Close

INTERVJUU | Kristjan Makke poeg Eriku esiletõusust ja väljakutsetest ning ees ootavatest unetutest öödest

-Kristjan ja Erik Makke | Foto: Erakogu

Aprilli alguses 21-aastaseks saanud BC Kalev/Cramo tagamängija Erik Makke siirdub uueks hooajaks ookeani taha USA üliõpilasliigasse NCAA, kui tõmbab selga Stephen F. Austini nimelise kolledži särgi. Korvpall24.ee portaal tegi pika intervjuu Eriku isa, endise Eesti koondise keskmängija Kristjan Makkega, kes rohkem kui veerand sajandit tagasi samuti sama teekonna jalge alla võttis.

Aastatel 2001-16 kokku 15 hooaega kohalikus kõrgliigas mänginud Kristjan Makke on usutluses kindlalt seda meelt, et temal pole võimalik pojale neid “vaat, kus meie omal ajal tegime” jutte rääkida, kuna vahepealse ajaga on Eesti korvpall läinud palju professionaalsemaks ning tase on varasemast palju kõrgem.

Intervjuus meenutame Kristjan Makkega esmalt tema enda kunagist karjääri nii ookeani tagant kui ka kohalikust liigast ning proovime välja pinnida mõne huvitava “saunajutu” toonaste meeskonnakaaslaste kohta. Seejärel uurime, millal ta isana nägi, et poeg Erikust võiks samuti korvpallur kasvada ning kuidas see protsess tema silme läbi seni läbi noorteklasside ja Itaalia-aastate sujunud on.

Kristjan, Sinu viimastest mängudest kõrgliigas täitus hiljuti täpselt 10 aastat. Pärast seda tegid veel kaasa Keila eest teises liigas ja mängisid seenioride tasemel. Kui palju Sa viimase viie aasta jooksul üldse korvpalli kätte oled võtnud?

Tegelikult oligi viimane kokkupuude korvpalliga vahetult enne koroonaaega – mingid seenioride mängud ja vist ka kuskil amatöörliigas, mille nime ma jään praegu võlgu. Pärast seda, kui koroona tõttu kõik lukku pandi, pole ma palli kätte võtnudki. Ja kui aus olla, siis ei kisu ka. Üks puus ja hüppeliigesed annavad tunda ning mängimine kippus minema läbi valu. See polnud enam lõbus, pigem selline punnitamine. Praegu ma oma lõbuks korvpalli üldse ei tee.

Tähendab, Sa saad tribüünilt mängu vaadata täiesti rahulikuna, ilma et jalg värisema hakkaks või tahaksid ise väljakule joosta?

Jah, seda kihku ei ole tõesti. Ju sai omal ajal nii palju tehtud, et isu on täis.

Aga lastega kuskil välisväljakul “5-miinust” ikka mängid?

Kui kuskil mänguväljakul korv on, siis ehk ikka, aga mu noorematel poistel on korvpalli vastu null huvi. Kui mina lõpetasin, polnud neid veel olemas. Kui Erik Itaaliasse läks, me nendega seal mänge vaatamas ei käinud ja nüüd, kui ta tagasi on, eelistab üks poiss jalgpalli ja teine judot. Nad ei taha isegi Eriku mänge vaatama tulla, jäävad pigem koju. Nii et korvpalli just ise mängimise mõttes on mu elus praegu minimaalselt.

Kas Sul Erikuga siis suured üks-ühe lahingud jäidki pidamata või toimusid need pigem tema varajases nooruses?

Mõned aastad tagasi me kuskil välisväljakul siiski tegime mingeid viskevõistlusi ja ühe korra ka üks-ühte. Me muidugi pidime seal “skeemitama” – piirasime põrgatuste arvu ja leppisime lauapalli reeglid kokku, et mängu võrdsemaks muuta. Kui põrgatuste arv oleks olnud piiramatu, oleksin ma oma tagumiku ette keeranud ja lihtsalt korvi alla purjetanud. Ma ise tahan mäletada, et ma võitsin, aga Erik väidaks raudselt vastupidist (Naerab.).

