Hooajal 2010/11 oma profikarjääri üsna alguses Eestis toonases Tartu Rocki korvpallimeeskonnas mänginud Nigeeria juurtega ameeriklasest tsenter Callistus Eziukwu meenutab oma Eesti aastat ning eestlasi siiani ülimalt positiivselt. Hiljem muuhulgas Poolas, Ukrainas, Kreekas, Itaalias, Küprosel, Iisraelis ja Uruguays mänginud 208 cm pikkune 40-aastane Eziukwu meenutas Korvpall24.ee portaalile antud eksklusiivses intervjuus oma kunagisi meeskonnakaaslasi Tartu päevilt ning võttis üldiselt oma karjääri kokku.
Oma tütre sünnipäeval Eesti korvpallisõpradele antud usutluseks suisa poolteist tundi aega leidnud endine mängumees sattus meenutustega väga hoogu ning oli ülimalt õnnelik, kuuldes, kuidas paljud tema kunagised meeskonnakaaslased või rivaalid on senimaani veel mängimas või siis teistes rollides korvpallis edasi tegutsemas.
15 aastat tagasi Tartu särgis Eesti liigas keskmiselt 23,8 minutiga 10,8 punkti, 8,4 lauapalli ja 1,8 viskeblokeeringut kogunud Eziukwu tõdes, et just Eestis tehti talle selgeks, milline on modernne Euroopa korvpall ning mida peab üks n-ö uue kooli keskmängija oskama. Seejuures andis ta veel pikki aastaid hiljem oma järgmistele treeneritele edasi Indrek Visnapuu mõtteid ning tahtis ühe esmapilgul üllatava oskuse poolest karjääri lõpuks Vallo Allingust paremaks saada.
Callistus, alustuseks palun räägi sellest, kuidas Sa korvpalli juurde jõudsid ja miks see mäng Sind köitis?
Olin kuueaastane ja vaatasin, kuidas mu vend ja tema sõbrad mängisid. See tundus lõbus ja tahtsin ka osaleda. Vend aga ütles, et ma ei tohi enne mängida, kui olen reeglid ja põhioskused selgeks õppinud. Pidin iseseisvalt õppima palli põrgatama ja viskama, enne kui sain nendega koos väljakule. Nii ma siis mängisingi vanemaks saades kogu aeg oma vennaga ja kaotasin talle. Siis mängisin onudega ja kaotasin neile. Mängisin isegi oma vanemate õdedega ja sain ikka lüüa. Kui pikemaks kasvasin ja vanemaks sain, sai korvpallist tegevus, mida harrastasime koos sõpradega. Olime suured konkurendid ja püüdsime üksteist võita, et meil oleks põhjust uhkustada – tead ju küll, kuidas see asi noorena käib. Lõpuks hakkasin ma kõiki oma sõpru võitma. Jõudsin kooli esindusmeeskonda ja sealt edasi sain juba stipendiumi Grand Valley State’i ülikooli. See mäng on minu jaoks põnev, sest see on lihtsalt nii lõbus. See on kõige lõbusam mäng maamuna peal ja korvpalli mängides saan ma alati tunda end jälle nagu kuueaastane.
Palun võta kokku oma profikarjäärile eelnenud periood ja jaga meiega selle aja kõige eredamaid mälestusi.
Üks mu parimaid mälestusi pärineb ülikooliajast, kui jõudsime kahel korral kaheksa parima hulka. Ühel hetkel oli meie võiduseeria 36-0. Minu Grand Valley meeskond mängis NCAA teises divisjonis ja me võitsime ühe korra ülitugevat Michigan State’i – see oli tõesti lahe ja väga hea mäng. Samuti mängisin ma CBI tähtede mängus, mida kanti üle ESPN-is, ja see on üks mu ilusamaid mälestusi. Hiljem professionaalina on mul mälestusi väga palju, aga pigem mäletan oma lemmikkohti, kus mänginud olen. Tartu on üks mu kolmest lemmikpaigast, kus ma eales korvpalli mängisin. Olime seal kõik sarnases vanuses ja see tundus nagu üks suur pere.
Kas Sa oled praegusel hetkel ikka veel kuidagi korvpalliga seotud?
Jah, olen korvpalliga seotud küll, treenin aeg-ajalt lapsi ja tegutsen kohtunikuna. Ma lihtsalt ei mängi enam ise.
Sa läksid otse pärast ülikooli NBA suveliigasse. Milline see kogemus oli ja kas NBA oli Sinu suur unistus?
