Close

INTERVJUU | Erik Keedus hetkeseisust Kalevis, oma uuest karjäärist ning töö kõrvalt korvpalli mängimise väljakutsetest

-Erik Keedus | Foto: Dovile Stirbyte

Pikki aastaid Tallinna Tehnikaülikooli süsteemiga seotud olnud ja täielikult korvpalli rütmis hinganud Erik Keedus otsustas möödunud hooaja lõppedes teha elus kannapöörde ja proovida kätt uutel jahimaadel. Nii saigi viimased kolm hooaega avatud olnud TalTech/Optibeti uks sõbralikult suletud ning 33-aastane kogenud mängumees leidis omale korvpallivälise töö ja uuendusliku Tallinna Kalev/Snabbi meeskonnaga liitumise näol proovile paneva väljundi.

Selleks, et saada aimu, kuidas uue elustiili ja rolliga kohanemine Keeduse jaoks kulgenud on, pidas Korvpall24.ee portaal pärast Kalevi Spordihallis peetud Kalev/Cramo ja Tallinna Kalevi vahelist kohtumist mängumehega maha ausa ning vahetu vestluse. Jutuajamise käigus tuli arutelu alla tema soov siseneda erialasele tööturule ja otsus jätkata sellega paralleelselt siiski tegutsemist ka profitasemel korvpalliga.

Usutluse jooksul sai ühtlasi selgeks, milline näeb välja ühe topeltkarjääri tegeva mängija argipäev ning kuidas selle kiire elustiili juures energiat üleval hoida. Üle ega ümber ei saa ka pärast mängujuhi Kelvin Robinsoni väljakukkumist haavatavas positsioonis oleva Kalevi hetkeolukorrast ja suuresti noortest meestest koosneva satsi saavutusvõimest. Intervjuu lõpus avas Keedus kaarte ka edasiste eesmärkide osas.

Erik, alustuseks räägi palun Tallinna Kaleviga liitumise tagamaadest. Milline nägi see otsustusprotsess välja ning mis kallutas kaalukausi läbi ja lõhki tuttava TalTech/Optibeti asemel Kalevi poole?

Seal midagi keerulist polnud. Ega mul otseselt kuskilt mujalt pakkumist polnudki, võtsin ise ühendust. Alustasin suvel täiskohaga tööd ning Kalev on selline võistkond, kus saab tööd ja korvpalli ühendada, ja ma ikkagi ei tahtnud kossu veel ära lõpetada. Rääkisime Kallega läbi, et alati trenni küll ei jõua, aga teen seda ikkagi nii professionaalselt, kui saan. Päris nii pole, et käin ainult mängudel. TalTechiga liitus minu positsioonile mitu uut meest ja suvel Varrakuga suheldes olime mõlemad ühel meelel, et võibolla pole pointi. Ma lihtsalt ei sobi sinna visiooni enam. Eriti kui ma käin tööl ja ikkagi iga kord trenni ei jõua. Aga kuna Tallinna Kalev, nagu Kalle ütles, on talupoegade ja tööliste sats, siis see on midagi, mida saan töö kõrvalt teha.

Olles pikalt TalTechiga seotud – kas tundsid ka seda, et see on Sinu jaoks oma aja ära elanud ja olekski uut väljundit vaja?

Seda otseselt ei olnud. Aga sellest sain ma küll eelmine hooaeg aru, et nüüd on aeg tööle minna. Vanus on juba selline ja kool sisuliselt lõpusirgel, ainult lõputöö on veel teha. Nüüd ongi vaja see õpitu realiseerida. Hakkasin juba kevade poole vaikselt ringi vaatama ja õnneks näkkas.

Mis tööd Sa väljaspool kossusaali teed?

Töötan analüütikuna ettevõttes nimega Trigon Asset Management.

Kuidas uude rolli sisenemine oli? „Päris” tööle minek ja kontorieluga kohanemine. Olid ju tegelikult sellega juba ära harjunud, et korvpallisaalis rügamine ongi Sinu töö?

