Close

INTERVJUU | Jorgen Rikberg Viimsist lahkumisest, TalTechi plussidest ning 3×3 korvpalli võludest

-Jorgen Rikberg | Foto: KK Viimsi Facebook

Viimastel aastatel Optibet Eesti-Läti liigas üheks paremaks eestlasest skooritegijaks olnud 24-aastane ja 190 cm pikkune tagamängija Jorgen Rikberg astub algaval hooajal sammu edasi, kui ta lahkub oma kasvatajaklubist Viimsist ning asub nii õppima kui korvpalli mängima TalTechi ülikoolis.

Üle-eelmisel hooajal keskmiselt 15,8 punkti, 2,5 lauapalli ja 2,8 resultatiivse sööduga Eesti-Läti liigas skooritegijate edetabelis parimaks eestlaseks olnud Rikbergi eelmise hooaja keskmised näitajad olid 14 punkti, 2,1 lauapalli ja 1,9 korvisöötu.

Augusti esimestel päevadel Korvpall24.ee portaalile intervjuu andnud Rikberg rääkis, miks oli just nüüd tema jaoks aeg küps, et Viimsist lahkuda, kuidas kasvatajaklubis tema otsus vastu võeti, millega just TalTech suutis ta enda juurde meelitada ning kas tal on ambitsiooni ka ühel hetkel välismaa korvpalliväljakutele murda.

Jorgen, hakkame kohe sellest pihta, et otsustasid sel suvel oma kasvatajaklubist Viimsist lahkuda. Millest just nüüd selline otsus?

Eks ole seal erinevates rollides juba pikalt oldud ja oli mõistlik pärast lõppenud hooaega edasi liikuda, et panna ennast uues kohas proovile ja anda Viimsis järgmistele võimalust. Oli vaja astuda samm edasi, et areneda nii mängija kui inimesena.

Sinu järgmise sammu osas on tegelikult spekuleeritud juba paar aastat. Kui lähedal sa varem Viimsist lahkumisele oled olnud?

Eks neid variante on varemgi olnud, aga erinevate asjade kokkusattumisel seda üleminekut varem ei juhtunud. Nüüd tundus olevat aga õige ja tore hetk end uues kohas proovile panna.

Aga päris sellist tõsist äramineku mõtet või mõne pakkumise üle kaalumist sul varem ei olnud?

Eks ikka mõtlesin, ei saa salata. Aga kindlasti mängis aasta varem rolli play-off‘is saadud vigastus, millest kogu suve taastusin. Sellises olukorras oli hea uuesti Viimsis nii-öelda jalad jälle alla saada ja seal jätkata.

Mitu aastat sa Viimsi süsteemis kokku olid ja mis hetked sulle endale kõige eredamalt meelde jäävad, nii meistriliiga tasemel kui ka noorena enne seda?

Läksin Viimsisse teises klassis, seega olin seal kokku umbes 16 aastat. Kogu oma senise karjääri. On nii häid võite saadud kui ka valusaid kaotusi. Noorteklassides meil just finaalid eriti ei õnnestunud, aga suutsime nii teise liiga kui esiliiga ära võita. Kõige eredamalt on meeles Eesti-Läti liigas saavutatud teine koht. Ma arvan, et seda kollektiivi ja meeskonda, mis meil esimesel meistriliiga aastal oli, on raske üle trumbata. See medal on ka kõige suurema väärtusega, sest siin ajapikku olen hakanud aru saama, et sellist saavutust lihtne korrata pole.

Kui keeruline sul Viimsist lahkuda oli? Kas treener Valdo Lipsule ja klubijuhile Tanel Einastele oli raske oma otsust teatavaks teha?

Eluliselt on see muidugi suur muutus – kodust välja suurde pealinna minek. Nüüd tuleb suures osas ka kooliellu sisse elada. Eks ta on raske, aga peab hakkama saama. Viimsi poolelt oldi ikkagi väga mõistvad ja eks nad tegelikult ka ootasid, et ma teeksin sammu edasi. Kui neile otsusest teada andsin, sain head ja positiivset tagasisidet. Mingit vägisi kinnihoidmist nende poolt ei olnud.

Miks valisid just TalTechi? Millega nad sind enda juurde meelitasid?

Pole saladus, et suur tähtsus oli just sellel ülikooli poolel. Teame ju kõik, et kossukarjäär kogu elu kesta ei saa, ning vaikselt tuleb ennast argieluks valmis seada ja kõrgkoolist kraad kätte saada. Siis on järgmises eluetapis märksa lihtsam. Koos korvpalliga need õpingud ära teha on suurepärane võimalus.

Kas teised Eesti klubid koputasid ka uksele või jäi TalTech ainsaks?

Kuna see protsess käis üsna kiirelt, ei jõudnud nad vist jaole. TalTech tegutses kärmelt ja eks nad olid siin aastate jooksul ka aru saanud, et mul on suur tahtmine õppida. Eks nad seetõttu tulid ja koputasid.