See NBA protsess oli teistsugune. Sa rühid keskkoolis ülespoole, siis teed sama ülikoolis ning kui jõuad NBA-sse, pead jälle päris algusest alustama. Seal olid ees aga minust suuremad ja kiiremad mehed, kes ka viskasid paremini. Paljud neist olidki lihtsalt paremad kui mina, aga ma proovisin ikkagi leida viisi, kuidas hakkama saada. NBA-s mängib rolli ka poliitika – mängijad, kellel on lepingud, saavad suveliigas kindlasti mängida. Ka draftivalikud saavad mänguaega ja teised peavad püüdma leida viisi, kuidas silma paista. Selle lühikese aja jooksul, mis ma seal olin, õppisin ja mõtlesin välja viise, kuidas eristuda. Kuid ühel päeval mul viskas üle. Üks reaalsusi oli küsimus, et kui ma jõuan NBA-sse, siis kas ma suudaksin taluda seda, et pean 68 või 70 mängu lihtsalt pingil istuma?
Nii et Sulle ei meeldinud pingil istuda ja Sa tegid selle põhjal valiku?
Minu põhimõte on see, et kui mul on eesmärk ja ma näen midagi seda takistamas, siis püüan sellest mööda pääseda. Püüan leida viisi olukorraga kohanemiseks ja panna see enda kasuks tööle. Sellega seoses otsustasin: okei, ma püüan blokeerida iga viske ja kätte saada iga lauapalli, sest see on midagi, mida ma saan ise kontrollida. Saan kontrollida seda, et mängin väga kõvasti, pingutan iga lauapalli nimel ja üritan blokeerida iga viimase kui viske. Just kaitse oli see, mis lubas mul mängida. Minu rünnak oli okei, aga fakt, et olin hea kaitsja, andis mulle tihti väljakul mänguaega. Korvpallis on igaühel mingi oskus ja talent. Kui sa suudad välja mõelda, mida sina suudad teha sellist, mida keegi teine ei tee, ja sa teed seda tõesti hästi, siis sa saad mängida. Sa pead leidma viisi, kuidas massist silma paista.

Sinu profikarjäär algas Prantsusmaal Saint-Vallier’ meeskonnas. Millised olid suurimad väljakutsed?
Esimesel aastal läksin Saint-Vallier’sse. Kollane ja punane vorm, mu number oli 11. Kõige raskem oli minu jaoks käia restoranides ja poodides, ilma et ma teaks, mida keegi mulle öelda tahab (Naerab.). Mul polnud õrna aimugi, mis toimub, aga samas oli erinevate toitude proovimine lahe. See oli uus kogemus – ma sõin seal esimest korda tigusid.
See tähendab, et prantsuse keelega polnud Sul lood kõige paremad ja inglise keelega seal hakkama ei saanud?
Ma olin väikeses linnas. Pariisis ja Lyonis on inglise keelega lihtsam, aga väikelinnas paljud ei räägi seda. Paljud küll oskavad, aga nad pole rääkides enesekindlad ja siis nad pigem ei ütlegi midagi. Aga kui nad said aru, et ma üritan prantsuse keelt rääkida, siis nad vastasid mulle inglise keeles ja see oli naljakas. Nii oli see põhimõtteliselt igas kohas, kuhu läksin. Kui ma hiljem Türki jõudsin, olid esimesed asjad, mis ma selgeks õppisin: “tere”, “head aega” ja “aitäh”. See on esimene asi, mille ma igas riigis ära õpin. Eestis oli samamoodi. Üks mu meeskonnakaaslane tegi kord nalja – ta õpetas mulle ühe väga ropu sõna ja ma ei unusta seda kunagi. Ta soovitas mul seda kõigile öelda ja väitis, et see tähendab “head päeva”. Ma ei saagi seda sõna siin välja öelda, sest see oleks kohatu (Muigab.). Ma läksin ja ütlesingi selle välja ning mind vaadati nagu hullu. Pidin vabandama, et ma ei teadnud tähendust. Kõik hakkasid kohe uurima, et kes mulle seda jama ometi õpetas (Naerab.).
Aga kas Sa tead, et Sinu eesnimi kõlab eesti keeles nagu sõna hug (kallistus – toim.)?
Jah, tean küll!
Hooajal 2010/11 saabusid Sa Tartusse. Mida Sa mäletad tiimiga liitumisest ja kas olid enne seda Eesti kohta midagi kuulnud?
Tartu meeskonnaga liitumise protsess oli teistsugune, sest mu saabumine lükkus tühistatud lendude tõttu edasi edasi – meeskonnal olid juba jooksutrennid tehtud ja ma ei saanud nendes osaleda. Kui ma lõpuks Tartusse jõudsin, olin esmalt testimisel. Pidin läbima testiperioodi ja leidma viisi, kuidas jätta selline mulje, et nad tahaksid minuga terveks aastaks lepingu sõlmida. Mäletan, et nad polnud minus 100% kindlad, kuni me läksime ühele kontrollturniirile, mille me võitsime (Tartu võitis kodusaalis BBL Cup’i, kus alistas BC Kalev/Cramo ja Leedu hiiu Lietuvos Rytase – toim.). Pärast seda otsustati, et mind jäetakse kogu hooajaks. See oli väga tore aeg. Enne Eestisse tulekut olin ma teie riigist kuulnud ainult ajalootunnis – seda, et Eesti vabanes Nõukogude Liidu alt. Ma mäletasin alguses, et see oli 1995. aastal, aga tuli välja, et oli veidi varem.

