Close

INTERVJUU | Eric Schmalz üllatavast naasmisest kõrgliigasse, Andres Sõbra mängustiilist ja esiliiga palkadest

-Eric Schmalz | Foto: Keila KK Basketball Facebook

Tänavuse Optibet Eesti-Läti korvpalliliiga põhihooaja päris lõpus tegi üllatusliku tagasituleku kõrgliiga tasemele varasemalt nii TalTechis kui Tallinna Kalevis mänginud 26-aastane ja 188 cm pikkune Eric Schmalz. Vahepeal esiliigas pallinud tagamees tõmbas peatreener Andres Sõbra kutsel selga Keila KK särgi ning tegi põhiturniiri viimases viies mängus väga korralikud esitused.

Schmalzi põhiturniiri mängude keskmised näitajad olid 29,6 minutit, 10,4 punkti, 3,8 lauapalli ja 1,8 resultatiivset söötu. Kui oma parima esituse (22 punkti, 7 lauapalli ja 5 söötu) tegi ta tabeli lõpuklubi Läti Ülikooli vastu, siis korralikud proovikivid olid mehe enda sõnul mängud Valmiera ja BC Kalev/Cramo vastu, kus sai tunda praegust Eesti-Läti liiga tipptaset.

Korvpall24.ee portaalile enne eestikate play-off‘ide algust antud intervjuus rääkis Schmalz, kuidas ta esiliigast tagasi kõrgliigasse jõudis, kelle käed selles kõige rohkem mängus olid, kuidas ta Andres Sõbra mängustiiliga kohanenud on, kui raske oli tal esiliiga kiiruste pealt tugevamale tasemele naasta, mis emotsioone temas Keila derbi tekitas ning kuidas ta suhtub esiliigaklubide järjest kasvavasse võimekusse mängijatele tasu maksta.

Eric, hakkame sellest pihta, et jõudsid tänavuse hooaja lõpuks kõrgliigasse tagasi. Kuidas see juhtus? Kes võttis ühendust, kas Andres Sõber, Tarmo Hein või keegi kolmas?

Põhimõtteliselt käis see nii, et mängisin Reinar Halliku Korvpallikoolis esiliigat. Erinevate asjaolude kokkulangemisel andis Reinar Andresele märku, et on selline mees ripakil, kas olete huvitatud? Andres helistaski mulle ja ütles, et võtaks mu hea meelega meeskonda. Kui Andres pakkumise tegi, ma pikalt ei mõelnud. Ütlesin kohe “jah”, et ennast jälle kõrgliigas proovile panna. See tundus mulle endale hea väljakutse.

Kas Sul endal oli siis pidev huvi kõrgliigasse naasta?

Tegelikult mulle sobis see hooaja lõpp väga hästi. Keilal olid need Läti otsad tehtud ja ainult kodumängud jäänud. Kuna ma käin ka tööl, siis see graafik klappis. Tervet hooaega teha oleks palju keerulisem olnud, aga see hooaja lõpp tundus täitsa realistlik.

Mitu hooaega Sul kõrgliigas vahele jäi?

Eelmine hooaeg jäi vahele ja nüüd see poolik hooaeg ka, ehk kokku poolteist aastat.

Vahepeal mängisid Sa esiliigat. Mis tasemel Sa trenni tegid ja kuidas suutsid vormi hoida, et kõrgemal tasemel hakkama saada?

Olin tegelikult väga positiivselt üllatunud. Kui ma eelmise hooaja alguses Reinar Halliku Korvpallikooliga liitusin, siis trenni tase ja kvaliteet oli väga kõrge. Meil oli seal peatreeneriks Alessio Landra, kes viis trenne läbi väga professionaalselt ja intensiivselt. Seal on nooremad kutid, kes pingutavad kõvasti ja tahavad karjääris kõrgemale jõuda. Selles mõttes pidi trennis vaeva nägema ja Alessio vanematele mängijatele hinnaalandust ei teinud – surus meid pidevalt mugavustsoonist välja. Arvan, et hoidsin ennast poolteist aastat väga hästi toonuses. Tegime kolm trenni nädalas pluss individuaalne jõusaal.

Mängumehi, kes noorena kõrgliigast esiliigasse liiguvad ja tööle lähevad, on palju, aga vähesed teevad “teise tulemise”. Miks Sa seda tegid?

