Close

INTERVJUU | Catalin Burlacu: kui Tallinnast lahkusin, istusin Viinis akna all, jõin õlut ja nutsin

-Catalin Burlacu | Foto: Siim Semiskar

Tänaseks peaaegu 20 aastat tagasi ehk hooajal 2006/07 BC Kalev/Cramos mänginud rumeenlane Catalin Burlacu suutis ühe aastaga jätta Eesti korvpallisõprade mällu päris tugeva jälje. 48-aastane endine mängumees on üks nendest välismängijatest, keda seni siinmail hea sõnaga meenutatakse ning kelle kohta ringleb igasuguseid legende ja lugusid.

Kohalikus liigas keskmiselt 12,2 punkti ja 6,5 lauapalli mängus kogunud Burlacu siirdus siit edasi Itaalia kõrgliigasse ning edasi mängis kuni oma karjääri lõpuni kodumaal Rumeenias. Hiljem jäi 207 cm pikkune Burlacu korvpalli juurde, kui on täitnud erinevaid rolle nii Rumeenia korvpalliliidus kui FIBA-s.

Korvpall24.ee tegi Burlacuga detsembri lõpus eksklusiivse intervjuu, kus muuhulgas küsisime rumeenlaselt tema arvamust nii Rumeenia kui Eesti korvpalli hetkeseisust ning palusime meenutada värvikaid seiku Kalev/Cramo hooajast. Samuti saime teada, miks jäi Burlacu karjäär Euroopa tippliigades nii lühikeseks, kellega ta endistest Kalev/Cramo meestest senini veel suhtleb ning miks ta Eestist lahkudes Viini lennujaamas nuttis.

Catalin, Sa oled jätkuvalt korvpalliga tugevalt seotud. Mis tekitab Sinus selle mängu vastu nõnda suurt kirge, et oled otsustanud jääda oma lemmikalaga seotud ka pärast sportlaskarjääri?

Kõigepealt tahan tervitada kogu Eesti korvpallikogukonda, aga ennekõike BC Kalev/Cramo meeskonda, kes andis mulle omal ajal suurepärase võimaluse. Jäin korvpallimaailma, sellesse väga kaunisse maailma, sest tunnen end siin alati koduselt. Olenemata sellest, millises rollis ma olen, on korvpalli pakutav kirg minu jaoks mõõtmatu.

Milline on Sinu arvates Rumeenia korvpalli hetkeseis nii klubide kui ka rahvuskoondise vaatenurgast?

Olen osa Rumeenia korvpalli juhtkonnast ja usun, et püramiid algab rohujuuretasandilt ehk lastest ning see hakkab meil vilja kandma. Piirkondade juhtimine, võistlusvõimaluste suurendamine, õiglane ja väärtuspõhine valikuprotsess koondiste koostamisel ning areng rahvusvahelisel tasandil – need on teemad, millega üks alaliit peab süvitsi tegelema ja nii ka meie.

Kui kõrgel kohal on korvpall Rumeenia spordialade hierarhias?

Registreeritud harrastajate arvu poolest on korvpall Rumeenias meeskonnaalade seas jalgpalli järel kindlal teisel kohal. See arv on kasvuteel, mis teeb meile suurt rõõmu. Liitumisel FIBA Plus programmiga lubasime, et kasvatame osalejate hulka, ja me liigume selles suunas.

Eestist vaadates tundub, et Rumeenia kõrgliigas on mängijate palgad märgatavalt kõrgemad kui Eesti-Läti liigas ja kohati isegi ebaproportsionaalselt kõrged. Kuidas seda mõtet kommenteerid?

Ma ei soovi otseselt teiste tajusid kuidagi kommenteerida. See, kas summad tunduvad suured või väikesed, on suhteline. Fakt on aga see, et tugevad liigad või need, kes püüavad tugevaks saada, peavad maksma hästi. See võimaldab tuua väljakule lisaväärtust, areneda ja olla võimeline istuma ühise laua taha Euroopa tippudega. Julgen öelda, et meeste Rumeenia rahvusliiga on tasemelt Euroopas ehk isegi esikümnes, mistõttu saavad mängijad siin automaatselt head või väga head tasu.

Rumeenias on aastate jooksul mänginud mitmed eestlased nagu Sten Sokk, Rait-Riivo Laane, Gregor Ilves ja Reinar Hallik. Miks Sinu arvates hetkel rohkem eestlasi Rumeeniasse jõudnud ei ole? Samas – miks pole pärast Sind ja Vlad Moldoveanut rohkem rumeenlasi siinsesse liigasse sattunud?

