Close

INTERVJUU | Indrek Raadik ehk Summer: muusik olla on Eesti tingimustes võib-olla isegi natuke raskem kui sportlane

-Indrek Raadik 2004/05 hooajal | Foto: Basket.ee

Kuigi ta ise ei taha seda tiitlit endale võtta, siis Indrek Raadik alias Summer on kindlasti Eesti muusikamaastikul olnud üks paremaid korvpallureid. 1990-ndate alguses Sindis loodud ja kiirelt ennast fännide südametesse mänginud The Tuberkuloitedi solist jõudis üsna hilises vanuses juhuste kokkulangemisel lõpuks proovima ka meistriliiga taset.

Korvpall24 portaal istus Raadikuga pikemaks intervjuuks maha, et aimu saada, kuidas ta noorena üldse spordi ja korvpalliga sina peale sai ning miks ei tulnud temast muusiku asemel profikorvpallurit. Ühe üllatava faktina selgus, et Raadik oli nooruses ka suurepärase tasemega jalgpallur, kes mängis koos mitmete hilisemate Eesti koondise põhitegijatega ning tuuritas mööda suurt Nõukogude Liitu.

Väga põhjalikus intervjuus võtab Raadik meil piltlikult käest kinni ja juhatab läbi oma korvpallurikarjääri, alates hallitanud nõukogudeaegsetest riietusruumidest, PMKL-i ehk Pärnu meeste korvpalliliiga aegade, esiliiga juhtumiste kuni Kohila meistriliigasatsini välja. Sinna kõrvale räägime ära ka bändi-, jalgpalli-, jalgrattasõidu- ja motokrossijutud.

Indrek, alustame sellest, et kas Sul tuli lapsena enne muusika või korvpall?

Kuna minu perekonnas laulsid nii ema, isa kui ka õde, siis ma eeldan, et muusika oli perekonnas ikka enne. Juba lasteaias pandi laulma. Spordipisik tuli mulle sisse esimeses või teises klassis. Siinkohal pean olema väga tänulik oma klassivenna isale Valdurile. Ma märgin ta alati ära, sest olin kolmeaastane, kui mu enda isa surma sai ja ema kasvatas mind üksinda. Suhtlesin siis selle klassivennaga ja klassivenna isa kutsus mind võrkpalli mängima. Mul on siiamaani meeles see lõhn, kui läksin Sindi keskkooli riietusruumi. Sealt see alguse sai. Teises klassis suunas ta meid juba korvpallitreeningutele, sest klassivenna vanem vend juba käis seal ees. Need ei toimunud enam Sindis, vaid Paikusel. Vanematele poistele andis trenni Lembit Rebane ja nooremaid ehk meid treenis mees, kelle nime ma paraku enam ei mäleta. Temaga me pikalt olla ei saanud, sest tal kiilus kahe kõrva vahel midagi kokku ja ta jooksis Pärnu linna vahel natuke paljamalt ringi kui normaalne oli. Siis ema ütles, et enam sinna trenni ei lähe. Aga Lembit võttis meie vanusegrupi üle ja tegime tema juures trenni edasi. Siis vahepeal oli treeneriks veel Jaak Kurvits. Tema oli selline vana vene kooli treener. Mulle meenub üks esimestest võistlusreisidest Tartu korvpallikooli, kus ööbisime korvpallikooli kõrval olevates pisikestes ruumides naride peal. Treenerid olid kõik majast välja läinud ja võistkonnad tulid suurde saali kokku ja mängiti öökorvpalli. Lihtsalt pulli pärast mängiti aluspükste väel palli. Sellised hästi ägedad ajad olid.

On sul meeles, mis lõhn see seal riietusruumis oli? NSVLi ajal ei olnud riietusruumides kõige parem lõhn, olid kas Capsicami (valu leevendav ja liigeseid soojendav salv – toim.) aurud või mingi halb hais.

Kuna tegemist oli n-ö rahvasportlastega, siis Capsicami seal väga polnud, aga olid vanad vene aja duširuumid. Kui sa tuletad meelde, siis oli selline veidi kopitanud lõhn. Esimese asjana tulevad meelde veel puitlaastplaadist tehtud kapid ja rõvedad konksud, kuhu asjad otsa ei jäänud. Siis põranda peal olevad puidust jalaalused ja vesi ei läinud äravoolutorust normaalselt ära. Nii nagu see vene värk oli.

Aga tol hetkel see köitis?

Mul pole väga palju selliseid asju, mis assotsieeruvad lõhnaga. Üks on see spordisaal, korvpall, riietusruum, mis on kuidagi sees ja teine on kastoorõli lõhn, kui sa käid motokrossi vaatamas. Kui olen nüüd vanemas eas motokrossile läinud, siis olen läinud alati hommikul kohale, et tunda seda kastoorõli lõhna. Väiksemates klassides sõidetakse kahetaktiliste tsiklitega ja seal on see lõhn olemas. See on selline lapsepõlveteema, tahan seda kätte saada.

-Indrek Raadik ehk Summer | Foto: Siim Semiskar

Kui Sa Pärnu ligidal alustasid, siis oli Pärnu korvpall ilmselt hoopis teistsugune, kui see on praegu, aastal 2022?

Ikka väga teistmoodi. Kandepind polnud selline, nagu ta täna Pärnus on. Pärnus on ikka super tööd tehtud pärast seda, kui Mait (Käbin) tagasi tuli. Nüüd on KK Paulus, kes noori ette valmistab, ja Pärnu Sadama korvpalliklubi. Minu teada on nad nüüd leidnud selle konsensuse, et töötavad ikka selle nimel, et mängijad jõuaksid Pärnu Sadama satsi. See on megasuper ja teistes linnades võib-olla nii hästi veel ei toimi.