Ega ma ausalt öeldes ei plaaninudki meistriliigasse tagasi tulla. Aga Andres pakkus seda varianti ja ma pole varem tema käe all mänginud ka. Ta on ikkagi Eesti korvpalli elav legend. Nagu ütlesin, sobis see, et Läti sõidud olid tehtud, saan käia õhtustes trennides ja hommikustes ei pea osalema. Mõtlesin, et võtan väljakutse vastu, mul pole midagi kaotada. Reinar tahtis ka hooaja lõpus oma noortele rohkem võimalust anda, nii et mind ja Toomas Raadikut lasti vabaks, et 12. klassi poisid saaksid rohkem minuteid. Nii see asjade kokkulangemise tulemusel läks, et mängin nüüd Keila KK-s.

Meenuta Andrese “müügikõnet” – mis olid tema argumendid, miks Sa peaksid liituma?

Andresega oli kiire värk. Ei olnud mingit pikka heietamist, ütles kohe, et kuule, homme tule trenni! Ta ütles, et meeskonda oleks vaja ühte kogenumat mängijat. Ma olen küll 26-aastane, aga meistriliiga aastaid ja esiliiga kogemust on selja taga küllaga. Ta ütles, et tule ja proovi, oled väga oodatud ja mänguaega saad kindlasti. Rohkem polnudki vaja.

Andrese mäng on vist rohkem emotsiooni ja tuhina pealt, suurt taktikat seal vist pole, kuhu ennast sisse sulandada?

Kõik teavad, et Andres on Eestis ainulaadse stiiliga. Ta annab mängijatele vabad käed, kui oled vaba, siis viska ja ära põe. Ma pole varem sellise stiiliga mänginud. Alguses võttis kohanemine aega, aga nüüd olen harjunud ja mulle väga meeldib. See on päris lahe nii vaba stiiliga mängida.

Mida see “vaba stiil” päriselt tähendab? Kas reegleid üldse polegi?

Ikka on reegleid. Meil on oma liikumised, aga kui mängija tunneb, et on “jalg all” ja koht on õige, siis võib julgelt enda peale võtta. Ei pea üle mõtlema. Kaitses on muidugi kindlad reeglid, mida Andres nõuab. Põhiline on aga mängijale antud vabadus ja enesekindlus. See on hea tunne, kui saab väljakul julgelt põrutada.

Kuidas Sa meeskonnaga sulandusid? Keilast on sel hooajal vist üheksa välismängijat läbi käinud. Kuidas nemad ja kohalikud noored vaatasid, et uus kutt tuleb hooaja lõpus juurde?

Sain kohe kõigiga ühele joonele. Eestis teavad kõik mängijad nagunii kõiki. Välismängijatega on tõesti olnud hooaja lõpus selline virvarr, aga olen enam-vähem sulandunud ja see protsess käis kiirelt.

Tulid poolteiseaastase pausi järel tagasi ja juba teine mäng oli Kalev/Cramo vastu. Kuidas see tasemevahe tundus?

Tasemevahe on kindlasti väga suur. Toon välja just Valmiera mängu ja Kalev/Cramo – seal sai tunda õiget Eesti-Läti liiga kvaliteeti. Kehad on suuremad, füüsilisus hoopis teisel tasemel ja mängu intensiivsus ka. See on võrreldes esiliigaga nagu öö ja päev. Samas, kui võrrelda näiteks Läti Ülikooliga, siis neid võiksid esiliiga tipud heal päeval võita. Kuigi, Läti Ülikool võitis omakorda Ogret. Esiliiga tase on viimase paari aastaga meistriliiga alumisele otsale kõvasti järele tulnud, aga vahe on siiski olemas.

Said kaasa teha ka kuulsas Keila derbis. Mis emotsioonid jäid?

Vägevad emotsioonid! Saal oli rahvast täis ja endal oli ka päris huvitav selles õhkkonnas mängida. Esiliigas on ka publikuhuvi suur, näiteks Rakveres Kadrina Karudega mängides on saalis üle tuhande inimese, aga Keilas on saal väike ja kui see on täis pakitud, siis on mängijal väga mõnus. Kahjuks me küll kaotasime selle mängu, aga kogemus oli äge. Hea meel, et sain omal käel tunda, mida see Keila derbi endast kujutab.

Kas Sa üllatasid ka iseennast? Viie mängu statistika on korralik: keskmiselt 10,5 punkti, Läti Ülikooli vastu 22 ja Cramo vastu 9 punkti.

Natukene ikka. Arvasin alguses, et äkki ei saa üldse hakkama. Aga kuna mul on varasem kogemus olemas, siis tunnen liigat ja mängijaid – see on väga oluline. Ma pole veel 30, jalad on all ja suudan kiirelt mängida. On täitsa okeilt välja tulnud ja lati alt pole läbi jooksnud. Muidugi on rolli mänginud ka see, et vigastuste ja välismaalaste vahetumise tõttu on rotatsioon lühike ja olen saanud palju mänguaega. Siis on lihtsam punkte visata või lauapalle võtta.

