Nagu korvpalliväljakul on ka seda mängu kajastavas meedias omad superstaarid ning Euroopas ja eriti Balti regioonis on kindlasti üheks selliseks leedulane Donatas Urbonas. Nagu leedulastele tavaks, kasvas ka Urbonas üles, korvpall südames, ning kuna kiiresti saabus teadmine, et temast mängumeest ei tule, leidis ta teise tee tippu.
Urbonas on aastatega loonud endale vägeva kontaktidevõrgustiku, mis lubab tal tihti olla see mees, kes enamiku leedulastega seotud üleminekutest esimesena avalikustab. Järjest enam jõuab Urbonaseni ühena esimestest meediainimestest informatsiooni ka ülejäänud Euroopat puudutavate üleminekute kohta.
2016. aastal Leedu aasta parimaks spordiajakirjanikuks valitud Urbonas on varem ajakirjanikuna töötanud sellistes Leedu portaalides kui Krepšinis.net ja 15min.lt ning alates tänavuse aasta juunist toodab täiskohaga sisu BasketNews.com lehele.
Korvpall24 portaal tegi Urbonasega eksklusiivse intervjuu, kus leedulane rääkis ära loo, kuidas tärkas tema armastus korvpalli vastu ning kuidas ta jõudis spordiajakirjandusse. Loomulikult uurisime töökalt mehelt, kuidas õnnestub tal erinevad uudiskillud tihti esimesena eetrisse paisata ning kui palju tuleb selleks tööd teha.
Samuti mõtestasime lahti, kas klubid peaksid olema info jagamisel avatumad, kuna mida rohkem kuulujutte, kära ja müra korvpalli ümber on, seda kasulikum on see nii alale üldiselt kui ka konkreetsetele klubidele.
Veel uurisime kogenud korvpalliajakirjaniku käest, mida ta arvab Kaunase Žalgirise hetkeseisust, kas klubil mullu olnud rahalised raskused on tõsine probleem ning kas Leedu korvpall üldiselt on mõõnas. Loomulikult küsisime Urbonaselt ka seda, kui palju ta teab Eesti korvpalluritest.
Aga aitab sissejuhatusest ning laseme Donatas Urbonasel endal rääkida, mis mees ta on ja kuidas kõik alguse sai!
Kus ja millal sai alguse Sinu korvpallihuvi?
Alustasin oma korvpalliteekonda, kui olin ilmselt kuue- või seitsmeaastane ja see oli esimene kord, kui vaatasin Euroliigat. Tegemist oli hooajaga, kui Kaunase Žalgiris tuli Euroliiga meistriks. Väikese lapsena armusin korvpalli, kui vaatasin, kuidas 178 cm pikkune mängujuht Tyus Edney hävitas kõigi vastaste kaitse ja oli oma meeskonna liidriks. See väike mängumees pakkus mulle nii palju rõõmu korvpalli vaadates ja tõestas, et isegi lühikesed mehed saavad korvpalliväljakul suurte keskel parimad mängijad olla. Kuue- või seitsmeaastaselt oli hea aeg unistada tulevikust, kuna ka mina polnud kõige pikem poiss. Hiljem mäletan Sydney olümpiat, kui olin kaheksa-aastane. Mäletan esimest USA alagrupimängu, kusjuures elasin just USA-le kaasa. Ma ei teadnud korvpallist eriti midagi, aga niipalju küll, et on palju NBA staare ja NBA on lahe. Olin võiduhimuline ning elasin parimale meeskonnale kaasa. Kuigi alagrupis olid nad võimsad, siis poolfinaalis lahutas vaid üks vise neid turniiri suurimast sensatsioonist ja kaotusest Leedule. See oli aeg, kui mind Leedu rahvusmeeskond kõnetas ja mitte ainult Žalgiris.
Kas mingil hetkel võtsid ka ise palli kätte või tegid mõnda muud spordiala?