Kuna mu töö on mulle väga põnev, siis selles mõttes on lihtne. Alguses oli pikk päev kontoris väsitavam, sest olen harjunud päeval nii-öelda powernap’e tegema. Seda varianti mul enam pole ja olen tänaseks ümber harjunud. Täna (13. oktoober – toim.) tulin esimest korda liigamängule otse töölt. See on täitsa teistmoodi, aga inimene harjub ju kõigega. Ise valisin selle väljakutse ja püüan nüüd sellest auga välja tulla.

Pärast tööpäeva on veel nii palju energiat, et meeskonna üks resultatiivseim olla ja täistuuridel tegusid teha?

Võtad end lihtsalt veel kaheks tunniks kokku. Kui mäng jääb nädalavahetuse sisse, on mul ikkagi sarnane mängupäeva rutiin kui varasematel aastatel. Ega kerge pole. Mäng-mängult on mul see paremaks läinud. Esimeses matšis olin lõpus ikkagi täiesti küpse. Eks nii palju on kogemust ka, et mingites kohtades oskad end juba tagasi hoida ja n-ö (ennast) säästa. See mingil määral oleneb ka rollist, minutid on küll suured, aga minu ülesanne pole enam terve mäng kaitses üle välja survet panna. See on juba kõva sääst.

Kui keeruline sellise töö, korvpalli ja eraelu omavaheline sobitamine on? Mis on need peamised väljakutsed sedavõrd kiire elustiili juures?

See on päris kõva väljakutse. Mul on ikkagi pere ja nemad on ka mulle tähtsad. Üksi ma seda otsust ei teinud. Rääkisin kodus läbi ja nad olid kõik toetavad. Ega praegu ongi nii, et mu päevad on suhteliselt pikad. Hommikul lähed tööle, õhtul pärast tööd trenni. Iga päev trenni siiski pole. Neli korda nädalas on trenn, viiendal päeval mäng. Ikkagi suhteliselt palju. Ega ta lihtne pole, aga öeldakse: kes teeb, see jõuab.

Milline Sinu päevaplaan ja rutiin nüüd üldse välja näeb? Millal jõuad tööle, trenni, leiad aega perele ja iseendale?

Üheksaks lähen tööle, kuueks trenni. Otse töölt. Pärast kaheksat jõuan koju. Selline keskmine argipäev.

Selle kõige juures tundub, et Sinul on küll ööpäevas rohkem kui 24 tundi. Kuidas Sa kogu kupatuse juures oma motiveeritust, sooritustaset platsil ja kirge korvpalli vastu üleval suudad hoida? Ühes mängus ütles telekommentaator tabavalt: „Keedus ei vanane ega paksene, füüsiline vorm pidevalt hea”. Kuidas?

Mingis tippvormis ma kindlasti pole, aga mänguminuteid tuleb palju ja eks see hoiab vormis. Olen sellist tüüpi inimene, kes suvel jalgu seinale ikkagi ei viska, ka suvel sai töö kõrvalt trenni tehtud ja mingit vormi hoitud. Isegi oma parima tahtmise juures ei saaks ma nii, et ma mitte midagi ei tee. Kui tahan veel sellel tasemel korvpalli mängida, siis pean ikkagi oma keha eest hoolt kandma. Kahjuks on kaks põlveoppi selja taga ja neid ei saa tähelepanuta jätta.

Kuidas on lood selle vaimse poolega? Kuidas ikkagi jaksad pärast pikka ja väsitavat tööpäeva trenni minna?

