Eelmisel hooajal BC Kalev/Cramo ridades häid etteasteid näidanud ja klubi liidriks kerkinud 24-aastane Artur Konontšuk otsustas sügisel teha karjääris sammu edasi ning liitus Hispaania meistriliigas palliva Granada meeskonnaga. Seal ei sujunud asjad nii nagu mängumees oleks lootnud ja hooaja keskel siirdus ta Saksamaa kõrgliigas mängivasse Oldenburgi võistkonda. Intervjuus portaalile Korvpall24.ee andis Konontšuk ülevaate tõusude ja mõõnadega kulgenud hooajast ning rääkis sellest, kuidas tal õnnestus Saksamaal keerulisest seisust välja tulla.
201 cm pikkune eestlane alustas hooaega Hispaania kõrgliigas Granada meeskonnas, kus sai 16 kohtumises kirja keskmiselt 10 minutiga 1,9 punkti ja 1,4 lauapalli. Jaanuarikuus otsustas Konontšuk klubi vahetada ning liituda Saksamaa meistriliigas palliva Oldenburgi võistkonnaga, kus ääremängija arvele jäi 15 mängus 21,5 minutiga keskmiselt 7,7 punkti, 5,9 lauapalli ja 1,9 korvisöötu. Intervjuu tegemise ja avaldamise vahele jäi ka rõõmustav uudis, et Konontšuk jätkab Oldenburgis ka uuel korvpalliaastal.
Intervjuus rääkis 24-aastane eestlane, kuidas sai teoks hooaja keskel toimunud klubivahetus, mis variandid veel laual olid ning miks just Saksamaa ja Oldenburg sõelale jäi. Samuti saime teada, milline treener on klubi juhendav Pedro Calles, kes oli Hamburgi päevil Maik-Kalev Kotsari peatreener. Tegime juttu ka sellest, kuidas Konontšuk ise ja klubi temaga rahule jäi. Lisaks rääkisime eestlase rollist meeskonnas, kolmeste viskamisest, lauavõitlusest ja viskekindluse leidmisest. Muuhulgas palusime ääremängijal võrrelda Hispaania ja Saksamaa meistriliiga taset ja uurisime, mis on 201 cm pikkuse mängumehe suvised plaanid.
Eelmises, jaanuari alguses antud intervjuus ütlesid, et tahad jääda Hispaaniasse, aga vaid mõni nädal hiljem lahkusid Granadast ja liitusid Oldenburgi klubiga. Kuidas need asjad täpsemalt arenesid?
Arvan, et pidasin silmas rohkem seda, et kindlasti tahaksin tulevikus tagasi tulla. Hispaanias oli iseenesest väga hea olla. Seal oli ka väljaspool korvpalli kõik väga hästi ja ilm oli imeline, isegi detsembris käisin veel lühikestes pükstes ja särgiväel. Aga siis oligi nii, et detsembri lõpus helistas agent ja tegi pakkumise, et on võimalik Saksamaale minna. Ta hoidis mul silma peal ja nägi juba hooaja algusest, et ma Hispaanias väga ei mängi. Otsustamiseks oli aega paar päeva, aga minu jaoks oli see esimene kord välismaal olles klubi vahetada. Hispaanias oli kõik justkui paigas, mul oli korter ja auto, olin ennast seal sisse seadnud. Mõtlesin, et kuidas ma siis nüüd täiesti uude klubisse lähen, kes ja mis mind seal ees ootab, mismoodi ma seal mängima ja elama hakkan. Alguses ütlesin kerge teadmatuse ja kartuse pärast ära, aga siis läks veel kaks või kolm nädalat mööda, kus ma ikka mängida ei saanud. Usk ja lootus aina kahanes ja ütlesin agendile ise, et kui mingi pakkumine tuleb, siis olen nõus minema. Ta helistas tagasi ja ütles, et saab uuesti Saksamaale, Oldenburgi. Oli jälle paar päeva aega mõelda, aga siis võtsin seda juba palju rahulikumalt ja kuna olin kindel, et Hispaanias midagi ei muutu, siis otsustasin, et teeme ära.
Kas siis, kui me eelmise intervjuu tegime, olid asjad tegelikult juba selged ja Sa ei saanud lihtsalt välja öelda?
