Tänavuse korvpallihooaja lõpus andis oma karjääri lõpetamisest teada pikaaegne Eesti korvpallikoondise kolmesesnaiper Kristjan Kitsing, kes tõmbas joone alla 18 aastat kestnud kõrgliigakarjäärile. 35-aastase Kitsingu sõnul on tal soov karjäärivahetus finantsmaailma just praegu ära teha, et mitte seda liiga hilja peale jätta.
Korvpall24.ee portaal tegi Kitsinguga pika intervjuu suve hakul, et vaadata mehe pikale karjäärile tagasi ning meenutada kõige meeldejäävamaid aastaid ja hetki. Karjääri jooksul kodukamaral Tartu Ülikooli, BC Kalev/Cramo, Pärnu Sadama ja TalTechi särgis pallinud Kitsing sai kogemuse ka eksootilisest Argentina liigast ning lisaks veel Taanist ja Leedust. Üks väga hea pakkumine Euroopa kõige tugevamast liigast jäi mehel aga vastu võtmata ning see on jäänud talle kripeldama.
Koondisesärgis 91 mängu kirja saanud Kitsing rääkis usutluses oma karjääri algusaastatest, hindas Pärnu ja TalTechi aastate olulisust oma teekonnal ning avaldas ka selle, kas plaanib harrastajana edasi korvpalliväljakutel ringi joosta või vaatab hoopis mõne muu spordiala suunas. Lisaks uurisime, kuidas temast karjääri jooksul üldse kolmesesnaiper sai ning mis teema tegelikult nende arvukate “kolm + üks” olukordadega oli.
Kristjan, miks otsustasid just nüüd oma profikarjäärile joone alla tõmmata? Mis olid need põhilised argumendid?
Põhiline argument oli sisetunne, mis ütles, et praegu oleks õige aeg. Vanus on sealmaal, et soov oleks minna pärisellu ning 35 on selline vanus, mis võimaldab mujal ka karjääri teha. 40-selt oleks see juba oluliselt keerulisem minu hinnangul. Ja eks füüsiliselt ka, mis seal salata, jalg enam nii kiire pole. Pea küll veel lõikab, aga kui keha järele ei tule, siis on raske.
Kui ma õigesti arvutasin, siis Sul tuli kõrgliiga tasemel kokku 18 hooaega. Kas hooajal 2008/09, kui Sa Tartu eest esmakordselt kõrgliigas väljakule said, uskusid, et püsid sellel vankril lõpuks tervelt 18 aastat?
Tollel hetkel uskusin küll, jah. Aga eks neid kahtlusi ja kõhklusi on karjääri jooksul olnud paar korda.
Too mõni näide, mis need kõige kriitilisemad hetked olid, kus karjääri jätkamise üle järele mõtlesid?
No esimene oli 2015. aasta suvel, kui ma Kalev/Cramoga lõpetasin just hooaja. Ma polnud oma olukorraga rahul ja mõtlesin, mis nüüd edasi teha. Ma polnud rahul sellega, kuhu välja olin jõudnud ja edasised väljavaated tundusid ka pigem pessimistlikud. Siis võtsin vastu otsuse minna õppima ja mängima TTÜ-sse, et anda korvpallile viimane võimalus. See oli minu esimene risttee, kus tuli teha otsus. Tagantjärele see õigustas ennast, kuna sealt hakkasid asjad veerema. Teine selline hetk oli pärast Tartu viimast hooaega, kus ma mõtlesin ka, kas lõpetada või mida teha. Jällegi oli TalTech päästerõngas, kuhu sai minna õppima ja topeltkarjääri tegema.

Kas Sul on plaan edasi kuskil madalamates liigades oma lõbuks mängida või on Sinu jaoks ketsid varnas ja kõik?
Hetkel ei ole plaanis. Soov oleks teha midagi muud – tennist, ujumist, padelit. Pigem tahaks täiesti teistsugust keskkonda.