Kas Sul enda noorteajast mõnda lugu või juhtumist on meeles?

Meenub, et olime kolm või neli aastat teinud trenni. Mulle meenub, et käisime Tallinnas mängimas OSK-iga ja saime nende käest 2:96 tappa. Tänasel päeval minu teada pole teatud vanuseklassides lubatud ülevälja pressingut teha, aga sellel ajal oli see lubatud ja OSK oli N-Liidu mõistes üks tippvõistkondadest. Läksime hotelli tagasi ja mõtlesime, et kas päriselt saime sellise sauna. Ma ei tea, kas treener tahtiski meile näidata, kus me tegelikult oleme, aga ütleme nii, et hiljem me enam selliseid pakke ei saanud. Me küll kaotasime neile, aga mitte niimoodi. Treeningute kvaliteet muutus, sest kõik poisid hakkasid aru saama, et trenn on selle jaoks, et areneda ja paremaks saada. Igasugune põrgatamine, söötmine, kohtade valik ja sellised asjad… sealt läks asi tõsisemaks. Aga siis Lembit (Rebane) lõpetas ja korvpall jäi päris õnnetult mingiks ajaks täiesti varjusurma.

Mis siis Sinust edasi sai, kui korvpall Pärnust n-ö ära kadus?

Kuna olin ikkagi suhteliselt aktiivne tüüp, siis ma paigale passima ei jäänud ja kuna koolis olid koolidevahelised jalgpallivõistlused, siis käisime oma Sindi poistega mängimas Nahkpalli võistlusel, mille finaali said iga linna parimad võistkonnad. Korvpallist ja igasugustest väljas jooksmistest oli koordinatsioon nii paigas, et jalgpall tuli suhteliselt lihtsalt ja üsna hästi välja. Siis valiti mind Pärnu esindusmeeskonda Nahkpallile ja sealt edasi Pärnu Kalevi omavanuste jalgpalligruppi. Pärnu Kalevi jalgpalligrupp oli minu jaoks sarnane võistkond OSK-i korvpallimeeskonnaga, kellelt olin ühe sauna saanud. Meil oli väga hea aastakäik – (Sergei) Terehhov, (Indrek) Zelinski ja sellised nimed. Teiselt poolt läks aga koolis raskeks, kuna sõitsime mööda Venemaad ringi.

Ühesõnaga Sinust sai jalgpallur?

Jah, aga jalgpall kestis vaid neli või viis aastat. Selle aja varustus, riietus ja kõik asjad olid sellised, nagu nad olid. Midagi polnud kätte saada. Saalides väga palju ei mängitud. Kuna saaliaegasid polnud, siis mängisime väljas. Meie treeningud toimusid Pärnu rannas, ka talvel. Kõigepealt läksid randa, puhastasid mingi ala ära ja siis hakkas treening. Treeninguteks sõitsin Sindist Pärnusse, jalutasin pool tundi randa, poolteist või kaks tundi oli treening ja siis tagasi koju. Mul läks alati neli või viis tundi, et trennis käia. Võistlusreisidel käisime kaugel Venemaal. Selliseid huvitavaid seikasid on päris palju.

Korvpall lendas siis täitsa nurka?

Mingiks ajaks lendas täiesti nurka, jah. Ma küll käisin enda lõbuks koolis vanemate meestega mängimas, aga mingit trenni treeneri käe all polnud. Sindi koolis käisid vanemad härrasmehed koos ja oli ka n-ö treener Andrus Nagel ja siis Taivo Sikk. Andrus Nagel elas minu kõrvalmajas ja minu vanem õde suhtles temaga. Kui ma olin veel pisikese käru sees ja nemad käisid aeg-ajalt jalutamas, siis Sindi peal käisid jutud, et see preili on juba nii noorelt lapse saanud ja veel selle Nageli poisiga (Muigab.). Aga Andrus oli tõesti üks nendest mõjutajatest, kelle pärast ma üldse selle oranži palli poole vaatama hakkasin.

Oli Sul mingil hetkel, kas siis korvpalli või jalgpalli ajal, soov ja eesmärk saada tippsportlaseks?

Jalgpalliga me olimegi tegelikult tipus. Olin 12-aastane ja mul oli stipendium, riietus ja kõik asjad Kalevi poolt. Tegime kooli kõrvalt täitsa tippsporti. Mis aga profiks saamisesse puutub, siis kui vaatan täna tagasi sellele, kes meil seal grupis olid – (Marek) Lemsalu, Zelinski, Terehhov -, siis nendel oli seda annet rohkem. Näiteks Zelinski oli juba noorest peast meeletu tööloom. Elas Mai rajoonis, rand oli lähedal, käis ise jooksmas, tegi harjutusi ja oli kohe näha, kuidas areng toimus. Mina olin selline lihva-lohva, kes käis trennis ja tegi korralikult, aga vabal ajal ma ise ennast ei arendanud. Kui oleks seda teinud, siis võib-olla oleks minust äkki midagi tulnud, sest jalgpall tuli muidu hästi välja. Kui olin 14 või 15, siis igasuguste vigastuste pärast hakkasid põlved nii valutama, et mul polnud võimalik enam isegi magada ja tulin jalgpallist ära ning mõnda aega ei teinud üldse midagi. Siis sain kokku nende Pärnu korvpallihaidega ja hakkasin PMKL-i (Pärnu meeste korvpalliliiga – toim.) juures trennides käima ja mängima. Sealt oli järgmise sammuna Eesti esiliiga. Pärnu esindusvõistkond oli sel hetkel vist Sprattus. Esiliigast on sellised mõnusad mälestused, et meil oli väga tähtis mäng Paides, kus mängis Tiit Sokk ja mina olin Tiit Sokku katmas. Treener ütles, et nad mängivad palli otsajoonelt lahti ja see läheb Soku kätte. Ütles, et palun ära jää suu lahti olümpiavõitjat vaatama, vaid ole tema juures ja hoia tal hammastega p*rsest kinni. Sokk sai palli kätte ja lasi oma legendaarse lae alt kaarega palli sisse. Nad võitsid meid ühe punktiga ja meie play-off‘i ei pääsenud (Muigab.).