Ma nüüd täpselt ei mäletagi, millal see oli ja mis siis täpselt toimus. Siis toimus korraga nii palju asju, aga see võis küll täpselt samal ajal olla. Võimalik, et see pakkumine oli juba tulnud, sest Saksamaale läksin jaanuari keskel. Või siis olid mul juba mõtted ära minna.
Kas esimene pakkumine, millele Sa ära ütlesid, oli ka Oldenburgilt või oli see mõnelt teiselt klubilt?
See oli teine klubi. Kui ma õigesti mäletan, siis see oli Würzburg, kes pääses Saksamaa liiga play-off‘i. Neil oli samamoodi probleeme vigastustega ja agent ütles, et seal oleksid minutid enam-vähem garanteeritud, aga siis ma veel mõtlesin, et ei hakka nii ruttu klubi vahetama ja üritan siin rohkem näidata, mida ma oskan, aga mingit kasu sellest ei olnud.
Kas oled sellest agendiga rääkinud või ise mõelnud, miks just Saksamaalt Sinu vastu poole hooaja pealt selline huvi oli?
Kui ma pärast (Oldenburgi) treenerite ja agendiga rääkisin, siis nad ütlesid, et ega neil palju valikut ei olnudki. Eks mingid asjad, nagu mängija profiil ja tema stiil, peavad muidugi ka sobima. Oldenburgi treenerile Pedro Callesile meeldivad neljad ja viied, kes oskavad ka visata. Kui nad nüüd uut meeskonda kokku panema hakkavad, siis võtavad nelja ja viie peale ka sellised mehed. Kuna tema trennid on väga intensiivsed ja päris rasked, siis ta otsis pigem nooremaid mängijaid, kes suudaksid sellele vastu pidada. Need asjad langesid kokku.
Enne Oldenburgi peatreeneriks saamist juhendas Calles Maik-Kalev Kotsari endist koduklubi Hamburgi Towersit, aga Kotsar ju ei ole kaugviskaja. Kas peatreener on oma taktikat muutnud või Kotsar oli lihtsalt teistes aspektides nii hea vend?
Pigem oli ta hea teistes aspektides. Kotsar on tuntud selle poolest, et tal on pick and roll‘i kaitses väga kiire väljaaste. Seda pidime meie ka treenima ja mõtlesin ka siis Kotsari peale, sest kui me koondises mängisime, siis ta ei jäänud kunagi hiljaks ja astus alati nii perfektselt välja. Mõtlesin, et Calles vist ikka õpetas teda hästi. Pedro on väga kaitsele orienteeritud treener. Enne kui ma Saksamaalt kodumaale lahkusin, siis ta ütles, et tema jaoks pole vahet, kas ma viskan ühe viiest, kuuest või seitsmest, vaid loeb see, et olen distsiplineeritud, teen kaitses seda, mida tema tahab, olen agressiivne ja mängin intensiivselt.
Calles tundub olevat selline mängijate treener, kes räägib meestega ja annab tagasisidet, mitte nagu mõned Serbia vanakooli treenerid, kes ei ütle tere ka. Kas kõrvalt on õige arusaam jäänud?
Jah, on küll. Ta on Bundesligas üks nooremaid treenereid ja üks perspektiivikamaid Euroopas. Ta oskab mängijatega hästi ühise keele leida. Tagasiside poolest on ta väga terava ütlemisega. Ta paneb sind väga ruttu paika ja temaga ei tasu vaielda, sest tal on kõik argumendid läbi mõeldud ja ta juba teab, kuidas sa vastad. See, kuidas ta sinuga räägib, on väga õpetlik. Ta toob palju näiteid elust ja korvpallist.
Kuidas ta Sinu panusega selle poole hooaja jooksul rahule jäi? Millist tagasisidet Sa lõpuks said?
Pigem positiivset. Minuga oldi rahul, kuna tulin poole hooaja pealt, aga kohanesin päris ruttu ja sain süsteemist aru. Kiideti minu kiiret õppevõimekust ja korvpalli IQ-d. Treener ütles, et mõnedele mängijatele tuleb ameeriklastega võrreldes palju vähem kordi seletada. Neile peab neli, viis või kuus korda seletama ja näitama, kuidas see käsi või see jalg olema peavad või kuidas sa liikuma pead, aga eurooplasele ütled ühe korra ja ta saab aru. Niimoodi mainis ta mind hooaja analüüsis. Samuti olin üks mängija, keda taheti meeskonda jätta ja kellega taheti uus üheaastane leping teha.