Kuidas Sa kehaliselt sellest korvpallurikarjäärist välja tulid? Kuidas Sul põlved ja puusad on, kas tulevikus ootavad mingid lõikused, operatsioonid või liigeste vahetused ees või pääsesid kergemalt?
Pigem ütleksin, et pääsesid kergemalt, aga mind paneb muretsema küünarnuki olukord. Ühel lõikusel ma sellega käisin, aga mulle tundub, et võib-olla mingi hetk peaks sellega midagi ette võtma, kuna päris korras asi pole. Aga põlved ja “ahhilkad” hooaja sees ikka tegid valu, aga see ei tundu midagi väga püsivat, erinevalt siis küünarnukist.
Kas see küünarnukk on sellel käel, millega Sa reketit hakkad hoidma oma edasises padelikarjääris?
Just, just nii, sama küünarnukk, jah!
Sa oled Eesti klubidest mänginud kõige rohkem Kalev/Cramos ja Tartus, järgmisena vist TalTechis ja ühe hooaja Pärnus. Milline Eesti sats Sulle kõige südamelähedasemaks sai, kui üldse saab nii küsida?
Igal klubil oli oma roll karjääris. Tartuga ma alustasin teekonda, Kalev oli tundmatus kohas vette hüppamine ja šokk. Tulin Tallinnasse, ei teadnud siin tänavanimesid ega midagi. Pärnu oli õlekõrs seetõttu, et käisin eelnevalt kaitseväes ja minul oli sealt välja tulemine päris raske. Ma ei tea, kuidas teistel on olnud, aga minul oli kaitseväest taastumine pigem keeruline. See oli hea, et Pärnu variant tuli. TalTechis sain teha topeltkarjääri ja sellel on omamoodi võlud. Iga sats on mulle jätnud oma jälje ja toetanud seda “üritust”. Ma ei saa ühte konkreetset isegi välja tuua.
Aga kuidas praegu on, oled Sa tallinlane või tartlane või kelleks Sa ennast hetkel pead?
Elan Tallinna külje all, et päris tallinlane ma pole. Aga põhiliselt ikka Tallinn, jah.
Kui Sa meenutad oma karjääri algust, siis kas mäletad üldse, millal hakkasid ise uskuma, et Sinust saab profikorvpallur?
Kohe alguses ikka. Mul otseselt mingit NBA unistust polnud kunagi, pigem tahtsin Euroopa kõrgematesse liigadesse pääseda. Tööd hakkasin kohe tegema. Mingil hetkel tuli küll tunne, et päris nii asjad ei lähe ja tekkisid kõhklused. Kokkuvõttes võib vist ikka öelda, et midagi ikkagi välja tuli ja võib rahule jääda.
Sa said Kalev/Cramos üsna karjääri varajases staadiumis juba VTB liigas sellise karastuse, et nägid väga lähedalt, milline on Euroopa korvpalli päris tiputase. Kui palju see juurde andis?
See andis päris palju juurde. Nende ässadega seal mürada noore kutina, see oli ikka hindamatu kogemus. Mingil hetkel oli meil väga palju vigastatud mehi ja muud mured sinna otsa ning siis mind visati seal päris korralikult vette. Ühtpidi oli šokk ja ärevus, aga teistpidi oli äge tunne seal mütata.

On Sul mingeid eredaid mälestusi ka noore nagana seal mõne sellise mehe vastu mängimisest, keda varem olid ainult telekast näinud?
Neid oli nii palju seal, terve liiga oli täis (Naerab.). Ühtegi eredamat ei oskagi praegu välja tuua. Meeskondlikult kindlasti Moskva CSKA ja teised sellised. Seal oli juba saali astudes tunda, et on hoopis teine maailm.
