Close

INTERVJUU | Huvitava kogemustepagasiga Jalen Henry: Tartuga liitumine on karjääri mõttes samm edasi

-Jalen Henry | Foto: Tartu Ülikool Maks & Moorits Facebook

Tartu Ülikooli meeskonnas võtab algaval hooajal korvi all koha sisse 28-aastane Jalen Henry. Ameeriklane alustab Euroopas enda seitsmendat hooaega ning on varasemate aastate jooksul pallinud kokku seitsmes erinevas liigas ja üheksas klubis. Korvpall24.ee portaal uuris Tartu värskelt leegionärilt, milline oli tema tee korvpalli juurde, kuidas läks Euroopa korvpalliga kohanemine ning miks otsustas ta jätkata karjääri just Eesti-Läti liigas. 

Euroopas mängides on 203 cm pikkune ameeriklane teinud ühes meeskonnas terve hooaja kaasa vaid korra ja see juhtus möödunud hooajal, kui Henry pallis Ungari meistriliigas. Budapesti Honvedi eest sai 28-aastane mängumees mullu 30 minutiga kirja 13,2 punkti, 8,7 lauapalli ja 1,5 korvisöötu.

Intervjuus rääkis Tartu meeskonna leegionär enda korvpalluriteest, ülikooliaastatest ning profikarjääri jooksul läbi käidud liigadest ja meeskondadest. Kuna Henryl on selja taga kogemus erinevatest riikidest, siis uurisime, millised on olnud tema lemmikud mängupaigad. Samuti tuli jutuks Tartuga liitumine ja ameeriklane avaldas, mis põhjusel otsustas ta Eestis enda karjääri jätkata ning missuguse mulje on jätnud senised trennid ja ülikoolilinn. Lisaks saime teada, miks on ta mitme hooaja keskel klubi vahetanud ning kas selline muster võib ka nüüd korduda.

Jalen, palun võta oma noortekarjäär mõne lausega kokku. Kus Sa oma korvpalliteed alustasid ja kus mängisid kuni ülikoolini?

Hakkasin korvpalli mängima, kui olin umbes 15- või 16-aastane. Mu vanemad tahtsid, et ma korvpalli mängiks. Alguses mängisin hoopis Ameerika jalgpalli, aga siis tegin kiire kasvuspurdi ja vahetasin ala. Alguses polnud ma kuigi hea ja pidin kuni ülikoolini oma koordinatsiooni ja oskusi arendama. Ülikoolis kasvasin selleks mängijaks, kes ma täna olen. Pean siinkohal tänama oma vanemaid ja treenereid. Esimesel kahel ülikooliaastal mulle kuigi palju võimalusi ei antud, aga kahel järgmisel aastal sain lõpuks näidata kõike, mida oskan. Kokku viskasin oma ülikoolikarjääri jooksul üle 1000 punkti ja seda sisuliselt vaid kahe aastaga.

Sa mängisid neli aastat SIU Edwardsville’i ülikooli meeskonnas. Mis on peamised asjad, mida Sa selle aja jooksul õppisid nii inimese kui ka korvpallurina?

Inimesena õppisin treeneritelt, kuidas olla mees ja enda eest hoolitseda, kuna olin perekonnast eemal. Korvpallurina sain nende nelja aasta jooksul mängida väga paljude erinevate mängijate vastu ja õppisin teistsugust, meeskondlikku korvpalli. Õppisin, et soovitu saavutamiseks tuleb olla enesekindel.

Sinu esimene kokkupuude Euroopa korvpalliga oli Prantsusmaa kolmandas liigas. Kas Euroopa korvpall oli selline, nagu ootasid?

Jah, esimesel aastal mängisin Prantsusmaa kolmandas liigas. Euroopasse tulles ei teadnud ma siinsest korvpallist kuigi palju. Selles liigas mängides tundsin kohe, et võiksin mängida ka kõrgemal tasemel, aga kohanemine polnud siiski kerge. Euroopa korvpall on täiesti teistsugune, see on väga füüsiline ja meeskondlik. Kohanemine oli minu kui esimese aasta mängija jaoks nii kultuuri kui ka korvpalli mõttes suur väljakutse. Olin ainuke ameeriklane meeskonnas ning pidin harjuma uue rolliga. Ma küll teadsin, et Euroopa korvpall on teistsugune, aga seda omal nahal kogeda oli hoopis midagi muud.