Kui vana Sa siis olid?

Võisin olla 16 või 17.

Ikka siis päris noor veel.

Jah, Tiit Sokk oli siis just lõpetanud. Ega ta seal väga kiireid liigutusi enam ei teinud, aga kui sul on kahe kõrva vahel selline korvpalli ABC, siis sa ei peagi väga kiiresti liikuma. Mõned aastad hiljem oli jälle sama situatsioon, aga mitte Soku, vaid (Aivar) Kuusmaa vastu. Temal oli see legendaarne pete kolmese taga, mille peale kogu Euroopa hüppas. Enne mängu sai vaadatud Kalevi mänge VHS-i pealt, et kuidas ta seda liigutust teeb, et mitte minna hüppesse, aga ei, läks terve Euroopa ja läksin mina ka. Aga vaikselt esiliigas edenes ja mingi aasta oli mul esiliiga keskmine punktisaak täiesti adekvaatne. Siis hakkasin ka ise käima jooksmas ja eraldi Kalurihallis viskamas. Siis tuli aasta 2003 ja sündis esimene laps. 2004. aastal helistati mulle Raplast…

-Indrek Raadik The Tuberkuloited’iga laval | Foto: Erakogu

Sinna me veel jõuame, aga tahan enne küsida, kui Sa “Tubekatega” kuulsaks said, siis kas tegid selle kõrvalt ikkagi sporti edasi?

Jah. Ma käisin tööl, tegime bändi ja mängisin korvpalli. Olin 16, kui “Tubekad” alustasid. Jalgpall oli siis juba selja taga ja ma olin juba vaikselt PMKL-i meestega korvpalli mängimas.

Kuidas see asi omavahel klapib? Bändiga on nädalavahetusel ilmselt üsna tihe graafik küllalt hilise ööni. PMKL-is mängiti ju tavaliselt ka nädalavahetustel?

Sellel ajal polnud PMKL-is nii palju satse ja mänge ei toimunud nii palju. Kontserdid olid tavaliselt õhtuti. Kui reedel oli kontsert, siis laupäeval ma tavaliselt ei mänginud. Aga kui meil oli topeltvoor, siis mängisin pühapäeval. Teistpidi võttes, see oli ikkagi harrastusliiga, kuhu tulid ka väga kõvad mängijad. Isegi kui sa olid enne laupäevaseid mänge õhtul kaks-kolm õlut võtnud, siis sa ikkagi puhkasid välja. Noorena väljutab organism need asjad päris kiiresti.

Siis jaksas?

Siis oli okei.

Oled sa läbi ajaloo Eesti muusikutest parim korvpallur?

Ma isegi ei oska öelda. Ei tahaks sellist asja enda õlgadele võtta ja nii öelda. Rauno Märks ei ole küll muusik… Henry Kõrvits (Genka) mängis ju tegelikult väga hästi kunagi ja Revo (Jõgisalu) mängis ka hästi. Me ju tassisime Henry ja Revo Pärnusse PMKL-i oma satsi, et sinna erinevaid inimesi ja värvi juurde tuua. Kui nüüd niimoodi küsida, siis ütleksin, et ma olen äkki see, kes on teinud korvpalli kõige tõsisemalt ja jõudnud kõige kaugemale. Aga muusikute hulgas on väga palju häid korvpallureid, kes mängivad tänase päevani. Ühed parimad on kindlasti olnud Henry ja Revo.

Kas muusiku elukutsel ja profikorvpalluri elukutsel on mingeid ühiseid jooni?

On ikka. Tegelikult ükskõik, mida sa professionaalselt teed, pead seda tegema põhimõtteliselt 24/7. Täna on mul seda väga hea öelda, kuna olen Eesti Töötukassa tööline, tööl ei käi ja tegelen sellega, et leida midagi (intervjuu on tehtud septembri teises pooles – toim.). Aga minu hommikud näevad hetkel välja nii, et kell 7 ärkan, söön koos lastega, saadan nad bussi peale, võtan ise kohvi ja söögi ning siis haaran kitarri ja mängin. Pean pidevalt kitarri mängima, et see oleks käpas ja saaksin seda laval normaalselt mängida. Korvpalliga on sama teema. Kui sa tahad korvpallis kuskile jõuda, siis üks asi on see, mida sa teed treeningutel ja teine asi see, mida teed pärast treeningut ja kuidas sa puhkad. See ongi professionaalsus. Muusik olla on Eesti tingimustes võib-olla isegi natuke raskem kui sportlane, kuigi oleneb jälle spordialast. Korvpalluritel võib-olla on lihtsam, ma pole tänase päeva palkadega kursis. Mu õepoeg on Erki Pärnoja (muusik ja helilooja – toim.) ja ma näen tema pealt, kui palju ta peab muusikuna pingutama, et pere ära elatada. Korvpalluritest osa on noored, kellele võib-olla väga ei makstagi. Siis on vanemad, kelle karjäär on juba langevas trendis, aga on veel väga head ja saavad mingit palka. Ja siis on need, kes on n-ö keskmises vanuses ja nokk püsti küsivad. Kuid iseasi on, kas ka makstakse. Kerge ei ole. Töö ja veel kord töö. Näiteks seesama Indrek Zelinski… ta polnud teatud vanuses meie satsis põhimees, aga põhimõtteliselt ühe aastaga tegi ennast väga heaks ja hiljem tulid välisklubid ja on tänase päevani jalgpalli juures. Me olime temaga tollal paarilised, kaks Indrekut. Kunagi tegime pea peal kõksimise rekordi. Meeletult kaua, nii et kael oli valus. Teised tegid juba teisi harjutusi, aga treener ütles, et enne ei lõpeta, kui pall maha kukub.

