Close

INTERVJUU | Andrus Renter: 1990-ndatel oli päris palju mängijaid, kes käisid trennis lihtsalt aega veetmas

-Andrus Renter | Foto: Erakogu

Aastatel 1990-2008 pika karjääri Eesti korvpalli meistriliigas teinud keskmängija Andrus Renter on kossuväljakutel endiselt tihe külaline, kuna tema eesmärk on võita kuldmedal kõikides seenioride vanuseklassides. Korvpall24 portaalile antud intervjuus meenutas juuli keskel suurt juubelit tähistav ehk 50-aastaseks saav endine mängumees nii kõrgliiga aegu kui ka avaldas arvamust tänapäeva korvpalli kohta.

Tartust tuule tiibadesse saanud Renter tegi oma statistiliselt kõige edukama hooaja 2000/01 toonases Hotronicu meeskonnas, kus tema keskmised näitajad olid 21 minutit, 8 punkti ja 5,2 lauapalli. Ise peab ta aga oma parimaks aastaks üht teist hooaega. Kõrgliigakarjääri lõpetas Renter Valga tiimis ning oli ühe lühikese episoodi lausa Valga meeskonna peatreeneriks. Miks see teekond kiiresti otsa sai, selgub samuti intervjuust.

Huvitava meenutusena tuleb Renteri jutust välja, et 1995. aastal jäi ta USA turneel silma mitmele sealsele ülikoolile ning 206 cm pikkust eestlast taheti ookeani taha tõmmata. Veel selgub usutlusest, milliste eesmärkide nimel noored kossumehed 1990-ndate aastate alguses mängisid ning huvitaval kombel on Renteril üsna täpselt meeles, kui suur oli profina 1990-ndate keskel tema kuupalk.

Andrus, millega sa hetkel igapäevaselt tegeled?

Ehitan erinevaid saunasid. Nii Soome kui ka Türgi omi. Näiteks Rakvere Aqva Spa saunad on minu tehtud.

Basket.ee lehel on esimeseks märkeks Sinu kohta 1990/91. hooaeg, kui mängisid Tartu KK ridades meistriliigat. Aga kuidas Sa üldse korvpalli juurde jõudsid ja mis juhtus enne seda?

Koolis mängisin ka, kuid päris korvpalluri tee sai alguse nõnda, et siirdusin 1989. aastal Ülenurme Gümnaasiumi korvpalliklassi. Tahtsin minna aasta varem, aga jäin katsete ajal haigeks. Seal oli treeneriks Paavo Russak. Samal ajal käisin Tartu korvpallikoolis, kus treeneriks oli Harri Russak.

Sinu väljakujunemise iga langes täpselt väga tormilisele Eesti taasiseseisvumise ajale. Kuidas poliitikas ja ühiskonnas toimuv ühe noore korvpalluri elu toona mõjutas?

Alguses, pärast keskkooli, käisin Pukast vähemalt aasta iga päev Tartusse rongiga trenni. Lisaks oli mul probleeme tervisega. Üks hooaeg jäi tervikuna vahele, kuna mul oli sügisest kevadeni palavik. Alguses üüris Tartu klubi mulle korteri, hiljem üürisin juba ise.

Kas 1990-ndatel meistriliigas mängides mingit raha ka üldse maksti?

Maksti ikka, mäletan, et mul oli 1995. aastal profileping ja palgaks oli umbes 600 krooni. Mäletan, et 1995. aastal käisime USA-s turniiril, kus kolledžid mängijaid otsisid. Mul oli mitu pakkumist USA ülikoolidest. Ma polnud inglise keeles eriti tugev. Üks kool pakkus, et ostab mulle isegi lennupiletid, aga siis nad otsustasid loobuda. Saime sellel USA turniiril 3. koha. Mängisime Eesti eest. Olime seitsmekesi, Margo Uusen oli treener. Õnnetuseks sain samal 1995/96. hooajal raske põlvevigastuse, mis häirib mind tänaseni ja mõjutas kogu karjääri.

Kas 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses oskasite kossupoistena unistada ka, et teist võiks saada profikorvpallurid? Mis liigadesse jõudmistest siis unistati?

1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses olid taseme mõttes profid ainult Tallinna Kalevis. Aga kindlasti unistasime. Teine suur motivaator oli sõjaväekohustusest pääsemine. Kui jõudsid Kalevisse, siis oli võimalus minna Riia ASK-sse mängima.