Sel hooajal olid Sinu meeskonnakaaslasteks Giorgi Tsintsadze, Sten Sokk, Janar Talts, Rain Raadik, Rain Veideman ja Tanel Kurbas. Mida nendest meestest mäletad?
Minu endised tiimikaaslased… näiteks George’iga (Tsintsadze hüüdnimi – toim.) mängisin ma pärast Tartut veel koos Ukrainas. Janar Taltsiga pole ma rääkinud, küll aga suhtlen Rain Raadikuga – ta on minu brother from another mother. Rain Veidemani või Tanel Kurbasega pole rääkinud, aga tean, et Tanelil on nüüd vist kolm tütart. Ma jälgin mõnda neist Instagramis, näiteks Kristjan Evartit. Jälgin ka Joonas Järveläinenit ja mul on väga hea meel näha, mida ta suutis oma mängijakarjääris korda saata. Joonas oli toona noor poiss, nüüd on ta muidugi vanem, aga ikka igal minu sünnipäeval helistab ta mulle ning kutsub vanameheks (Muigab.).
Mida Sa mäletad Giorgi Tsintsadze mängujuhtimise ja sööduoskuse kohta?
George oli uskumatu söötja! Ta oli suurepärane mängujuht ja tõesti hea sööduvaistuga. Ka Sten Sokk oli selles elemendis väga hea. Nad olid lihtsalt veidi erinevat tüüpi ja juhtisid mängu erinevalt – George oli selline efektsem ja silmapaistvam söötja, Sten aga pigem lihtsam ja konkreetsem. Ma igatsen nendega koos mängimist. Lisaks veel, et oli tunda, et Tsintsadze lihtsalt tahtis väga võita. Me kõik tahtsime. Selles osas olime me kõik ühel lainel. Talle meeldis ka selline naljakas põhimõte, et kui sa näed hea välja, siis sa tunned end hästi, ja kui sa tunned end hästi, siis sa mängid hästi. Paar aastat enne minu saabumist oli Tartu jõudnud Eurochallenge’i finaalturniirile, nii et tal oli sealt suur kogemustepagas all. Ta mängis ka koondises ja oli seetõttu väga enesekindel mängija – tõeliselt superenesekindel. Temaga koos oli hea väljakul olla.
Aga mälestused Janar Taltsist?
Ta oli samuti tõeliselt hea. Ta suutis lõpetada nii vasaku kui parema käega, visata kolmeseid ja ta oli atleetlikum, kui oleks arvanud. Sellepärast ma olingi kurb, kui ta poole hooaja pealt meie juurest Itaaliasse lahkus – ma teadsin, et hakkame temast puudust tundma. Kui ta oleks meiega terve hooaja lõpuni mänginud, oleksime me meistritiitli võitnud.
Mida mäletad näiteks Tanel Kurbasest?
Väga hea kuju! Ta oli atleetlik ja armastas teravalt korvi alla murda. Ma nägin, et ta läks hiljem Kalev/Cramosse ja võitis seal mitu meistritiitlit.
Tsintsadze ja Kurbas on teinud väga pika karjääri. Mis teeb Sinu arvates nii pika karjääri võimalikuks?
Arvan, et pika karjääri teeb võimalikuks see, kui sa mõistad, mida sa teed hästi, ja teed seda nii hästi kui suudad. Nii jääd sa tiimidele silma, sest nad teavad täpselt, mida nad sinu käest saavad. Ma soovin vahel, et mängiksin ka veel, aga samas ma igatseksin oma perekonda liiga palju.

Sinu ajal oli Tartu peatreeneriks Indrek Visnapuu. Palun meenuta tema põhimõtteid.