Kas see leping on nüüd allkirjastatud?
Ametlikku lepingut veel sõlminud ei ole, seega ära veel hakka suurt pealkirja panema, et sõlmisin uue lepingu Oldenburgiga (Naerab.).
Toimetaja kommentaar: Nüüd intervjuu avaldamise hetkel on kindel, et Konontšuk jätkab Oldenburgis ka uuel hooajal!
Aga plaanid pikendada või praegu ootad veel teisi variante ka?
Mõtlesin, et veel natuke ootan, aga nemad push‘ivad. Agent ütleb ka, et mõistlik otsus oleks jääda, sest tegin küll normaalse hooaja, aga kuna tegu oli pooliku hooajaga, siis minu turuväärtus väga ei tõusnud. Pigem tuleb järgmine hooaeg algusest lõpuni ära teha ja kui teen hea hooaja, siis olengi Saksamaa liigas kanda kinnitanud. Kui Oldenburg hakkab ka Meistrite liigat mängima, siis tekib ka parem võimalus näidata ennast teiste riikide klubidele.
Kas see on kindel, et Meistrite liiga tuleb?
Kusjuures ei ole. Võib-olla saame wild card‘i, aga kui ei saa, siis peame kvalifikatsioonist alustama.
Kui sinna ei saa, siis mängite Europe Cupis?
Hea küsimus, sest Europe Cup on klubidele ju miinusprojekt. Ma ei tea, kas see eelarvesse mahub, aga arvan, et pigem on nad huvitatud sellest, et klubil oleks ka Euroopa väljund.
Milline oli Sinu roll meeskonnas? Mis positsioonidel Sa mängisid ja mis ülesannetega Sind väljakule saadeti?
Enne mängu algust, kui viimased soojendusvisked ära viskasin, haaras treener alati kinni ja ütles mõned sõnad. Tavaliselt olid need sellised, et kui oled vaba, siis pane. Vahet ei ole, kui palju sa mööda viskad, viska julgelt ja enesekindlalt. Mulle ütles kogu aeg sellised sõnad. Mind toodi sinna ikkagi viskajaks ja päris mitu korda joonistati mängu esimene liikumine minu peale. Või siis esimene liikumine peale time-out‘i, kus mina jooksen kahe katte pealt üles 45 peale ja viskan. Ta joonistas päris palju liikumisi minu peale ja selle järgi võis öelda, et ta usub minusse ja üritab mind viskajana kasutada. Minu arust tuli see mul ka päris hästi välja. Alguses tegin ennast miskipärast natuke maha, aga lõpuks sain aru, et ei pea ennast alavääristama. Kui oled 23-aastane ja esimene liikumine tehakse kohe minu peale, siis pinge on suur ja käsi ikka natuke väriseb, aga ta ütles, et kui sa viskama ei hakka, siis ma rohkem sinu peale liikumisi ei joonista. Mõtlesin, et mida ma ikka põen, kui läheb mööda, siis läheb, aga peale liikumist peab vise tulema. Hakkasin rahulikuma tunde ja enesekindlusega viskama ja visked hakkasid ka sisse minema. Kuigi mind toodi siia viskajaks, siis kõik algab ikkagi kaitsest. Kui Callese käe all kaitses ei mängi, siis platsile ei saa. Seal käib väga agressiivne ülevälja press. Oldenburg pressis 35% mängu possession‘itest (rünnakutest – toim.) See on Euroopas ja vist isegi maailmas top 1 näitaja. Kui sa seal jalga sirgeks lased ja peale viset jooksed tagasi ja alustad kaitses mängimist alles keskjoonelt, siis ta võtab sind kohe pingile. Pead kohe peale viset oma mängijal küljes olema, et ei saaks isegi normaalselt palli põrgatama hakata.