Mida sa ülikooli õppima lähed?

Kooli osas on asjad alles selgumas. Ühel erialal olen sees, aga vaatan, kuidas see kujuneb. Aga laiemast valdkonnast pakub mulle praegu kõige suuremat huvi majandus.

Kui minna korvpallivõistkonna juurde, siis millises rollis peatreener Alar Varrak sind meeskonnas näeb?

Ikka nagu minu mängustiil viimastel aastatel on olnud – olla korvile orienteeritud ja tekitada teravust. Kuna see minu kõige tugevam külg on, siis seda mult oodatakse ja loodetakse. Nii tekitan ka teistele ruumi ja võimalusi juurde.

Viimasel kahel aastal olid sa Viimsis üks peamisi rünnakuliidreid, TalTechi tiim on tõenäoliselt veidi sügavam. Palli ja vastutust tuleb rohkem jagada. Oled sa valmis selleks, et sinu isiklikud statistilised numbrid võivad langeda?

Muidugi olen. Seal on paras ports ka vanemaid mängijaid ja tuleb kindlasti nendega arvestada. Aga enda mängu ei tohi päris ära kaotada, nahhaalsus peab jääma ja pean proovima ikkagi oma asja edasi ajada. Võrreldes Viimsi aastatega eks mu mäng rohkem meeskondlikuks ilmselt läheb. Aga saame näha.

On sul väike ootusärevus ka sees? Liigud enda jaoks väga turvalisest keskkonnast, kus korralikud mänguminutid olid põhimõtteliselt kindlustatud, uude keskkonda, kus tuleb end uuesti tõestama hakata.

Arvan, et see on elu loomulik osa. Kui jääda liiga pikaks ajaks mugavustsooni, võib asi kokku kukkuda. Ma väga ootan seda uut katsumust. TalTechis juba trennidega alustati, mina teen praegu veel 3×3 koondisega trenni, aga järgmisel nädalal peaksin juba klubiga liituma. Saab olema väga põnev!

Millistes mängulistes elementides sa ise algaval hooajal uues keskkonnas ja uue treeneri käe all edasi tahaksid areneda?

Mängulugemine võiks ja peaks palju paremaks minema – mängulised otsused ja sõprade leidmine väljakul. Ja ka taktikaliselt tahaks sammu edasi teha, kuna n-ö kavaldamist saab olema rohkem ning mul tuleb kiirelt aru saada, kuidas peatreener neid asju ajab.

Kui palju sa pead taktikaliselt ümber harjuma ehk kui erinevad treenerid Lips ja Varrak sinu hetketeadmise kohaselt on?

Viimsis sai rünnakul rohkem ise otsustada, aga kaitses olid süsteemid väga paigas. Varrak on ju ka ise öelnud, et tema puhul on sellist kavaldamist veidi enam.

Oliver Metsalu ja Jaan Puidet on sul 3×3 koondisest tuttavad. Kas TalTechis on veel selliseid meeskonnakaaslasi, kellega oled varem tihedamalt läbi käinud?

Viimsi aegadest on mul seal endiseid meeskonnakaaslasi mitmeid. Taavi Jurkatamm näiteks või siis Siim-Markus Post ja Oliver Suurorg. Saabki varsti juba pool võistkonda kokku, kellega varem olen koos mänginud. Sellega on kõik hästi.

Kas väikeses Eestis on üldse võimalik minna uude meeskonda nii, et eesolevaid Eesti poisse ei tunne?

Ei usu jah. Eesti on nii väike ja klubisid pole palju – kõik teavad korvpalliringkondades kõiki.

Kuidas sa vaatad sellele, et TalTech läheb uuele hooajale (ja ka edaspidi) vastu ainult eestlastega? On see sulle pigem pluss, et ei pea enam leegionäridega maid jagama, või on see mingil määral miinus?

Eestlaste poolt vaadatuna on see kindlasti pluss, et antakse oma poistele mänguaega. Selles plaanis on see väga hea ettevõtmine, et vaid oma kuttidega proovitakse suurt asja teha.

Viimsis vist on läinud välismängijatega üldiselt hästi ja mingeid kurioosseid lugusid sul nendest rääkida pole?

Kurioosseid lugusid tõesti ei ole. Nii platsiväliselt kui ka platsil olid Viimsi välismängijad ikkagi väga normaalsed ja head inimesed, mingeid probleeme nendega ei olnud.

Mis sa arvad, kuidas sul ülikooliõpingute ja korvpallimängimise ühildamine sujuma hakkab?

Eks välisreiside ja koolist puudumistega tuleb kindlasti kuidagi hakkama saada ning hakata heaks aja planeerijaks. Kui õppejõududega läbi rääkida, siis kindlasti saan kõik tehtud, kasvõi mingid asjad ennetähtaegselt või siis veidi hiljem. Kui ise tubli olla ja pingutada, siis peaks hakkama saama.

