Selles BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna leegionäre puudutava artikliseeria osas oleme jõudnud viieaastase perioodi algusesse, kus meeskonna peatreeneriks oli Alar Varrak ning mille jooksul võideti neli Eesti meistritiitlit, kaks karikat, saavutati Balti liigas pronks ning VTB Ühisliigas jõuti parimal juhul üheksandale kohale. Selles artiklis käsitleme hooaegasid 2012/13 ja 2013/14, kus meeskonnaga liitusid näiteks sellised nimekad mängumehed nagu Frank Elegar ja Vlad Moldoveanu.
Hooajal 2012/13 kuulus meeskonda kuus välismängijat, kui jätkasid Armands Škele ja Bamba Fall ning lisandusid neil ameeriklast. Osaleti kolmes liigas – Eesti meistriliiga võideti, Balti liigas saadi ajalooline kolmas koht, mis jäigi meeskonna ainsaks medaliks selles sarjas, ning VTB Ühisliigas jäädi oma alagrupis kolme võidu ja viieteist kaotusega kümne meeskonna seas viimaseks. Korra alistati Donetski klubi Ukrainast ning kahel korral poolakate Turow. Siiski tuleb tunnistada, et meeskonna konkurentsivõime paranes jätkuvalt, suuri “pakke” suudeti vältida (suurimad allajäämised olid 18-punktised – toim.) ning nappe kaotusi kogunes päris hulganisti. Peatreenerist rääkides alustati hooaega küll Aivar Kuusmaa juhendamisel, kuid juba novembris asus tema asemel meeskonda pikemaks perioodiks juhtima Alar Varrak.
Kui Bamba Fallist kirjutasime juba ka eelmises osas, siis toona 22-aastasena Kalev/Cramo hingekirja kuulunud Toomas Raadik pakkus meile seekordse osa algatuseks veel väikese sissevaate Bamba maailma. “Bambaga veetsin ma koos kõige enam aega, kuna elasime suhteliselt lähestikku. Ta oli see mees, kes tegelikult oli rahulik, aga alati unustas midagi ära või juhtus temaga midagi kummalist. Eesti ilm näiteks ei morjendanud teda kunagi. Oli väljas +20 või -20 kraadi, siis tuli see mees ikka plätudega trenni. Jõuludel oli meil õhtusöök vanalinnas, väljas oli -4 kraadi ja sadas lörtsi. Bamba tuli välja endale omaselt ehk särgiväel. Kuna söögikohale väga lähedale polnud võimalust parkida, siis Bamba jalutas 10 minutit mööda vanalinna särgiväel. Temaga on neid lugusid muidugi veel omajagu,” naeris Raadik.

Uutest välismängijatest alustaks ehk mitmeks hooajaks meeskonda jäänud ning kohaliku publiku suureks lemmikuks saanud Frank Elegarist. Oma esimesel hooajal tõi 208 cm pikkune keskmängija kohalikus liigas keskmiselt 9,4 punkti ja 8,6 lauapalli ning Ühisliigas 8,3 punkti ja 6,3 lauapalli. Võistkonda jäi mees kaheks ja pooleks hooajaks ning numbrid läksid iga aastaga paremaks. Näiteks hooajal 2014/15 kogus ta Ühisliigas 14,9 punkti ja 11,3 lauapalli. Seega ei maksa imestada, kui tema vastu tekkis suur huvi ka rikkamatel klubidel ning ta keset hooaega üle osteti. Nimelt 2015. aasta veebruari lõpus lahkus ta Itaalia tippklubisse Milano Emporio Armani. Seal viskas ta kohalikus liigas 5,9 punkti ja võttis 4,5 lauapalli. Samuti osales ta tol aastal ka kuues Euroliiga mängus, kus keskmiseks jäid 2,3 punkti ja 3,5 lauapalli.
Väga tugevates liigades on Elegar mänginud ka järgmistel hooaegadel – Türgi meistriliigaklubides TED Kolejliler, Afyon ja Bursa Tofas, Ühisliigas Jenissei ja Lokomotiv Kubani ridades ning samuti Hispaania ja Itaalia meistriliigas, kus klubideks olid Malaga Unicaja, Reggio Emilia ning lõppenud hooajal GeVi Napoli. Statistiliselt jäi parimaks hooaeg Jenisseis, kus keskmiseks olid 13,4 punkti ja 9,2 lauapalli, kuid korralikke numbreid on ta näidanud enamikul oma hooaegadest. Hooajal 2021/22 esindas Elegar Napoli klubi kuuel korral ning keskmiseks jäi 11 punkti ja 7,3 lauapalli mängu kohta. Kokkuvõttes võib öelda, et kindlasti on Elegar üks neid mängijaid, kes on teinud kõige tugevama karjääri pärast Kalev/Cramost lahkumist. Võimalik, et ta on isegi selles arvestuses parim.