Sul oli pikk ja värvikas karjäär. Milliseid hetki Sa nüüd tagantjärele kõige rohkem meenutad?

Väga eredalt on meeles need kaks aastat TTÜ-s, kui Aivar Kuusmaa oli treener. Meil oli Joosep Toome ja teised head kutid. Ühel aastal tulime kolmandaks, teisel jäime neljandaks, kuigi see teine aasta oli tegelikult tasemelt ühtlasem. Meil otsustas põhiturniiri teise koha saatuse viimane mäng Rakverega. Kui hästi läheb, siis jääbki hea tunne sisse ja jääb meelde. Aga ma ei saa öelda, et ühelgi hooajal oleks olnud halb maitse juures – igaühes oli midagi huvitavat.

Sul tuli kõrgliigas kokku umbes 15 hooaega. Kas suudad need kõik üksteisest eristada – kus tiimis Sa olid ja kes Su kaaslased olid?

Võib-olla paberi peal nimekirja vaadates suudaksin. Kui Ameerikast tagasi tulin, olin alguses n-ö Andres Sõbra Kalevis, siis Ehitustööriistas, edasi mindi seal Audentesega kokku ja mingil hetkel tuli Nybit ja lõpuks siis TTÜ. Kui nimekiri ees oleks, tuleksid enamik meeskonnakaaslasi meelde, kuigi kindlasti mitte kõik. Mingid sähvatused on igast hooajast olemas.

Meenutame seda Tallinna Kalevi aega, kui Sa 20-aastasena USA-st naastes kohe põhimeheks tõusid. Seal olid sellised nimed nagu Seth Sundberg, Valmo Kriisa ja Rauno Pehka. Milline see aeg noore mängija jaoks oli?

See on hästi meeles. Mäletan ka välismaalasi, näiteks Andrei Laletinit ja Dan Shanksi. Mul oli tol ajal võib-olla see eelis, et meil oli 216 cm pikkune Sundberg, kes tihti jäi lühemate ja kiiremate tagamängijatega hätta. Tänu sellele sain ma noorena üsna palju mänguaega. Kui ma ei eksi, tulime sel hooajal isegi meistriks. See oli tegelikult üldse mu esimene aasta pärast Ameerikat ja nüüd tuleb meelde, et see oli ikka Üllar Kerde juhendatud Kalev veel ning Andres Sõber tuli alles järgmisel aastal.

Selles meeskonnas oli ka Kristjan Kangur. Kas Sa nägid juba siis ära, et temast saab Eesti üks edukamaid korvpallureid?

Ma ei tea, kas Kangur on seda ise kuskil öelnud, aga noorena oli ta ikka ilge “viil”. Ta on ise ka maininud, et muutus töökaks alles pärast Saksamaale minekut. Ta oli muidugi väga andekas ja füüsiliselt võimekas, hüppas kõrgele ja nii edasi, aga tol hetkel ma ei arvanud, et temast Euroliiga tasemel kandvat rolli mängiv mees tuleb. Sellise pilguga ma teda tol ajal ei osanud küll vaadata.

Sa oled mänginud ka Alar Varraku käe all – alguses koos väljakul ja hiljem oli tema Su treener. Kuidas see koostöö sujus?

Alar oli abitreener Nybitis, aga peatreenerina mängisin tema käe all pool aastat Kalev/Cramos, kui ma TTÜ-st sinna liikusin. Enne seda oli ta Tiit Soku kõrval abitreener. Aga jah, saime koos mängida siis nii Kalevis kui hiljem ka Audenteses.

-Kristjan Makke Eesti koondises aastal 2008 | Foto: Siim Semiskar

Milliseid värvikaid lugusid või “saunajutte” Sa karjäärist meenutad, kui vanade tuttavatega korvpallist juttu tuleb?

Ausalt öeldes praegu ühtegi konkreetset lugu pähe ei karga. See sõltub paljuski sellest, kellega koos istud – kui kellestki juttu tuleb, meenub ka mõni naljakas seik. Aga ühtegi sellist eredat spetsiifilist asja ma välja tuua ei oska.