Mäletan, et isa pani mingil hetkel garaaži korvpallikorvi püsti ja viskasin hommikuti kell viis peale. Mul oli vanaisa, kes õpetas mind malet mängima ning mu vanemad viisid mu juba enne kooliaega maletundidesse. Olin sedavõrd hea, et tulin seitsmeaastaselt omavanuste Leedu meistriks. Mängisin küll malet kõrgel tasemel, aga korvpalli suhtes oli suurem kirg. Pool mu toast oli korvpalliajakirjadest saadud plakateid täis. Mul olid väikesed korvirõngad toas ja üks suurem garaažis. Isegi maleturniiril olles, kas siis pausi ajal või õhtul, kogunesime ja mängisime korvpalli näiteks teistest rahvustest maletajate vastu. Mõnikord võib malemäng kesta tunde ja püüdsime kiirustada, et mitte õhtul korvpallist ilma jääda. Armastus mängu vastu oli alati olemas, aga korvpalli ei hakanud ma professionaalselt mängima kasvu pärast. Kui püüdsin oma kooli meeskonda pääseda, siis öeldi mulle, et olen liiga lühike ja nad ei vaja lühikest tüüpi. Mäletan, et testimistel tegin, mida õpetaja ütles, aga siiski löögile ei saanud. Lõpuks polnud mul võimalust ja korvpall jäi hobiks.
Kuidas sai Sinu teekond meediavaldkonnas alguse?
Vaatasin derbimänge Vilniuse Rytase ja Kaunase Žalgirise vahel ja oli üks tolle hetke parim telekommentaator ja mõtlesin kogu aeg, et tahaksin olla nagu tema. Mul oli kirg kommentaatoriks saada ning alustasin 16-17 aasta vanuselt tööd artiklite kirjutamisega korvpalliportaali heaks, mis oli Leedu paremuselt teine. Mingil hetkel jäi see kommentaatoriks saamise idee tagaplaanile ja hakkasin huvituma rohkem ajakirjanduse poolest.
Kuidas sai Sinust mees, kes kuuleb ja teab esimesena sisuliselt kõike?
Saada selleks, kes olen, võttis mitu aastat. Tulen Panevežysest, mis pole korvpallilinn. Korvpalliga seega mingeid erilisi kokkupuuteid polnud, peale mõningate sõprade, kes tänaval mängimas käisid. Vilniusesse tulin ajakirjandust õppima ja hakkasin käima saalis mänge vaatamas, et teha oma esimesed intervjuud. Pidevalt mängijatega suheldes hakkaski see võrgustik kujunema. Erinevad allikad ja kogu mu võrgustik on alguse saanud just artiklite kirjutamisest. Ma ei otsinud oma lugudes sensatsiooni ja säilitasin alati mängijate suhtes austuse. Loomulikult tegin ma alguses kogenematusest vigu, liialdasin mingite asjadega ja jahtisin kohati ka liiga palju n-ö klikke. Aga mõistsin kiirelt, milliseid lugusid tahan kirjutada. Hakkasin enne pealkirjade panemist ja avaldamist panema ennast teise inimese saabastesse. Kuidas mina ennast tema olukorras seda artiklit lugedes tunneksin? Tahtsin enda ja teiste vastu aus olla. Ühel hetkel hakkasid mängijad märkama, et käin väga paljudel mängudel nii Kaunases kui ka teistes Leedu linnades. Olin väga aktiivne, kirjutasin artikleid ja tegin videoid. Minuga hakati üha enam suhtlema ning distants minu ja mängijate vahel üha vähenes. Kui sul on eri allikad ja kuuled erinevaid jutte, siis ega ma kõike ei avalda, mida kuulen.
Milline näeb praegu välja Sinu tüüpiline tööpäev?
Praegu ärkan varakult, aga alustan tööga kella üheksast. Enne joon kohvi, teen märkmeid, käin jooksmas, teen väikese trenni. Kõige varem lõpeb töö kell kuus õhtul. Mõnikord lähen magama, telefon käes, sest korvpalliinimestega on, mida rääkida. Alati midagi toimub. See töö kujuneb su elustiiliks, sest mingit ajagraafikut pole. On nii palju rääkida ja nii palju kogu aeg toimub. Nädalavahetustel pole vaba päevagi, kuna olen ühenduses teiste korvpalliinimestega. Mõnikord hommikuti mõtlen läbi ideed, mida päeval tegema hakkan, millele pean keskenduma ja räägin oma allikatega. Püüan organiseerida intervjuusid ja podcast‘e. Hooaja jooksul reisin päris palju. Enne hooaega samuti, aga mitte ainult Žalgirisest sõltuvalt, vaid ka teiste Euroliiga klubide teekondi saab jälgitud, et otsida, kust saab kõige põnevamad lood. Üks reis kahe nädala jooksul on tavaline rutiin. Žalgirise puhul on juba kolm aastat nii, et iga Euroliiga meeskonna kohaletuleku puhul oleme ka ise kohal. Töötan küll suuremas ettevõttes, aga pigem vabakutselisena.