Andis see Sulle pigem innustust või hoopis hirmutas natuke? Mainisid, et seal esimese Kalev/Cramo perioodi lõpus tekkisid väikesed kõhklused ja kahtlused…
Kõhklused olid pigem pärast seda Pärnu aastat. Siis tekkisid kõhklused. Aga ei olnud hirmutav see VTB tase, pigem oli innustav, et kuhu üldse püüelda annab. Ma nägin ja sain seda taset tunda päris lähedalt ja ehedalt.
Sul jäi lõpuks kirja kolm välismaa kogemust: lühike sutsakas Argentinas, siis Bakken Bears Taanis ja lõpuks leedulaste Vilniuse Rytas. Kas oleksid tahtnud rohkem piiri taga mängida? Kas Sul oli reaalselt võimalusi, millele sa ise ära ütlesid?
Oleksin tahtnud küll. Oli võimalusi, millele ise ütlesin ära, aga oli ka võimalusele, millele pandi käsi ette.
Ei lastud siis mõnest Eesti klubist poole hooaja pealt minema?
Jah.
Mis tagantjärele need kõige valusamad kahetsused on, et kuhu jäi minemata?
Kõige rohkem jäi kripeldama see, et oli ACB-st Zaragoza klubist pakkumine, kuhu mul minna ei lastud.
Mis hetkel see oli?
See oli mingi Roberts Štelmahersi aasta Kalev/Cramos, vist 2021/22 hooaeg.
Ehk et seal oli laual päris tõsine ja konkreetne pakkumine?
Jah, seal oli lühike otsustamise aken ja lõpuks jäi minemata. Mingeid pakkumisi on olnud ka Prantsusmaalt näiteks. Eks ma osadele pakkumistele ütlesin puhtprofessionaalses mõttes ka ei, kui ei sobinud koht või peatreener. Aga Zaragoza juhtum tegi kõige rohkem haiget.
Aga kas Sul oli endal mingi filter ka ees? Päris iga pakkumise järele sa ei jooksnud, vaid ootasid normaalset ja head pakkumist?
Seda küll, jah. Aga ütleme alguses, kui Argentinasse minek oli, siis mul filtrit polnud. Sinna ma lihtsalt läksin sellepärast, et tahtsin minna. Ükskõik kuhu! Argentinas tehti aga kiirelt selgeks, et mingi filter võiks ikkagi olla (Muigab.). Pärast seda läks pilt selgemaks ja filter tummisemaks ning päris iga asja peale ma enam ei jooksnud.
Meenutame korraks seda Argentina-käiku. Lugesin Su toonaseid kommentaare ja sain aru, et seal läks nii klubi poolt kui ka Sinu poolt valesti peaaegu kõik, mis valesti minna sai. Kas oled aastaid hiljem välja suutnud mõelda, miks Sind üldse sinna võeti?
Miks mind sinna võeti, ma ei tea, aga ise arvan, et nad otsisid teistsugust mängijat. Arvan, et mind võeti sinna puhtalt numbrite pärast, kuna statistika oli mul tol hetkel Eesti liigas päris okei. Seal oli kohe alguses tunda, et suusad lähevad risti. Linnas rääkis üldse poolteist meest inglise keelt ja see oli kuidagi algusest peale hukule määratud. Liiga üle mõistuse tugev ei olnud ja ma kindlasti nägin ennast seal rohkem ja kauem mängimas.
Ma eeldan, et sul oli sel hetkel agent ka. Kas agent müüs sind kuidagi valesti või arvati klubi poolt midagi valesti?
Vist oli nii, et minu agent müüs mind kuidagi läbi sealse kohaliku agendi ja eks seal võis tõlkes midagi kaduma minna. Pigem arvan, et seal olid lihtsalt valed ootused.
Aga lõpuks mängis järgmine samm Sul ju suurepäraselt välja, kuna Bakken Bearsiga lõpetasid Taanis tiitlivõiduga ja seda Sa vist mäletad positiivse ajana?