Andres Sõber kohe kiitis Sind Kalev Kruusi podcastis ja ütles, et Sa oled põhimõtteliselt koondise tasemel mees. Kuulsid Sa seda ja mis tundeid see tekitab?

Ma ise korvpallipodcaste väga ei kuula, aga trennikaaslased ütlesid, et Andres sellise lause välja käis. Eks Andres paneb muidugi alati natuke juurde ka. Kui aus olla, siis realistlik see praegu pole – ma olen ikkagi tööinimene, kes käib õhtuti trennis. Tore, et ta nii ütles, aga reaalsust seal praegu taga pole. Mu tase ongi ikka esiliiga tipp või kõrgliiga alumine ots, kui aus olla.

Kas see on meelitav või tekitab mingeid võltslootusi või muid tundeid?

Ma olen juba piisavalt vana ja aastaid meistriliigas mänginud, et olla kahe jalaga maa peal. Ma ei lähe siit kuskile Euroliigasse ega NBA-sse. See ei tõsta mind pilvedesse. Olen iseenda vastu aus – mu tase ongi seal, kus ma praegu mängin ehk Keila KK-s.

Kas olete Andresega isiklikult ka Sinu mängudest rääkinud, on ta rahul?

Oleme ikka rääkinud ja ta on väga õnnelik, et sai meeskonda juurde ühe kogenuma Eesti mängija. Keila puhul ongi olnud probleemiks see, et välismaalasi on palju. Mulle tundub, et ta on minuga väga rahul olnud ning mina olen rahul ja praegu on kõik selles osas hästi.

Kuidas sulle Keila nooremad kutid Sulle tunduvad? On seal materjali, kes võiks meistriliigas pikalt mängida?

Ma arvan, et näiteks Ralf Sats ja Patrik Peemot võiksid kindlasti 10+ aastat meistriliiga tasemel mängida. Nad on kahe aastaga kõvasti arenenud. Eesti mängijatest on Eke Rüütel kindlasti väga potentsiaalikas – keha ja gabariitide poole pealt võiks ta isegi veel kõrgemale pürgida, sest vaadates, kuidas ta trennis lendab ja mida loodus on talle andnud, on ta väga talendikas. Tal on kõik eeldused olemas. Samuti Ron Laanemaa, ta võiks vabalt teha pika ja hea karjääri Eesti liigas.

Kas Laanemaa on veidi Sinu stiilis mängija – kiire jalaga ja väga füüsiline, aga suure korvpalli jaoks ehk veidi lühike?

Nõustun täielikult. Tal on tugev jalg ja läheb hästi läbi. Gabariitide poolest võib-olla pikkust nii palju pole antud, aga et siin Eestis 10 aastat kõva karjääri teha, selles pole küsimust. Peab lihtsalt ise vaeva nägema.

Mainisid, et oled igapäevaselt töömees. Kuidas Sa tööandjale teatasid, et lähed jälle “suurt korvpalli” mängima?

Otseselt ma kellelegi teada ei andnudki. Kui Andres helistas, ütlesin kohe, et olen tööinimene ja hommikustes trennides käia ei saa. Andrese jaoks oli see okei. Kuna see mu tööl käimist ei mõjuta, siis ongi nii, et teen töö ära ja lähen otse trenni. Praegu saab neid kahte asja ilusasti ühitada.

Mis valdkonnas Sa tegutsed?

Töötan praegu finantssektoris.

-Eric Schmalz | Foto: Keila KK Basketball Facebook

Mängid Sa nüüd hooaja lõpuni Keilas ära?

Jah, absoluutselt. See hooaja lõpp tuleb korralikult ära pingutada. Palju pole jäänud, laome siin põhja ja siis on juba veerandfinaal TalTechiga. Läheme neile kõvasti hambaid näitama. Nad on küll favoriidid ja väga hea meeskond, aga meil on oma võimalused olemas. Katsume nende elu võimalikult ebamugavaks teha.

Oled Sa järgmise hooaja peale ka mõelnud? Andres on kindlasti juba hakanud sind “masseerima”, et Sa jätkaksid.

Andres on jah maininud, et tahaks mind järgmisel hooajal väga oma satsis näha. Aga hetkel võtan päeva korraga. Teeme selle hooaja ausalt lõpuni ja siis vaatame. Kui käid tööl, siis need Läti sõidud ja graafik on tegelikult päris keerulised. Eks suvel räägime täpsemalt üle, kui asjaks läheb.