Pärast seda siirdusid Soome. Kuidas meeldis Sulle sealne liiga tase ja eluolu?

Tegelikult veel enne Soome minekut saatis agent mind Luksemburgi, kuid sellest variandist ei saanud asja. Ma vallandasin oma esimese agendi ja palkasin samal suvel uue. Minu praegune agent leidis mulle uue koduklubi Soomest. Mulle meeldis Soome liiga tase ja sain seal olla mina ise. Mulle anti palju vabadust ja võisin mängida nii, nagu tahan. Sel hooajal näitasin, milline mängija ma olla võiksin. Soomes oli keeruline elada, sest seal on külm ja päikest ei ole, aga inimesed olid kenad ja ajapikku harjusin ilmaga ära. Liiga tase oli hea ja ma nautisin seal mängimist, aga siis tuli COVID-19. Hooaja lõpus lahkusin Korihaidest ja liitusin BC Nokiaga, kuid kohe pärast seda lahvatas pandeemia ja hooaeg katkestati.

Sul on olnud kirev karjäär, Sa oled mänginud seitsmes erinevas Euroopa riigis. Kus Sulle kõige rohkem mängida meeldis ja miks?

Jah, olen jõudnud mängida seitsmes erinevas Euroopa riigis ja algav hooaeg on minu profikarjääri seitsmes. Ma ütleksin, et kõige mõnusam oli elada ja mängida Šveitsis ja Portugalis. Ma tahaks loota, et neile lisandub ka Eesti, sest mulle meeldib siin ja ootan huviga uut hooaega.

Mis Sulle Šveitsi ja Portugali juures meeldis?

Inimesed, elustiil, kultuur. Šveitsis mängides tundsin end mugavalt ja sain olla mina ise. Sain mängida nii, nagu ma tahan. Portugalis oli hea ilm ja seal oli suurepärane elada. Mängisin Portugali ühes tugevaimas meeskonnas ja saime mängida ka Meistrite liiga kvalifikatsioonis. Põhiturniirile me küll ei pääsenud, kuid sellegipoolest oli see suurepärane kogemus. Sain mängida tugevate klubide vastu ja see oli väga lahe.

Sa oled peaaegu iga hooaja keskel klubi vahetanud. Kas see on mingi muster või põhjus oli iga kord erinev?

Jah, olen peaaegu iga hooaja keskel klubi vahetanud, välja arvatud viimasel hooajal. Põhjus oli tavaliselt see, et klubi tahtis koosseisus muudatusi teha ja me jõudsime lepingu lõpetamises kokkuleppele. Erandiks oli esimene hooaeg Soomes. Minu esimene koduklubi ei pääsenud play-off‘idesse, aga siis sain pakkumise BC Nokialt ning võtsin selle vastu. Portugalis sain koondisemängude pausi ajal vigastada ja peatreener otsustas mind välja vahetada. Seejärel naasin Soome ja taasliitusin Korihaidega. Mängisin seal väga hästi ja hooaja keskel sain võimaluse minna Ungarisse. Korihait lubas mul lahkuda ja leidsime koos agendiga, et Ungaris on parem väljund. Mingit kindlat mustrit ei ole. Mõnikord tahtis klubi muudatust, mõnikord tahtsin ise edasi liikuda, aga pidevad klubivahetused ei tee karjäärile head ja sellepärast leppisin iseendaga kokku, et mängin edaspidi kogu hooaja ühes meeskonnas.

Oled siis kindel, et jääd kogu hooajaks Eestisse?

Jah, olen selles täiesti kindel. Näiteks minu eelmine koduklubi langes vahepeal tabelis viimaseks ja noorem mina oleks võinud sealt lahkuda, aga ma jäin ning hooaja lõpetasime viienda kohaga. Olen siin, et võita ja terve hooaeg kaasa teha.

Kas Sinu kogemuse põhjal on Euroopa mängustiil meeskondlikum kui Ameerika oma? Kuidas Sa sellega kohanesid?

