Korvpalluri profikarjäär kestab tavapäraselt umbes 10-15 aastat, üksikutel erandjuhtudel ka rohkem. On aga terve hulk mängijaid, kelle karjäär jääb oluliselt lühemaks ning juba 20-ndate eluaastate keskel otsustatakse oma eluga edasi minna ning mõne teise ameti peale suunduda. Mõnikord kaovad järsku pildilt mängijad, kellel oleks talenti ja oskusi küll, et edasi pürgida, ning korvpallisõpradel jäävad küsimused õhku, et miks nii. Korvpall24.ee portaal alustab siinkohal artikliseeriat, kus vaatame veidi ringi viimase paarikümne aasta jooksul Eesti korvpalli meistriliigas mänginud meeste hulgas ning proovime tabada mõningaid just selliseid, kelle karjäär ootamatult lühikeseks jäi.
Esimesena on intervjueeritava pingis Karmo Allikas, kes kunagi moodustas noorte A-klassis Eesti meistriks tulles koos Rait Käbiniga täiesti pidurdamatu dünaamilise duo. Tol momendil juba ka kõrgliigas toimetanud Allikas pääses meistriliigas pingiotsale istuma juba 16-aastaselt, kuid juba napid kaheksa aastat hiljem otsustas ta mängimise lõpetada. Miks 196 cm pikkune ülimalt jõuline suur äär, kes väga osavalt suutis (nagu ta ise enda kohta ütleb) p*rse ees korvi alla trügida ning oma konksud korvi panna, nii vara karjääri ära lõpetas, kuigi 20-ndate eluaastate alguses tegi ta hooaja, kus kogus Andres Sõbra käe all keskmiselt peaaegu 13 punkti ja 7 lauapalli?
Allikas meenutas läbi mõnusa huumoriprisma oma lühikeseks jäänud korvpallurikarjääri, kus pallisaali pääsemiseks tuli enne kohustuslikud suusaringid ära teha, kus madala lae tõttu polnud võimalik normaalselt visata, kus Kurgjärve spordilaagri saunas õlle kõrvale meistriliiga meeskondi komplekteeriti, kus Margus Metstakiga koos mängides oli vaid juuli sinikate vaba kuu, kus Andres Sõber saatis ta esialgu saali nurka omaette toimetama, aga leidis siis üles ja hakkas noort meest usaldama ning kus Aivar Kuusmaa otsustas pedagoogilistel eesmärkidel ühel hetkel talle palli söötmise lõpetada.
Karmo, alustame päris algusest. Kus ja kuidas Sinu noorteaastad kulgesid?
Ma olen pärit sellisest kohast nagu Kiili. See on väike koht ja siin muud polnudki teha kui sporti või siis pättust (Naerab.). Mina sain sinna spordi poole peale, kuna ei viitsinud ringi hulkuda. Meie kehalise kasvatuse õpetaja oli selline, kes alati andis (saali) võtmed. Nõukogude Liidu ajal seisis saal enamasti tühjana, sest trenne meil ei toimunud. Meil oli vahva 1981. aasta punt, 80. ja 82. sündinud olid ka seal. Harjumaal paugutasime päris kõvasti. Pärast D-klassi ja sealt edasi C, B ja A võtsime Harjumaa meistrivõistlustel ainult kuldmedaleid. Siis hakkas mu tädi rääkima, et mine TSIK-i. Tema vend käis seal kunagi 1960-ndatel või 1970-ndatel. Proovisin sisse saada, aga mind ei võetud TSIK-i kaheksandasse klassi vastu. Aga Jaanus Levkoi pani mind Nõmme spordikooli ja sealt see kõik pihta hakkas. Käisin Kiilist linnas trennis. Mäletan, et üsna pea oli mingi sügisturniir tulemas ja seal sain kohe võistkonna parimaks mängijaks. Siis oli minule ka tee TSIK-i avatud. Üheksandasse klassi sain sinna juba ilma katseteta. Noorusaastad läksid kuidagi väga lihtsalt TSIK-is käies ja mängides. Meil oli seal äge punt.
TSIK-i tasemele said siis põhimõtteliselt ise treenides?