Jõuame nüüd aastasse 2004. Minu märkmete põhjal olid Sa siis 29-aastane, kui meistriliigasse läksid. Mis juhtus, et 29-aastane mees võetakse debüüti tegema?

18. märtsil 2003. aastal oli Saku suurhallis tähtede mäng, väga hästi mäletan, sest 17. märtsil sündis mul poeg. Sünnitus oli väga raske, ta sündis Pärnus ja toodi kiirabiga Tallinnasse. Naine jäi Pärnusse haiglasse, mina töötasin tol ajal Lada Eesti esinduses ja sõitsin Ladaga kiirabi järel meeletu kiirusega Tallinnasse, aga ei saanud öösel kiirabisse sisse ja istusin öö läbi lastehaigla ukse taga. Hommikul läksin ukse taha ja küsisin, et Pärnust toodi poiss ja mulle öeldi, et kõik on hästi. Samal päeval oli Saku suurhallis tähtede mäng, mille raames mängisid muusikud ja muud tuntud inimesed. Ma viskasin seal vist 32 punkti. Oli selline tunne, et viska kust tahad, kõik läheb sisse. Järgmisel päeval käisin veel mängimas Viljandi kohalikus liigas, sest sõbrad kutsusid. Põhimõtteliselt oli sama tunne sees ja kogusin päris korraliku punktisumma. Kuna korvpalliringkondades oli tutvusi üsna palju, siis sellel hetkel, kui tehti see sats Kohilasse, siis inimesed, kes seda juhtisid, teadsid, et ma mingil määral mängin. Ma olin ka nende treeneri Jüri Pritšiniga üksteise vastu mänginud ja siis kutsuti, et tule. Tol suvel juhtus aga selline õnnetus, et mingi muusikaprodutsent mõtles välja, et ma pean Suloga tegema poksimatši ja mõned päevad enne seda suutsin rannajalgpalli võistlusel oma jalalaba pooleks lüüa. Ehk põhimõtteliselt jäi mul ettevalmistus korvpallihooajaks suhteliselt lünklikuks. Augustist kuni detsembrini püüdsin jalgu uuesti alla saada ja selle aja jooksul toimusid Kohila satsis meeletud muutused, mis päädisid sellega, et lõpuks tuli treeneriks Jaak Salumets. Mul oli võimalus teha trenni nii, et käisin ka tööl. Elasin sellel hetkel nii, et pere oli Pärnus, töökoht oli Tallinnas ja töö ise üle Eesti. Sõitsin aasta jooksul 45 000 kuni 50 000 kilomeetrit pluss võistlussõidud otsa. Mõned mehed tegid kaks korda päevas trenni, aga minul oli kohustus käia üks kord päevas. Kui oli kutse esiliiga mängule, kus oli treeneriks Indrek Ruut, kellega olime väga head tuttavad ja sõbrad, siis pidin käima ka esiliigas mängimas. See oli huvitav kogemus. Sellel hetkel sain enda kohta teada, et olen suuteline väga suure pinge ja koormuse all andma endast meeletult palju. Selle 2004/05. hooaja jooksul arenesin ma korvpalli mõistes füüsiliselt meeletult. Kui PMKL-is olin selline muidu plähmerdaja ja möliseja, siis oli see sellest, et olin füüsiliselt nõrk ja ei jõudnud vajalikke liigutusi teha. 2004/05 sain ma PMKL-is võib-olla ühe tehnilise vea, võrreldes eelmiste aastate meeletute kogustega. Kui sa ei jõua, siis sa mölisedki.

Leidsin guugeldades Kroonikast tolleaegse artikli pealkirjaga “Seksisümbol Summer hakkas profikorvpalluriks.” Kui paljud paanikas fännid kirjutasid Sulle, et mis värk on ja kas kitarr jääb nüüd nurka?

Sellist asja polnud. Sellel ajal veel polnud sotsmeediat kui sellist. Oli vaid Rate.ee, kus eestlased kõik koos olid (Muigab.).

Orkut oli ka kunagi.

Orkut tuli veidi hiljem. Aga Rate’is ikka küsiti, et mis nüüd siis on. Ütlesin, et pakuti ja kui meeldib, siis miks mitte proovida. Elus tuleb proovida igasuguseid asju. Mulle pakuti kandikul, et tule, tee trenni, käi mängudel ja maksame palka. Sellel hetkel oli see kuutasu päris arvestatav abi.

Said meistriliigas märgi maha, aga punktid jäid minu teada viskamata.

Punktid jäid viskamata, aga see Tallinna Kalevi mäng, kus ma väljakule sain, oli Kalevi üks väheseid kaotusi koduväljakul tol hooajal. See mäng oli suhteliselt hooaja lõpus. Ega Salumetsal seal mingisugust varianti polnud, sest kõik vennad olid juba ära kasutatud. Ta ütles, et muusik, nüüd on sinu kord. Ühe pealeviske ma tegin, aga untsu läks. Natukene jäi lühikeseks. Oleks see sisse läinud…

Sa oleksid juubeldanud?

Ma oleksin juubeldanud (Muigab.).

On sul kahju ka, et punktid jäid viskamata?