Viskamine on paljuski kinni enesekindluses. Kui minutid tõusid ja hakkasid asja vabamalt võtma, siis selle pealt tuli ka viskekindlus?
Võib nii öelda küll. Kui võtad mängus rohkem viskeid, siis see annab sulle suurema enesekindluse. Vahet ei ole, kui sa kaheksast vaid ühe tabad. Olen endale lühikese mälu välja töötanud. Mul olidki mõned sellised mängud, kus ma panin kaheksast või seitsmest ühe, aga viskasin ikka edasi, kuna need olid õiged visked, kus ma olin vaba ja mul oli ruumi. Viskasin omas rütmis peale. Olen õppinud, kuidas ennast sellest mitte mõjutada lasta. Minu protsendid muidugi ei olnud kõige paremad, sest Hispaania ebakindlus tuli natuke kaasa, aga hooaja lõpupoole tundsin ennast aina paremini. Kalevis ja Europe Cupis olid protsendid muidugi palju paremad, aga siin on täiesti teine tase. Kui Eestis said rahulikult jalad paika panna, välja hingata ja siis oma viskeliigutuse teha, siis siin seda ei ole. Siin saad täisspurdi pealt palli ja pead kohe viskama. Viskamiseks on palju vähem aega ja viskeliigutus ise on ka kiirem. Pead sellega harjuma ja kiiremaks saama, sest see kõik mõjutab viset. Ma arvan, et mul oligi vaja seda hooaega, et uut moodi viskama õppida. Nüüd ma saan aru, mis kiirusega mängitakse ja mis kiirusega viskama pean. Järgmine hooaeg peaks tulema juba palju parem.
Sa ütlesid, et viskeprotsendiga Sa rahule ei jäänud. Sinu protsent kolmestel oli 29 ja kahestel 63,2. Milline võiks olla kolmeste protsent ideaalis ja millised olid Sinu kahepunktivisked, kas pigem lay-up’id korvi alt või ka keskpositsioonilt? See protsent on ju väga hea.
Jah, kaheste protsent on isegi üllatav, aga need olid lay-up‘id. Callese käe all mängides ei tohi keskpositsiooniviskeid võtta, seda tohivad teha ainult mängujuhid. Agent rääkis ka, et üha rohkem treenereid ei luba keskpositsiooniviskeid visata, vaid ainult lay-up‘e ja kolmeseid, sest need on kõige efektiivsemad visked. Kui sa viskad kaheseid kümnest kuus, siis see on 12 punkti ja kui viskad kolmeseid kümnest neli, siis see on samuti 12 punkti, aga visates kuus kahest on sul neli möödaviset ja sul on võimalus neli korda ründelauda minna, et pall endale saada, aga kui viskad neli kolmest, siis sul on kuus võimalust sama punktiarvu juures. Ta tahab, et me viskaks rohkem kolmeseid võis siis lay-up‘e. Kui sa viskad 60%-ga, siis võid visata, aga see peabki olema 60% või rohkem. Kui on alla selle, siis jää parem kolmeste ja lay-up‘ide juurde.

Kui ma ei eksi, siis see trend tuli NBA-st, kus ühel hetkel mindi samuti just efektiivsuse pärast täielikult kolmeste ja lay-up‘ide peale üle.
Täpselt. Minu arvates meenutab Pedro Pariisi peatreenerit Tuomas Iisalot. Nad mõlemad kasutavad sama süsteemi, kuidas trenni teha ja oma mängijad mängima panna. Aina rohkem treenereid on selle süsteemi peale minemas.
Tanel Soku taoliste meeste jaoks, kes elasid keskpositsioonil, läheb aeg siis keerulisemaks? Või siis pead lihtsalt väga hea protsendiga viskama?
Jah, kui viskad vähemalt 60%-lise täpsusega, siis tohib. Meil oli ainult kaks tagamängijat, kellele seda lubati. Teised teevad seal viskepette ja kui vastane hüppab, siis viskad kolmese või lähed kolmepunktialast sissepoole ja paned lõpuni. Siis peab sealt mingi sööt tulema, sest sa mängisid oma mängija üle ja on 5-4 olukord. Kui sul on eelis, siis tee sellest veel parem eelis, nagu öeldakse.
Mis protsendiga Sa kolmeseid visata tahaksid?