“Frank jääb kindlasti meelde, väga muhe tiimimees oli,” kommenteeris Korvpall24 portaalile toona poole hooaja pealt Kalevisse tulnud Indrek Kajupank. “Tundus, et talle läksid korda eestlaste tegemised ja ta tundis siinse elu vastu huvi. Frank oli alati võistkonnaüritustel kohal. Trenni ta võib-olla kõige intensiivsemalt alati ei teinud, aga see-eest võistlusmängudes, eriti suuremates liigades, näitas oma atleetlikkust ja soovis silma jääda. Kui Youtube’is otsida, kuidas Kevin Durant mängib ässadega kuskil pargis ja 60 punkti viskab, siis sellest videost võib leida ka Frank Elegari.”
Toomas Raadik lisas: “Frank Elegar oli loomu poolest pigem rahulikum. Kui (hiljem jutuks tulev) Ty Abbott rohkem rääkis, siis Frank pigem kuulas. Meenub vana-aasta õhtu, mille veetsime USA stiilis ja kohal olid kõik välismaalased pluss mina. Õhtu jooksul sai väga huvitavat räppmuusikat kuulatud.”
Üks värvikamaid kujusid sellel hooajal oli ka ameeriklasest mängujuht Keith McLeod, kes liitus meeskonnaga oktoobris. 188 cm pikkune mängumees oli teinud täiesti arvestatava karjääri ka NBA-s, kus kuulus neljal hooajal nelja eri klubisse – Minnesota, Utah, Indiana ja Golden State. Sealjuures hooajal 2004/05 kuulus ta 47 mängus Utah Jazzi algrivistusse ning kogus tol hooajal keskmiselt 7,8 punkti ja 4,5 korvisöötu. Ka Kalev/Cramosse tuli ta suure hooga ning viskas debüütmängus Turowi vastu 25 punkti ning tabas viimasel sekundil võidukorvi. Paraku tema ülejäänud hooaeg oli paljudele, eelkõige arvestades mängija tausta, suuremat sorti pettumuseks. Ühisliigas jäi keskmiseks 9,7 punkti ja 2,4 korvisöötu ning kohalikus liigas kõigest 7,3 punkti ja 2,6 söötu. Pärast Kalevist lahkumist tegi mees veel ühe hooaja, kui kuulus Rootsi meistriliigaklubi Lulea koosseisu, kus viskas 15,4 punkti ja andis 4 korvisöötu mängus.
“McLeod oli vaikne ja pigem hoidis alati omaette. Polnud justkui parim kohaneja. Tegi omad asjad ära ja kadus jälle ära. Trennides ja mängudes muutus mõnikord emotsionaalseks ja päris mitu korda oli trennis olukordi, kus välismaalased olid tema algatusel omavahel kaklema minemas kas siis vilistamata jäetud vea või millegi muu pärast,” meenutas Toomas Raadik.
Kajupank lisas: “Tema kohta ei oskagi midagi öelda. Ta oli siin justkui nagu vastu tahtmist komandeeringusse saadetud. See on minu arvamus. Olin temaga ainult pool hooaega koos ja sellest ajast mul muud mälupilti temast pole peale selle, et ta käitus kevadel play-off‘is ebasportlikult ja erilise muuga hakkama ei saanud.”

Üsna korraliku tasemega oli 205 cm pikkune suure ääre positsioonil mänginud Gary Wilkinson. Tema arvele jäi Ühisliigas keskmiselt 9,4 punkti ja 3,6 lauapalli, kuid Eesti meistriliigas lausa 16 punkti ning 5,6 lauapalli. Euroopasse ta aga pidama ei jäänud, jätkates oma karjääri liigades, kus ta oli mänginud ka hooaegadel enne Eestisse tulekut. Wilkinson esindas kahe aasta jooksul Puerto Rico klubisid Indios de Mayaguez ja Bayamon ning Austraalia liigas mängivat New Zealanders Breakersit. Mõlemas liigas näitas ta igati korralikku statistikat, näiteks Austraalia liigas kogus 15,4 punkti ja 6,6 lauapalli.
