Korvpall24.ee portaalile 2021. aastal antud intervjuus mõtiskles Johanna Eliise Teder, et ideaalses olukorras lõpetaks ta USA ülikoolikarjääri 2023. aasta suvel. Mitmete ettenägematute keerdkäikude tõttu lükkus see protsess kaks aastat hilisemaks. Kuigi vigastused kärpisid oluliselt 173-sentimeetrise tagamängija korvpallialast CV-d, siis tänu omandatud haridusele on Eesti koondislasel võimalus edasistes otsustes valida nii mängija- kui ka töökarjääri vahel.
Viimasel ehk viiendal ülikoolihooajal Colorado Buffaloes’i naiskonna ridades mängis 25-aastane Teder 34 kohtumist, millest alustas 19, ning kogus ligi 20 minutiga 5,1 punkti, 1,6 lauapalli, 1,8 korvisöötu ning ühe vaheltlõike. Võrreldes kolme hooajaga Washington State’i ülikoolis, kerkis Colorados oluliselt tema visketabavus väljakult (47,5% vs. 36,8%).
Intervjuus võtab Teder kokku viimase hooaja ning heidab pilgu ülikoolikarjääri eredaimatele hetkedele. Saime teada, millises konditsioonis on talle viimastel aastatel muret valmistanud jalad ning kuidas terviseprobleemid viimast hooaega mõjutasid. Muuhulgas võrdles ta Colorado ja Washington State’i ülikoole õpingute ja korvpalliprogrammi võtmes, mõtiskles NCAA-s liikuvate rahasummade ning Caitlin Clarke’i fenomeni üle naiste korvpallis. Lõpetuseks vaagis Teder enda tulevikuplaanide üle nii korvpallis kui ka tööalases karjääris ning andis hinnangu, kui keeruline olukord hetkel USA-s üldiselt valitseb.
Alustame kõigepealt sellest, et kas see oli nüüd Sinu päris viimane ülikoolihooaeg või pigistad veel mingi võimaluse välja, et edasi mängida?
See oli minu viimane ülikoolihooaeg. Lõpetan maikuus ja siis on aeg edasi liikuda.
Kuidas Sa oma sõnadega selle hooaja lühidalt kokku võtaksid?
Teistmoodi hooaeg – emotsionaalselt väsitav ja vigastusterohke.
Kuidas treenerid lõpuks naiskonna esitust hindasid ning mis hetkedega hooaja jooksul väga rahule saab jääda ning mis jäi kripeldama?
Üldpildis jäi mulle mulje, et treenerid olid natuke pettunud. Vigastusi oli palju ja mitmed mängijad pidid koormust vähendama. Samas arvan, et 20+ võitu on tugev saavutus. Kahju ainult, et hooaja lõpus mõned otsustavad mängud kaotasime, mis jättis meid (finaal)turniirilt välja.
Kui palju Sind need varasemad rasked jalaprobleemid segasid? Kas oli ka mingeid perioode, kus jalgade peale üldse mõtlema ei pidanud või andsid ikka kogu aeg tunda?
Kahjuks andis kogu hooaja jooksul tunda. Enesekindluse saavutamise tegi raskemaks ja oleks oodanud natuke lihtsamat n-ö tagasitulekuhooaega. Enamus ekstra viskamised ja individuaaltrennid jäid sel hooajal ära.
Kas treenida said täiskoormusega või hoiti Sind treeningutel tagasi, et saaksid mängudel oma panuse anda?
Enamus hooajast tegin kaasa täiskoormusega. Alates veebruarist pidin koormust veidi vähendama, aga kuna tiimis oli palju vigastusi, polnud väga valikut.
Kui palju lisatööd see Sinult nõudis, et jalad sellises konditsioonis hoida, et oleks võimalik mängida? Teed Sa igapäevaselt mingeid eriharjutusi või raviprotseduure?
Igapäevaselt tegin midagi. Hetkel annan jalgadele rahu ja keskendun teistele asjadele.
Kui palju need jalaprobleemid tavaelu segavad?
Õnneks igapäevaelu need väga ei sega.
Kas nende aastate jooksul nüüd siis polegi lõplikult aru saadud, mis jalgadel viga on? Või ongi selge, et koormusega lihtsalt mured tulevad ja see on paratamatu?
Jah, pigem on need mured tekkinud koormuse pealt. Raske öelda, kas põhjus on tossudes, jooksustiilis või geneetikas. Eks enamus sportlastel on midagi viga, see käib kahjuks asja juurde.
Kuidas võrdleksid Colorado ülikooli ja Washington State’i omavahel? Nii suures plaanis kogu õppeasutust kui ka korvpallinaiskonda konkreetsemalt.
Kool on kindlasti keerulisem, aga teen ka magistrit, nii et see on ootuspärane. Colorado asukoht meeldib mulle rohkem – rohkem teha ja natuke euroopalikum vibe. Mänguliselt nautisin ehk rohkem WSU-s, kuna sealne süsteem sobis mulle paremini ja mäng oli vabam.