Oma isikliku kogemuse põhjal nõustun sellega täielikult. Euroopalik korvpall on hästi meeskondlik ja ameeriklasena oli vaja kohanemisperioodi, sest siin ei saa mängida samamoodi nagu USA-s. Pidin leidma oma rolli ja koha meeskonnas ning tegema kõike, et meeskonda võidule aidata, sest välismängijana tuleb Sul ennast rohkem tõestada. Kohanemine toimus käigupealt. Sa pead suhtlema oma treenerite ja meeskonnakaaslastega, pead küsima neilt, mida nad Sinult ootavad ja olema valmis muutusteks. See on kõige tähtsam.

Kuidas paneksid pingeritta liigad, kus oled seni mänginud? Piisab ka esikolmikust.

Kas tugevuse järgi?

Tugevuse, põnevuse, nauditavuse.

See hooaeg pole veel alanud, aga seni kuuldu ja nähtu põhjal paneksin Tartu ilmselt kohe esimese kolme hulka, ilmselt hetkel teisele kohale. Kolmandaks paneksin Ungari ja esikohale Portugali, sest Sporting CP-ga saavutasime koos palju edu ja mängisime kõrgetasemelistes sarjades. Ma pole veel Eestis mänginud, aga mul on tunne, et siinse liiga tase on kõrgem kui Ungari liiga oma.

Nagu aru saan, siis tunned ennast Eestis mugavalt?

Jah, tunnen ennast väga mugavalt. Eesti on sarnane Soomega, kuid samas ka erinev. Inimesed on siin kenad ning treenerid ja meeskonnakaaslased on väga professionaalsed.

Millises riigis on olnud kõige ägedamad fännid?

See on raske küsimus, aga tõenäoliselt Ungaris või Šveitsis.

Miks just seal?

Šveitsis olid meeldivad ja tulihingelised fännid, kes toetasid oma meeskonda nii headel kui ka halbadel aegadel. Meie mänge käis vaatamas vähem kui tuhat inimest, kuid nad aitasid meid kõvasti. Ungaris oli mängudel palju pealtvaatajaid, kes olid samuti väga tulihingelised, aga nad ootasid alati võitu ja said pahaseks, kui me kaotasime.

Kas tunned end mugavamalt “number nelja” või “viie” positsioonil? Miks?

Kuna see on juba minu seitsmes aasta profina, siis tunnen end ühtemoodi mugavalt nii “number nelja” positsioonil kui ka “viie” peal. Mu loomulik positsioon on “number neli”, kuid olen kõikides oma meeskondades mänginud ka tsentri kohal. Ma olen kiire ja sama tugev kui enamik tsentreid.

Kas Sa oskad ka kolmeseid visata või mitte?

Mulle meeldib kaugelt visata ja arvan, et see on üks minu tugevamaid külgi. Tunnen, et see on minu eelis paljude teiste pikkade ees, sest minu tugevuseks ei ole mitte ainult täpne vise, vaid ka hea kohavalik ja ajastus. Samas oskan ka korvi all mängida.

Kas Sul on sõpru või tuttavaid, kes on varem Eesti-Läti liigas mänginud? Kui jah, siis kes?

Nii palju kui tean, siis ei ole. Vähemalt hetkel ei meenu ükski sõber või endine meeskonnakaaslane, kes oleks selles liigas mänginud. See saab minu jaoks olema täiesti uus kogemus ja ootan seda huviga.

Miks otsustasid liituda just Tartuga? Mis Sinu otsust enim mõjutas?

Suvel otsisime agendiga uut mängupaika, kus saaksin järgmise sammu teha. Pidasime paljude tiimidega läbirääkimisi, aga kokkuleppele nendega ei jõudnud. Enim huvi näitas minu vastu üles Tartu ja see tähendas mulle väga palju. Mängija jaoks on väga tähtis tunda, et teda tahetakse ja ta on meeskonna jaoks esimene valik. Samuti teadsin, et Tartuga liitumine on karjääri mõttes samm edasi.

Kas Sa juba tead, mida peatreener Aivar Kuusmaa Sinult ootab?

Arvan, et ma üldjoontes tean, mida ta meeskonnalt ootab, aga järgnevatel päevadel räägin temaga ka oma täpsemast rollist. Muidu ootab ta meeskonnalt jõulist mängu ja lõpuni võitlemist.