Indrek oli suurepärane treener, üks mu lemmikuid läbi aegade. Ta on üks paremaid treenereid, kes mul kunagi on olnud. Oma karjääri lõpus Lõuna-Ameerikas mängides hakkasin ma sealsele treenerile rääkima asjadest, mida Indrek mulle aastaid varem õpetas. Meil oli treeneriga vestlus ja ma jagasin talle Indreku näidatud nippe detailidele tähelepanu pööramise kohta. Kõiges, mida sa teed, peab olema tähelepanu detailidel. Sa võid joosta kolm tundi ja mitte midagi saavutada või töötada keskendunult 15 minutit ja saada tehtud kõik, mida soovid. Veel õpetas ta mulle midagi väga olulist seoses kaotustega. Ma vihkan kaotamist. Iga kord, kui kaotasime, oli see minu jaoks nagu maailmalõpp. Ma tundsin end nii halvasti, nagu oleks keegi surnud. Ühel päeval bussis ta ütles mulle: “Mees, me kaotasime. See pole maailmalõpp. Kõik saab korda, sa saad ju järgmisel mängul uue võimaluse.” Ma vihkan kaotamist siiani, aga see vestlus aitas mul hooajaga toime tulla, sest me mängisime väga palju mänge. Me kaotasime tol hooajal kokku ainult vist kümme mängu. Sealt oli palju õppida, sest kui ma oleksin kõiki neid kümmet kaotust kandnud endaga kaasas nagu maailmalõppu, oleks see mind elus laiemalt halvasti mõjutanud.
Aga videoanalüüsid? Indrek oli tuntud põhjaliku ettevalmistuse poolest.
Jah, see läheb tagasi selle sama detailidele tähelepanu pööramise juurde. Tema tähelepanu detailidele oli nii hea ja spetsiifiline. Arvan, et just tänu sellele suutis ta korvpalli nii hästi õpetada ja tunda end mugavalt, sest ta teadis täpselt, mida ta otsib. Tema jaoks oli see nagu raamatu lugemine, samas kui mõne teise jaoks on see alles tähestiku õppimine. Tema tundis tähestikku ja oskas soravalt lugeda. Kui asi puudutas videoanalüüsi, oli ta tõesti tasemel. Ma saan vaid ette kujutada, mida ta praeguse tehnoloogiaga suudaks teha. Video vaatamine ei muutunud minu jaoks kunagi väsitavaks. Pigem tekitas see minus indu ja tahtmist väljakule minna asju ellu viima. Tekkis tunne, et okei, me teame nüüd plaani, lähme ja mängime!
Kuidas Sa näed Eesti rolli oma arengus ja kas Eesti liiga oli hea koht enese täiendamiseks?
Eesti õpetas mulle tegelikult seda, milline tänapäeva korvpall välja näeb. Ma kasvasin üles ajastul, kus mängiti veel tsentrite peale – kaks meest korvi all, kes viskasid peale pigem korvi lähedalt. Ma polnud varem näinud sellist mängujoonist, mis on omane Eurocupi ja Euroliiga tiimidele. Seal sain aru, et ääremängijad peavad viskama kolmeseid. Mida rohkem ma jälgisin, kes mida väljakul teeb, seda selgemaks see muster sai. Eestis mängiti korvpalli pigem nii, et sul on mängujuht, kaks skoorivat tagamängijad ja pikad, kes suudavad ka korvi all tegutseda. Oluline oli see, et kõik suutsid väljast visata. Rõhk oli väljaku laialitõmbamisel. Üks tähtsaid asju, mida ma veel õppisin, oli taastumine. Nooremana ei saanud ma sellest tegelikult aru – mängid mängu ära, lähed koju ja sul on vaba päev. Tartus mängisime me aga nii palju mänge, et taastumine muutus kriitiliseks. Mõnel päeval tegime trenni asemel hoopis jalgpalli. Ma olen väga halb jalgpallur, tõesti väga halb (Naerab.) Aga see oli lõbus, sest isegi treenerid mängisid meiega kaasa. Mõnikord jälle, selle asemel et teha rasket füüsilist trenni, pidime lihtsalt saali tulema ja viskama. Pidime tabama näiteks 200 viset. Meenub, et abitreener Gert Kullamäe on siiani parim viskaja, keda ma oma silmaga näinud olen. Mõni päev tuli ta saali, suvalised lühikesed püksid jalas, ja lihtsalt viskas kõik pallid sisse – see oli uskumatu. Ma olen kuulnud, et ta poeg on ka väga hea viskaja.
Mis defineerib Sinu arvates hea kaasaegse tsentri või suure ääre?
