Close

INTERVJUU | Oliver Kullamäe – esimene Kullamäe USA ülikoolis: eks mul väike uhkustamise koht teiste ees kindlasti on!

-Oliver Kullamäe | Foto: fiba.basketball

Juba varakult Saksamaale Ulmis asuvasse korvpalliakadeemiasse siirdunud Oliver Kullamäe on nüüd neli aastat hiljem 18-aastasena jõudnud USA üliõpilasliigasse NCAA, kui valmistub 1. divisjonis mängiva San Jose State’iga oma debüüthooajaks. Korvpall24.ee tegi 191 cm pikkuse tagamängijaga intervjuu augusti lõpus, et rääkida nii Saksamaalt lahkumise põhjustest, mullusest hooajast SoCal akadeemias kui ka senisest ettevalmistusest San Jose State’i meeskonnaga.

Pärast kolme aastat Saksamaal, kus Kullamäe sai ühel aastal kaasa mängida ka Saksamaa tugevuselt kolmandas liigas, siirdus meie ekskoondislase Gert Kullamäe poeg ja praeguse koondise liidri Kristian Kullamäe noorem vend USA-sse SoCali-nimelisse akadeemiasse, et mängida ennast kolledžite jaoks pildile.

Muuhulgas saame intervjuust teada, mis on olnud peamised erinevused Ulmi akadeemia ja USA erinevate taseme tiimide treeningutes, läbi milliste keerdkäikude ja otsustusprotsesside ta praegusesse hetke jõudnud on ning kui hea tundega Kullamäe NCAA-s oma uustulnuka hooajale vastu läheb. Kullamäe avaldab ka oma hullumeelse päevakava, mis algab siis, kui tavalised inimesed mugavalt voodis alles teist külge keeravad.

Oliver, alustame natuke kaugemalt ehk möödunud hooaegadest. Eelmise hooaja mängisid sa USA-s Lõuna-California korvpalliakadeemias SoCal Academy. Räägi palun sellest aastast: kuidas läks ja mis sul seal toimus?

Esiteks, võrreldes Saksamaaga, kus ma varem olin, oli SoCalis kõvasti erinevusi – kogu see süsteem oli tegelikult täiesti teistsugune. Hooaja eel olid meil näiteks neljatunnised trennid ja sellele lisandus kool, nii et koormus oli kindlasti kõvasti suurem kui see, millega olin Saksamaal harjunud. Selles suhtes oli see uus kogemus kuid jäin oma aastaga üsna rahule. Sain kõvasti trenni teha ja mängida ning lõpuks valisin välja ka endale sobiva ülikooli.

Millises liigas või sarjas te SoCalis mängisite?

Eelmisel aastal me otseses liigas ei mänginudki. USA keskkoolisüsteemis toimuvad erinevad showcase-turniirid ja näidismängud, millel osalesime.

Kuna rõhk oli korvpallil ja trennid kestsid näiteks neli tundi päevas, siis kuidas sa õppimisega toime tulid?

Meie ameeriklastel oli õppimine veebikooli vahendusel. Koolimajas kohapeal käisime ainult mina ja üks teine kutt Aafrikast. Tavalised päevad nägid välja sellised, et kool hakkas kell 8.30 ning lõppes 12.30. Hooaja alguses kestsid trennid kella ühest kella viieni. Selles suhtes polnud midagi liiga hullu.

USA-s mängides on meie ülikoolikorvpallurid tihti rääkinud, et seal pannakse Euroopaga võrreldes rohkem rõhku üldfüüsilisele ettevalmistusele ja jõusaalile. Kuidas sinu akadeemias sellega oli?

Tegelikult meil organiseeritud võistkonna jõusaalitrenne ei olnudki. Kui tahtsin jõudu teha, pidin sellest treenerile märku andma ja siis käisime koos saalis.

Kas see on keskkooli tasemel tavaline, et kang võetakse kätte alles ülikoolis?

Ma ei teagi, see oleneb arvatavasti koolist. Näiteks mu sõber Kaur Kennerth Tomann oli samal ajal New Yorgis ja tema tegi seal küll korrapäraselt jõusaali. See sõltub konkreetsest kohast.

Milline oli trennide ülesehitus? Kas põhirõhk oli individuaalsete oskuste arendamisel või meeskondlikul tegutsemisel?