Kas arvad, et see, et peatreener Aivar Kuusmaa ja spordidirektor Janar Talts on ise kõrgel tasemel korvpalli mänginud, aitab teil nende nõudmisi paremini mõista?

Jah. Tänu sellele, et nad on ise kõrgel tasemel mänginud, suudame üksteisega samastuda ja see teeb meie jaoks asjad lihtsamaks. Meil on neid kergem mõista, sest nad on ise sama asja läbi teinud. See lisab kindlustunnet, et nad ei juhi meid valele teele.

-Jalen Henry | Foto: Tartu Ülikool Maks & Moorits Facebook

Oled oma karjääri jooksul mänginud paljude erinevate treenerite käe all. Kas Sa eelistad nn vana kooli treenereid, kes teevad 40 minutit erinevaid kombinatsioone, kaasaegseid treenereid, kes tahavad, et tema meeskonna mängijad jookseksid väga palju ja lasevad vabamalt mängida või midagi vahepealset?

Arvan, et midagi vana kooli ja kaasaegse treeneri vahepealset. Mulle meeldivad treenerid, kes kasutavad palju kombinatsioone, aga samas tahan, et treener laseks meil vajalikel hetkedel vabalt mängida ja ise otsustada, mida väljakul teha. Ma mõistan, et vana kooli mentaliteet on väga tähtis, aga vahel on mängu võiduks vaja lasta mängijatel mängida nii nagu nad ise õigeks peavad. Tahan, et need asjad oleksid tasakaalus.

Esimesed treeningud on juba peetud. Millised on Sinu esmamuljed Aivar Kuusmaast ja kuidas tema mängustiil Sulle sobib?

Minu esimene mulje on see, et ta on treener, kes toob energiat ja tahab kasutada mängijate täit potentsiaali. Ta on küll karm, aga kuna ta on ise endine korvpallur, siis arvan, et peale kombinatsioonide laseb ta meil olla meie ise. Ta austab mängijaid väga.

Tartu on Ameerika mõistes väike linn. Kuidas Sulle väikeses linnas meeldib?

Tartu on väga kena linn. Minu enda kodulinnas elab umbes 160 000 inimest, mida pole kuigi palju rohkem kui Tartus. Mulle meeldib väikelinna elu. Siin on väga rahulik ja saan täielikult korvpallile keskenduda. Siinsed inimesed tunduvad kenad ja siiamaani on kõik hästi.

Kas Sa olümpiamänge vaatasid? Kui palju Sa vabal ajal korvpalli vaatad ja milliseid liigasid jälgida eelistad?

Olümpiamänge vaatasin väga palju, jälgisin peaaegu kõiki alasid. Vabal ajal vaatan korvpalli nii palju kui saan. Sõltuvalt sellest, kus ma parasjagu asun, võib see olla keeruline, aga kui saan, siis vaatan ikka. Mulle meeldib jälgida liigasid, kus ma mängin. Näiteks sel hooajal vaatan arvatavasti päris palju Eesti-Läti liiga mänge ja mitte ainult meie, vaid ka teiste meeskondade mänge, sest tahan ise vastaste kohta taustatööd teha. Kõige rohkem vaatan Euroliigat ja mängin koos endiste meeskonnakaaslastega ka Euroliiga fantasy-mängu. Meil on oma grupp ja see on päris lõbus. NBA-d vaatan ainult play-off‘ide ajal, sest põhihooaeg ei tekita päris korvpalli tunnet.

Kas Sa arvad, et ülejäänud maailm on korvpallis USA-le järele jõudmas?

Arvan, et teatud mõttes küll. Mujal maailmas on palju mängijaid, kes on jõudnud Ameerika palluritega samale tasemele ja on sama andekad ja atleetlikud. Aga samas ma arvan, et paljud Euroopa mängijad võlgnevad oma edu sellele, et nad mängivad USA-s. Paljud neist on mänginud USA ülikoolides või on näidanud häid esitusi kodumaal ning saanud tänu sellele võimaluse mängida NBA-s, kus nad on teinud veel sammu edasi. Ehk siis maailm jõuab järgi, kuid seda osaliselt tänu USA-le. Ka USA ise muutub paremaks ja NBA-s on peale tulnud noor põlvkond mängijaid.

scroll to top