Hea tsenter kontrollib korvialust piirkonda. Sa pead olema kaitse tugitala, sest sa oled ainus, kes näeb kõiki katteid ja liikumisi ette. Kui sa kontrollid korvialust, siis vastased on sunnitud viskama kaugelt ja su tiimikaaslased saavad mängida agressiivsemat kaitset, sest nad teavad, et sina oled neil seljataga. NBA-s on praegu äärmused. Näiteks Nikola Jokic – tal on suurepärane ajastus ja rütm. Ta ei hüppa kõrgele ega ole kiire, aga teda on võimatu lollitada. Ja siis on Rudy Gobert, kes on puhas korvialune kaitsja. Noortele tsentritele soovitaks ma vaadata hoopis vanu suuri ääri, nagu Tim Duncan. Nad oskasid mängida nii pick-and-roll‘i kui ka selg ees, aga nad kõik kaitsesid korvialust ja võtsid lauapalle. Praegu hoiab NBA-s hästi töökohta ka see, kes võitleb lauas nagu Isaiah Hartenstein, kes teenib oma tiimile ründelaudadega uusi võimalusi. Suure ääre roll on aga täielikult muutunud. Mehed, kes on 210 cm pikad, mängivad nagu tagamängijad. Näiteks soomlane Lauri Markkanen – ta on lihtsalt väga pikk viskav tagamängija. Enamik “kolmesid” on nüüd “neljad” ja “neljad” on nüüd tsentrid. Kui tahad olla hea suur äär, vaata vanu häid väikeseid ääri. Kui tahad olla hea tsenter, vaata vana kooli suuri ääri. NBA-s on praegu kas kolmesed või korvialune mäng, keskpositsioonivise on hääbumas.

Tulles tagasi Tartu juurde, siis kas mäletad, kui kergelt Sul seal tiimikaaslastega klapp tekkis?
Arvan, et ma suutsin mängujuhtide Steni ja George’iga kiiresti ühise keele leida, sest mängisin suure energiaga. Ma lihtsalt jooksin väljakul üles-alla terve mängu. Mängujuhid armastavad seda, et kui nad sulle söödavad, siis sa lõpetad rünnaku resultatiivselt ka ära. Ma ei eksinud korvi all palju, olin hea olukordade lõpetaja. Nad õpetasid mulle, kuidas olla õigel ajal õiges kohas ja et kui sa jooksed kiiresti ette, siis nad premeerivad sind sööduga. Kuna mina olin see suur kutt, kes jooksis, siis meil klappis ideaalselt. Janar Talts oli ka väga hea mängukaaslane, aga Vallo Allingu… Vallo oli uskumatult tugev. Tõesti väga-väga tugev (Naerab.). Tal olid hiiglaslikud käed ja ta oli kõva võitleja. Seejuures ta ka viskas minust paremini ja ma seadsin endale eesmärgiks temast selles osas enne karjääri lõppu paremaks saada, aga ei usu, et ma seda suutsin (Muigab.).
Kuidas oli Vallot trennis kaitses katta?
See oli karm, sest ta oli füüsiliselt nii võimas. Ma kaalusin Tartus mängides ehk umbes 100 kilo, võib-olla 98 kilo. Vallo lihtsalt lükkas mind nagu ma poleks seal olnudki. Ta muutis trenni selliseks, et sa pidid iga päev endast maksimumi andma, muidu tegi ta su lihtsalt lolliks. Ma olen uhke inimene ja mulle ei meeldi, kui mind lolliks tehakse, nii et pidin pingutama.
Millised on mälestused Tartu fännidest?
Tartu fännid olid hullumeelsed! Nad käisid meiega igal pool kaasas. Kus me ka ei mänginud, nad olid alati kohal ja me ei tundnud end kunagi üksinda. Isegi kui ma hiljem kuskil välismaal mängisin ja mingi Eesti sats sattus samasse riiki – ma enam ei mäleta, kus see juhtus –, siis tulid osad korvpallisõbrad spetsiaalselt ka minu mängu vaatama. Ma olin täiesti hämmastunud – te eestlased olete tõesti igal pool! See ongi see, mida ma Tartu juures kõige rohkem armastasin – iga fänn tundus nagu pereliige. Kõik, kes olid meeskonnaga seotud, olid nagu oma inimesed. Tartus oli tunda, et kogu linn hingab korvpalli rütmis.

Millised Eesti elu tahud nõudsid kõige rohkem harjumist?
Kõige suurem asi, millega pidin harjuma, oli see, kui kõvasti kõik pingutavad. Keegi ei viilinud kunagi. Ja inimesed olid tegelikult väga sõbralikud. Mäletan meie jõulupidu, kus kõik tahtsid, et ma prooviks verivorsti. Ma proovisin ja mulle isegi meeldis! See oli teistsugune kogemus ja maitse, aga täitsa hea.
Aga külm ja pime talv ei tekitanud Sul probleeme?
Ma olen Michiganist pärit, nii et külm ja pime talv pole minu jaoks midagi uut. Kuid Tartus kogesin ma vist elu kõige külmemat päeva – tulime just Leedust ja väljas oli -22 kraadi. Ma olin täiesti šokis, see oli tõesti karm. Helistasin emale ja rääkisin talle sellest. Kusjuures, mu ema käis mul hiljem külas ja talle väga meeldis Eestis. Eesti on ka ainus koht, kus ma olen põtra lähedalt näinud. Sõidutasin ema Tartust Tallinna lennujaama ja tee ääres seisis üks hiiglaslik põder. Pidasime auto kinni ja tegime pilti. Tartu ja üldse Eesti oli esimene koht, kus ma nägin sellist asja nagu vanalinn. Tallinna vanalinn oli väga lahe – see oli minu jaoks tõeliselt eksootiline kogemus. Kui ma ühel päeval piisavalt raha säästan, tahaksin väga Eestit turistina külastada.