Kolmeste protsent võiks ikka üle 35 olla. Kui tegime skautingut, siis vaatasin, mis mehed teistes meeskondades nelja peal mängivad ja seal olid sellised, kelle protsent on üle 35. Mõned viskavad neljad olid isegi 40% juures. Kui mäng tuli, siis katsin neid ja nad põhimõtteliselt ei saanudki visata. Ei teagi, kuidas nemad siis 40 protsendiga viskavad ja mina ainult 29-ga. Europe Cupis viskasin eelmisel aastal 46 protsendiga, mis on muidugi väga super, aga realistlikuks jäädes võiks see olla 35-40%. See oleks juba päris hea.
Teine asi, mis statistikat vaadates silma jääb, on see, et Sa tõusid tiimi parimaks lauavõitlejaks. Teistel põhimeestel oli muidugi poole rohkem mänge, kuna Sina liitusid poole hooaja pealt, aga Sul oli ikkagi 5,8 lauapalli mängu kohta. Hispaanias räägiti Sulle ka, et pead rohkem laudu võtma. Seal Sul need numbrid ei tulnud, aga Saksamaal kuidagi tulid. Mis muutus?
Arvan, et see oli ka väga palju enesekindluses kinni. Alguses blokeerid oma mängija ära ja siis lähed lauda ka. Ei ole nii, et blokeerid oma mängija ja las keegi teine võtab palli. Kuidagi lõi lõpuks pähe, et miks mitte ise sinna meeste vahele hüpata ja pallile järgi minna. Vahepeal olin isegi natuke nahaalne, kui blokeerisin kolmesejoone taga, spurtisin korvi alla ja võtsin vahel isegi oma meeskonnakaaslastelt palli eest ära. Ise seda tähele ei pannud, aga siis meeskonnakaaslane ütles, et ma varastan kõik tema lauapallid ära. Tegelikult algas see juba Kalev/Cramo ajast, kui Heiko (Rannula) ütles mulle, et minu pikkuse ja sitkusega mängija peaks keskmiselt võtma üle viie lauapalli mängus. Eks ma tegin seda natuke statistika mõttes ka, sest kui sa viskad neli kolmest ja saad 12 punkti, aga võtad seejuures ainult ühe lauapalli või mitte ühtegi, siis see ei ole eriti hea. Tahtsin näidata, et saan ka kaitselauas hakkama. Tahtsin, et treener teaks, et kui Artur sisse läheb, siis kaitselaud on kontroll all.
Kui palju neid hetki siis oli, kui meeskonnakaaslased vaatasid kurja pilguga, sest Sa võtsid nende eest lauapalle ära? Või oli see rohkem naljaga pooleks?
Päriselt tülli ei läinud, aga eks igas naljas on kübeke tõtt ka. Üks, kes mulle seda ütles, oli meie tsenter, nigeerlane Ebuka Izundu, kes hüppas peaga rõngasse. Ma ütlesin talle, et kuidas sa saad seda öelda, kui sa hüppad minust kahe pea jagu kõrgemale. Ta vastas, et ta hakkas hüppama ja siis mina järsku tulin jälle kuskilt ja haarasin palli endale. Ütlesin siis, et võta seda Arturi õpetusena ja ole kiirem (Naerab.).
Kui suur on tasemevahe ACB liiga ja Saksamaa Bundesliga vahel?
Taseme mõttes on vahe olemas, aga kiiruse mõttes ütleksin, et Saksamaa liiga on isegi kiirem. Saksamaa liiga klubides on palju nooremad mängijad ja nad tohivad võtta kuus ameeriklast, samal ajal kui ACB klubid tohivad võtta ainult kaks ameeriklast. ACB on vanemate meeste liiga.
Marcelinho Huertas viib keskmise üles!