Meil oli veel eraldi hommikune trenn kell 10.00–11.00, mis keskendus individuaalsetele oskustele. Kell 13.00 algas puhtalt võistkonnatrenn. Seal oli umbes neli-viis abitreenerit kohal. Trenni alguses tegime kella 14.20-ni ilma peatreenerita gruppides erinevate korvide all kõiksugu harjutusi ja liikumisi. Seda nimetati pre-practice practice (trennieelne trenn – toim.). Kell 14.30 algas peatreeneriga päris trenn, mis oli täielikult meeskondlik – harjutasime näiteks kaitse- ja taktikaasju.

Kas selle akadeemia põhiülesanne ongi aidata mängijad järgmisele tasemele ehk ülikooli?

Jah, peatreener Julius von Hanzlik on selles osas maailmas üks paremaid, ma arvan. Viimase viie aasta jooksul on sellest koolist jõudnud NCAA esimese divisjoni tasemele üle 70 mängija. Meil oli kaks võistkonda: post-grad (n-ö keskkooli ja ülikooli vaheline tiim – toim.) ning national team (keskkooli tiim – toim.), kus mängisin mina. Kokku oli meid umbes 19–20 mängijat ning neist umbes 16–17 jõudis NCAA 1. divisjoni tasemele – meie keskkoolitiimist kõik üheksa poissi ja post-grad tiimist veel kuus-seitse mängijat.

Tulles korraks tagasi Saksamaa aja juurde, siis miks sa Orange Academy’s ei jätkanud ja otsustasid liikuda USA-sse? Kas see oli varakult teada või muutsid suunda tegevuse käigus?

Ma jõudsin seal kaks aastat ära teha, aga pärast U18 koondisesuve, kui mängisin aasta vanematega ja tegin heade esitustega suve, teadsin kindlalt, et tahan mängida USA ülikoolis. Hakkasin postitama oma videolõike Twitterisse ja sealt tekkiski huvi USA keskkoolide poolelt. Tahtsin tegelikult minna juba tol suvel, aga kuna mul oli Saksamaal veel aasta lepingut järel, pidin 3-aastasest lepingust viimase aasta ka seal ära olema. Viimasel aastal ma Pro B tasemel mängides rahule ei jäänud – kas polnud treeneriga head klappi või miski muu läks valesti, aga see ei läinud nii, nagu oleks võinud.

Kas Saksamaal löödi sulle natuke käega, sest teati, et lähed nagunii ära?

Võimalik. 2024/25 hooaja ettevalmistusel ehk septembris käisin ühe Euroopa poiste koondvõistkonnaga, kus oli mängijaid Kaunase Žalgirisest ja Hispaania akadeemiatest, USA-s turniiril nimega Avalanche Classic. Seal olid kohal USA tipptulevikulootused nagu näiteks Boozeri-kaksikud (endise NBA staari Carlos Boozeri pojad Cameron ja Cayden – toim.), AJ Dybantsa (2026. aasta NBA drafti 1. valik – toim.) ja näiteks ka LeBron Jamesi poeg Bryce. Tahtsin seal väga mängida ja läksingi. Võib-olla näitas see ka Saksamaa klubile, et ma ei taha seal nii väga olla, sest nad ei tahtnud mind esialgu sinna turniirile lasta.

Kas sotsiaalmeedia on tänapäeval hea enesereklaami koht, kui on soov ookeani taha pääseda?

Minu puhul see nii toimis. SoCali akadeemia treener kirjutaski mulle otse Twitterisse ja küsis, kas mul oleks huvi mängida USA keskkoolikorvpalli. Sealt see alguse sai.

Kuidas erines mängustiil Saksamaa ja USA keskkooli vahel?

USA-s mängitakse kõvasti kiiremini. Meie akadeemia mängumudel oli ehitatud Nebraska ja Alabama järgi ülikoolitiimide: väga kiire mäng, palju guard to guard ja ghost-screen katteid, väljakul alati neli tagamängijat ja üks pikk. Mängustiil oli Saksamaaga võrreldes täiesti teistsugune.

Oled noorele eale vaatamata juba palju maailmas ringi liikunud. Kes aitab sul otsuseid teha, kas agentuur või üks niiditõmbaja kodust?