Kas Sa hoiad Eesti korvpallil ka praegu silma peal?
Hoian Eesti korvpallil natuke silma peal küll. Minu jaoks oli huvitav näha, et Pärnu on vahepeal nii palju paremaks saanud. Siis on veel see teine Tallinna tiim (mõtleb siinkohal TalTechi – toim.) ja Tartu muutis oma nime ära ülikooliks vist?
Räägime mängudest Kalev/Cramoga. Need olid vist alati tulised?
Oh jumal! Need mängud olid midagi erakordset. Iga kohtumine oli isesugune. Neil oli see mängija number 25… Ma tean täpselt, kuidas ta välja näeb, aga nimi ei tule praegu meelde…
Äkki Rait Keerles?
Jah, Keerles! Mäletan teda, sest ma tahtsin teda alati paika panna, ma ei teagi, miks. Ta oli väga kõva võitleja ja ma nautisin seda vastasseisu. Ja siis, kui Michael Dunigan tuli, mängis tema sarnaselt minuga, oli lihtsalt suurem. Ta oli atleetlik, suur ja tugev. Ta oli väga naljakas kutt, pärit kusjuures Chicagost. Ta rääkis mulle, kuidas ta Kalevisse sattus – minu meelest laenati ta sinna ühest Iisraeli tiimist. Me saime selle aasta jooksul sõpradeks, aga mulle üldse ei meeldi oma sõpradele kaotada. Vihkan seda! Näiteks kui Bamba Fall Kalevis oli, siis me hängisime koos, aga väljakul oli kindel plaan, et ma ei tohi talle alla jääda.

Hooajal 2013/14 mängisid Kreekas koos Gregor Arbetiga Kreeta tiimis Rethymno. Millised on mälestused temast?
Ma mängisin Gregoriga Kreekas koos umbes kaks nädalat ja see oli kahetsusväärne, et nii vähe. Ta oli üks lahedamaid inimesi, keda ma seal kohtasin. Me rääkisime selle aja jooksul palju Eesti korvpallist, aga ta saadeti kiirelt meeskonnast minema. Sellest oli kahju, sest ma tundsin, et meil oleks võinud tekkida hea klapp – me olime ju varem Eestis vastamisi mänginud.
Mida Sa oma Euroopa karjäärist veel eredamate hetkedena meenutad?
Roma tiimiga Eurocupil mängimine oli hoopis teistsugune kogemus. Sain seal keskmiselt umbes 14 minutit mängus. See oli esimene kord, kus ma mängisin koos nii paljude ameeriklastega – varem polnud seda ette tulnud. Seal juhtus ka üks kummaline asi: mulle öeldi, et ma ei teeks seda, mida ma tegelikult kõige paremini oskan. Ma olen visete blokeerija, see on minu DNA-s. Aga seal üks treeneritest tuli ja ütles: “Ära ürita viskeid blokeerida, tee lihtsalt viga.” See ei tundunud minu peas loogiline. See tegi asjad keeruliseks, sest üritasin mõelda, mida ma siis üldse tegema pean, et mänguaega saada? Kas ma saan kaitses midagi teha, et platsile pääseda? Vastust ma ei saanudki. Samas oli lahe mängida tüüpide vastu, keda olin varem vaid televiisorist näinud. Näiteks Giorgi Shermadini – ta mängis Zaragoza eest ja ma sain tema vastu rabeleda. Oli põnev näha, kuidas ma Euroliiga tasemel tsentriga võrreldes välja näen. Me mängisime ka Berliinis ja järgmisel aastal oli see tiim juba Euroliigas. Teadsin, et suudan nendega koos mängida ja saaksin sel tasemel hakkama, aga kahjuks minu jaoks asjad seal lihtsalt ei sujunud. Kõige suurem vahe oli vast see, et mida rohkem sa mängid, seda paremini suudad asjadest aru saada. Ma ei saanud Itaalias eriti väljakule ja see oli esimene kord pärast keskkooli või suveliigat, kus ma olin sellises olukorras. Pidin õppima teistmoodi treenima. Kui sa mängus minuteid ei saa, siis muutuvad trennid sinu “mängudeks”. Sa ootad iga päev, et saaksid trennis täiega panna. Itaalias kuulsin ma ka midagi sellist, mida polnud kunagi varem kogenud: tegin ühe väga hea trenni ja pärast seda ütles üks treeneritest teisele mängijale, et kui tema oleks tolle mängija asemel olnud, siis ta oleks mulle rusikaga näkku löönud, sest ma mängisin ta lihtsalt üle. Ma olin üsna hämmastunud – polnud varem sellist suhtumist kohanud.