Ise treenides, jah. Absoluutselt. Me elasime tegelikult kõik nädalavahetused saalis. Trenne mul ju polnud. Kehalise kasvatuse õpetaja oli tore mees, aga ega korvpalli ta ei jaganud. Ta teadis muidugi mängust, aga ta polnud korvpallitreener ja lihtsalt vedas meid võistlustele. Treenisin puhtalt ise siin küla vahel.
A-klassis tulid Sa koos Rait Käbiniga noorte Eesti meistriks ning mina mäletan, kuidas teie kahe pick & roll oli kõigile vastastele lihtsalt murdmatu. Kas ma mäletan valesti või see oligi täpselt nii?
Sul on täiesti õigus. Seal oli teisi häid poisse ka, aga see üks asi oli küll, millega me purjetasime ülilihtsalt. Mina panin katte ja roll‘isin alla, Käbin sai vabaks ja tulistas tagant või söötis korvi alla ning mina panin poolhaake sealt sisse. Täpselt nii see oli!
Esimene märge Eesti kõrgliigas Sinu nime taga on 1997/98. hooajast ja võistkonnaks BC Tallinn. Kas mäletad, kuidas Su meistriliiga teekond algas?
Mäletan küll ja väga hästi. See oli nii, et Levkoi ja (Üllar) Kerde ehk mõlemad treenerid, kes mul TSIK-is olid, treenisid siis ka kõrgliigavõistkondi. Neist üks oli siis BC Tallinna treener ja teine oli tol hetkel BC Kalevi treener. Ilmselt nad kuskil Kurgjärve laagris noored mehed ära jagasid, kes TSIK-is vähekegi kaela kandsid. Kerde sai sealt mingid mängijad omale ja Levkoi võttis teised vennad endale. Ardo Ärmpalud, Randar Lutsud ja teised, kes olid sel hetkel juba tugevamad. Ilmselt nad seal Kurgjärve saunas õlle kõrvale meid ära jagasid, ega seal muud kunsti polnud (Naerab.). Sealt see alguse sai ja edasi olingi ma pingisoojendaja. Mäletan, et mängida sain võib-olla kahes mängus mingid üksikud minutid (Basket.ee andmetel neljas mängus kokku 15 minutit – toim.). See juhtus ilmselt Keilas, kus toona oli meeskond nimega Puuviljaparadiis. Olime kindlasti mingi 40 punktiga peal ja siis lasti põllule.
Siis tuli vist Canon Eesti noortemeeskond ja oluliselt kandvam roll?
Seal oli kõva algatus! Seal oli jällegi Levkoi ja teisena siis Allan Dorbek. Kokku pandi Kristiine poisid ja need, kes TSIK-is käisid. See oli vägev aasta, sest Eesti korvpallis polnud sel ajal ju midagi taolist tehtud. Hiljem tuli Audentes, mis tehti ilmselt sama loogikaga. Seal sai kõvasti mängitud ja rapsitud. Masendav oli muidugi see, kui kogu hooaja saad igas mängus peksa. See võttis hooaja lõpus masti maha natuke. Läksid ja andsid endast kõik, aga jagu ikka kellestki ei saanud. See oli asja kurvem pool, aga muidu oli väga vägev. Tol hooajal oli kuus võistkonda ja mängisime kohamänge, mis tol ajal käis vist kahe võiduni. Ühe mängu olime pähe saanud ja vastastel olid juba saunad kinni pandud, et lähme võtame need noored ära. Aga siis ühe võidu saime ikkagi hooaja lõpus selles kohamängus kätte. Panime vastastele ära ja nad pidid oma saunaplaanid edasi lükkama. Aga siis kolmandas mängus saime jälle sumpsi (Naerab.). Nii et see hooaeg ei lõppenud päris võiduta, ühe mängu korjasime ikkagi ära.
Ise treenides jäävad korvpalli ABC-sse kindlasti üsna tõsised lüngad. Millal Sa need tunnid järele võtma pidid või millal hakkasid mõtlema, et korvpall on ikkagi oluliselt keerulisem mäng, kui lihtsalt ise saalis toksides?