Kas TalTechis on räägitud ka sellest, et kossumeestele antakse õpingutes veidi hõlpu või tuleb täisprogramm iseseisvalt ära teha?

Koolis antakse täitsa sportlaskoht, et saab poole programmi kaupa teha – 15 ainepunkti semestris. See on kindlasti tehtav ehk siis kooli poolt on koormus veidi väiksem või õigemini veidi pikema aja peale jaotatud.

Millised on su isiklikud tulevikuplaanid? Kas sul on ambitsioon korvpallurina ühel hetkel ka välismaale mängima pääseda?

Ikka on. Kui on õige aeg ja õige koht, siis on kindlasti tahtmine proovida. Aga eks enne tuleb TalTechis asjad paika saada ja head hooajad teha. Siis saab vaadata, kuhu võimalik on jõuda. Samal ajal tuleb kooliasju ka kõrvalt muidugi edasi teha.

On sinu vastu seni välismaalt mingit huvi üles näidatud ja kui lähedal sa piiri taha siirdumisele oled olnud?

Üle-eelmisel hooajal, kui me Tartuga veerandfinaale madistasime, siis natuke küsiti ja uuriti. Aga kuna olin siis vigastatud, ei tahetud minuga riski võtta ja jäin Viimsisse.

Mis liigadest need kompamised olid?

Belgia ja Hollandi liigast helistati ja küsiti midagi, aga sinnapaika see jäi.

Aga agent on sul olemas, kes sind nendes asjades esindab?

Jah, agent on olemas.

-Jorgen Rikberg | Foto: KK Viimsi Facebook

Lõpetuseks räägime 3×3 korvpallist. Kindlustasite koha EM-finaalturniiril, mis peaks toimuma 11.–13. septembril. Mida see 3×3 formaat ja koondiseprogramm sulle korvpallurina annab?

3×3 korvpall on minu mängustiilile sobivam. Mäng käib kiiresti ja tuleb palju otsuseid vastu võtta. Kuna vaid kolm mängijat on väljakul, siis plats on suurem ja seal on rohkem ruumi. See on südamelähedaseks saanud, et suvel saab veidi teist formaati mängida. See annab mulle kindlasti väga palju juurde ja on heaks vahelduseks.

Lätlaste tipud mängivad 3×3 korvpalli profina ja on väga edukad. Kui Eestis selline võimalus tekiks, kas sa annaksid käe 3×3 korvpallile või jääksid saalikorvpalli juurde?

Ma arvan, et kui Eestis oleks võimalik enda profitiim kokku panna, siis annaksin sellele kindlasti võimaluse. Seal on reisimist päris palju – oleme sel suvel käinud väga ägedates ja ilusates kohtades, kuhu ilmselt ise niisama puhkusereisile ei satuks.

Kui oluline on nii sinu kui Eesti korvpalli jaoks laiemalt see, et EM-ile peale pääsesite?

 Arvan, et see oli väga suur saavutus, et me sinna saime, kuna see maailm on liikunud sinna, et paljudel riikidel on mitmeid profisatse. See, et meie suvel kokku tuleme ja üritame paari kuuga midagi välja võluda, teeb EM-ile pääsu suureks saavutuseks. Minu enda jaoks ka on esimesele EM-ile Eestit esindama minek suur au. Eesti pole EM-ile eriti palju jõudnud, kuna tase on tänapäeval väga kõva.

Mis eesmärgiga te EM-ile peale lähete?

Otseselt nii kaugele me veel ei mõtle. Paneme praegu tugevaid trenne otsa ja võtame nädalhaaval.

Kuidas sul see suvi graafiku mõttes välja näeb? Millal sa täpselt TalTechi treeningutega liitud – kas teed vahepeal saali ja 3×3 paralleelselt (intervjuu on tehtud 3. augustil – toim.)?

Selle nädala teeme veel puhtalt 3×3. Järgmisel nädalal liitume juba mõneks päevaks 5×5 trennidega ja samal nädalal mängime ka viimase Tallinn Openi etapi ära. Pärast seda oleme puhtalt kaks nädalat TalTechiga 5×5 peal ja siis uuesti kaks nädalat 3×3 režiimil kuni EM-i lõpuni. Selline on hetkel plaan.

Kui palju see 3×3 ettevalmistus saalikorvpalli ettevalmistust sööb? Vahepeal tuleb ju ka 5×5 asja ajada, kust palgaraha tuleb.

Kuna 3×3 koondises on nii TalTechi mängijaid kui ka organisatsioonist inimesi kaasatud, ollakse mõistvad. TalTechis tahetakse ka, et saaksime EM-ilt hea tulemuse. Kui ikka on vaja, siis lastakse need 3×3 perioodid ilusti ära teha.

Et pärast TalTechi trenni, kui Alar Varrak koju läheb, saate teie veel ühe 3×3 trenni otsa teha?

Õnneks nii hulluks pole asja veel aetud. Teeme ikka mõistlikult (Muigab.).

scroll to top