“Gary puhul oli kõige meeldejäävam võib-olla see, et ta pühapäeviti käis trennis ülikonnaga. Põhjus oli selles, et oli kirikupäev ja temagi tegi oma kirikutiiru ära. Sünnipäevaks tõi ta trenni roosasid muffineid. Ta oli nimetatud kapteniks, aga mäletan, et pärast viimast mängu ta hooaja lõpukoosviibimisele ei tulnud, mis näitas tema suhtumist üldisesse võistkonna keemiat puutuvatesse asjadesse,” meenutas Kajupank.
“Wilkinsoni kohta meenub esimesena, kuidas ta mängis VTB Ühisliiga mängus umbes 30 minutit ja pärast kohtumist pidi naisega restorani minema. Teised läksid pärast mängujärgset koosolekut ilusti pesema, aga tema pani teksad jalga, pusa peale ja sammus restorani poole. Meie tiimis oli ta ainuke süvausklik, mormoon, ja tema olemus ning hoiakud olid kohe teistsugused,” lausus Raadik.
Viskajaks toodi tol hooajal meeskonda otse ülikoolipingist 192 cm pikkune Ty Abbott. Kalev/Cramosse jäi ta kaheks hooajaks ning oma esimesel aastal tõi tagamees Ühisliigas 5,8 punkti ja 1,6 lauapalli ning Eesti liigas 8,3 punkti ja 2,6 lauapalli. Järgmisel hooajal, millest ka kohe siin juttu teeme, suutis ta oma näitajaid kõvasti parandada ning näiteks Ühisliigas viskas 15,6 punkti ja võttis 3,1 lauapalli. Edasi liikus ta Türgi meistriliigaklubisse Eskisehir Basket, kus tema statistika jäi tagasihoidlikuks, kõigest 2,5 punkti mängu kohta. Seejärel veetis ta hooaja Itaalia Serie B klubides Lux Chieti ja Nutribullet Treviso, kus näitas väga häid numbreid, Chietis lausa 18,6 punkti mängus. Siis veel üks hooaeg Euroopas, Kreeka meistrisarjaklubis Doxa Lefkadas (keskmiselt 6,8 punkti) ning karjääri viimane aasta möödus G-liiga klubis Delaware Blue Coats (6,2 punkti).
“Ty Abbott oli lõbus ja riietusruumis meeldis talle olla tähelepanu keskpunktis. Ta tegi pidevalt nalju ja ise naeris igasugu asjade üle. Tema oli üks nendest meestest, kes pärast trenni jäi tihti lisaks tegema. Ühtegi erilist lugu temaga ei meenugi,” meenutas Toomas Raadik. Indrek Kajupank lisas: “Ty oli mees, kes mõni päev pakatas energiast ja mingi hetk oli suhtlusele justkui blokeeritud. Üldiselt oli väga muhe vana. Praegu liigub ta minu meelest NBA tiimide taustajõudude seas. Mäletan, kui võitsime Tallinnas Kaasani Unicsit, siis oli ta väga pettunud, et ma sain tema mänguminutid sellises heas võidumängus endale. Ta oli hea viskega ja võis hullu panna, mis trennides tegi minu jaoks tema katmise alati keeruliseks.”
Eesti mängijatest kuulusid 2012/13. hooajal Kalev/Cramo koosseisu Rait Keerles, Gert Dorbek, Tanel Sokk, Gregor Arbet, Kristo Mangelsoo, Toomas Raadik, Indrek Kajupank ja Martin Dorbek.

Hooaeg 2013/2014 paistab klubi ajaloos kindlasti silma selle poolest, et märkimisväärne hulk välismängijaid jäi meeskonda pidama – Frank Elegar, Ty Abbott, Bamba Fall ning novembri lõpuni ka Armands Škele. Eesti meistriliigas võideti neljas järjestikune meistritiitel. VTB Ühisliigas hooaeg pigem ebaõnnestus, kui koguti võit vähem kui aasta varem ning jäädi oma alagrupis 2 võidu ja 16 kaotusega kindlalt viimaseks. Lisaks osaleti aga ka Eurocupi sarjas, kus läks veidi paremini: kümnest mängust suudeti võita kolm ning tulla kuueses alagrupis viiendale kohale, edestades Makedoonia klubi MZT Aerodrom. Alagruppi kuulusid veel Kaasani Unics, Riia VEF, Maccabi Haifa Iisraelist ning Banvit Türgist, ehk igati väärikas seltskond. Esimesed viis mängu küll kaotati, kuid paremini läks turniiri teises pooles, kus suudeti võita lisaks makedoonlastele ka Türgi ja Iisraeli klubisid. Lõunanaabritele jäime küll paraku mõlemas mängus alla.