Tegelikult ei ole kahju. Kui ma kogu sellele ajale tagasi vaatan, siis see oli üliäge kogemus. Meil oli üliäge seltskond eestlaste poole pealt ja siis mõned välismaalased, kes ikkagi tahtsid tööd teha. Mõned olid ka lohvakad. Oli üks Leedu keskmängija (Šarunas Skadas – toim.). Jaak ütles talle, et kui sa tahad paremaks saada, siis pead neid ja neid harjutusi tegema ja iga mänguga oli näha, kuidas ta lähebki paremaks. Andre (Pärn) tuli ka Kohilasse n-ö oma karjääri lõpetama, kuigi pärast mängis veel Raplas edasi. Siis oli tiimis ka Karmo Allikas. Olime kõik omavahel väga head sõbrad, sest olime koondisemängudel kohtunud ja mina olin neid koondisemänge (õhtujuhina) läbi viinud kogu aeg. Kahju pole absoluutselt. Kui elu viskab sulle lauale sellise võimaluse, siis mina väga pikalt ei mõelnud. Elukaaslase käest küsisin, et mis arvad ja ta vastas, et kui tahad, siis tee.

Pärast mängisid veel mõned hooajad esiliiga tasemel, aga alates aastast 2008 sinu kohta ametlikud andmed puuduvad. Kas lõpetasid kossu üldse ära või jäid Pärnus mängima?

Ei mänginud enam. Kohila sats läks laiali ja selleks hetkeks olin ma oma elu juba Tallinnasse toonud. 2005. aasta lõpus otsisin, kus saaks midagi teha ja kuidagi sattusin kokku Kalle Klandorfiga, kes ütles, et tule ja käi. Siis treenisingi Pirita põhisatsi juures, aga meistriliiga ei olnud enam eesmärk. Käisin igapäevaselt tööl, mul oli väike laps ja mängisin pigem enda jaoks. Mängisin siis Pirita eest esiliigas. Seal olid ka päris värvikad noored, kes tänaseks on ka juba lapsevanemad ja veteranid, nagu näiteks Kaido Saks. Treeneriks oli meil Märt Kermon. Sellest ajast on ka päris huvitavaid seiku meeles. Ühel treeningul tõmbas keegi mulle vastu käsi nii, et ma ei saanud vasaku käe kolme näppu absoluutselt liigutada. Aga oli jälle mingi tähtis mäng ja Kermon ütles, et tule kohale. Teibime kinni ja kui on vaja, siis lähed platsile. Juhtus nii, et läksin väljakule neli või viis minutit enne mängu lõppu, kui olime vist kuuega taga, aga lõpuks me võitsime. Mina viskasin kaks kolmest järjest. Kaido Saks ja teised noored said siis Kermonilt, et kurat küll, teete siin trenni ja tahate meistriliigasse saada ja siis tuleb mingi pooleks lõhutud näppudega muusik ja teeb mängu ära. Mul on üliägedalt vedanud, et olen saanud teha trenni ja mängida selliste treenerite käe all. See on asi, mida kõik kogeda ei saa. Ühel aastal oli meil treeneriks ka Üllar Kerde. Mul on vedanud, et olen saanud kõiki neid Eesti tipptreenereid tunda.

-Indrek Raadik ja Henry Kõrvits ehk Genka | Foto: Erakogu

On Sul kunagi mõnes mängus saadud trauma pärast mõni kontsert ära jäänud?

Ei ole. Esimene tõsisem trauma, mis ma korvpallis sain, oli Pärnus. Mängu viiendal sekundil võtsin kaitsepositsiooni sisse ja suutsin oma vasaku käega lüüa vastu vastase reit. Viidi kiirabisse, tehti süst, tõmmati näpud sirgeks ja pandi mingisugune pulk külge. Luud olid terved, lihtsalt liigesed olid kapslitest välja tulnud. Samal õhtul lendasime tubekatega Egiptusesse kontserdile. Kitarri mängida ei saanud, siis käisin nädal aega näpud püsti ringi (Naerab.). Kontsert ära ei jäänud. Rohkem mulle selliseid asju ei meenu. Olen käinud laval nii kipsiga kui ka nii, et ma ei saanud eriti seista. Pigem oli ikka see, et läbi valu ja pisarate, aga tuleb ära teha. Mõned nädalad tagasi oli Tartus ühe kooli kokkutulek ja enne seda parandasin kodus sahtlit. Tõstsin sahtlit ja tõstsin selja paigast ära. Kaks päeva oli vahel ja oli juba täitsa okei olla. Panin ülikonna selga ja 35 minutit enne ürituse algust hakkasin tossupaela siduma, kui seljast käis raks läbi ja ma enam püsti ei saanud. Ajasin ennast mööda seina üles, kutsusin korraldaja ja ütlesin, et ma ei saa käia ega mitte midagi teha. Kell 17.45 helistati Tartu kiirabisse, 17.51 oli kiirabi kohal ja tegid kiire küsitluse ning kell 17.56 tõmmati veeni valuvaigistav süst. Ütlesid, et kohe hakkab mõjuma ja saingi käia. Läksin üles ja 18.05, nii nagu üritus pidi hakkama, nii me selle ürituse ka läbi viisime. Aga sees oli tegelikult nii valus, et higitilgad jooksid. Läbi valu, aga tuleb ära teha! Loomulikult, kui on selline asi, et ei ole võimalik edasi teha, siis mõistlik on jääda istuma.

Sa oled palju rääkinud Pärnu liigast. Kui mina seal kunagi mängisin, siis võis öelda, et see oli Eesti regionaalsetest liigadest kõige tugevam, kuna seal pallis väga palju endisi ja ka tolle hetke meistriliiga mehi.