Kui suureks eeskujuks olid 1990-ndatel mängides meie kuldse generatsiooni mehed, kes Kalevi N-Liidu viimaseks meistriks vedasid ja mõni aasta hiljem juba ka iseseisva Eesti suurde mängu viisid?

Ikka olid eeskujuks, seal oli koos palju väga erinevaid isiksusi. NBA-s meeldis mulle toona Charles Barkley, Eestist aga ei oska eeskujusid välja tuua.

-Andrus Renter enda ehitatud saunas| Foto: Erakogu

Kui tuleme tagasi palga teema juurde, siis kui mitmel hooajal Sina siin Eesti liigas päris profina mängisid?

1991-2003. Valga aastaid ma päris profina mängimiseks ei loe, kuigi käisin ka seal hommikustes trennides tihti kohal.

Kuidas üldse kohaliku liiga ja klubide professionaalsus siin koos kogu muu ühiskonna arenguga kasvas? Kas tunnetasid seda kuidagi ka omal nahal?

Liiga on muutunud igal aastal järjest professionaalsemaks. 1990-ndatel oli päris palju mängijaid, kes käisid trennis lihtsalt aega veetmas. Sellele lisandusid üsna tihti n-ö nädalalõpu üritused. Arstiabi ning soojendus on tänapäeval samuti teinud pika sammu edasi võrreldes minu ajaga.

Numbrite järgi oli Sinu edukaim hooaeg ilmselt 2000/01, mil mängisid Hotronicu ridades. Millist hooaega Sa ise tagasivaates enda parimaks pead?

Tõsi, statistiliselt oli parim Hotronicu hooaeg, kuid ise pean parimaks hooaega, kui Tartuga meistriks tulime. Statistika ei peegelda alati kogu tõde.

Keda pead kõige andekamateks korvpalluriteks, kellega Sul õnnestus ühes tiimis mängida? Ja miks just nemad?

Tanel Tein, ta oli väga talendikas mängija. Ta oleks võinud kauem välismaal püsida.

Aga kas tal jäi siis äkki midagi puudu, et kauem väljas ei püsinud?

Arvan, et Teinil jäi puudu pühendumisest. Hea näide oli, kui ta läks Moskvasse Dünamosse. Välismaalaselt oodatakse alati rohkem, lisaks arvan, et kodus pere ja sõprade lähedal on mugavam olla.

Keda Sa pead enda karjääri jooksul treeneriteks, kes Sulle kõige rohkem on suutnud anda?

Harri Russak õpetas mulle selgeks korvpalli põhitõed. Kuna olin teistest maha jäänud, tegime hulgaliselt tehnikadrille ja muud sellist. Hilisemast ajast meeldisid mulle Heino Endeni mängueelsed ja -järgsed analüüsid. Enden seletas väga põhjalikult, mis sa valesti tegid ja mis oli hästi.

Kes on Sulle Eesti liigast kõige enam meelde jäänud leegionärid ning miks nemad? Ei pea olema üksnes mängulised aspektid, võib ka olla midagi muud, ka platsivälist, mis meelde jäi.

Larry Daniels. Lisaks oli Kalevis selline mees kui Silas Mills, kes mängis “number kolme” koha peal ning kes ei viitsinud trenni teha. Samuti oli mul väike vahejuhtum ühe Kalevi tagamängijaga, kes lõi mind küünarnukiga, olles minult eelmisel rünnakul kulbi saanud.

Milliste keskmängijate vastu oli Sul karjääri jooksul kõige ebamugavam mängida ning mis tegi nende mängijate vastu tegutsemise raskeks?

Mulle ei meeldinud kunagi tegutseda füüsiliste keskmängijate ehk n-ö jõujuurikate vastu. Nad elasid sageli mul seljas ega lasknud üldse liikuda.

Lõpetasid mängijakarjääri tänaseks tegevuse lõpetanud Valga võistkonnas. Räägi palun põnevamaid memuaare Valga hooaegadest. Kui ma ei eksi, siis Sa olid üks neist, kes aitas Valgal läbi madalamate liigade ka kõrgliigasse tõusta?

See on tõsi ning enne seda sain aidata kaasa ka Rapla kõrgliigasse tõusule. Valgaga võitsime nii III kui ka II liiga. Korvpalliliit pidas sel ajal liiga laienemisplaane. Gerd Kiili korvpalliliidust helistas mulle ja ütles, et kõrgliigasse tõusmise otsus sõltub temast, sest hääled on viigis. Ütlesin, et teeme ära. Mäletan, et peksupoisteks liigas ei jäänud.