Need küsimused on omavahel tihedalt seotud. See näitab, kui oluline on tuua väärtuslikke mängijaid liigasse, mis soovib aasta-aastalt kasvada. Mainitud Eesti mängijad olid kindlasti väärtuslikud ja usun, et nad ise olid ka finantsiliselt rahul. Mul on siiralt hea meel, et Rumeenia klubid on valinud ka Eesti mängijaid. Ma ei oska öelda täpset põhjust, miks eestlasi praegu vähem Rumeenias on, sest teil on piisavalt häid mängijaid, kes on jõudnud maailma eri nurkadesse. Mis puudutab rumeenlasi Eestis, siis usun, et nii minu karjääri ajal kui ka praegu kehtib sama põhimõte: kui pead end tõeliseks mängijaks, pead end tõestama erinevates liigades üle maailma. Olen alati tahtnud võita karikaid igal pool, kuhu lähen.

-Catalin Burlacu | Foto: Siim Semiskar

Oled pärast mängijakarjääri pidanud mitmeid ameteid nii Rumeenia alaliidus kui ka FIBA-s. Kirjelda palun oma teekonda ja praeguseid ülesandeid.

Minu jaoks pole olulised ametinimed, vaid tunne, et saan korvpalli teenida. Olen olnud treener erinevates vanuseklassides ja täiskasvanute seas. Seejärel töötasin Rumeenia Korvpalliliidu peasekretärina. Praegu olen juba kolmandat aastat FIBA komissar ning alates sellest aastast ka FIBA tehniline delegaat. Olen selle üle väga uhke – see on nõudnud õppimist, eksameid ja koolitusi. Tunnen, et mind on vastu võetud korvpalli “emaüsasse”. Mulle meeldib reisida ja olla korvpallis tipptaseme juures. Olgu tegu klubide või koondiste mängudega, pean neid ülesandeid äärmiselt oluliseks. See on ka võimalus panustada alaliidu töösse, kus korraldame suviti noorte EM-finaalturniire ja arendame koolitusprogramme.

Meenuta palun eredamaid hetki Tallinnas veedetud hooajast 2006/07. Mis Sulle sellest ajast kõige rohkem meelde on jäänud?

Mul on Tallinnast palju kauneid mälestusi – ilm, sealsed inimesed, klubi ja meeskonnakaaslased. Meenutan siiani seda erilist Tartuga rivaalitsemist väljakul. Mällu on sööbinud ka ekstreemsused, mis tagantjärele naeratama panevad. Näiteks see, kui olime meeskonnaga 31 tundi Kopenhaageni lennujaamas lõksus või kui mängisime kümne kuu jooksul koguni 82 kohtumist. Oli ka raskeid hetki, kui finaalseeria viienda mängu kolmandal veerandajal rebestasin reielihase. Pärast nelja kuud pingutust oli mul vaid kaks vaba päeva ja ma ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata. Samas ei unune ka ühised tähistamised meeskonnakaaslastega kesklinna ööklubides.

Tol ajal oli Kalevil tuline rivaliteet Tartu Rockiga. Millised on Sinu mälestused neist kohtumistest?

Rivaalitsemine Tartuga on alati olnud Eesti korvpallile kasulik. Olen tänulik, et meil olid vastas suurte nimedega kogenud mängijad. Ma ei oska öelda, kas nad olid meist tol hetkel paremad, kuid kindlasti olid nad kogenumad. See kaotatud meistrivõistluste finaal on asi, mida ma siiani kahetsen, kuid tean, et andsin selles seerias endast füüsiliselt ja inimlikult kõik. Mäletan, et kui pärast hooaega Tallinnast lahkusin, tegin vahepeatuse Viinis. Istusin suure akna all, jõin õlut ja nutsin – see oli segu valust ja trotsist.

Sinu meeskonnakaaslasteks olid toona Travis Reed, Kristjan Kangur, Gregor Arbet, Rait Keerles jt. Kas suhtled kellegagi neist siiani?

Tervitan kõiki oma endisi kolleege sellest kaunist ja noorest meeskonnast! Kõige sagedamini hoian kontakti oma endise toakaaslase Heiko Niidasega. Ta on erakordne inimene! Saadame üksteisele sõnumeid pühade puhul ja elame kaasa olulisematele mängudele.

Eesti korvpallikuluaarides räägitakse, et olid küll suurepärane mängija, kuid Sinu eluviisid väljaspool väljakut polnud alati kõige sportlikumad. Kuidas Sa seda kommenteerid?