Ja ka tulevasi meistriliiga mehi!

Mäletad Sa sealt ka mingeid ägedaid seiku või olukordi? Selle formaadi juures, et kaks päeva järjest mängiti, siis võib-olla toimus esimese päeva õhtul midagi lahedat?

Meie satsis olid põhimõtteliselt need noored, kes olid teistest tiimidest kõrvale lükatud. Käisime Alvin Kuimetiga mööda Pärnu linna ringi, vihma sadas, autot meil polnud ja käisime lihtsalt ühe ukse tagant teise taha raha küsimas, et saaksime osavõturaha maksta ja vormid osta. Kui ma nüüd ei eksi, siis meie koostöö ühe mingi firmaga kestis lausa 10 aastat. Meil olid Nike’i tippvormid ja kõige ägedamad sametist soojendusdressid. Ühel aasta olid meil täpselt samad soojendusdressid, nagu olid Kaunase Žalgirisel, sest Žalgirisel jäid üle ja need jõudsid otsapidi Sportlandi süsteemi ning me saime need sealt endale osta. Siis mängis meil näiteks Marko Riis. Marko oli lõpetamas gümnaasiumi ja ta polnud absoluutselt mõelnud selle peale, et temast saab korvpallur. Meil oli meeskonnaga väga tõsine jutuajamine, kus ta istus nurgas ja meie ütlesime, et sa ei lõpeta ära. Ta jõudis Kalev/Cramosse ja arvan, et ta oli läbi ajaloo üks parema hüppevõimega mängijaid, kes Eestis üldse on olnud. Kõige suurema jalanumbriga ka, ma arvan. Pärnus trepist alla minnes oli ta pidevalt ninali kukkumas. Tema jalanumber oli vist 52, kui ma ei eksi. Eks see kahepäevane formaat oli selline, et esimesel päeval tuldi kokku, mängiti ära, käidi söömas ja siis võeti mõned õlled. Mõnikord sai mõnest õllest rohkem kui mõned õlled ja mõnest söögikohast sai ööklubi. Laekuti kell neli-viis hommikul ja kella kümnest olid juba mängud. Nii mõnigi kord on selliseid asju olnud, et sa lähed väljakule ja tunned, et kukud pikali. Aga jällegi, tegemist oli ju rahvaliigaga. Samas, see oli küll raudselt kõige kõvema seltskonnaga rahvaliiga üldse. (Kristjan) Kangur tegelikult ju kasvas sealt ja läks välja, (Gregor) Arbet käis meil mängimas. Neid tippvendasid oli hunnikutes, kes seal mängimas käisid.

Chris Moore oli üks liiga staaridest…

Chris käis ka mängimas, just. Pärnu liiga oli väga huvitav ja arvan, et mingisugusel määral tõmbas see seal korvpallielu käima. Mait Käbin tuli tagasi ja hakkas ka mängima, Rait (Käbin) mängis ka, (Alar) Varrak on mänginud. Maidul väga muud varianti ei olnud. Tema variandid olid kas olla kehalise kasvatuse õpetaja või alustada korvpalliklubiga. Ta alustas klubiga ja täna on Pärnu Sadam Eesti meister. Arvan, et tänased Pärnu Sadama korvpallisatsi omanikud peavad Maitu meeletult tänama, kuna sealt sai see kõik alguse.

Palju Sa praegu Eesti korvpallil silma peal hoiad?

Kuna suhtlen siiamaani väga paljude sõpradega, kes veel mängivad või on mänginud, siis käime aeg-ajalt koos. Samuti oleme võistlusreise teinud. Kui näiteks Valga sats veel mängis, siis tee peal räägid juttu, kuna pole ammu näinud. Suurem huvi tärkab minus kevadel, kui mängud lähevad tõsiseks. Aga hooaja kestel jälgin ka. Samas ma ei saa ka täna öelda, et ma oleks korvpalliga täiesti suhted lõpetanud, sest kui me selle intervjuu lõpetame, siis lähen spordiklubisse Nord, kus mul on ees üks koosolek. Meil on idee algatada üks noorte korvpallisari esimest või teist aastat mängivatele mängijatele, kes põhisatsidesse ei saa. Selliseid võistlusi on vaja, et lastel huvi oleks. Istume koos treeneritega maha ja võib-olla algatame sellise turniiri, mis toimuks nädalavahetustel. Pole kindel, kas see saab olema üle-eestiline või ainult Tallinnas, sest ka Tallinnas on korvpallikoole päris palju.

Kui Sa võrdled oma mängijaaega 2000-ndate keskel, kus sa meistriliigas olid ja esiliigas mängisid, praegusega, siis kui palju on Eesti meistriliiga ja esiliiga läinud professionaalsemaks?

Esiliiga on kindlasti professionaalsem. Ma olen esiliiga asjadel isegi rohkem silma peal hoidnud kui meistriliigal. Tänasel päeval push‘itakse esiliigat hoopis rohkem. Vanasti oli ta lihtsalt duublite ja suvaliste kampade mäng, aga täna on ta päris korralikuks läinud. Kui sa vaatad seda Tartu Rocki asja, siis nad hakkavad täiesti alt tulema, aga neil on kindel meistriliiga siht silme ees. Sellega läheb kaks-kolm aastat. Ma ei teagi, kui palju neid liigasid Eestis üldse on ja kui palju astmeid nad peavad ära tegema…

Meil on meistriliiga, esiliiga, teine liiga ja siis rahvaliiga.