Jah, ütleme nii, et Argentinast tuleku kontrast oli väga suur. Heaoluühiskond ja hoopis teine asi. Sain seal küll poolfinaalis vigastada ja lõpp läks veidi lappesse, aga suures plaanis läks see periood täitsa okeilt. Seal ka Meistrite liigas tegin päris okei mängud. Kokkuvõttes võib Taanis oldud ajaga rahule jääda.

Kõige kõvem minek puhtalt mängutaseme ja aura mõttes oli ilmselt see Rytase käik. Kuidas sa oma Leedu aastat meenutad?
Leedus oldud hooaja esimest poolt meenutan väga positiivselt – treener oli tuttav, käekiri oli tuttav ja hea oli minna sinna. Aga siis vigastasin meniskit ja see oli mu karjääri esimene suurem vigastus, mis lõi mul psühholoogiliselt korraks täiesti jalad alt. Jaanuari alguses see juhtus, poolteist kuud taastusin, paar mängu sain teha ja siis läks trennis sääreluu katki ning olin uuesti poolteist kuud audis. Siis polnud enam aega, et jalgu alla saada. Play-off‘ideks tulin küll tagasi ja võib-olla ühe korraliku mängu tegin, aga vormi saamiseks oleks liiga kaua aega läinud.
Kuidas Sa vaatasid Rytase tänavuse hooaja karusselli – eurosarjas võit, aga koduliigas täielik häving? Treener Giedrus Žibenas on ju põhimõtteliselt mees, keda Sinagi tunned.
Ta on väga hea treener. Pärast Donaldas Kairyse lahkumist võttis tema ohjad ja tegutses väga sümpaatselt. Aga see rollercoaster… eks ma kujutan ette, et pärast Meistrite liiga võitmist võis seal olla korralik pingelangus. Ma arvan, et nad ei suutnud ennast uuesti kokku võtta, et hakkame nüüd Leedu veerandfinaale toksima. Aga see pole muidugi vabandus, Rytase kaliibriga klubi ei tohiks sellist asja endale lubada. Ja Žibenas sai kohe sule selle peale sappa ka kohe. Seal pikka pidu pole.
Kas see on üks nendest headest näidetest, mille põhjal võib öelda, et tippsport ja korvpall on sama palju peast kinni kui oskustes ja füüsises? Vaimne pool on peaaegu sama tähtis, sest Rytas ei hakanud ju järsku korvpalli mõttes kehvemini mängima kui Meistrite liigas, aga ikkagi komistati endast selgelt nõrgema vastu.
Jah, tihti alahinnatakse seda peas toimuvat, aga see on ikka väga oluline aspekt mängu juures. Huvitav on see, et näiteks Taanis oli Bakken Bearsi tiimi juures psühholoog ka. Mujal ma seda selliselt pole näinud, aga mulle väga meeldis. Rytases polnud, Argentinast rääkimata ning ka Eesti klubide juures otseselt sellist abilist pole.
Kas Sina siis tundsid, et Sul oli sellest abi, et said oma negatiivsed emotsioonid kellelegi rahulikult maha laadida?
Jah, ta aitas mingeid asju mõttestada ning tähelepanu fokusseerida õigetele asjadele. Mulle andis see palju juurde. Alati pole vaja, kuna mingi maani annab ise ka mõelda asjade üle järele, aga seal just õigetel hetkedel oli see kõrvaline abi väga kasulik.
Basket.ee statistika ütleb, et sul jäi kirja 91 koondisemängu ja kokkuvõttes oled sellega hetkel läbi aegade 25. kohal. Kas sa jääd puhtalt selle mängude arvuga rahule?
100 oleks võinud ju täis saada (Naerab.)! 91 on päris hea number, üht-teist sai ikka mängitud. Ikka võin vist rahule jääda.
Mis Sul koondisemängudest endal kõige säravamalt meeles on? On Sul mõni mäng või mõni turniir eriliselt meeles?