Kas on meeles mõni konkreetne mäng, kus tundsid end pidurdamatuna?

Audentese aegadel, kui meil olid tiimis näiteks Alar Varrak, Raido Roos ja Raido Ringmets, olin ma üks liidritest ja siis tuli neid suuri skooritegemisi küll ette. Mäletan ühte mängu Läti satsi vastu, kus poolajaks oli mul juba kuskil 25 punkti koos, kuigi teisel poolajal ei tulnud enam palju juurde (Muigab.). Koondise tasemelt meenutan Erikule vahel ühte sõprusmängu Iisraeli vastu, kus panin vist 16 punkti.

Kas Sul on mõni meeskonnakaaslane meeles, kes tundus hullumeelne talent, aga kellest siiski päris tippmängijat ei tulnud?

Viljar Veski. Me mängisime koos Soku-aegses Nybitis (2005/06 hooajal – toim.). Ta oli ka koondise laagrites, kui Sokk peatreeneriks sai. Tal oli pikkuse kohta väga hea käsi ja ta põrgatas täiesti okeilt. Arvasin tollal, et nende eeldustega võib ta väga kaugele jõuda. See nimi tuleb esimesena meelde.

Kas Sa räägid Erikuga ka sellist juttu, et “küll meie omal ajal tegime”, või võtad asja pigem rahulikult?

Tegelikult ma arvan vastupidi – Eesti korvpalli tase on teinud väga suured sammud edasi võrreldes selle ajaga, kui mina olin 20-aastane. Kõik on läinud professionaalsemaks, mängijate individuaalsed oskused on arenenud. Ma pole see mees, kes oma aega taga igatseb. Loomulikult viskan vahel nalja, aga ausalt öeldes on tänapäeva tase hoopis midagi muud.

Millal Sa esimest korda märkasid, et Erikust võiks samuti korvpallur saada?

Ma arvan, et siis, kui ta noorteliigades mängima hakkas. Huvi oli tal alati olemas, ta ju põhimõtteliselt kasvas üles mind mängimas nähes. Juba pooleteist-aastaselt sai ta jõuludeks väikse korvi koju ja ta loopis seal päevad läbi. Käis minu mängudel kaasas ja tegime pärast trenni koos üks-ühte. Kui ta päriselt treeningutega alustas, oli ta tehniliselt teistest nii palju üle, et siis tekkis küll tunne, et siit võib midagi tulla.

Kas te olete rääkinud, millal Erikul endal see mõte tekkis, et korvpall võikski olla tema elukutse?

Ma arvan, et see on tal kogu aeg sees olnud. Me pole seda küll detailselt arutanud, aga olen suhteliselt kindel, et ta pole kunagi muud ametit soovinudki (Naerab.).

Sina olid puhas tsenter, Erik on puhas tagamängija. Kas see positsioonide erinevus on kuidagi seganud Sul talle nõu andmist või mingeid liigutusi tagahoovis õpetamast?

Tead, ma ütlen ausalt, et ma pole väga suur õpetaja olnud. Üks asi, mida ma küll teadlikult tegin, kui kodus väikese korvi all üks-ühte mängisime, oli see, et võtsin tal alati parema käe kinni ja sundisin vasakuga põrgatama. See on vist ainuke asi, mida olen teadlikult proovinud talle külge pookida. Tema treenerid on olnud Mart Uuehendrik ja hiljem Keilas Markko Arro – mõlema ees müts maha, nad on teinud suurepärast tööd. Me arutame pärast mänge olukordi, aga sellist asja pole olnud, et läheksime koos saali mingeid spetsiifilisi drille tegema. Pigem räägime mänguolukordade lugemisest, mitte tehnilisest poolest.

Ehk siis Sa oled olnud see isa, kes laseb treeneritel rahulikult tööd teha ega sekku protsessi?

Jah, täpselt. Ka mängudel ma ei õpeta, vaid elan kaasa. Olen seda teadlikult vältinud, eriti kui vaatad noortemängudel, kuidas osad vanemad seal karjuvad.