Mul pole raske motiveerida ennast. Ega ma ju tean, et palju neid aastaid sellel tasemel ikka on jäänud. Kaalusin ju ka seda, kas üldse jätkata. Just selle ajapuuduse tõttu. Aga ma ikkagi ei tahtnud lõpetada oma karjääri pallikaotusega Viimsi vastu. Mingis mõttes see keskkonnavahetus on hea ka. Mõtlengi niipidi, et palju pole ilmselt jäänud ja püüan seda veel nautida nii palju, kui saan. Raskeid hetki on ikka, muidugi. Raskem on mõnikord pärast pikemat päeva trenni minna, aga kui sa end juba kohale vedasid, siis mis sa seal ikka niisama passid. Tuleb see aeg ära kasutada.

Kuidas Sa meeskonna senise käekäiguga rahul oled? Millised mängijad on Sinu hinnangul kokku saadud ja kuidas see sobivus praeguseks on?

Meil löödi kaardipakk (oktoobrikuu esimese) nädalaga täiesti sassi. Olime juba võistkonda hea sünergia saanud, aga nüüd oleme jälle nullpunktis. Kui meil mingis mõttes ikkagi olid rollid enne (Kelvin) Robinsoni vigastust paika loksunud, siis nüüd on jälle keerulisem. Robinson oli selline mees, et kui sul oli raske hetk ja korvi vaja, siis sa viskasid talle palli ja ta oli selline tank, et sõitis kõigist läbi ja suutis sulle olukorra luua. Olime kõik sellega juba ära harjunud. Viimases kahes mängus, nii Viimsi vastu kui ka täna (13. oktoobril Kalev/Cramo vastu – toim.), hakkasime mingitel hetkedel üksteisele otsa vaatama, et kes küll nüüd selle ära lahendab. Meil on veel nii palju asju, mida parandada. Nüüd peame lihtsalt ümber õppima, ümber häälestuma ja küll see paremaks läheb. Hakkab jälle trennist pihta. Tegeleme sellega, et saada jälle ühele lainele.

Kas Kelvin Robinson ongi nüüd täielikult väljas? Ja asendus tuli Brandis Raley-Rossi näol?

Robinsoni jaoks on see hooaeg kahjuks läbi, jah. Ma ei tea, kas Ross algselt toodi just tema asenduseks, aga praegu kukkus nii välja. Ross on ikkagi teist tüüpi mängija. Mis täpsemad plaanid on, seda peab n-ö ülevaltpoolt küsima. Praegu on need, kes on ja peame lihtsalt nende nuppudega toimetama. Arvan, et satsis mingit sisu ikkagi on. Need viimased kaks mängu meie satsi sisu ei näita.

-Tallinna Kalev/SNABB hooajaeelsel turniiril | Foto: Tallinna Kalev/SNABB

Oled nende noorte keskel selgelt üks kõige kogenum ja elutargem mängumees. Kas Sa ise tunned ka nende ees teatavat vastutust? Kõrvalt vaadates tundub, et pilgud ikkagi Sinu suunas vaatavad. Või on selle liidrirolli enda kanda võtnud pigem keegi teine?

Eks ma ikka püüan aidata ja nooremaid toetada. Ma ei tea, kas otseselt minu otsa vaadatakse, aga lõppkokkuvõttes keegi peab selle vastutuse võtma. Kõige tähtsam on see, et kõik jõuaks ühele lehele ja rollid jälle paika loksuks.

Kui palju välist motiveeritust noored mängijad meeskonnas üldse vajavad? Tulevad kõik ise juba hingega trenni ja usuvad sellesse, mis nad teevad?

Olen seda meelt, et see peab igaühel endal ikkagi seest tulema. Keegi teine ei saa sind sinu eest motiveerida. Kas ma näen, et nad on motiveeritud? Mõni rohkem, mõni vähem. Oleneb, mis siht on. Lõppkokkuvõttes kaotada ei taha keegi ja see sisemine põlemine ikka tekib, eriti kui asjad ei suju. Kahe esimese võidu järel oli võistkonnas seis väga hea. Loodan, et see tuleb tagasi.

Kuidas Sa enda rolli selles meeskonnas kirjeldaksid? TalTechiga võrreldes ilmselt oluliselt kandvam?