Koondiseturniiridest ikkagi see EM-finaalturniir Milanos ja see, et ma üldse pääsesin sinna satsi. Turniir oli väga tore ja emotsionaalne kogemus.
See EM-finaalturniir jäi Sinu koondisekarjääri sisuliseks kulminatsiooniks. Pärast mängisid küll veel kahes mängus Sloveenia ja Rootsi vastu ka, aga põhimõtteliselt EM-iga koondisekarjäär lõpetada on ju päris äge?
Jah, kui ma ei eksi, siis minu päris viimase mängu Rootsi vastu me võitsime ka (72:71, Kitsingult 14 punkti – toim.). See oli punkt-punkti mäng ja väga mõnus viis, kuidas koondisekarjäärile joon alla tõmmata.

Tuleme korraks Sinu viskekäe juurde. Kui ma vaatan Su karjääri alguse statistikat, siis ma ei ütleks, et Sa olid eriti kuldse käega kolmestemees. Aga mida aeg edasi, seda rohkem jäi Sulle heas mõttes külge see snaiperi silt – mees, kes on oma positsioonil üliohtlik kaugviskaja. Kuidas sai keskpärase viskekäega mehest karjääri jooksul kuldkäsi?
Jah, alguses ma sealt kaare tagant ju üldse peale ei visanud. Mul on üks seik meelde jäänud Kalev/Cramo ajast, kui Aivar Kuusmaa oli treener. Ma jäin pärast trenni üksinda kolmeseid viskama ning olin täiesti üksi saalis. Ühel hetkel läks Kuusmaa mööda ja ütles: “Mis Sa loobid neid kolmeseid, pane korvi alt!” Tol hetkel ma mingi shooter veel polnud, aga juba treenisin seda elementi. Ja näe, lõpuks kujunes see minu trumbiks.
Ehk siis see oli puhas töö, millega Sa kogu aeg tegelesid?
Jah, ma arvan küll, sest pärast trenni omaette viskama jäämisi oli ikka omajagu, et asi käppa saaks.
Kas Sa õppisid täiesti iseseisvalt või oli Sul mingil hetkel mõni moodsas keeles shooting coach ka abiks? Või oligi saladuseks lihtsalt suur korduste arv?
Korduste arv kindlasti, aga mäletan seda hetke, kui ma kaitseväest tagasi tulin ja läksin Pärnusse. Mul oli väga halvasti seal – vise oli paigast ära, põlved olid tuksis ja mis kõik veel. Kaitsevägi mõjus mulle ikka väga negatiivselt. Pärnus oli Priit Vene, kes sisuliselt õpetas mind uuesti viskama. Kui mõni n-ö shooting coach välja tuua, siis kindlasti tema suunas mind tagasi rajale. Ja pärast seda läkski minu mäng rohkem kolmesejoone taha.
Siin on hea võrdlus välja tuua: esimesed kaks Kalev/Cramo hooaega ei tabanud Sa VTB Ühisliigas mitte ühtegi kolmest. Pärast Pärnu hooaega, kui Kalevisse tagasi läksid, oli Sul VTB liigas kolmeste protsent 70% ja koduses liigas 43%. VTB liigas polnud visete arv küll eriti suur, aga siiski nähtav edasiminek. Sinu nimega käib pikalt kaasas ka see “kolm + üks” fenomen. Räägi nüüd välja, mis see saladus täpselt on, kuidas kolmepunktiviskel vastastelt nii palju vigu kätte saada?
Mul on tunne, et viimasel ajal enam ei saanud nii hästi (Naerab.). Ma ütlen ausalt, et mingil hetkel muutus see natuke isegi naeruväärseks.
Ehk et mingi moment oli tippaeg ja siis õpiti Sind tundma või muutus kohtunike joon vilistamisel?