Täpselt ja tal on Shermadini ka kõrval ja ilmselt on meil isegi rahvaliigas nooremad meeskonnad. Aga Saksamaal on nii, et ameeriklasele söödetakse pall välja ja see ameeriklane lihtsalt põrgatab ühest otsast teise. On tal üks mees ees või kaks, ta läheb ikka lay-up‘ile. Või siis tuleb üks sööt, tuleb teine ja kolmas viskab peale nii, et ründeaega jääb veel 18-19 sekundit. Treener plaksutab selle peale käsi. See on jõhker ja vahepeal, kui vigu ei tehta ja pall auti ei lähe, siis on kumm nii tühi, et hingeldad nagu hobune. Sellepärast ongi Callese trennid nii intensiivsed ja jooksurohked. Liiga on noor ja kiire ja igas võistkonnas võib olla kuus ameeriklast, kes jooksevad kogu aeg edasi ja tagasi. Taktikalises mõttes on ACB ikkagi kõvem, sest mängutarkus ja mängulugemine on ACB-s palju parem. Kui Saksamaa liigas korraks jala sirgu lased või kuhugi hiljaks jääd, siis võib-olla veel pääsed, aga Hispaania liigas seda ei juhtu. Seal karistatakse iga eksimus ära.
Kui Saksamaal on nii palju ameeriklasi, siis kui tihti võistkondlik mäng lappama läheb? Me ju teame, et paljud ameeriklased vaatavad rohkem oma numbreid ja kui paha tuju peale tuleb, siis teised mehed võib-olla ei näegi palli. Kui palju Sina seda kogesid?
Üllatavalt vähe. Tegelikult sõltub see kõik treenerist ja sellest, kuidas ta laseb välismaalastel mängida. Calles on ehitanud süsteemi, kus pall liigub väga palju ja põhiline ründerelv oli pick and roll‘ist, kus tekkis väga palju olukordi. Kui me vaatasime videot ja seal oli olukord, kus keegi viskab kolmest, aga ta on poolvaba ja talle tehakse close out, siis talle näidati seda kohta ja öeldi, et vaata, sul on ju meeskonnakaaslane kõrval vaba, miks sa talle ei sööda. Video vaatamise ajal võeti mängijad ette ja näidati, mida oleks pidanud teisiti tegema. Selliseid märkusi teeb Calles palju. Ta tahab, et kõik puutuksid palli ja pall liiguks läbi igaühe.

Räägime ka elust väljaspool korvpalliväljakut. Sa ütlesid, et Hispaania kliima sobis Sulle väga hästi ja tahaksid sinna tagasi minna, aga kuidas Sa kohanesid eluga Saksamaal? Kas elu Saksamaal on sarnasem Eestile? Mis võrdlusi Sa tooksid?
Jah, Saksamaa sarnaneb pigem Eestile. Saksamaal oli hulga kodusem tunne. Kui lennuki pealt maha tulime, siis tuli kohe sõõm värsket jahedat õhku. Saksamaal on kõik väga roheline, Lõuna-Hispaania on väga kivine ja seal on ainult kuivanud põõsad. Rannikul on muidugi parem, aga ikkagi. Põhja-Saksamaal on maastik väga lame, rohelised põllud ja pikad puud. Oldenburg ise on umbes 160 000 elanikuga Tartu-sarnane linn, mis ei ole liiga suur ega liiga väike, kus kõik vajalik on olemas. Seal saadki rohkem korvpallile keskenduda. Toit on ka sarnane. Hispaanias ei olnud toit võib-olla kõige kvaliteetsem, aga Saksamaal poodi minnes olid salatid ja kõik selline hästi värsked. Muidugi on Saksamaa tuntud ka kvaliteetse õlle poolest (Naerab.).
Nagu ütleb harrastuskorvpallurite vanasõna: taastumine algab kahest õllest.
Kunagi ütles mulle isegi Priit (Lehismets), et üks õlu on taastumiseks isegi hea. Aga siin ongi see, et kas see lõpeb ühe või kahe õllega või võtad õlle kõrvale ka vorstikesi ja krõpse. Kui lihtsalt võtad ühe õlle õhtusöögi kõrvale, siis ma arvan, et see on viisakas. LeBron James joob ka ju pokaali veini igal õhtul.
Kui palju Sa korvpallurina kogesid Hispaanias nn manana-mentaliteeti ja kas Saksamaal on saksa täpsus, nagu öeldakse? Kas kahe riigi erinevus lõi välja ka selles osas?
