega.
See oli mingi kaks või kolm korda.
Mulle jäi mulje, et kogu aeg oli mingi pidu.
Ei (Naerab,). Need olid lihtsalt mingid sündmused, aga ma enam isegi ei mäleta, mis täpsemalt.
Kui nüüd Sinu Saksamaa ja Itaalia ajad kokku võtta, siis Sul pole välismaal just kõige paremini läinud. Kas sellele on mingid ühtsed põhjused?
Ma ütleksin, et esimene aasta Saksamaal oli päris okei. Aga teine aasta, kui Kelternis olin, siis olin võistkonnas esiteks kõige noorem ja seal olid väga kvaliteetsed mängijad. Meil oli seal väga hea punt naisi koos. Võib-olla ma ei saanud seal nii palju mängida, kuna minu kogemus oli lihtsalt nii väike. Sain seal tiimis väga kõvasid trenne teha ja väga tihti tegin ka treeneriga individuaalselt tööd. Isiklikud tulemused polnud võib-olla nii head, aga mulle meeldis see teine aasta Saksamaal väga. Itaalias võtsin võib-olla liiga suure ampsu. Tahtsin minna võistkonda, kus saaksin võtta vastutust, aga võistkonna eesmärk oli tõusta kõrgliigasse ja seda oli võib-olla liiga palju. Ilmselt oleksin pidanud minema võistkonda, kus eesmärgid poleks nii kõrged ja kus oleksin saanud rahulikult kohaneda, kuna olin ainuke välismängija. Kõik ülejäänud olid kohalikud ja inglise keeles nad väga rääkida ei tahtnud.
Ei tahtnud või ei osanud?
Pigem ei tahtnud. See muutis asja samuti raskemaks.
On Sul ambitsioone uuesti piiri taha pürgida?
Jah. Tahan minna välismaale, aga kõigepealt tuleb nii peas kui ka füüsiliselt asjad korda saada.
Kuidas aitab õhkkond TalTechis Sul need asjad korda saada? Noored on selles tiimis päris mühinaga peale tulemas.
Jah, noored on meil väga tublid. Seda oli ka naiste koondises näha, et nad on väga tublid ja tahavad. Mulle väga meeldib TalTechis. Alguses võttis aega, et võistkonnas oma koht ja roll leida, sest enamus olid ju ka eelmisel aastal koos mänginud ja mina olin uus lüli, kes võistkonda tuli. Nüüd tunnen, et kõik on mind väga hästi vastu võtnud ja tunnen ennast väga hästi. Alguses tuli ennast tõestada, aga õhkkond on meil võistkonnas väga hea. Kõik saavad kõigiga hästi läbi ja mingit kanakitkumist üksteise vahel pole.
Kas Sind on aidanud ka see, et Eesti naiste korvpalli kandepind on nii väike? Koondise ringis on teatud arv mängijaid ja ükskõik kui põhjas Sa individuaalselt ka poleks, siis oled ikkagi igal juhul seal sees ja mingi turvavõrk on seega justkui alati all?
Jah, aga ma isegi ei tea, kas see on hea või halb, et olen alati seal, isegi kui ma pole kõige paremas vormis.
Et justkui pead ikka minema koondisesse?
Jah. Ma isegi ei oska seda analüüsida, kas see on hea või halb. Kui võtta üleüldiselt, siis pigem on see kurb, et mind kutsutakse, kuigi ma pole võib-olla kõige paremas vormis. Aga ju see näitab ka seda, et treener usaldab mind ja teab, milleks ma võimeline olen.