Sa oled nüüd USA-s elanud ja õppinud juba kuus aastat. Kui palju ja mismoodi on see Sind inimesena muutnud?
Aeg tõesti lendab! Olen õppinud rohkem iseennast tundma, rahulikuks jääma ja elus väikeseid asju nautima. Olen küll pidanud vigastustega leppima, aga olen sellest kõigest palju õppinud.
Kuidas Sa kogu oma NCAA karjääri kokku võtaksid? Mis hetked kõige eredamalt meelde jäävad?
Olen väga rahul, et selle teekonna ette võtsin. Eredamad hetked olid kindlasti Pac-12 turniiri võit, sel aastal Anna Gret Asi vastu mängimine ja tema seeniorpäev ning kõik tutvused ja loomulikult lõpetamised.
Sa mängisid NCAA-s huvitaval ajal, kui meeste korvpallis hakkasid järsku liikuma väga ulmelised rahasummad ning see on muutnud kogu mängijate turgu ka siin Euroopas. Kui palju naiste üliõpilaskorvpallis seda raha tiirlema on hakanud?
Naiste korvpallis liiguvad ka päris suured summad. Loomulikult mitte nii ulmelised kui meeste seas, aga palju sõltub kooli rahalistest võimalustest, mängija tasemest ja sellest, kui hästi suudetakse oma väärtust välja nõuda. Välismängijatel on see olukord natuke teine. Kellel veab, nende kool leiab mingi lahenduse.
Samuti on naiste korvpall viimastel aastatel palju tähelepanu saanud tänu Caitlin Clarke’ile. Kui palju see naiskorvpallurite hulgas teemaks on ja kas neid mõjusid on olnud ka kuidagi Sinu tiimides tunda?
Arvan, et see on väga äge, et tänu temale on paljud teisedki mängijad saanud rohkem tähelepanu ja tuntust. Kindlasti on veel mängijaid, kes on korvpallimaastikku muutnud. Mul on hea meel selle üle ja loodan, et tulevikus saavad ka välismängijad sarnast tähelepanu.
Milline näeb välja ühe nüüdseks endise ülikoolisportlase päev olukorras, kus ta on just lõpetanud pika karjääri ja täpselt ei tea veel, mida edasi tegema hakkab? Kui palju sellist eneseotsingute tunnet on? Kui palju Sinus taoline teadmatus ärevust tekitab või oled pigem selline tüüp, et väga ei põe – tuleb see, mis tuleb.
Mõlemat on! Mingisugune ärevus on kogu aeg sees, aga samas on see kõik väga põnev. Olen varemgi suuri muutusi kogenud ja loodan, et seekordne ei erine väga palju.
Kas plaanid oma tuleviku ka USA-ga siduda või tuled tagasi Eestisse?
Hetkel pole veel selgust. Olen alati mõelnud, et tahaksin Euroopasse tagasi tulla, aga usun, et mõne aasta pärast hakkan USA elu ka igatsema.
Mis nüüd korvpallist edasi saab? Kas Sul on ambitsiooni proovida profikorvpallurina jätkata ning kas jalad üldse lubavad Sul seda teha?
Soov oleks kindlasti edasi mängida, aga eks näis, mis tasemel. Jalad on jätkuvalt keeruline teema, aga loodan, et paranen kiirelt ja avaneb sobiv võimalus.
Kas Sul agent on ning kas oskad öelda, kas mingit huvi on Sinu vastu ka järgmise hooaja kontekstis üles näidatud?
Tegevus käib… Ei ole veel midagi kindlalt otsustanud. Rääkisime, et tahan enne lõpetada ja siis hiljem on aega mõelda ja otsustada.
Kas Eestis mängimine on ka Sinu jaoks variant?
Kui aus olla, siis pole selle peale veel mõelnud.
Millal Sa korvpalli puudutavaid otsuseid tahad tegema hakata, on Sul enda jaoks mingi tärmin ka paika pandud?
Mul pole hetkel kiiret. Pärast lõpetamist ja suvel on aega mõelda.
Oled Sa mõelnud juba ka oma elule pärast mängijakarjääri? Kus valdkonnas tahaksid töötada ja karjääri teha?
Midagi kunsti ja loomingulises vallas. Nüüd, kui olen õppinud äri ja turundust, siis äkki leian valdkonna, kus saaksin need huvid kokku panna?
USA-s ja seeläbi kogu maailmas on praegu üsna turbulentsed ajad. Kui palju seal kohapeal olles igapäevastes tegemistes kõik need president Trumpi tegemised ja üldse poliitikateemad jutuks on ja inimestele korda lähevad?
Proovin poliitikat mitte liiga palju jälgida. Muidugi tuleb see vahepeal jutuks, aga kuna ma paljude asjadega ei nõustu ja muuta neid ei saa, siis proovin mitte stressi koguda.
Kas USA inimesed või ühiskond on Sinu arvates nende aastate jooksul, kui Sa seal oled olnud, kuidagi muutunud ka?
Vahel tundub, et asjad liiguvad paremuse poole… ja siis jälle mitte. Eks see ole igal pool maailmas nii.