Mulle meeldisid Eesti inimesed väga, nad on minu silmis sõdalased – nii väljakul kui ka väljaspool seda. Mäletan hästi ka toonast ajaloolist sündmust ehk n-ö pronkssõduri pinged, mis toimus otse selle maja ees, kus ma elasin. Mis puudutab minu eluviise, siis ma ei tea täpselt, milliseid jutte räägitakse (Muigab.). Keegi ei osutanud mulle kunagi sellele, et noore sportlasena linnas aega veetes oleksin teinud midagi ebatavalist. Klubi ei trahvinud mind kordagi. Küll aga mäletan ja tänan klubi juhtkonda, kes mind korra vestlusele kutsus ja manitses mind keskenduma samamoodi kodusele liigale nagu ma tegin seda eurosarjades, sest vahel kippusime kohalikus liigas mänge kaotama.

Kas Sa mäletad oma ajast ka Kalev/Cramo “maskotti” ehk füsioterapeuti Priit Lehismetsa?

Muidugi! Mäletan Priitu kui noort ja ambitsioonikat meest, kes soovis samuti tippu jõuda. Ta tegi meie jaoks parimat, hoides meid jalul ka kõige raskematel hetkedel, kui olime pidevalt võistlustules. Jälgin tema tegemisi sotsiaalmeedias ja soovin talle pühendunud töö eest edu.

NB! Loe ka Priit Lehismetsa 2020. aasta intervjuud, kus tuleb juttu ka värvikatest Kalev/Cramo välismaalastest, sealhulgas Catalin Burlacust: INTERVJUU | Staarfüsio Priit Lehismets: füüsiliselt on noortel veel kõvasti vaja juurde panna 

Sa mängisid oma karjääri jooksul ka Itaalia meistriliigas. Kas tunned, et realiseerisid oma potentsiaali maksimaalselt?

Mängisin ajal, mil maailm polnud veel nii avatud kui täna, kehtisid Bosman A ja B reeglid, mis piirasid mängijate liikumist. Tugevatesse liigadesse pääsemine oli väga raske, kuid mul õnnestus see uks avada. Võib-olla teises riigis sündides oleks mul olnud veelgi rohkem võimalusi, kuid ma olen äärmiselt õnnelik. Mul oli fantastiline karjäär ja ma kohtasin imelisi inimesi. Täna on mul kauneim perekond ja kolm imelist last.

-Catalin Burlacu | Foto: Siim Semiskar

Mainisid, et ei jõua ära oodata, millal saad tööalaselt Tallinnasse tulla. Mis Sind siia tõmbab? Kas loodad tulla siia näiteks 2029. aasta EM-i raames?

Jah, rääkisime sellest. Tahaksin naasta Tallinnasse FIBA komissarina, et näha uuesti seda publikut ja inimesi, mitte teha vaid lühikest jalutuskäiki linnas. Kui saan olla osa FIBA meeskonnast Tallinnas, olen väga rahul – nagu elus ikka, pole tasuta tööd olemas ja iga visiit peab olema tähendusrikas.

Mida arvad praegusest FIBA akende süsteemist ja sellest, et paljud tipud ei saa koondist esindada?

Olen näinud selles küsimuses palju rahulolematust. Samas on iga toimunud kvalifikatsioonimäng olnud äge ja pakkunud väärtuslikke emotsioone. Usun, et olukord mängijate lahkumisega Ameerikasse ja suhete parandamine Euroliigaga leiab FIBA poolt lahenduse – kindlasti töötatakse välja mingid võimalikult ausad meetmed, millega kõik osapooled rahule jäävad. Igas konkurentsis on alati gramm subjektiivsust, kuid olen lahenduste osas optimistlik.

Kas oled end kursis hoidnud ka Eesti koondise praeguste tegemistega?

Mulle väga meeldib Eesti korvpalli praegune areng. On näha, et minevikus tehtud töö ja investeeringud kannavad vilja. Jälgin igal suvel noortekoondisi ja õnnitlen teid selle tee puhul! Täiskasvanute tasemel ei tahaks ma kedagi eraldi välja tuua, kuid koondises on näha head meeskonnavaimu ja uskumatut võitluslikkust nii kodus kui võõrsil. Samuti on silmapaistev treeneripingil toimuv ja teie noorte treenerite suhtumine. Väga oluline ja perspektiivikas samm oli ka ühisliiga loomine lätlastega – see on pikaajaliselt väga kasulik otsus. Teil on, mille üle uhkust tunda!

“Lõpetuseks soovin kõigile igas mõttes paremat ja viljakamat uut alanud aastat! Tervitan teid kõiki armastusega, Catalin Burlacu!”

scroll to top