Kodust saab alati nõu küsida, aga karjääriotsused teen mina koos oma agendi Martins Berzinsiga Future Sports Group agentuurist. Kui ütlesin, et tahan minna USA keskkooli, siis kodust mingit keeldu ei tulnud. Lõplikud otsused jäävad ikkagi minu kanda.

Elu-olu mõttes on Saksamaa ja USA mõlemad heaoluriigid, kuid vist üsna erinevad. Kumb sulle rohkem sobib, kas oled pigem Euroopa või USA inimene?

Saksamaal elasin Ulmis, kus on umbes 100 000 elanikku, USA-s San Jose’s või Los Angeleses on miljoneid inimesi. Aga minu jaoks pole tegelikult suurt vahet, sest teen ikka oma asja: käin korvpallisaalis ja klassiruumis õppimas. Väljas ma väga ei käi, olen selleks liiga noor veel. Seega selline üldine elukeskkond mind otseselt ei mõjuta.

-Oliver Kullamäe | Foto: Erakogu

Hiljuti käisid kaks USA tippülikooli Leedus Žalgirisega mängimas ja leedukad imestasid, kui suur taustajõudude armee nendega kaasas liigub. Ulmi akadeemia on Euroopa mõistes tipptasemel, kuid kuidas erinevad taustajõud ja infrastruktuur Euroopas ja USA-s?

Saksamaal oli meil meeskonna juures poolteist abitreenerit, peatreener ja füsioterapeut, kes oli ühtlasi ka üldfüüsilise treener. San Jose State’is on meil aga viis abitreenerit, peatreener, kolm jõusaalitreenerit ja füsioterapeut. Lisaks veel umbes 9–10 üliõpilasest n-ö mänedžeri, kes tiimi aitavad. Personal on siin kordades suurem.

Kui paljud ülikoolid sinu vastu huvi tundsid ja kui palju oli reaalseid pakkumisi, mille vahel valisid?

Huvi tundjaid oli rohkem, aga reaalseid ametlikke pakkumisi oli kolm. Lõpuks osutus valituks San Jose State.

Mis olid peamised põhjused San Jose State’i kasuks otsustamisel?

Kõik kokku: finantsiline pool, mängustiil ja see, kuidas treenerid minusse suhtusid ning mida nad minust teadsid.

San Jose State pole ajalooliselt NCAA finaalturniirile ehk March Madness’ile väga tihti jõudnud. Milliste ambitsioonidega uue hooaja koosseis kokku pandi?

Kooli eesmärk on jõuda March Madness’ile. Sel aastal on meeskonnal olnud arvatavasti rohkem ressursse kui kunagi varem, et hea tiim kokku panna. Olen siin olnud umbes kolm-neli nädalat ja arvan, et meil on hea võimalus olemas.

Milline mees on peatreener Tim Miles inimese ja treenerina?

Mul on temaga praegu väga hea klapp. Tal on headest ülikoolidest nagu Nebraska ja North Dakota State tohutult kogemusi. Eelmisel aastal neil nii hästi ei läinud, kui oleks tahtnud, aga inimesena on ta väga sõbralik, suhtub kõigisse hästi ja on rahuliku meelelaadiga – karjumas pole ma teda veel kuulnud. Käisime Costa Ricas hooajaeelsel turneel, kus mängisime kaks mängu. Minu kogemus treeneriga oli väga positiivne: ta usaldas mind, kuigi olin enne seda teinud vaid kaks trenni, ning teadis mu tugevusi ja kuidas mind kasutada.

Kas peatreeneriga on olnud juttu sinu rollist uuel hooajal? Kas sind võetakse puhta mängujuhi või n-ö combo guard‘ina?

Kui tegin otsuse siia tulla, ütles treener, et ta näeb mind meeskonna ainsa puhta mängujuhina. Sellist tüüpi mängijat nagu mina neil rohkem polegi, ülejäänud on pigem viskavad tagamehed. Ta ütles, et kui hoian kaitses asjad korras, on kõik võimalik. Otsest garantiid ja minutite lubadust pole mulle antud, aga roll on selge.

Minuteid ei luba ilmselt kunagi otseselt keegi, aga eeldatavasti sind ainult pingile istuma ei võetud?