Teistsugusem kindlasti. Jõuan jälle sinna, et meil polegi rollid paika loksunud, aga eks ma pean natuke kõigega aitama. Natuke nii teistele kui ka endale olukordi looma. Siin ma puhta viskaja rollis ei ole.

Korvpalli skeenes käivad jutud, et nii aktiivselt tegutsevat Keedust pole ammu platsil näha olnud. Tunned Sa ise ka, et saad selles teistsuguse kontseptsiooniga meeskonnas hoopis uut sisu ja tegutsemist näidata?

Vara veel kiita. Oleme tegelikult nii vähe mänge mänginud. Mul on siin teistsugune roll, võib-olla siis tundubki, et olen aktiivsem. Mind on maast madalast nii õpetatud, et sind värvatakse mingisse rolli ja sa pead seda täitma. Enne Kalev/Cramot oli mul TTÜ-s sarnane roll. Pidingi seal palliga aktiivsem olema. Võib-olla lihtsalt see jääbki silma, et olen palliga aktiivsem. Eks ma ju saan praegu rohkem palli ka. Siis pead automaatselt aktiivsem olema. Kõik taandubki sellele, milline su roll võistkonnas on.

Millised need võrdlusjooned Kalle Klandorfi ja Alar Varraku käekirjade vahel on? Kris Killingu ja Alar Varraku duo tegi omajagu videoskautingut ja n-ö taktikat. Kui palju Kalevis vastaste kohta videot vaadatakse? On selles võistkonnas antud vabamad käed?

Nad on erinevad treenerid kindlasti. Varrak tahab mängu rohkem kontrollida. Klandorf seab ka mingid raamid paika, aga jätab väljakul rohkem mängijate otsustada. Varrak paneb mängu rohkem raamidesse ja suhteliselt tihti ikkagi ütleb ise väljaku kõrvalt, mis järgmine set play on. Klandorf iga kord ei ütle sulle ette, mis tegema pead. Usaldab, et vanemad ja kogenumad mehed jõuavad ise selleni.

Sa võtsid Kalev/Cramo vastu peetud mängus üks hetk tahvli enda kätte ja tegid seal ise mingi joonise. On see tavapärane või pigem ikkagi üksik moment?

Tavapärane see pole, jah. See oli üks kaitsemoment, mille ma igaks juhuks üle rääkisin. Oleme saanud nii vähe harjutada ja sellepärast oli vaja seda teha.

Ennustamine on tänamatu töö, aga pean ikkagi küsima – millist edulugu Sa Tallinna Kalevi meeskonnale näed? Mis on teie võimuses saavutada?

Tahaks sellest küsimusest kõrvale hiilida puhtalt sellepärast, et ma ilmselt oleks kaks nädalat tagasi kindlamalt mingi teise vastuse andnud. See näitabki seda, et need muutused võivad olla kiired tulema. Seda julgen öelda, et võime sisuliselt kõigiga mängida, aga elu on tänaseks päevaks näidanud, et võime tegelikult kõigilt ka peksa saada. Natuke liiga ebastabiilne on meil see värk veel praegu. Kui ikkagi midagi ennustama peab, siis miks mitte olla meistriliigas nelja hulgas ja Eesti-Läti liigas play-off‘is.

Peatreener Klandorf on öelnud, et sinusugustele mängumeestele saavad nad selles meeskonnas pakkuda „pehmet maandumist sportlaskarjääri järgsesse ellu”. Kuidas Sa end tunned? Kui pikalt end korvpallivormi veel kandmas näed?

Eks plaan nägigi ette, et siseneda vaikselt sinna traditsioonilisse tööellu, aga samas mitte nii kardinaalselt, et korvpalliga kohe lõpparve teha. Töö juures ka sellega arvestatakse ja ollakse toetavad. Aga mitu aastat… seda ma ei tea. Võtan aasta korraga.

scroll to top