Arvan, et TSIK-is sai järeltunde palju tehtud. Tegelikult ma saingi TSIK-is ainult ühe aasta käia, enne kui mind BC Tallinna trennidesse istutati. Sealt need tunnid tulid, aga arvan, et ma ei saa elu lõpuni seda korvpalli selgeks. Kui vaatad, siis isegi jooksusamm on mul selline töntsa-töntsa. Teine asi oli see, et Kiili saali lagi oli hästi madal, nagu tol ajal koolide saalid olid. Minu viskekaar jäi karjääri lõpuni väga teravaks. Ei olnud õiget kaart. Lihvisin jubedalt, et kõrgust juurde saada, sest kui pall tuleb kõrgemalt, siis tal on ju oluliselt parem rõngast läbi minna.
Sul oli siis karjääri lõpuni vabandus olemas, et saali lagi oli süüdi?
(Naerab.) Ei, ma ei leidnud kunagi vabandusi. Olin lihtsalt laisk, aga ma ei vabandanud seda laiskust kunagi. Seda ei vabanda välja, aga mingid asjad lihtsalt jäävad nii. See on nagu ujumise või tennisega. Kui alguses õpid valesti, siis pärast on seda valesti õpitut jube raske välja juurida.
Pärast noortemeeskonda tuli Tallinna Ülikoolid-A. Le Coqi ajastu. Seal tõusid Sa aasta-aastalt üha suuremasse rolli ja said mängida koos tolle aja suurimate staaridega. Keda Sa nendest tippudest sealt kõige vägevamana mäletad?
Eks nad kõik olid (vägevad), aga kõige paremini on mul meeles Margus Metstak, sest ma sain tema käest kogu aeg klobida. Kui oli see esimene aasta BC Tallinnas, siis tema oli ka seal. (Raoul) Suurorg ega keegi teine teda trennis katta ei tahtnud ja mina olin selline noor uljaspea, kes valu ei kartnud. Kui hooaeg ja laagrid hakkasid, siis mu keha kogu hooaja jooksul sinikatest ei taastunud. Juunis sai puhata ja siis sai keha sinikatest puhtaks, aga muidu olid Metstaki küünarnukid kogu aeg keha peale markeeritud. Lisaks katkised huuled, kulmud jne. Aga (Aivar) Kuusmaa, (Rauno) Pehka, (Indrek) Rumma ja (Erki) Kivinukk olid kõik sel ajal väga suured staarid.
Kas kõik need Metstaki kohta ringlevad legendid on siis tõsi? Sa saad kinnitada?
Jah, mina võin seda vabalt kinnitada (Muigab.). Aga ega ta ei teinud seda meelega, ta oli harjunud niimoodi mängima. Kui see küünarnukk tuli, siis ta ikka tuli. Need legendid vastavad kõik tõele.
Kas ta oli valmis selleks, et ka teiselt poolt neid pauke tuleb?
Kui väga kõva paugu panin, siis oli teada, et järgmises situatsioonis saan veel kõvema litaka vastu. Ta oli siis kolmekümnendates ning noorel mehel väga lammutada ei lasknud. Aga ega ma ei kartnud. Seda võin küll öelda, et ma panin ikka täiega vastu. Ma polnud selline, kes tagasi tõmbas.
Su parim hooaeg kõrgliigas tuli 20-aastaselt, kui kogusid TTÜ-A.Le Coqi särgis hooajal 2001/02 keskmiselt 12,9 punkti ja 6,8 lauapalli. Pärast Sa enam selliste numbriteni ei jõudnud ja üsna kiirelt ka lõpetasid. Kas põhjus oli siis vigastustes?