Kuidas selline elutempo isiklikule elule mõjub?
Olen õnnelik, et mul on nii tore abikaasa, sest ta tolereerib mu elustiili ja kirge selle vastu. Samuti reisimisi ja erinevaid õhtuseid telefonikõnesid ning igasuguseid sõnumite saatmisi. Ta kurdab vaid läbi huumori.
Millised on peamised väljakutsed Sinu töö juures?
Leedus pole mängijad ja treenerid eriti nõus informatsiooni jagama. Eelistatakse, et ametlik info avaldatakse kõigepealt ja seepärast oodatakse viimse hetkeni. Seetõttu on keeruline, kuna tuleb uurida mitmetelt allikatelt ja saada mitmeid kinnitusi. Mõnikord võib info ka veel valeks osutuda. Tuleb varuda palju kannatust. Tuleb allikatega ka lihtsalt pidevalt ühenduses olla, sest muidu ainult informatsiooni küsides võid muutuda tüütuks.
Kuivõrd sagedased on need olukorrad, kus viimasel sekundil jääb mõni üleminek katki ja valmis kirjutatud lugu läheb prügikasti?
Seda ikka juhtub, isegi sellel suvel. Oli kaks juhtumist Rytase ja Žalgirise puhul, kus tehing oli peaaegu tehtud. Olin juba avaldamas, et mängija X liitub Žalgirisega ja mängija Y Rytasega, aga viimasel hetkel hakkas hulle asju juhtuma. Kas siis mingid inimesed klubist panid veto peale. Isegi viimasel minutil, kui paberid olid juba peaaegu allkirjastatud. Või mängija otsustas viimasel hetkel liituda mõne teise meeskonnaga ja tehing kukkus kokku. See viimane on tegelikult üpris tavaline.
Jääb mulje, et Baltikumis jagatakse klubide poolt infot märksa vähem kui mõnes teises regioonis?
Kreekas ja Hispaanias on rohkem kuulujutte. Võib-olla on mentaalne pool seal teistsugune, inimesed on avatumad ja jutukamad ning samas on seal ka rohkem kõrgetasemelisi klubisid. Meie regioonis on mõned inimesed väga konservatiivsed ja kui informatsioon lekib, siis on suur probleem. Mõnikord informatsiooni lekkimine võib isegi tehingu nurjata, kui mõni teine klubi sekkub ja teeb omapoolse pakkumise. Aga on hea, kui mõni nimi kerkib jutus esile, sest selle üle saab arutada. Korvpallile tervikuna on hea, kui on rohkem informatsiooni, mida jagada. See pakub jälgijatele huvi ja inimesed klubides peaksid olema rohkem avatumad, sest informatsiooni jagamises pole midagi halba. Erandeid on, aga üldplaanis võiks see nii olla.
Viimasel ajal on hakanud levima kuuldused, et teatud seltskond soovib Žalgirise kõrvale uue ja vähemalt sama võimsa klubi luua. Kuivõrd reaalne see on?
Kahjuks ei näe seda lähimate aastate jooksul juhtumas. Kõigil meeskondadel on mingil määral finantsiliselt keerulised ajad. Ainus stsenaarium, mis võiks aidata, oleks Žalgirise põhja kukkumine, sest hetkel pole ühtegi teist organisatsiooni Leedus, mis nii kiirelt kasvaks kui Žalgiris. On jutte, et Leedus on investor, kes teeb ülemaailmselt edukat äri ja tahab Vilniusesse uut meeskonda luua ning projekt algaks 2022. või 2023. aastast. Mängima hakkaksid nad Siemens Arenal, mis on nüüd Avia Solutions Group Arena. See firma opereerib lennukite ja muude õhusõidukitega. Ainus lootus ongi, et see mees toob palju raha ja investoreid mitte ainult Leedust, vaid ka rahvusvaheliselt. Tähtis oleks, et käärid Žalgirise ja teiste meeskondade vahel poleks nii suured. Rytasel ja Klaipeda Neptunasel pole parimad ajad käsil. Igatseme rivaliteeti Žalgirise ja mõne teise Leedu klubi vahel, aga ei tundu, et seda lähitulevikus näha saaks.
Eelmisel hooajal ringlesid jutud Žalgirise rahalistest raskustest. Kuivõrd tõsised need olid või kas need avaldavad ka tänavusele hooajale mõju?