Eesti korvpallis on USA-s praegu pildis paar noort talenti – Stefan Vaaks ja Henri Veesaar. Kas oled nendest midagi kuulnud?
Jah, üks poiss läheb järgmisel aastal Illinoisi ülikooli, eks? Ma arvan, et arvestades seda, kuidas Eestis korvpalli mängitakse, oli see vaid aja küsimus, millal sellised mehed esile kerkivad. See aitab palju, kui sul on erinevaid stiilinäiteid ja eeskujusid.
Kas Sa tunned vahel kurbust, et ise praegusel ajal ei mängi, kus liikuvatel ja viskavatel pikkadel on ehk lihtsam läbi lüüa?
Ei, ma pole üldse kurb. Mul on hea meel, et mängisin just siis, kui mängisin. Sa ei tea kunagi – võib-olla keegi neist noortest kasvas üles mind vaadates ja mõtles: “Ma tahan ka mängida, sest ma nägin teda väljakul.” Nii on lahe mõelda.
USA ülikoolikorvpallis liiguvad praegu meeletud NIL-lepingute rahad. Kuidas see noori mõjutab, kui nad pärast ülikooli peaksid justkui Euroopasse väiksema palga peale profiks tulema?
See on väljakutse. Kui sa teenid ülikoolis suuri summasid ja profina saad ehk vaid poole sellest, siis on mõistlik ülikoolis raha kõrvale panna. Ma arvan, et see süsteem on kohati hea, sest inimesed püsivad kauem ülikoolis, selle asemel et kohe proovida profiks joosta. Sa õpid meeskonnaga arvestama ja kohanema. Samas on sellel ka halb külg – kui treener läheb kodudesse värbama ja ütleb vanematele, et “usaldage oma poeg minu kätte, ma aitan tal meheks kasvada”, aga poiss ei suuda ootusi täita, siis see kutt lihtsalt jookseb teise kooli minema mõttega, et “ma tahan kuhugi, kus saan 30 viset mängus teha.” See osa on minu meelest halb, et lojaalsust jääb vähemaks.

Sinu karjäär mängupaikade osas on olnud väga kirju. Millised kohad on Sulle enim meelde jäänud?
Ma olen tõesti igal pool käinud. Kreeka oli mu lemmik ja ka kõige huvitavam. Seal oli aga üks psühholoogiline barjäär, mida mul oli raske uskuda. Ma usun alati, et enne mängu on mõlemal tiimil võrdne šanss – me peame lihtsalt mängima ja võime võita. Kreekas oli aga vahel nii, et kui mängisime suurte vastu nagu Pireuse Olympiacos, siis tiim oli juba ette käega löönud, “et meil pole mingit võimalust.” Ma üritasin neid veenda, et peame ikkagi proovima, kuigi vastas on mehed, keda nad on harjunud telerist vaatama. Kreekas sain mängida ka oma Euroopa lemmikmängija Georgios Printezise vastu. Ma oleksin tahtnud teda näha, kui ta noorem oli. Tal oli omapärane stiil – vise polnud just kõige ilusam, aga see läks sisse. Ta viskas floater’eid, pani pealt või mängis selg ees nagu vana kooli mehed. Spanoulis ning Diamantidis olid mu lemmikud tagamängijad, aga ääremängijatest just Printezis. Tema tase ja see, kui kõvasti ta võitles, oli lihtsalt hullumeelne.
Aga kogemused Uruguays ja Mehhikos? Kuidas see korvpall Euroopaga võrreldes tundus?
Nendes riikides oodatakse ameeriklastelt eelkõige punkte ja säravat statistikat. Kui sul on võimas statistika, leiad sa alati uue tiimi. Mina olen aga teistsugune mängija – ma toon ehk 14 punkti, 10 lauapalli ja 3 blokki, aga meeskond võidab palju. Sealsed tiimid vahetavad aga sellise mängija tihti kellegi vastu, kes viskab 20 punkti, isegi kui meeskond selle tõttu rohkem kaotama hakkab. See on hoopis teine lähenemine. Uruguays lõpetas mu meeskond alati nelja parema hulgas. Hull oli see, et enne mu esimest hooaega arvati, et me kukume teise divisjoni. Leiti, et meeskond pole piisavalt tugev. Kuid kui nad nägid meid mängimas, võitsime me kõiki. Sel ajal polnud tiimil sellist eelarvet nagu praegu, sest see oli nende esimene aasta kõrgliigas. Kui me hakkasime võitma ja edu saavutama, tahtsid äkki kõik sellest osa saada. Oma viimasel aastal, kui ma lõpuks areenilt lahkusin, võitles mu meeskond esikoha nimel. Pärast minu lahkumist nad aga lagunesid. Mul oli üks halb mäng, mille me kaotasime, ja ma pidin veebruari lõpus lahkuma – mu naine tahtis sünnitada kodus ja ta palus mul mängimine lõpetada. Pere on mulle kõige tähtsam, nii et ma olin nõus. Pärast minu lahkumist võitsid nad vist ainult ühe mängu ja kaotasid ülejäänud.