Välismängijatest lisandus heal tasemel Rumeenia mängumees, 207 cm pikkune ja “number nelja” kohal mängiv Vlad Moldoveanu. Ühisliigas viskas ta keskmiselt 13,2 punkti ja võttis 5 lauapalli ning kohalikus liigas 13,7 punkti ja 6,5 lauapalli. Ka mehe edasine karjäär on olnud igati soliidne. Järgmised kaks hooaega veetis ta Poola klubides PGA Turow ja Zielona Gora. Ühisliigastki tuttavas Zielona Goras jäid tema keskmisteks 8,9 punkti ja 4,1 lauapalli. Järgneval neljal hooajal mängis ta vaheldumisi oma koduriigi tippklubis Cluj Napoca ning Türgi ja Kreeka meistriliigades (klubideks Buyukcekmece ja Ifaistos Limnou). Kõikjal on ta saanud ka korralikult mänguaega ning visanud sõltuvalt hooajast 7 kuni 16 punkti mängus. Kaks viimast hooaega on ta aga veetnud Rumeenia klubis CSO Voluntari, kusjuures lõppenud hooajal kogus tänaseks 34-aastaseks saanud mees 12,4 punkti ja 6,1 lauapalli. Samuti on ta olnud Rumeenia koondise põhitegijate hulgas, kogudes näiteks 2017. aasta EM-finaalturniiril keskmiselt 14,5 punkti ja 7,3 lauapalli.
“Vladi mäletan juba U18 EM-turniirilt Rumeeniast. Me mängisime finaalis just tema ja Rumeenia koondise vastu. Vlad valiti turniiri MVP-ks ja meie saime hõbeda. Minu jaoks tundus ta üks parajalt ülbe ja enesekindel mängija. Kui ta pärast Kalevisse tuli, siis minu ootused ja reaalsus ei klappinud. Saabus mõnus tiimimees, kes elas korvpalli nimel ja teeb seda tänini. Väga sõbralik ja kaasamõtlev inimene. Üdini detailidesse laskuv korvpallur, kellel olid eesmärgid alati kõige kõrgemad. Ta sai kõigiga hästi läbi ja vastupidi, aga minu jaoks oli imelik, et ta lasi Rumeeniast oma auto siia tuua,” meenutas Indrek Kajupank kunagist meeskonnakaaslast väga hea sõnaga.
Toona 32-aastasena pool hooaega Kalevis kaasa löönud Kristjan Makke meenutas: “Vlad oli väga professionaalne mängumees. Ta pani suurt rõhku toitumisele ja taastumisele. Pärast mängu, kui teised käisid poest läbi või võtsid kiirtoitu, siis temal oli bussis alati kodust kaasa võetud söök karbis. Nii-öelda rämpstoitu ma teda kunagi söömas ei näinudki. Samuti kasutas ta palju massaažirulle ja venituskumme taastumiseks ning vastavate harjutuste tegemiseks. Jõusaalis tegi ta pigem omi asju ja (Priit) Lehismetsa kava väga ei järginud. Kui praegu teda Facebookis jälgida, siis tundub, et ta teeb kogu aeg kõvasti trenni. Siis seda muljet polnud ja pigem tundus, et sellised pingutust nõudvad harjutused talle ei meeldinud.”

Mängujuhi kohal katsetati kahte ameeriklast. Hooaja alguses oli meeskonnas 180 cm pikkune ja tollal kõigest 24-aastane Devin Gibson, kellel siiski seljataga kaks hooaega Saksamaa Bundesligas Frankfurti Skylinersis. Päris oodatud tasemel mees ta polnud, kui Ühisliigas kogus Gibson keskmiselt 5,8 punkti, 2,9 lauapalli ja 2,4 korvisöötu, kohalikus liigas olid vastavad näitajad 7,7 punkti, 3,4 lauapalli ja 3,3 söötu. Mehe karjäär jätkus veel aastani 2016, kui ta kuulus Belgia meistriliigaklubi Kangoeroes’i ja Saksamaa Pro A tiimi Rasta Vechta koosseisu. Paremini läks Belgias, kus ta kogus hooajal 2014/15 keskmiselt 13,4 punkti, 3,9 lauapalli ja 4,7 söötu mängu kohta.