Ma ei mäleta, mis aasta see oli, aga äkki oli Donaldas Kairyse Kalev/Cramo aeg, kui nii kohalikus liigas kui ka VTB-s sai neid vigu hulgakaupa võetud. Alguses joosti mulle miskipärast lihtsalt sisse, aga pärast mingi nõksuga sain endiselt neid vigu vastastelt kätte. Umbes seal 2018/19 hooaja paiku tõusis see teemaks ja saavutas tipu, aga viimastel aastatel enam ei õnnestunud nii lihtsalt. On hakatud seda teemat rohkem jälgima ja päris labaselt vastastelt viskel vigu enam kätte ei saanud.
Oli Sul mingi nipp ka, mida Sa hakkasid viskel teistmoodi tegema, et neid vigu välja teenida? Hüppasid natuke ettepoole või ajasid jalgu rohkem laiali, või see lihtsalt juhtus?
Mulle on öeldud küll, et ajan jalgu ette, aga minu visketehnika oligi selline, et hüppasin veidi ettepoole. See polnud otseselt selleks, et vigu kätte saada, vaid täiesti loomulik tehnika osa. Nõks oli võib-olla see, et kui tunnetasin väiksematki kontakti, siis proovisin anda sellele teatava usutavuse juurde. Mingi hetkeni sai neid väikeseid kontakte hästi ära kasutada.
Ma kõrvaltvaatajana ütleksin, et Sa ei “müünud” seda kontakti üle – tegid piisavalt väikse võbeluse ja kohtunikele tundus, et oligi reaalne kontakt. Sa ei visanud end pikali ega teinud teatrit.
Protsentuaalselt öeldes oli 85% juhtudest seal ikkagi mingi kontakt olemas, ma päris tühja koha pealt midagi ei teinud. Alguses oli minu arust päris nii, et mind joosti visetel lihtsalt pikali – seal polnud mingit kunsti vajagi. Aga umbes 15% sai seal natuke juurde pandud küll.
Hakkas see Sulle endale mingil hetkel juba nalja ka tegema, et kõik Sind viskel rammima tulid?
Ei no mingi hetk läks asi täitsa naeruväärseks. Ma ei tea, palju mul see rekord oli, äkki viis tükki mängus? Asi läks mingil hetkel juba täitsa labaseks kätte. Siis oli endal ka naljakas, et nii saab.
Kas mõni mängijast kolleeg kunagi pahasena vaikselt kõrvale tuli, et “kuule, lõpeta ära” või “ära tee”?
Praegu midagi meelde küll ei tule, aga eks mängu jooksul on tögamist ikka olnud ja on öeldud, et “mis sa teeskled”. Aga otseselt midagi mäletamisväärset pole juhtunud.

Kui Sa vaatad karjäärile tervikuna otsa, siis kas Sa jäid rahule? Mis on need aspektid, mis Sulle kripeldama jäävad või mida oleksid tahtnud kuidagi teises suunas nügida?
Üldjoontes ma jään rahule. Sellest Zaragoza võimalusest on väga kahju, mine tea, mis sellest oleks koorunud lõpuks. Minu jaoks oli üllatav, et VTB Ühisliiga hooaeg, kus ma 54% kolmeseid viskasin (2018-19 – toim.) ja tähtede mängul kolmestevõistlusel käisin, et pärast seda ei tulnud mingit head pakkumist. Tagantjärele mõeldes võis olla agendi valiku viga. Need kaks asja, kas nüüd otseselt kripeldama jäävad, aga võiks siinkohal välja tuua kahetsustena.
Palun Sul meenutada oma meeskonnakaaslasi. Kellega Sa läbi aastate kõige parema klapi leidsid, kes olid kõige naljakamad tüübid või kes olid kõige veidramad välismängijad?