Žalgirisel pole tegelikult rahalisi raskusi. Juba viimastel aastatel pole seda võrreldes varasemaga olnud. Nad peavad kohustustest kinni ja kui ongi mingeid tagasilööke olnud, siis need on kestnud maksimaalselt paar kuud. Loomulikult pole hea, kui meeskond play-off‘ist välja kukub, aga samal ajal on raske öelda, kuidas see täpselt mõjutas, sest Žalgirise Arena oli ka pealtvaatajatele suletud. Tavaliselt tühjad tribüünid mõjutavad mängu ja loodetavasti uuel hooajal on peaaegu täismaja igal mängul kohal.
Kuidas sa hindad tänavust Žalgirise koosseisu? Paberil tundub see võrreldes lõppenud hooajaga äkki isegi tugevam (küsimus on küsitud ja vastus antud enne Euroliiga mängude algust – toim.)?
Vara öelda, kas on parem. Mõned küsimärgid on. Näiteks, kuidas Emmanuel Mudiay Euroopa väljakutel kohaneb ja kas ta suudab olla efektiivne liider Euroliigas. Janis Strelnieksil on olnud vigastusi. Ei saa olema lihtne, palju muudatusi on toimunud. Kui eelmise hooaja eel peatreener Šarunas Jasikevicius läks ära, nagu ka mitmed mängijad, siis tuumik Thomas Walkupi, Marius Grigonise ja Paulius Jankunase näol jäi alles. See aitas uue peatreeneri Martin Schilleri jaoks kõike lihtsamaks teha. Kuna nüüd on kõik eeldatavad liidrid uued, siis saab olema huvitav jälgida, kuidas ta selle olukorraga toime tuleb. Kui eelmisel hooajal oli Žalgirise eelarve umbes kümme miljonit eurot, siis nüüd on see 6,8 miljonit eurot. Koroonaviiruse olukorra tõttu on veidi alla seitsme miljoni euro suurune eelarve minu hinnangul päris hea.
Räägime Leedu rahvuskoondisest. Viimaste sündmuste najal võiks väita, et olukord meenutab kriisi või vähemalt selle alget. Milles Sinu arvates suurimad probleemid peituvad?
Jah, oleme hetkel veidi kriisis. Meie koondise tulemused lähevad aastast aastasse kehvemaks. Peale Jasikeviciuse pole uusi peatreenereid peale tulemas. Meie klubide tase on languses. Ühtlasi näib, et kogu Leedu korvpallitase on veidi langemas. Koondis vajab muudatusi ja head peatreenerit. Asi pole selles, et keegi ei tahaks Leedu koondist juhendada, aga Leedus on hetkel vaid üks väga hea treener ja selleks on Jasikevicius. Kardan, et peale Rytase noore treeneri Giedrius Žibenase pole kolmes peamises rahvusvahelises sarjas – Euroliigas, EuroCupis ja FIBA Meistrite liigas – teisi leedu treenereid. Selles on probleem, et uusi treenereid pole peale tulemas. Jasikeviciust praegu koondise juurde ei saa, sest ta on Barcelonaga seotud. Me ei ootaks samas ka imet, et ta riskiks töökohaga Barcelonas ja hakkaks Leedu koondist selle kõrvalt juhendama. Tekiks liiga suur surve ja kuluks väga palju aega. Sa ei suuda kahe tähtsa töökohaga toime tulla. Samuti otsime uusi tähtmängijaid. Lootused olid Marius Grigonise peal, aga ta lõpetas sellisel tasemel mängimise, nagu ta viimased poolteist aastat tegi. Võib-olla Rokas Jokubaitis kerkib esile. Peame lahendama ka Jonas Valanciunase ja Domantas Sabonise olukorra. Nad on mõlemad suurepärased mängijad, aga pole kindel, kas saame endale lubada seda, et nad mõlemad korraga oleksid väljakul. Selline valik piirab meie mängujoonist. Kokkuvõttes on see kõik komplekt probleemidest ning loodame, et uue treeneriga leiame lahendused.
Kas jutud, et keegi kohalikest treeneritest ei soovi rahvuskoondist juhendada on pigem meedia mull või on sel tõepõhi all?