Kristjan Makke sõnas: “Devin läks hooaja lõpus ära ja teda väga ei mäletagi. Trennis viskevõistlusi tehes oli tal millegipärast puukäe staatus külge poogitud, kuigi minu mäletamist mööda ta nii kehv viskaja polnud ja pidevalt viimaste hulka ei jäänud. Devin polnud mingil põhjusel peatreener Alar Varraku silmis heas nimekirjas. Varrak arvas, et ta pole just kõige teravam pliiats. Nagu ütlesin, siis teda ma väga hästi ei mäleta, aga mulle ei meenu, et ta oleks eriti isetsenud või väga lollusi teinud. Võib-olla oli (Varraku arvamuse) põhjus kusagil enne minu liitumist.”
Indrek Kajupank meenutas Gibsonit kui ameeriklase kohta pigem varju hoidnud mängumeest, kes millegi erilisega silma ja mällu ei jäänud: “Devin oli vaikne ja rahulik. Püsis rohkem tagataustal, kui tavaliselt ameeriklased armastavad olla. Minu hinnangul tal siin hästi ei sujunud, kuigi mingid mängud tegi ka korralikud.”
Gibsoni asemel toodi meeskonda suurte kogemustega 186 cm pikkune combo-guard Curtis Millage, kes oli meie publikule juba tuttav hooajast Riia VEF-i ridades, aga kellel seljataga ka kogemus näiteks Prantsusmaa, Horvaatia, Ukraina, Türgi ja Saksamaa meistriliigadest. Kalev/Cramos kogus ta Ühisliigas 8,9 punkti, 2,4 lauapalli ja 2,1 söötu mängus, samasse suurusjärku jäid numbrid ka kohalikus liigas. Kuigi Kalev/Cramoga liitudes oli mees juba pea 33-aastane, siis jätkus ta karjäär veel kolmel hooajal, kus ta kuulus Rumeenia tiimi Cluj Napoca ning Poola meistriliigaklubidesse Ostrow Wielkopolski ja AZS Koszalin. Parimat statistikat näitas ta esimesena nimetatud Poola klubis, kus hooajal 2015/16 jäid keskmiseks 16,6 punkti, 5 lauapalli ja 3,2 korvisöötu mängus.
“Curtis oli väga muhe nii inimese kui ka mängijana. Mäletan, et olid olukorrad, kus mingitel võistkonna ühistel õhtusöökidel, kui kõik olid oma toidud kätte saanud ja söömist alustanud, küsis ta Bambalt teatud viivitusega, et ega see tegevus ta usuga vastuollu ei lähe. Nimelt on mõlemad mehed moslemid ja Bamba seapraad sellega kokku ei sobinud. Poleks Curtist olnud, oleks Bambale ilmselt seapraad väga meeldima hakanud,” on Kajupangal just sellised kulinaarsed seigad siiani meeles.
“Curtis tuli poole hooaja pealt koos minuga. Kui Lätis mängides jättis ta sellise ülbe ja raske iseloomuga mängija mulje, siis tegelikult oli ta võistkonnakaaslastega väga avatud ja sõbralik. Olin temaga ühel Venemaa reisil samas toas ja tal oli palju väga huvitavaid lugusid oma karjäärist rääkida. Eriti nendest aegadest, kui ta Venemaal mängimas oli käinud,” jättis enne Kalev/Cramot juba ka Riia VEF-i ja Donetskiga VTB Ühisliigat mänginud tagamees Kristjan Makkele positiivse mulje.
Seeria järgmises osas vaatame otsa hooaegadele 2014/15, kus meeskonnaga liitusid Scott Machado ning Ronalds Freimanis, ja 2015/16, kus saime tuttavaks selliste meestega nagu Mario Delaš ja Josh Boone.
Eesti mängijatest kuulusid 2013/14. hooajal Kalev/Cramo koosseisu Gregor Arbet, Rain Veideman, Kristjan Kitsing, Toomas Raadik, Tanel Sokk, Indrek Kajupank, Kristjan Makke ja Kristo Mangelsoo.
Artikli autorid: Tarmo Treimann ja Siim Semiskar