2010. aastal sai Sinust Valga meeskonna peatreener. Mis Sind sellise otsuseni viis ja kuidas seda aega meenutad?

Kui ma 2010. aastal seal alustasin, polnud Valga noortel treenimiseks ega mängimiseks isegi palle. Seega tehti klubitasandil panus vaid esindusvõistkonnale. Klubi juhtkond ei tahtnud noori arendada, kuigi seda lubati. Kuid pärast mõningaid kaotusi taheti taas vanu ja kogenumaid mängijaid juurde tuua ja nii see läks. Lõpuks läksid mul mänedžeriga suusad risti ja klubi juhtkonnaga minu mõtted ei kattunud.

-Andrus Renter Valga meeskonna peatreenerina | Foto: Siim Semiskar

Kas Te vahel vanade tegijatega saunaõhtutel nostalgitsete ka, et küll me ikka omal ajal panime? Kui jah, siis kellel kõige paremad jutud rääkida on?

Meil on küll iga viie aasta tagant kokkutulekud, kus teeme sauna ja nostalgitseme ja eks igaühel ole häid jutte rääkida.

Basket.ee andmetel oled Sa üsna aktiivselt ka seenioride tasemel kaasa löönud. Mis Sind ikka korvpalliplatsile tagasi on toonud?

Mingil hetkel keegi ütles, et pole olemas Eesti mängijat, kes oleks võitnud Eesti meistrivõistlustelt kulla kõikides vanuseklassides. See oligi motivatsiooniks ja alates 35+ vanusklassist on mul see senini õnnestunud. Lisaks olen veteranide hulgas juba saavutanud olümpiamängude ja maailmameistrivõistluste täiskomplekti: kulla, hõbeda ja pronksi. Väikeseks takistuseks on aga põlv, mis annab praegugi tugevalt tunda, kuid vaatamata sellele tahan mängida – ju see on armastus korvpalli vastu.

Kui palju Sa tänapäeval korvpalli jälgid ning mis liigadel silma peal hoiad?

Arvan, et olen tugitoolisportlaste esirinnas, jälgides sporti rallist kergejõustikuni. Eesti liigat ja Euroliigat jälgin väga palju, NBA on jälgimise mõttes tagaplaanil. Samas hoian end tulemustega korralikult kursis, hommikul ärgates esimese asjana vaatan tulemused üle.

Kui palju Sinu hinnangul on praegune korvpall Sinu ajal mängitud mänguga võrreldes muutunud? Mis kõige rohkem muutunud on ja kuidas Sulle need muutused meeldivad?

Mäng on muutunud kiiremaks ning füüsilisemaks. Minule meeldimine ei loe siinkohal midagi, mäng areneb ikka omasoodu.

Millise mulje jättis Sulle Eesti koondis EM-il Milanos ning kas keegi mängijatest üllatas Sind eriliselt? Kui jah, siis millega?

Kõik olid tublid ning võitluslikud. Mulle meeldib asjaolu, et meil on väljakul kõik positsioonid kaetud, mis loob aluse heaks tulemuseks. Samas on igaühel omad puudused, mille kallal vaeva näha.

Kuidas Sa üldse Eesti korvpalli hetkeseisu mõne lausega kokku võtaksid? Kas Sulle meeldib see, mida koduse liiga tasemel, välismaal mängivate eestlaste ja koondise esituses näed?

Mulle üldiselt meeldib, mida näen. Noored pürgivad välismaale, samas läheb ka kodus asi tasapisi paremaks. Maik-Kalev Kotsar tegi Euroliigas vägeva hooaja, samas keegi välismaal pallivatest mängijatest ei jäänud täiesti pingile. Henri Veesaar oli USA ülikoolis esimese aasta uustulnuk, aga see reeglina tähendabki vähe mänguaega.

Kes on Sinu lemmikmängijad Eesti-Läti liigas ning mille poolest nad Sulle sümpatiseerivad?

Raske küsimus, ma ei tahaks nimesid välja tuua. Kui peab kedagi esile tooma, siis olgu selleks Hugo Toom. Tal on lauapallide peale väga hea nina.

Kas Sa tagantjärele oma karjäärist ka midagi kahetsed? Kui jah, siis mida?

Tagantjärele ütlen, et oleksin pidanud 1995. aastal USA-sse jääma, kes teab, mida siis oleks võinud korda saata.

scroll to top