Okei, nad hakkasid teisest liigast tulema. Ehk siis ma tean juba täna mingisuguse teise liiga satsi kohta rohkem, sest nad teevad nii head meediatööd. Esiliiga satside hulgas on neid samamoodi, võtame näiteks Kadrina Karud. Vaatad, et (Andres) Sõber oli seal, Raivo Tribuntsov ja sellised tuttavad nimed, kes mingisugust jama ei tee. Ma tegelikult ei teagi, kas Kadrina Karud on kuidagi seotud Rakvere Tarvaga? Igatahes, see võiks ju olla selle kandi kasvulava, kust tuleb Rakveresse mängijaid.

Egod ilmselt segavad.

Egod segavad, jah, aga see on kõikjal samamoodi. On korvpallis egod ees, on jalgpallis egod ees. Minu jaoks on see pearahade süsteem meeletult haiglane. Vaatad neid jalgpallisatse, neid on nii palju ja rägastik on suur. Korvpallis on õnneks vähem, aga on ka. Asjad võiksid olla natuke kompaktsemad ja sellest tulenevalt kohe suuremad ja kvaliteet, mida sa lastele ja lastevanematele pakud, oleks parem. Aga kõik peavad ära elama ja kui tänane süsteem on selline, siis nii ta on.

Kui Su poeg peaks ühel hetkel tulema ja küsima, et kas soovitad profisportlase karjääri või muusiku karjääri, siis kumba Sa soovitaksid?

Raske öelda. Kunagi oli selline naljakas ütlus, et tütarlaps tuleb poisiga koju ja ütleb emale-isale, et see on Veiko ja Veiko on muusik. Selle peale isa ütleb: “Nägemist, muusikuid meil majas vaja pole.” Muusiku elu on väga raske ja sama käib tegelikult ka profisportlaste kohta. Olen lapsevanemana lähtunud sellest, et ma pole jõuga surunud ühtegi last kuhugi trenni. Pigem on nii, et see peab meeldima. Mu vanem poeg, kes nüüd on sõjaväes, käis kunagi minuga koos ujumas, kui ma andsin trenne motokrossi poistele. Sealt kutsuti ta ujumistrenni ja siis ta hakkas ujumas käima. Ta jõudis omavanustes Eestis vabaujumises kolme hulka, aga ühel hetkel ütles, et ei jõua enam. Küsisin: “Mis sa tegema hakkad? Sa pead kuskil käima.” Tema vastu: “Ma hakkan jõusaalis käima.” Mina: “Okei, esimese aasta maksame kinni ja kui käid korralikult, siis vaatame edasi.” Ja käiski. Tuleb lähtuda ikkagi sellest, mida laps tahab. Kui sa näed mingit potentsiaali, siis võib ju natuke proovida suunata, aga mitte jõuga suruda. Seda olen hästi palju näinud just motokrossis. Lõpuks lapse ja vanema suhted ei ole enam normaalsed.

-Indrek Raadik ehk Summer | Foto: Siim Semiskar

Sa oled ka üsna aktiivne jalgrattaga sõitja. Kuidas Sa enda jaoks rattaarmastuse leidsid?

See oli nii, et 2008. aastal oli meil esiliiga satsiga jõuluturniir. Eelmisel õhtul käisime lapsega Kalev Spas ja järgmisel hommikul oli Jüris mäng, kus mul läks menisk ja ristatiside. Alguses tundus kõik okei ja õhtul läksin Rapla mängu vaatama. Seal Indrek Ruudu naine ütles, et mu põlv on paistes ja mul on see ja see. Käisin arsti juures ja tuli välja, et oligi ristatiside ja menisk katki. Sain doktor Madis Rahu juurde opile ja kõik läks hästi. Aga õde, kes niidid välja võttis, jättis haava sisse pooleteise sentimeetrise niidi ja tekkis põletik. Ühel hetkel oli nii, et kui ma käisin, siis ma ei teadnud, kuhu mu jalg maandub, kas vasakule või paremale, ette või taha. Jalg sõna otseses mõttes logises. Ma tegin ühe antibiootikumiravi, siis teise. Õnneks tuli Madis Rahu puhkuselt tagasi ja võttis pintsettidega selle pahalase välja. See põletik oli täiesti meeletu. Aga üks kätega ravitseja Aavo Üts võttis mul põletiku välja. See oli vahetult enne seda, kui me hakkasime koos Revo ja teistega motokrossitiimi tegema. Ma pidin jooksma hakkama, aga ma ei saanud väga hästi joosta, sest põletik oli pikalt sees olnud ja põlv oli veel hell. Siis leidsin enda jaoks ratta. Rattaga oli hea trenni teha ja jalg taastus hoopis kiiremini. Sealt edasi juhtus nii, et tegin endale treeneri paberid ja hakkasin motokrossi ettevalmistustreeneriks. Tekkis üks lastegrupp ja siis üks vanem poiss, kellega ma igapäevaselt tööd tegin. Üks treeningu osadest oligi rattaga sõit. Kui meil see motokrossi asi läbi sai, siis minul jäi jalgratas alles ja sõitsin edasi. Nende sõitude ajal tekkisid mõned päris huvitavad sõbrad. Päris mõnus on niimoodi, et lähed, sõidad rahulikult ja räägid juttu. Mõned võistlused tegin ka kaasa, aga ükskord kukkusin ja siis mõtlesin, et ma enam ei taha. Päikese ja värske õhu käes olemine ja lihtsalt kerimine on palju mõnusam. Võisteldud on juba küll ja küll.

Kas Sul on selle rattasõidu ja üldse sportlikkusega see teema ka, et 1990-ndatel bändimehe elu ilmselt kõige tervislikum polnud ja tuleb justkui neid vanu asju heaks teha?

Ei, kindlasti mitte. Ma näen neid inimesi kõrvalt, kes teevad aegu tagasi.