Selguse huvides, siis asi pole selles, et see meeskond pole piisavalt hea Jasikeviciuse jaoks, vaid selleks pole lihtsalt aega. Temagi peab suvel puhkama. Ta annab endast kõik klubi jaoks, mille fänn ta ühtlasi on. Euroliiga ja koondiseaknad kattuvad ning tal poleks ka võimalik mõlemat teha. Töö Barcelonas algab augusti keskel ja hooaeg lõpeb Hispaanias juuni lõpus. Sealt edasi oleks Leedu koondise juures vaja olla kõige sisukama stsenaariumi kohaselt septembri keskpaigani. Füüsiliselt on võimatu need kaks kohta võtta, aga siin pole mingit pistmist sellega, et meeskond pole tema jaoks piisavalt hea. Enamik Leedu treenereid tahaks koondise peatreenerid olla, kuid nad ei pruugi piisavalt head olla.
Toimetaja vahemärkus: Septembri keskel tuli Leedust uudis, et koondise tüüri võtab peatreenerina üle Kazys Maksvytis, kellel paljude koondislastega noortekoondiste päevilt jagada väga edukaid ühiseid mälestusi.
Minnes otsapidi Euroliiga juurde, siis millised on Sinu hinnangul tänavused suurimad üleminekud Euroliigas?
Üleminekutest rääkides, siis Vasilije Micici Anadolu Efesisse jäämine oli nende jaoks suur võit (Micicile ihus hammast ka NBA klubi Oklahoma City Thunder – toim.). Üldse oma põhituumiku säilitamine teeb Anadolu Efesist üleminekutesuve ühe suurima võitja. Kevin Pangose lahkumine Peterburi Zeniidist oli suure kaaluga ja ta võib Moskva CSKA-ga liituda, kui NBA-st lepingut ei saa (praeguseks on selge, et Pangos on NBA klubi Cleveland Cavaliersiga käed löönud – toim.). Esikümnesse paneksin veel Nicolo Melli liitumise Milano Olimpiaga, Pierria Henry (Istanbuli Fenerbahce’sse), Emmanuel Mudiay, Shabazz Napieri (Peterburi Zeniiti), Donatas Motiejunase (AS Monacosse) ja Wade Baldwin IV (Baskoniasse).
Kui palju oled Sa kursis Eesti parimate noormängijatega? Kerr Kriisa, Henri Veesaar, Sander Raieste, Henri Drell.
Ma ei oska siin väga palju kaasa rääkida, sest kõrgel tasemel korvpallureid Eestist väga pole. Sander Raieste ja Henri Veesaar vastavalt Baskonia ning Madridi Reali eest palju mänguaega esindusmeeskonnas ei saanud. Jälgisin küll seda, kuidas Kerr Kriisa mängis ja mäletan Leedu kaotust Eesti koondise vastu (2020. aasta suvel Tallinnas peetud mängu võitis Eesti 92:85 – toim.). Mitmed ajakirjanikud püüdsid veenda, et see mäng ei tähendanud mitte midagi, aga see on ikkagi protsessi üks osa. See kaotus sillutas tee suurematele kaotustele, mistõttu oli meil keeruline EM-kvalifikatsioonis ja olümpia valikturniiril. Kaotus Eestile oli justkui pusletükk, mis polnud Leedu korvpallile hea. See andis signaali, et midagi on valesti. Alustades sellest, kuidas mängida püüdsime, milline oli treenerite töö ja kõik muu kaasnev. Olümpiale me ei saanud ja peaaegu kaotasime EM-kvalifikatsioonis Taanile, mis oleks meid finaalturniirilt eemale jätnud ja mis oleks olnud katastroof.
Millist tulevikku hindad Sa Kerr Kriisale? Kui kõrgele ta tiivad võiksid kanda?
Kriisa puhul ma usun, et temast saab liider. Ta on enesekindel ja veel noor mängija, kes saab oma füüsist NCAA-s paremaks treenida. Ta on tugev isiksus ja see on väga tähtis. Temas on liidriomadused olemas. Žalgirise noortemeeskondades kõik teised mängijad kuulasid teda. Loodetavasti teeb ta kõvasti tööd edasi ja ei kaldu õigelt teelt kõrvale. Treenerid, kes temaga koostööd tegid, uskusid temasse. Ta on Eesti korvpallile väga hea mängija.
Kui Kerri mäletad ja tead, siis küllap pole ka Siim-Sander Vene Sulle tundmatu?
Ärge Siim-Sander Venet alahinnake. Ta on pooleldi kui leedukas ja räägib leedu keelt. Mäletame teda väga hästi nii Kaunases olles kui ka üldiselt. Ta on suurepärane tüüp. Endistele Žalgirise mängijatele ta väga meeldib ja on meie riiki alati teretulnud.