Minu tähelepanek on olnud, et mida vähem inimene korvpallist teab, seda rohkem ta tahab lapsevanemana kõrvalt õpetada. Miks see nii on?

Ma ei oskagi täpselt öelda. Võib-olla on see loogiline, et kui oled ise mängija olnud ja treenerit kuulanud, siis treener ongi sinu jaoks see põhiline sisendi andja. See tundub lihtsalt loomulik, et sa ei hakka sekkuma.

Kui kerge või raske on Sul tribüünilt Eriku mänge vaadata? Lähed Sa kergelt põlema?

Pigem vaatan rahulikult. Mingite lollide vigade või eksimuste peale võin korraks keema minna, aga üldiselt püsib pea külmana.

Kuidas Sa tagantjärele Eriku nelja-aastast Itaalia kogemust hindad? Mis sealt kõige rohkem kaasa tuli?

Suures pildis oli see väga kasulik aeg. Erik on ise ka öelnud, et õppis seal eelkõige iseseisvust, aga muidugi ka korvpallitarkust. Kui need neli aastat lahti võtta, siis esimene oli koroona-aasta, kus mänge oli vähe. Teine aasta oli väga hea, ta mängis koos Karl Markus Poomiga ja neil oli suurepärane treener – siis toimus kõige suurem areng. Järgmised kaks aastat muutus treenerite tiim ja asukoht, need olid sellised “nii ja naa”. Aga suur pluss on Itaalia pass ning füüsiline ja tehniline areng. Kuna ta seal koolis ei käinud, sai ta hommikuti teha väga palju individuaalset tööd, viskamist ja tehnikat.

Kui keeruline oli nii noort poissi Itaaliasse saata ja kas teeksid seda uuesti?

Ikka teeks uuesti. Ei meenu küll, et see kuidagi keeruline oleks olnud. Tänapäeval on videokõned ja kõik olemas, suhtlus oli pidev. Ta käis jõuludeks kodus ka, nii et kuigi ta oli kaugel, oli side tihe.

Erikul on olnud viimastel aastatel probleeme õlavigastustega. Kui palju see teda on mõjutanud ja kui palju Sina pidid kõrvalt “hingetohtrit” mängima?

Mul on nende vigastuste kohta oma arvamus. Kuigi on räägitud “liiga liikuvatest õlgadest”, siis mina arvan, et see oli puhas ebaõnn. Esimese õla vigastas ta U20 koondisega kontrollmängus Lätis, kus keegi kukkus talle õnnetult peale ja käsi jäi valesse asendisse. Teise vigastuse sai ta kukkudes läbimurdel teise õla peale. Sellised asjad võivad juhtuda igaühega. Eriku mentaalne pool on aga väga tugev – ta tegi taastusravi harjutusi väga usinalt. Kõige rohkem morjendas teda see, et ta ei saanud traumade tõttu minna U20 koondisega suurturniirile ja esimene hooaeg meistriliigas jäi poolikuks ning ei saanud suvel koondisega trenni teha.

Sina alustasid karjääri 2000-ndate aastate alguses, Erik 20 aastat hiljem. Kuidas korvpallimäng selle ajaga muutunud on?

Ega korvpalli põhimõte pole muutunud – ikka üritad palli korvi saada ja vastast takistada. Küll aga on mäng läinud palju füüsilisemaks, mängijad on tugevamad ja individuaalsed oskused paremad. Ka reeglid on muutunud – kui mina alustasin, oli rünnakuaeg 30 sekundit, nüüd 24, mis on mängule kiirust lisanud.

Eriku noortekoondiste tiimikaaslane Stefan Vaaks on teinud viimastel aastatel suure tõusu. Kas Sa näed, et see motiveerib ka Erikut?

Ma ei usu, et see teda kuidagi eraldi motiveerib. Nad on koos üles kasvanud ja noortekoondistes mänginud. Vaaks tõusis esile just Kalev/Cramosse minekuga, kus ta väga hästi õnnestus. Nad on ju suured sõbrad ja teevad suvel koos trenni. Erikul on oma siht silme ees, kuhu ta pürgib, ma ei usu, et ta end otseselt teistega võrdleb.