Ei olnud vigastustes. Arvan, et numbrid hakkasid langema juba enne vigastusi. See hooaeg, millest me just rääkisime, kui tuli Tallinna Ülikoolid-A. Le Coq, siis seal oli treeneriks Mait Käbin. Ta lõpetas mängijakarjääri ära ning pandi sinna treeneriks. Ta oli seal pool hooaega ja ei saanud vist seda võistkonda käima. Siis tuli Andres Sõber oma Soome rännakutelt Eestisse tagasi ja ta pandi poole hooaja pealt A.Le Coqi treeneriks. Käbinile olin ma esimene vahetusmees ehk kuues mees võistkonnas. Kui Chris Moore’i või kedagi oli vaja välja võtta, siis sain üsna kiirelt mängu. Aga kui Sõber tuli, siis ta istutas mind väga pikaks ajaks saali nurka pallidega tegelema. Ega ta minust alguses midagi ei arvanud. Aga siis mingil hetkel oli mehi vähe ja oli vaja mind ka sealt saali nurgast ära korjata. Siis ta vaatas, et kurat, poisil tuleb välja küll ja kuidagi tekkis usaldus ja poole hooaja pealt hakkas mänguaega rohkem ja rohkem tulema. Siis tuligi otsa hooaeg, kus olid Aivar Kuusmaa ja Kurk Lee ning sealt tõesti tuli. Minu kui noore mehe jaoks oligi võluvits Andres Sõber, kes mind mängima pani. Ta sisendas enesekindlust, et pane-pane, ma tean, et sa saad laua kätte. Sealt see purakas tuli. Ma ei kartnud enam eksida. Tol ajal oli treeneritega selline lugu, et kui eksisid, siis võeti kohe pingile. Vähemalt mulle tundus nii. Aga temaga oli asi vastupidine. Andres Sõber oli selline, kes julgustas.
Samamoodi nagu Rait Käbiniga noorteklassis, mängisime me Kuusmaaga A. Le Coqis väga palju pick & roll‘i. Mingil hetkel oli nii, et ma olin veel noor mees ja alati, kui Kuusmaa mulle palli andis, siis hooaja alguses ma muidugi arvasin, et ma pean kohe ise seal meisterdama hakkama. Mingil hetkel läksime temaga siis ka raksu. Tegelikult ta üritas mind aidata, et ei pea iga kord ise pusima. Kui ma sulle palli alla annan, siis vaata, et äkki ma olen vaba ja panen ise tagant. Kuidagi nii hakkas see meil toimima. Vähemalt mina mäletan seda nii. Aga jah, ühel hetkel ta lõpetas mulle söötmise ära ja ütles, et kui sa mulle tagasi ei anna, siis ma sulle ka ei anna. Ta üritas noort poissi õpetada, et teeme koostööd ja nii on kõigile lihtsam ja parem. Sealt need numbrid tulid.
Mina mäletan Sind alla 2-meetrise, väga jõulise “number neljana”, aga räägi nendele lugejatele, kes Sind näinud pole, et mis Sinu trumbid olid?
Minu tugevad küljed olid palliga alla roll‘imine, selg ees mängimine ja poolhaagid. Teadsin kogu aeg, et suudan tagant ka kolmeseid panna, aga enesekindlus käis nagu Ameerika mägedel. Mingi hetk läks jube hästi ja mingi hetk ei läinud. Aga minu tugevus oligi just pick & roll‘i mäng ja p*rse ees korvi alla trügimine. Ma pidin tihti mängima oluliselt suuremate ja pikemate meeste vastu, aga olin nende jaoks samuti ebamugav, sest mul pikkust väga polnud ja kuidagi surasin need poolhaagid ehk konksud ära.
Kas Sul oli mingil hetkel ambitsiooni ka Eestist välja püüelda? Ma toon siinkohal võrdluse Kyle Hines’iga, kes on ka alla 2-meetrine, aga on Euroopas teinud superkarjääri. Kas Sinu tiivad oleksid sama kaugele kandnud, kui oleks ambitsiooni olnud?
Võimalik oleks välja olnud minna küll, aga süsteem oleks pidanud toetama seda asja. Ma ei tea, kas sama kaugele (kui Hines), aga kindlasti kaugemale kui Eesti. Olen Kyle Hines’i vaadanud päris palju ja mängustiililt olen leidnud võrdlusmomente küll. Ta on ka selline, kes läheb selg ees ja rammib. Arvan, et tol ajal süsteem noorte jaoks ei töötanud. Meil polnud ju mänedžere ega midagi. Alguses oli mul võib-olla ka korvpalli ABC-st mingeid asju puudu. Nii kaugele ilmselt poleks saanud, vähemalt Eestist mitte. Teise asjana olin parajalt laisk ka, kuna korvpall tuli kuidagi kergelt kätte. Kindlasti tuleb ka peeglisse vaadata ja tunnistada, et laiskust on olnud kõvasti.