Tõmbavad selle n-ö viinerikostüümi selga ja hakkavad kohe sajaga uhama?

Just. Need, kes tõmbavad endale rattakostüümi ja ujumiskalipso selga ja siis jooksevad veel. See on suhteliselt ohtlik. Kuna ma olen ise treeneritööd teinud ja suudan oma taastumisi jälgida, siis on asi lihtne. Kui olen kontserdilt tulnud ja tunnen, et ma pole välja puhanud, siis see ratas seisab nurgas ja ma ei lähe kuskile. Mul oli eesmärk, et lähen ja teen Ironmani triatloni ära. Kui esimest korda läksin, siis oli selline hästi kiire aeg ja organism oli pidevalt väsinud ja tõmbasin jala niimoodi ära, et ei saanud joosta. See juhtus jooksu pealt ehk siis 10 km jäi jooksmata. Siis olin küll püha viha täis. Siis oli nii, et kui lapsed läksid ujumistrenni, hüppasin ka ise basseini ja olin kaks tundi vees. Siis koju, söök ja magama. Järgmisel päeval oli rattatrenn. Talvel panin kodus puki otsas. Seejärel koeraga hommikuti jooks, jalutamine ja lõpuks ma tegin triatloni ära. See on ka siis tehtud. Nüüd võinuks ette võtta ka täispika Ironmani, aga see on nii killer ja ma ei viitsi ennast tapma minna. Müts maha Kalev Kruusi ees, et ta viitsib ennast niimoodi tampida.

Kui tähtis oli Sinu jaoks see, et Pärnu tuli eelmisel hooajal Eesti meistriks korvpallis? Sel ajal, kui näiteks sina Pärnus sporti tegid, tundus see vist ulmelisena.

Loomulikult tol hetkel oli see ulme, aga Pärnu oli ju kunagi olnud Eesti tipus. Pärnu Kalev/KEK oli Eestis päris arvestatav sats. Aga oli tähtis küll ja vaatasin kõiki finaalmänge. Et saada nendest finaalmängudest õiget emotsiooni, tuleks minna saali. Selle jaoks, et jälgida ja võib-olla enda jaoks mingeid asju teistpidi mõtestada, on telekast palju parem vaadata, sest siis on sul võimalik vaadata kordusi. Vaatasin kõik mängud kodus algusest lõpuni ja istusin kaks pöialt peos. Hoian Pärnule ka sel aastal pöialt, sest John (Johan Kärp – toim.) seal eesotsas on väga tublit tööd teinud. Eelmisel aastal said nad väga hea kamba kokku ja loodan, et sellel aastal läheb samamoodi. Kahju, kuigi teistpidi täiesti loomulik, et suurema rahakotiga sats tõmbas Heiko (Rannula) ära ja Heiko võttis kaasa sellised mängijad, keda ta tunneb ja teab ning saab rotatsioonis kasutada. Sellest on loomulikult kahju, aga see on korvpall. Meile saab esimene poolaasta päris raske olema.

Kas Pärnu võit oli sinu arvates oluline asi ainult pärnakate jaoks või üle Eesti?

Arvan, et see annab indu juurde kõikidele väikeklubidele ja omavalitsustele. Mõelda vaid, Pärnus on sats ja nad tulid Eesti meistriks! Rakvere on kunagi olnud sellele vist väga lähedal…?

Nad juhtisid hooajal 2009/10 finaalseeriat Tartu vastu 2-0.

Väga lähedal! Aga siis nad tegid ilmselt natuke valed kalkulatsioonid, läksid Euroopasse ja läksid põhja. Aga sellest võiks õppida ja töötada selle satsi uuesti üles. Rakveres oli tegelikult ju meeletult äge emotsioon saalis ja inimesed käisid vaatamas, kuna see oli kihvt. Lisaks need Andres Sõbra kommentaarid jms. Sõnum absoluutselt kõikidele Eesti klubidele on, et olenemata kus linnas ja kui suur sa oled, siis tee ja sa võid midagi saada. Arvan, et see oli paljudele üllatus, et Pärnu Kalev/Cramo ära kägistas, aga alates teisest mängust oli näha, et tüübid on nii enesekindlad. Samas teiselt poolt oli näha, et Kalevil oli mott maas. Arvan, et sellest võitis kogu Eesti korvpall. Kui nüüd vaadata sügisest Euroopa meistrivõistluste turniiri, siis nii palju eestlasi oli Itaalias kohal. Sealhulgas inimesed, kes on just Pärnuga seotud, kes pole kuskil Eestis varem võib-olla mänge vaatamas käinud. Ma tean vähemalt 12 inimest, kes käisid vaatamas. See annab juurde ja nad saavad teistmoodi üleeuroopalist melu kogeda. See on äge ja see toob nad saali. Tean, et kaks inimest neist panid sügisel lapsed ka korvpallitrenni.

No vot, Eesti korvpall võitis!

Absoluutselt! Arvan, et suures plaanis on suund õige. Tuleks veel natuke nende lastega mudida, et noortel huvi ära ei kaoks ja mingid head tüübid, kes altpoolt tulevad, ei lõpetaks liiga vara ära. Näiteks mul ühe sõbra poiss mängis pikalt, aga siis oli tal põlvedega mingi probleem ja kolm aastat ei mänginud üldse korvpalli. Aga nüüd tekkis uuesti huvi. Noorteklassides tapeti lihtsalt ära. See on võib-olla sama asi, miks ma jalgpalli lõpetasin. See oli liiga karm. Oled nii kvaliteediga mängija, et treener kutsub sind kaks-kolm aastat vanematega koos mängima, aga lihaskond ja luustik ei tule järele ja väsib ära.

scroll to top