-Kristjan ja Erik Makke | Foto: Erakogu

Erik läheb nüüd USA ülikooliliigasse Stephen F. Austini kolledžitiimi. Millal see USA idee tekkis ja mis Sa sellest sammust arvad?

See mõte on tegelikult kogu aeg õhus olnud. Esialgne plaan oli minna juba aasta varem, aga vigastused lükkasid selle edasi. Mina kiidan selle täielikult heaks. Minu enda kahe-aastasest kogemusest, kuigi minu ülikool polnud tippude killast, tehti seal trenni väga professionaalselt. Jõusaal, tehnika ja viskamised on seal ülikõrgel tasemel ja kõigele pööratakse palju tähelepanu. Olgugi et ta läheb mängima noorte meeste vastu, ei usu ma, et areng seisma jääks, sest tase on seal väga kõva.

Mida Sa oma USA ajast mäletad, kui mängisid Western Illinois’i ülikooli eest?

Ma lõpetasin seal ka keskkooli, nii et mängisin alguses keskkoolikorvpalli. Aga ülikoolikorvpall oli palju kiirem ja füüsilisem kui see, mille pealt ma Eestist sinna läksin. Arenesin seal just füüsiliselt kõige rohkem. Trennid olid karmid – kui tõmmata paralleele, siis ehk Tiit Soku aegsete trennidega Nybitis.

Sinu ajal mängijatele stipendiumi kõrvalt raha ei makstud, nüüd on need NIL-rahad aga väga suureks paisunud. Kuidas Sa seda muutust näed?

Minu ajal tähendas stipendium tõesti seda, et õppimine, söök ja elamine olid makstud. Isegi lennupiletid pidid vanemad ise ostma. Nüüd on summad kohati täiesti ulmelised (Muigab.). See on suur boonus, kui sa mängid hästi ja targalt majandad, on sul võimalik elu ülikooli ajal juba ära kindlustada. See loob karjääri jätkamiseks väga tugeva finantsilise vundamendi.

USA-s on tagaliinis tohutu konkurents. Kuidas Erik seal ameeriklastest tagameeste vahel hakkama saab?

Usun, et ta saab hakkama. Tal on korvpalli-IQ ja tehniline pagas väga kõrgel tasemel, füüsiline pool samuti. Ta on piisavalt nahaalne ja külma peaga, et ei lase endale pähe istuda. Tema stiil on pigem pass-first ehk meeskondlik mängujuht, aga kui vaja, paneb ise ka ära. Ta on end juba Eesti-Läti liigas ja natuke ka eurosarjas tõestanud, nii et ma ei näe, et ta seal hakkama ei peaks saama.

Kas Sind ootavad nüüd isana ees unetud ööd, et NCAA mänge vaadata?

Ma polegi selle peale veel mõelnud, aga kindlasti! Kui mängud päris kella kolme-nelja ajal öösel pole, siis nädalavahetustel üritan kindlasti otsepilti vaadata. Tuleb graafik kuidagi paika sättida ja ära kannatada (Muigab.).

Kas saadad talle pärast mängu ka pika analüüsi, mida parandada?

Itaalia aastatel olid need sõnumid pikemad, nüüd on lühemaks jäänud. Eks me saame nüüd ka rohkem näost näkku rääkida. Aga usun küll, et kui näen mingeid olukordi, mis vajaksid parandamist, siis paar lauset panen kohe teele.

Kas ta võtab seda infot ka kuulda või on tal tekkinud suhtumine, et “mis sina seletad, sa ei tea asjast midagi”?

Ei, sellist asja pole kunagi olnud. Ta kuulab ja me arutame. Ma proovin oma arvamust mitte peale suruda kui ainuõiget, pigem on see analüüs, et ühes või teises olukorras võinuks proovida teistsugust lahendust. Ta võtab seda väga hästi vastu.

scroll to top