Miks Sa siis nii vara ehk juba 24-aastaselt ära lõpetasid? Sul jäi karjäär kõrgliiga tasemel ikkagi väga lühikeseks (viimaseks hooajaks jäi 2004/05 – toim.)?
Lõpetasin ära, jah. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis Sõber läks Kalevisse ja kutsus mind ka sinna. Seal olid siis (Kristjan) Kangur, (Janar) Talts, (Gregor) Arbet ja (Rauno) Pehka. Toona ma sinna siiski ei läinud, sest neil olid siis Riho Sooniku ajal teada-tuntud rahaprobleemid. Turvalisem tee oli A. Le Coqi minna, kus oli Heino Enden treeneriks saanud. Seal ma saingi vist kohe esimese hooaja kevadel vigastada. Pusisin ja pusisin, aga siis ju mingit tugisüsteemi polnud. Pidin ise otsima, kus käia ja kuidas taastuda. Tegelikult olin ma praktiliselt aasta aega korvpallist kõrval. Olin küll klubi juures, sest mul oli kaheaastane leping, aga taastumisega tegelesin ise. Ja nii ta läkski. Järgmisel aastal olin veel A. Le Coqis, kus sain kuidagi jalad alla ja mäng hakkas tulema, aga siis juhtus see Eesmaa värk (suri klubi alusepanija, rahastaja ja tegevjuht Andres Eesmaa – toim.). Siis tekkisid jälle mingid probleemid. Sain aru, et ega ma sealt enam väga kõrgele ja Eestist välja ei tõuse ning hakkasin otsima alternatiivi. Hakkasin korvpalli kõrvalt tööl käima ja siis mõtlesin, et on vist õige aeg see asi pausile panna ning edasi mitte tegeleda. Nii see lõpp tuligi. Õnneks oli mul juba sel ajal mõte, et kui sa oled Eestis neljandas-viiendas satsis, siis tulevikku sa endale selle palgaga ei raja ja 35-aastaselt uut karjääri alustada on ka keerulisem. Selles mõttes käis lõpetamine lihtsalt. Oli kurb, aga sain väga palju kontakte ja tulevikule mõeldes tuli mingi teise asjaga tegelema hakata.
Kas sinuaegsetest mängijatest jäi Sulle meelde selliseid ürgandekaid tüüpe, kes mingitel põhjustel lõpuks ei jõudnud oma potentsiaali realiseerida?
Natuke vanematest on hea näide Andre Pärn, kes oli üliandekas, aga kellel läksid põlved vist lausa kolm korda. Ta ikka pusis, aga arvan, et lõpuks jäi temal lagi saavutamata. Siis kindlasti Jesper Parve, kes oli Eesti mõistes erijuhtum. Tal tuli kõik nii loomulikult ja hästi välja. Andekaid poisse oli veel, nagu näiteks tagamees Teet Telgma. Kui ma tagantjärele mõtlen, siis kogu 1980/81 aastakäik läks kuidagi kiirelt varjusurma. (Kristjan) Makke jäi TTÜ-sse, aga muidu kukkus iga aasta terve rodu mehi ära enne 30-aastaseks saamist. Ei tea, miks see nii oli.
Kes Sulle karjääri jooksul treeneritest kõige sügavama mulje jättis? Rääkisid juba pikalt Andres Sõbrast, aga kas ka keegi teine küündib sinna kõrvale?
Kõik on mõjutanud. Kindlasti Jaanus Levkoi TSIK-i ajast. Ta oli selline karm, aga õiglane treener, kes suunas minu korvpallikarjääri positiivses mõttes edasi. Teda meenutan ma alati hea sõnaga. Andres Sõber on hilisemast ajast teine selline. Ja siis mu esimene treener, kehalise kasvatuse õpetaja Olev Rannik, kes andis meile need pallisaali võtmed. Tema oli see, kes sütitas minu jaoks tunde, et korvpall on tore asi. Aga seal oli see konks ka, et talvel me ei saanud kunagi võtmeid enne, kui olime suusatanud. Ja rada jooksis tema maja eest läbi ning ta teadis täpselt, kas me oleme ringil käinud või mitte. Kui läksime pallisaali võtmeid küsima, siis ta alati ütles, et tüübid, teil on suusatamata, kähku koju ja kolm või viis kilti ja siis tulge tagasi.