Neid kolleege on nii palju olnud! Kuna ma Kalev/Cramos nii pikalt olin, siis võib-olla see Kalevi eestlaste punt on jäänud eriliselt meelde: Erik Keedus, Tanel Kurbas, Kaido Saks, Joosep Toome jne. Ühel aastal, vist oli Štelmahersi hooaeg, käis meil mingi 12 leegionäri läbi ja neist ei saanud lõpuks küll sotti, et mis mehed nad on (Naerab.). Neid on igas kastmes olnud ja eks välismängijatel on kõigil mingi kiiks. Bamba Fall jäi alati igale poole ette ja temaga on naljakaid lugusid küll. Kunagi kas Krasnojarskis või Astanas olles jättis ta trenni minnes hotellitoa akna lahti, kui õues oli -30 või -40 kraadi. Tagasi tulles oli seal korralik kamber. Söögilauas oli pasta bolognese ja seda ta siis kahmas endale taldriku täis ja siis tuli välja, et usk ei luba tal seahakkliha süüa. Eks pulli on kõvasti saanud!
Kui Sa ise käisid välismängijana võõras riigis, kas hakkasid pärast seda ameeriklaste või teiste leegionäride peale, kes Eestisse sattusid, kuidagi teistmoodi mõtlema? Et polegi nii kerge kodust eemal mängida ja vahel tulevadki rumalused sisse, või on asi ikkagi inimestes endas kinni?
Pigem on see ikka inimestes kinni. Mina ise ajasin asju ikka mööda joont, et mida võib ja mida ei või teha. Kohati tundub, et need mehed, kes siia satuvad, neil on lihtsalt suva. Kõik on jube suured isiksused.
Aga kas need ameeriklased kipuvadki olema sellised egoistid, kes tulevad siia ainult oma numbreid tegema ja pühivad siis tolmu jalgadelt? Et neile pikem plaan, klubi käekäik või eestlastest meeskonnakaaslased väga korda ei lähe?
No ilmselt küll, jah. Need, kes siia tulevad, näevad seda lihtsalt kui mingit hüppelauda karjääri alustamiseks, kohta, kus endale nime teha. Ma pigem arvan küll, et nende jaoks on see lihtsalt üks vahepeatus ja nemad siin Eestis mingit pikka plaani ei tee.
Kui palju Sa nägid seda, et treenerid ei saanudki nendest vendadest jagu? Räägi palju tahad, mees teeb ikka oma asja ja meeskonna peale üldse ei mõtle. On selliseid leegionäre ja treenereid ka olnud, kes hätta jäid?
Rytases oli üks mängija, kellega läksid suusad täiesti risti ja kellest üldse polnud võimalik jagu saada. Lõpuks saadeti ta minema. Ta sõitis täis peaga kuskile autoga otsa ja jonnis seal kõigi asjadega korralikult. Kalevis on asjad suures plaanis jonksus olnud.
Mis Sinust nüüd edasi saab ja kui lihtsalt või keeruliselt see tavaellu sukeldumine läheb?
Ideaalis ma näen ennast finantsmaailmas või panganduses töötamas. Kui lihtsalt see läheb, seda ma ei oska öelda. Praegu on mul magistrit veel paar ainet, lõputöö ja praktika teha. Praegu ongi eesmärk kuskile praktikale vaadata ja siis edasi vaadata. Samm sammult hakkan nullist teises elus karjääri ehitama.
On see Sinu jaoks ka keeruline selles mõttes, et Sinu konkurentideks on tööturul värsked ülikoolilõpetajad, kes on sinust 10–15 aastat nooremad? Kas mõtled sellele või näed vastupidi, et elukogenud ja elu näinud mehena on see hoopis Sinu eelis?
Eks mõlemal on omad eelised. Nemad on noored ja pealehakkajad, minul on jälle omajagu elukogemust ning distsipliini ehk rohkem. Igaühel on omad plussid. Aga nagu ma ütlesin, siis 35-aastaselt on lihtsam seda teha kui 40-selt. Mingil hetkel ei saa võib-olla neid ametikohti, mida tahaks ja peab sammu tagasi astuma. Aga tähtis on, et suund oleks õige ja saaks jala ukse vahele.