Kas Sa jäid oma karjääriga üldiselt rahule või on midagi, mida kahetsed?
Olen oma karjääriga üldiselt rahul. Ainus asi, mida soovinuks, oli mängida Euroliigas. Kui ma hakkasin teatud elementides paremaks saama, öeldi mulle tiimides tihti: “Me ei taha, et sa seda teeksid.” Indrek Visnapuu ütles mulle kunagi: “Ma arvan, et sa võiksid mängida Euroliigas, aga sa pead suutma visata. Kui sa viskama hakkad, siis sa kindlasti jõuad sinna.” Ma töötasin oma viske kallal, aga see võtab aega. Sa ei pea lihtsalt tabama, vaid suutma seda teha siis, kui adrenaliin on laes, ja see peab olema osa su loomulikust mängust. Kui vaadata praegu NBA-s Giannis Antetokounmpot, siis trennis paneb ta tõenäoliselt kõik visked ja kolmesed kotti, aga mängus tundub see tema jaoks ebamugav, sest see pole see, mida ta tegelikult teha tahab. Ma ise ei hakanud kunagi palju kolmeseid viskama, sest mulle ei meeldinud see. Mulle õpetati väiksest peale: kui sa viskad kolmeseid, siis sa oled pehme! Mine korvi alla! Sellest mõttest oli raske lahti lasta. Kui me Tartuga suurelt juhtisime või kui oli hädaolukord, siis ma viskasin, aga see polnud miski, mida ma nautinuks.
Palun jaga mõnda lahedat lugu väljaspool korvpalliväljakut – midagi igapäevaelust või sõpradest.
Tartus olles käisin ma peaaegu iga päev ühes spordibaaris ja sõin seal tuunikalasalatit. Hakkasin märkama, et pärast mänge ilmusid sinna ka fännid. Mõnikord tegin nendega koos joogi. Aga üks tõeliselt lahe asi juhtus 2011. aasta uusaastaööl. Marek Doronin kutsus mind enda poole. Ma sain tuttavaks tema perega ja me tšillisime koos – see tähendas mulle väga palju, sest olin siin ju üksi. Sain heaks sõbraks ka tema õe ja tema mehega. Kui ma teist korda Kreekas mängisin, vist 2014. aastal, tulid nad mulle külla ja vaatasid mu viimast mängu. See oli väga liigutav, nad tundusid nagu oma pere. Küprosel mängides oli alguses veider see, et seal sõidetakse valel pool teed – see nõudis harjumist. Ukrainas oli aga hoopis teistmoodi lugu. Meil oli turniir Lätis ja seal vigastasin ma esimest korda elus selga. Ma ei saanud hotellis isegi kõndida. Lõpuks mu leping lõpetati ja ma liitusin teise tiimiga väiksema raha eest. Kuna ma mängisin seal uues kohas väga hästi, tahtsid nad mind sama palgaga edasi hoida, aga ma teadsin, et saan mujal rohkem teenida. Kui hakkasin Ukrainast Kreekasse lahkuma, võltsisid nad mu allkirja lepingul ja üritasid panna mind neile maksma, et ma üldse minema saaks. See oli hullumeelne. Rumeenias oli ka lahe, aga seal nägin ma esimest korda pealt, kuidas tiimil sai keset hooaega raha otsa. Meil läks tegelikult hästi, jõudsime Eurochallenge’il 16 parema hulka, aga siis tuli peamänedžer ja ütles: “Me ei saa teile maksta.” Kõik välismaalased lahkusid järk-järgult, mina läksin edasi Küprosele. Lõpuks jäidki sinna mängima ainult rumeenlased.
Kui palju Sa vabal ajal korvpalli vaatad ja milliseid liigasid eelistad?
Vaatan Euroliigat, sest seal mängitakse ilusat korvpalli. Samuti vaatan USA naiste ülikoolikorvpalli. Seal on kõigil erinevad oskused ja treenerid peavad selle pusle kokku panema, see on põnev. Keskkoolikorvpalli on mul vahel raske vaadata, sest ootused on kõrged, aga tase kõigub liiga palju. NBA-d vaatan ka, peamiselt LeBron Jamesi pärast – tahtsin, et ta sel aastal võidaks. Ja see Victor Wembanyama on lihtsalt uskumatu nähtus, keda jälgida.