Ehk siis Sinust oleks peaaegu hoopis suusamees saanud?
Keha kindlasti poleks sellele järele tulnud, kuna kestvusalad pole minu teema. Kõik suvelaagrid ja pikamaajooksud olid täiesti suur error minu jaoks (Naerab.).
Sa said kindlasti Kurgjärve laagris kõvasti käia ja seal on see järvering, kus ju lõigata ei saanud…
Seal lõigata ei saanud ja Rõuge ringil ka ei saanud (Naerab.). Aga mingil neljakilomeetrisel ringil seal metsa vahel andis rahulikult lõigata küll. Selles suhtes oli selle ringiga väga hästi. Nelja kilomeetri asemel sai pooleteisega tehtud (Muigab.).
Sul läks tavaellu sukeldumine vist enam-vähem valutult. Millega Sa tänapäeval üldse tegeled?
Ei läinud päris valutult. Mingil hetkel ütlesin vanematele, et ma tulen aastaks nende juurde tagasi, kui tuba on vaba ja võib tulla. Mul on väga tore ja armas perekond ning tean, et kui tänagi peaks midagi juhtuma, siis mul on, kuhu minna. Kunagi oli selline ajakiri nagu “Just!”. Ajakirjanikuks ma tööle ei läinud, aga läksin sinna reklaami müüma. Sealt edasi läksin tõlkeärisse ja tegelikult tegelen siiani tõlgetega. Me varustame Eestis, Lätis ja Leedus erinevaid telekanaleid ja voogedastusprogramme subtiitrite ja pealelugemisega. Omal käel olen seda nüüd 16 aastat teinud. Veel ekspordime praegu elementmaju Lõuna-Euroopasse. See on uus asi, mida oleme vaadanud.
Tegutsed siis mitmel rindel?
Tuleb tegutseda, jah. Korvpallis olid munad suht ühes korvis, täna üritan neid natuke erinevatesse kohtadesse laiali lükata, et kõik korraga maha ei prantsataks (Naerab.).
Kui palju on just läbi korvpalli saadud sõbrad ja tuttavad hilisemas elus kasuks tulnud?
Väga palju. Kuna olen väikesest kohast pärit, siis korvpall ikkagi aitab tänase päevani mingeid uksi avada.
Kui kerge või raske on Eesti tasemel korvpalluritel uude karjäärivaldkonda sukelduda?
Olen kuulnud erinevaid lugusid. Minul on läinud üsna hästi, kuid olen selleks pidanud ka palju tööd tegema. Olen kuulnud lugusid, kus võib-olla nii hästi ei lähe. Aga korvpalliga saad sa kaks tugevat asja. Esiteks, isegi kui sa oled laisk, siis saad ikka töökuse, sest muidu sa korvpallis läbi ei löö. Teiseks saad selgeks meeskonnatöö põhimõtted ja seda läheb ka tavaelus vaja. Korvpall on mulle õpetanud, kuidas meeskonnas toimida ja mida teha. Töökus on minusse siiamaani jäänud. Vahel tuleb ikka natuke laiskust peale, aga kui tead, et kõik sõltub sinust, siis vaatad peeglisse ja teed tööd ja oled usin.
Kui palju Sa tänasel päeval korvpalli jälgid? Mida Sa jälgid ja kui palju Sa Eesti korvpallil silma peal hoiad?
Jälgin päris palju. Play-off‘id olid viimati väga põnevad. Vaatasin otsepildis, saali olen jõudnud ülivähe. Seda viga saab tulevikus võib-olla parandada. Siin-seal on tuttavate lapsed, kellele pöialt hoida. Euroliigat vaatan ka. Sel aastal küll vähem, sest osa ajast elasin Lõuna-Euroopas ja seal ei tulnud pilt nii lihtsalt kätte. Muidu jälgin Euroliigat vähemalt keskmise spordihuvilise tasemel ja play-off‘e kindlasti.
NBA-d ei vaata üldse?