Hispaanias oli klubi poolt kõik professionaalne. Kui midagi oli vaja, siis organiseeriti ära. Kohalikus elus oleks seda võib-olla rohkem kohanud, aga seda ei jõudnud nii palju kogeda. Saksamaal on aga küll kõik graafiku järgi ja minuti pealt. Nende kontoris töötab 20 inimest. Kui Kalev/Cramos on neli inimest, siis seal on kümme kontorituba ja igas toas kaks või kolm inimest. Ma ei tea, mida nad kõik teevad, aga paberimajandust on palju. Ma pidin alguses allkirjastama 15 paberit. Kui olid arstikontrollid, siis oli hästi palju juhiseid, kuhu ja millal minna. Organiseerimine on seal väga professionaalsel tasemel.
Oldenburg jäi pidama play-in turniiri esimeses ringis. Kas see oli suur pettumus või ollakse klubis lõppenud hooajaga pigem rahul?
Pigem oli see suur pettumus. Eelmisel hooajal jäi Oldenburg neljandaks ja agent ütles ka, et Oldenburg on tugev klubi ehk n-ö powerhouse, kes on igal aastal play-off‘i pääsenud. Nad on alati esineliku või esiviisiku sats olnud, aga kuna seekord play-off‘i ei pääsetud, siis oli rohkem pettumust.
Kui palju puutusid kokku Wesley Van Beckiga, oma endise klubikaaslasega Kalev/Cramost, kes on tänavu Chemnitzi särgis hullu hooaega tegemas. Kas või kui palju te omavahel suhtlete?
Jah, me mängisime nende vastu võõrsil ja siis peale mängu ikka rääkisime. Talle meeldib seal ja tal läheb ikka väga hästi. Ma usun, et ta läheb sealt kuhugi veel kõrgemale. See hooaeg on Chemnitzil kõik kuidagi väga hästi kokku jooksnud. Sotsiaalmeedias hoiame ka ühendust.
Kui palju Sa Eesti-Läti liiga ja Eesti liiga tegemistel oled silma peal hoidnud? Kas jõudsid ka saali?
Ma jõudsin eile (25. mai – toim.) Eestisse ja on plaanis minna vaatama. Oleksin tahtnud Pärnus seeria viiendat mängu vaatama minna, aga nad läksid lati alt läbi. Kindlasti lähen Kalevi kolmandale mängule, mis on 28. mail Tondirabas. Muidu hoian ikka korralikult silma peal, kuulan podcast‘e ja vaatan Kalevi mänge. Kalevist suhtlen Heiko, Hugo ja Hermetiga.
Mis plaanid Sul suveks on? Kas plaanid tänavu korvpallikodu tegemistes kaasa lüüa?
Jah, juulis hakkab koondiselaager pihta. Hetkel olen vanemate juures Pärnus ja veedan siin aktiivset puhkust, aga juulis tahaks ikka korvpallikodust osa võtta ja treenerite all meeskondlikku trenni teha.
Hooaja teise poolde jäi ka koondisepaus, kus aitasid koondisel alistada EM-valikmängudes Põhja-Makedoonia ja Leedu. Kas või kuidas klubis sellele reageeriti?
Õnnitleti selle puhul, et võitsime Leedut, aga suurt numbrit sellest ei tehtud. Siin on kõik ikkagi väga keskendunud oma liigale, trennidele ja mängudele.
Kas peatreener Callesega Kotsarist ka juttu tuli?
Jah, ikka. Vahepeal, kui mul mingid trennid ei läinud hästi ja ma ei mänginud nii agressiivselt, kui oleks pidanud, siis ta ütles kohe, et ole nagu Kotsar. Küsis minult, kas tean sellist meest nagu Maik-Kalev Kotsar. Ütlesin, et natuke ikka tean. Ta ütles tema kohta inglise keeles monster competitor, kes ei andnud kunagi alla ja alati võitles. Ta ütles, et ürita samasugune olla. Ju siis eestlased lähevad talle peale, kui ta nüüd tahab, et mina ka jääksin.
Kõik Eesti number neljad ja viied, kes oskavad visata, hakkavad nüüd äkki lootma.
Jajah, et äkki saab ka Callese all mängida (Naerab.).
Aga kaitset peab ka mängima, muidu ei saa?
Kaitset peab jah mängima, see on esimene asi.