Loodame nii. Costa Ricas oli meil palju vigastusi ja vaid kümme mängijat rivis, mis mind natuke aitas, sest treener pidi mind väljakule panema. Praegu on vaade hooajale igatahes positiivne.

-Oliver Kullamäe meeskonnakaaslastega tiimikeemiat ehitamas | Foto: San Jose State University Men’s Basketball Facebook

Tiimi kodulehel on välismängijatest kirjas lisaks sulle prantslane, alžeerlane, lõunasudaanlane ja paar kanadalast. Kuidas tiimikeemia on ja kas liidrid on juba välja kujunemas?

Meil on viis esmakursuslast ehk freshman‘i ning ülejäänud on kas viimase aasta üliõpilased ehk senior‘id või üksikud kolmanda aasta mängijad. Vanusevahe on suur: vanim mängija on 26-aastane ja mina olen noorim ehk 18-aastane. Mingit leeridesse jagunemist pole tekkinud ja võistkonnakeemia on praegu väga hea.

Päris mängude alguseni on veel aega. Mis faasis ettevalmistus praegu on?

Hooaja alguseni on umbes kaks kuud. Pärast Costa Rica turneed oli nädal aega pausi ning nüüd oleme teinud umbes kaheksa-üheksa trenni. Rünnakupoolt oleme võtnud minimaalselt, pigem pannakse praegu suurt rõhku kaitsele ja kaitsedrillidele. Ma vist umbes viimases neljas trennis polegi üheski mängulises olukorras kordagi peale visanud (Muigab.).

Kuidas erineb trennide arv ja pikkus nädalas akadeemia ajast?

Ülikoolis kehtivad ranged NCAA reeglid selle kohta, kui palju tohib nädalas või kuus trenni teha. Keskkoolis seda pole. Minu päev näeb praegu välja selline: kell 6.00–7.00 on vabatahtlik individuaaltrenn. Seal käib tavaliselt lisaks minule 4–5 poissi. Kell 7.00–8.00 on jõusaal ning 8.30–10.00 võistkonnatrenn. Ehk siis kella kümneks hommikul on kohustuslik korvpalliosa tehtud ja pärast seda algavad tunnid.

Mis kell sellise rütmiga peab magama minema, et hommikul värske olla?

Äratus on mul tavaliselt kell 5.25. Magama lähen iga päev kell 21.00–21.30. Selleks ajaks on päevast juba nii suur väsimus peal, et uinumisega probleeme pole.

Õpingud on juba alanud. Kas praegu võtad üldaineid või on eriala valitud?

Hetkel võtan ainult üldaineid. Mõtted liiguvad, aga kindlat erialavalikut pole ma veel teinud.

Kas algaval hooajal on võimalust minna väljakul vastamisi ka mõne teise eestlasega?

Minu teada mitte. Mängin paari eelmisel aastal akadeemias olnud võistkonnakaaslase vastu, aga eestlasi samas konverentsis ega ajakavas praegu paigas olevates tiimides pole.

Kas Eesti korvpall on USA-s tuntumaks saanud, näiteks Henri Veesaare või Stefan Vaaksi tegemiste tõttu?

Pigem teatakse konkreetseid nimesid: kui ütled neile Veesaar või Vaaks, siis nad teavad neid mängijaid, aga seost Eestiga ei osata kohe luua.

Aastakümnete eest oli USA-s Euroopa korvpallurite suhtes teatud umbusk, kuid nüüd on NBA parimad tihti eurooplased. Kas see suhtumine on muutunud ka keskkooli ja ülikooli tasemel?

See oleneb natuke inimesest endast, kõik ei jaga täpselt sama arvamust, aga arvan, et teatavat suhtumise muutust on ikka tunda.

Oled Kullamäede korvpallidünastias esimene, kes on läinud USA ülikoolisüsteemi. Kas see on isa või vennaga eraldi teemaks tulnud?

Otseselt pole tulnud. Ajad muutusid – kui vend oli minuvanune, polnud veel näiteks NIL-reegleid (mängijate võimalust teenida oma nime ja mainega otsest rahalist tulu – toim.) ja süsteem oli teine. Kuid eks mul väike uhkustamise koht ja midagi ainulaadset teiste ees kindlasti on!

scroll to top