Aga välistatud see ei ole, et mängid ka järgmisel aastal kõrgliigas?

Sada protsenti välistatud pole, aga peab mõtlema. Päeva lõpuks tuleb elus leida tasakaal töö, trenni ja muu elu vahel, et poleks nagu orav rattas. Eks me vaatame, mis see parim variant on.

Miks Sa üldse mõned aastad tagasi profikorvpallile n-ö käega lõid ja tööle läksid? Kas peapõhjus oli rahaline?

Tegelikult Tallinna Kalevis tegin ma juba viimased kaks aastat korvpalli töö kõrvalt. Motivatsioon oli mingil määral kadunud, ma ei tundnud mängust enam naudingut. Kui mängid meistriliiga tagumises satsis, kus väga palju ei võida, siis see ei tekita head emotsiooni. Kõik tahavad lõpuks võidu peale mängida. Kui Tallinna Kalev pildilt kadus, siis meistriliigast mulle pakkumisi ei tulnudki. Reinar Hallik tegi õigel hetkel pakkumise ja see tundus suurepärane: saan mängida esiliiga tippvõistkonnas ja samal ajal tööl käia. Esiliigas tuli korvpalliarmastus mingil määral tagasi – võitsime rohkem, tase on kergem ja endal tuli ka paremini välja.

Meil räägitakse palju, et lätlased suudavad oma keskmiseid mängijaid kauem pildil hoida, aga eestlased lähevad vara tööle ja kaovad kõrgliiga jaoks ära. Miks see nii on?

Ma arvan, et see trend on tekkinud seetõttu, et esiliigas on hakatud mängijatele raha maksma. Kui sa käid tööl ja saad lisaks esiliigas täitsa okeil tasemel mängimise eest tasu, siis finantsiliselt on see praegusel ebakindlal ajal palju turvalisem. Meistriliigas mängid ehk üheksa kuud ja kolm kuud palka ei saa. Finantsiline pool on kindlasti üks põhjus. Esiliiga meeskondade eelarved on viimastel aastatel kõvasti tõusnud. Kui saad esiliigas piltlikult öeldes paarsada eurot vähem kui meistriliigas, aga koormus on väiksem ja saad töökarjääri edendada, siis see tasakaal on lihtsalt palju parem.

Ehk siis esiliigas ei saagi Sinu tasemega mees väga palju vähem palka kui meistriliigas?

Teiste eest ei oska rääkida, aga meistriliigas saab küll rohkem, aga ka esiliigas teenib täitsa okei lisa. Paljud mängijad on ka kahe jalaga maa peal – kossukarjäär saab ükskord läbi niikuinii. Kas lähed tööle 26- või 32-aastaselt? Pigem varem, et karjääriredelil jalad alla saada. Eesti meistriliigas mängides sa ennast rahaliselt ära ei kindlusta, tuleb tuleviku peale mõelda. Lisaks on Eesti meistriliigaklubide eelarved olnud viimased 10 aastat samas kandis – palgad on suhteliselt samal tasemel seisnud, see mängib ka rolli.

Esiliiga palgateema on tekitanud natukene paksu verd, kõrgliiga poolelt süüdistatakse esiliigat justkui mängijate ülemaksmises. Samas, kas saab esiliigale pahaks panna, et nad on oma eelarveid tõstnud ja arenenud kohta, kus neil on võimalus arvestatavat tasu maksta?

Nõustun täielikult, miks esiliiga tiimid ei võiks palka maksta? See on vanast ajast jäänud arvamus, et esiliigas tehakse korra nädalas trenni. Eelmise hooaja põhjal võin öelda, et meil oli kolm korda nädalas trenn pluss mäng, pluss nädalavahetusel jõusaal. Graafik oli intensiivne. Tasemevahe kõrgliiga alumise otsa ja esiliiga ülemise otsa vahel pole nii suur. See on täiesti õige käik. Ja vaadake publikunumbreid, esiliigas käib tihti rohkem rahvast kui meistriliigas. Lääne-Virumaa veerandfinaal kahe tuhande inimesega näitab, et liiga on atraktiivne. See on ainult positiivne, et esiliiga on suure sammu edasi teinud.

Viimane küsimus: mitu mängu te TalTechilt kätte saate?

Ma ei ole ennustaja ja ennustama ei hakka. Nagu ütlesin, võtame mängu korraga, jätame kõik väljakule ja siis vaatame, palju neid võite tuleb.

scroll to top