Pigem mitte. Vahel harva, kui olen kellegi sõbra juures ja õhtutunnid on pikaks läinud, siis olen näinud. Aga ega ma ise ei jälgi. Tean, kes on LeBron James, Stephen Curry jms staarid. Nii palju, kui uudistest kätte jookseb, aga muidu ei jälgi seda.
Kes on praegu Sinu lemmikud nii Eestist kui ka laiast maailmast?
Noored on tublid. Hästi hea meel on selle üle, et süsteem on muutunud. Tulid inimesed, kes aitavad poisid juba väga noores eas Eestist välja. Au nii meie treeneritele, et nad aitavad poisid sinnani ja 13.-14. eluaastani teevad väga heal tasemel trenni, aga müts maha ka nende ees, kes neid siit välja aitavad. Arvan, et see on Eesti korvpalli edu võti ja tulevik, kui noored saavad varakult teistesse süsteemidesse minna, kus nad alustavad praktiliselt nullist, sest seal keegi neid ei tea. Kui sa ainult siin väikeses Eestis ringled, siis kõik teavad, kui hea või halb sa oled. Rõõm ja lust on vaadata neid noori. Eesti koondise mänge jälgin väga palju. Otsest lemmikut mul pole, aga kõik need noored, kes praegu peale tulevad, on minu meelest vägevad kutid.
Selle peale oled mõelnud, et Sinu pikkusega tänapäeval läbilöömiseks peaksid olema kas tagamängija või vähemalt suutma väga hea protsendiga kolmest visata?
Pull on vaadata, kui palju korvpall muutunud on. Kui mina mängisin, siis olid sellised tugevad juurikad korvi all ja positsioonid olid väga ära jaotatud. Nüüd on 2.15 pikad vennad, kes on saledad ja kiired, üliandekad, viskavad hästi ja teevad kõike – sellised hübriidid. Tänapäeval ma saaksingi ilmselt rahulikult maakonnaliigat mängida, kui noor oleksin (Naerab.). Rohkem ilmselt välja ei punnitaks või siis peaks oluliselt rohkem tööd tegema. Ega meie ajal liiga palju vaba saaliaega polnud. Oli mingi aeg, kus said midagi teha, aga seda ei olnud, et jääd veel tunniks ajaks viskama või tuled tund aega varem. Kindlasti oleks neid momente leidnud, kui oleks rohkem otsinud, aga sel ajal oli süsteem veidi rohkem piiratud.
Sina mängisid meie kuldse generatsiooni loojangul, kui need mehed olid juba vanad ja lõpetamas. Kuidas Sa tunnetad, kas Eesti korvpall on tagasiteel sinna, kus me 1990-ndate alguses olime?
Usun, et on kindlasti. Siit tuleb uus kuldne generatsioon ja neid kutte mäletatakse veel päris kaua. Selles mõttes on korvpall küll õige tee peal. Aga see on täitsa tõsi, et ma sain erinevatel aastatel ja erinevates satsides praktiliselt kõigi nende kuldse aja vendadega koos mängida, kui nad olid üle 30. Selle peale olen ise ka mõelnud. (Marek) Noormetsaga, kes oli kogu aeg Nybitis, ei saanud ja (Martin) Müürsepaga, kes oli ära, ka mitte, aga ülejäänud meestega sai mängitud küll. Nemad jäävad ajalukku kui kuldne põlvkond, aga arvan, et neid ilusaid aegu tuleb korvpallis päris palju veel, just selle väikese Eesti rahva kohta arvestades. Aga üks erinevus on just publiku poole pealt. Praegu vaatan isegi telekast ja ei jõua nii palju saali, aga sel ajal oli Kalevi spordihallis neli või viis mängu päevas, kõik suured korvpallidoktorid olid kohal ja nädalavahetustel oli maja hommikust õhtuni rahvast täis. Õhkkonna mõttes oli see vägev.
Telekast näeb võib-olla liiga palju mänge?
Võimalik. Tänapäeval jookseb pilt sulle ju igalt poolt kätte. Kui mitte telekast, siis telefonist või ükskõik, mis seadmetest. Siis vaatadki seda ja mõtled, et ah, ei viitsi sinna saali minna. Tol hetkel seda polnud ja pidid kohale minema, kui just tulemust lehest lugeda ei tahtnud (Muigab.).

