Järjekordse põlvetrauma seljatanud ja läinud hooaja kulminatsioonis BC Kalev/Cramo särgis kindlat minekut näidanud Hugo Toom mängis end tänu võitluslikule tegutsemisele taas Eesti rahvuskoondise silmapaistvate kandidaatide sekka.
Nimekate tegijate seast esile kerkimine ja eelseisva Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri näol suurde mängu pääsemine ei saa olema lihtne, sest konkurents äärtele on väikeriigi kohta kirjeldamatult tihe, kuid viimastes koondiseakendes oma klassikalises headuses säranud Toom on korduvalt tõestanud, et ka tema võib olla see, kes paneb otsustaval hetkel palli sisse.
Just oma rolli välja võitlemisest, hiljutistest mõõnadest ja eduloole ette visatud takistuste kiuste tõelise mängumehe tiitli saavutamisest tuligi koondise ettevalmistusprogrammi alguses 22-aastase Toomiga lähemalt juttu. Juulis tehtud intervjuu käigus sai ääremängijaga ühtlasi analüüsitud tiheda konkurentsi mõjuavaldusi koondise treeningutele ja lõplikku valikusse pääsemise jaoks tehtavaid samme.
Hugo, rahvuskoondise kandidaatide sekka kuulumine ei muutu ilmselt kunagi ühegi mängumehe jaoks iseenesestmõistetavaks saavutuseks. Millised emotsioonid Sind valdasid, kui Sul sai selgeks, et oled taas nimekirjas?
Nimekirja kuulumine on muidugi suur au. Eks ma mingil määral oskasin seda oodata. Varasemad koondiseaknad ja neis osalemine natuke reetsid, et see võimalus on ka sel korral olemas. Euroopa meistrivõistlustel oma riigi esindamine on mu suur unistus ja koondise kandidaatide sekka kuulumine on hetkel esimene samm selle unistuse suunas.
Kas läinud hooajal ka isiklikus plaanis saavutatu lubas Sul aimata, et alus ja eeldused nimekirja pääsemiseks on igati olemas?
Sellesse esimesse gruppi kuulumist oskasin ma tõesti pigem aimata. Mind on ka varem kutsutud ja olen süsteemis igati sees. Usun, et eelmist hooaega arvesse võttes oli see õige otsus.
Kuidas Sa 24/25 korvpalliaastale kui oma kolmandale järjestikusele hooajale BC Kalev/Cramos tagasi vaatad?
Mul oli talveperioodil põlvevigastus, mis võttis hoo natukene maha. Tagantjärele ei tea muidugi kunagi, kuidas mul oleks see periood läinud, aga tundsin ennast enne vigastust väga hästi. Vigastus on seega see üks asi, mis paneb tõrvatilga meepotti. Oleksin tahtnud terve hooaja vältel terve püsida, aga eks neid traumasid tule paratamatult ette. See on korvpalluri elu. Õnneks tegime meeskonnaga hooaja lõpu põnevaks (Muigab.). Sain tegelikult ka individuaalses plaanis varasemaga võrreldes ikkagi kindlama hoo sisse ja kerkisin stabiilsemasse rolli.
Kas miski jääb veel mõneks ajaks kripeldama ka?
Otseselt midagi kripeldama ei jää, aga võistkondlikus plaanis oli Eesti-Läti liiga finaalist välja jäämine muidugi valus. Viimase mängu (kolmanda koha mängu BK Ogre vastu – toim.) õnneks siiski võitsime ja tulime hooajast võitjana välja. Kogu möödunud hooaeg andis hea motivatsiooni puhkuseks ja nüüd juba lähebki töö edasi.
Kõva töö jätkub ka koondises, sest teatavasti on selles koosseisus äärtele väga palju kandidaate. Kuivõrd tihedaks võib konkurents ja rebimine Sinu positsioonil kujuneda?
Eks see konkurents ole tõesti väga tihe. Sellel positsioonil on päris nimekad mehed, kes on ka varem koondises mänginud ja teinud seda kauem kui mina. Eks kõik sõltub lõpuks treeneri otsusest. Mina annan endast parima ja proovin tiimile kasulik olla.
Kas sisemine konkurents on miski, mida on treeningutel selgelt tajuda? Loomulikult võiks sinisilmselt väita, et meeskondlik eesmärk on üllam kui miski muu, aga tegelikkuses tahavad ju kõik pääseda suurde mängu?
Muidugi tahab iga mängija pääseda suurde mängu. Päris labaseks me trennis ei lähe, aga konkurents annab tunda ikka. Keegi ei viitsi teha sellist mõttetut ja emotsioonitut trenni. Meil on piisavalt karaktereid, kellega saab trennis joonele panna (Naerab.). Eks siis näis, kui tuliseks see läheb.
Kui Sa võrdled enda hetkeseisu ja vormi valiksarja mängudes saavutatuga, siis kus oled Sa kõige rohkem edasi arenenud või juurde pannud?
Valiksarjas olid kaks viimast akent ainukesed, mis ma kaasa tegin. Enne seda olin ühe hooaja väljas. Arvan, et olen selle ajaga võrreldes füüsiliselt väga palju edasi arenenud, sest ma polnud sügisel kehaliselt veel seal, kus oleksin tahtnud olla. Ma ei liikunud piisavalt kiiresti ja ei taastunud ka nii hästi. Talvega sain aga juba hoo sisse ja tundsin ennast selles viimases aknas hästi. Möödunud hooaja lõpp ja play-off’is kogetud suurem roll annavad ka palju enesekindlust. Kui saal on rahvast täis, on ka raskemates olukordades kergem.
Praegu on siis igati soodne aeg enda tõeliste võimete tõestamiseks?
Jah, tunnen, et olen iga aasta mingil määral ja mingites aspektides väikeste sammudega edasi arenenud. Hetkel (juulikuu alguses – toim.) kindlasti tippvormis ei ole, sest suvi ja väike puhkus on vahele tulnud, aga nüüd hakkab suurem töö taas pihta. Olen end küll liigutanud ja teinud vaikselt jõusaali, aga nüüd algab päris süsteemne ja mõtestatud töö. Teeme nii saali kui ka jõusaalikava.
Mis tuleb Sul treeningtsüklis ära teha, et 12 sekka pääseda ja muuta EM-il platsile pääsemise unistus reaalsuseks?
Pean end päriselt näitama. Ainuke viis, kuidas mängija sinna valikusse saab, on läbi selle, et ta tõestab ennast nii trennis kui ka sõpruskohtumistel. See on see, mida ka mina pean tegema. Pean olema igapäevaselt valmis, ja teadma, millist rolli ja positsiooni on mul vaja täita. Usun, et oskan seda päris hästi.
Kui palju lubad Sa endal juba praegu eelseisva EM-i ja vastaste peale mõelda?
Veel ei ole mõtted seal. Võtan samm sammu haaval. Tegelikkuses ei tasu siis ka üle mõelda, kui EM lähemale hakkab jõudma. Läheb nii nagu läheb, aga vähemalt olen mina andnud endast parima.
Mis on Sinu hinnangul Eesti koondise võimuses saavutada?
Välja on öeldud selge eesmärk saada alagrupist edasi. Ega see kerge ei saa olema. Kõik tiimid Euroopas on väga tugevad ja me peame näitama alagrupis väga head mängu. Sealt on tegelikult võimalik edasi saada! Kõik, mis sealt edasi tuleb, on boonus.
Usud, et väljaöeldud eesmärgi realiseerimine on võimalik?
Muidugi, kõik on alati võimalik. Olen kossu piisavalt kaua mänginud ning seda oma silmaga näinud ja kogenud.




